30.10.11

Kas parem Eesti on võimalik?

Tänane Eesti ei ole kindlasti kõige parem paik elamiseks. Seda näitavad mitmed indikaatorid: ligi 50 000 registreeritud  töötut, mitu korda rohkem tööealisi, kes on Eestist lahkunud, suhtelises vaesuses elab üle 200 000 eestimaalase ja isegi 7% nendest inimestest, kellel on töökoht liigitub vaeste hulka. Sellised näitajad ei ole uhkustamiseks, need numbrid on väljakutseks valitsusele ja nendega peab tegelema kohe! Lubamatu on poliitika, et küll aeg paneb kõik paika ja küll turg reguleerib.

Kui ütlete, et me pole nii rikkad, et probleeme lahendada, siis ei saa seda kuidagi uskuda. Tahaks asja natuke piltlikustada.Mäletame, kuidas valitsus kiitis heaks 2 miljardi eurose garantii EFSF-ile. See on väga suur raha, ning näitab meie ühiskonna valmisolekut panustada vajadusel nii suur summa teiste riikide inimeste heaolu päästmiseks. Kui panustada see summa meie oma inimeste heaolu tõstmiseks, siis saaks kõik meie suhtelises vaesuses olevad inimesed tuua vaesusest välja kolmeks aastaks ja seda isegi eeldusel, kui nende vaesuses elavate inimeste sissetulek oleks 0 eurot kuus. Tegelikult see nii pole ja see 2 miljardit eurot on nii suur summa, et riik suudaks isegi otsetoetustega lahendada vaesuse probleemi Eestis 10-15.aastaks.
Tegelikkuses pole aga see lahendus, et me maksame kinni riigieelarvest kõigi inimeste heaolu. Valitsuse esmaseks ülesandeks peab olema võitlus tööpuudusega ning võitlus kõrgete palkade eest! Nii tõuseb riigi ja rahva jõukus ja heaolu. Inimestele tuleb töö anda.

Ma ei hakka täna rääkima haridusest, teadus- ja arendustegevusest, ekspordivõimekusest jne. Need on kõik valdkonnad, kus on olemas üldiselt ka poliitilise eliidi üksmeel, sõltumata nende erakondlikust kuuluvusest.
Räägin tööhõive ja kõrge palga programmist ning vahenditest, millega programme ellu viia.
Tööhõiveprogrammil on sisuliselt kaks meedet.
Esiteks, kõrge tööpuuduse tingimustes peab valitsus suurendama riiklikku tellimust ja just valdkondades, mis suurendavad tuleviku heaolu. Valdkondadeks võiks olla taristu, haridus, teadus ja tervishoid ning energiatõhusus. Valitsus peaks:

  • rakendama riikliku eluasemeprogrammi. Valitsuse poolt ehitatakse energiasäästlikke eluasemeid. Tööd saab ehitussektor ja kohalik ehitusmaterjalitööstus. Kasvab inimeste mobiilsus ning inimesed ei pea enam kinni olema oma kinnisvaras vaid võivad elada ka üürieluasemel. Surutakse alla ka üüri ja eluaseme hindu. 
  • Kulutused haridusse ja sellega kaasnev on investeering tulevikku. Kreeka ostab oma õpilastele tahvelarvuteid, ei tea miks? Meie õpetajad protestivad Toompeal. Õpetajate palk tuleb tõsta ja riikliku koolitustellimust tuleb tõsta ning anda tõeliselt tasuta haridust. See loob eelduse, et õpetajad annavad veel mitmetele inimestele tööd: käivad juuksuris, ostavad riideid ja vahest isegi söövad väljas.
  • Valitsus peab ostma rohkem ravi- ja ennetusteenust. Ravikindlustuse alla tuleb tuua elementaarne hambaravi ning igasugune ennetustöö, uuringud ja vaktsineerimine. Kasvatada tervishoius töötavate inimeste sissetulekuid. Õed ja arstid ei peaks Eestist põgenema.
Teiseks peab valitsus toetama sissetulekute kasvu ehk toetama kõrgeid palkasid. Nii kõrge tööpuudusega tööjõuturg ei toimi ja siinjuures peab riik sekkuma. Mitte kärpima ja alla suruma palgataset, vaid olema palgatõusu eestvedaja ning tagama oluliselt kõrgemal tasemel töötutoetuse.

Kust saada selleks raha?
Esmane lahenduse võti peitub maksusüsteemis. Tuleb muuta ebaõiglast maksusüsteemi ning maksustada oluliselt kõrgemalt valdkonnad, mis seotud majandusrendiga ehk siis valdkonnad, kus rikastutakse ressursse panustamata ja riske võtmata. Vajalikud muudatused maksusüsteemis:
  • Ettevõtte kasumimaksu sisseviimine, finantssektori ohjamine ja maksustamine
  • Progresseeruva tulumaksu sisseviimine
  • Kinnisvara- ja automaksu sisseviimine
Valitsus võiks veelgi ohjata finantssektorit ning vähendama selle valdkonna kulutusi. Teostades riigi rahaliste vahendite haldamise läbi riigile kuuluva panga, kas läbi Eesti Panga või selleks eraldi loodud riikliku panga. Samuti peab valitsussektor lõpetama oma vara kindlustamise ning tagama avaliku sektori vara kindlustamise läbi ühisvastutuse süsteemi tagades kahjude hüvitamise läbi riikliku kindlustuse fondi.

Meil on vaja solidaarsemat ja jõukamat ühiskonda ja valitsus ei saa seda lihtsalt oodata, see tuleb luua.Valitsuse sekkumatuse poliitika viib ühiskonna kihistumise ja kriisideni, seda peaks vältima.

 

26.10.11

Mis on Eesti valik?

Kuidagi vaikne on... Saksamaa ja Prantsusmaa langetavad rahapoliitilisi otsuseid Brüsselis, aga meie seisukohtadest pole midagi kuulda. Kas euro ja euroala riikide majandus ongi ainult Sarkozy ja Merkeli otsustada?

Arvan, et see ei tohiks nii olla ja tegelikult polegi. Täna on valida, kas toetada Saksamaa positsiooni või toetada Prantsusmaa seisukohta. Tegemist on väga sisulise vaidlusega, mis määrab euroala tuleviku ja selle, kas euroala väljub kriisist või mitte.
Sakslaste jäigalt senisest rahasüsteemist kinni hoidev positsioon on tegelikult võlakriisi süvendav positsioon. Sama poliitika jätkamine ei võimalda kriisist väljuda, vaid lükkab selle lahendust ainult edasi. Kui jätkata Merkeli pakutud valikuga, läheb see Eesti maksumaksjale lõpuks kalliks maksma ja ei saa teisiti peale krahhi lõppeda, kui esialgu Kreeka lahkumisega eurotsoonist. Hiljem ehk veel mõni riik.
Saksa tee valikuga otsustatakse jätkata senise neoliberaalse rahapoliitikaga, mis on viinud maailmamajanduse kriisi ning kutsunud esile 99% ilmajäetute liikumise "Okupeerige Wall Street". Ehk teisisõnu on andnud selline rahapoliitika Euroopas võimu valitsustelt pankadele ning pannud riikide kodanikud süsteemi vigu kinni maksma. Pankadele kasum, rahvale kahjumi katmine.
Prantslased on olnud võimelised avaramalt mõtlema ja on pakkunud lahenduse, mis võib aidata võlakriisist üle saada. Sarkozy pakutu on samm õiges suunas. Euroala valitsused peavad rahatrüki oma kontrolli alla tagasi võtma, kui esialgu kõike ei saa siis vähemalt osaliselt. Prantslaste plaanil on jumet. Sellest võib isegi midagi välja tulla, vähemalt on eeldusi probleemi lahendamiseks. Loomulikult võib iga plaani detailide ja piirangutega tuksi keerata.
Milles peitub siis Prantsuse plaani võlu. Tundub, et prantslaste plaan lähtub natuke modernsest monetaarteooriast. Nimelt võtab nende plaani kohaselt valitsus endale tagasi raha emissiooni õiguse, mis tähendab, et valitsustel ei saa enam raha otsa  ja sellega on võlakriis päevapealt likvideeritud. Sellisel moel on tegutsenud näiteks Jaapan ja USA. Eesti jaoks tähendab see seda, et meie antud garantii ei realiseeru kunagi, sest EFSF muutub pangaks ning saab Euroopa keskpangast laenu sama mõistlikel tingimustel kui teised kommertspangad ning saab seda raha edasi laenata vajalike kokkulepete alusel hätta sattunud riikidele.
Prantsuse välja pakutud tee on küll väga keeruline ja pikk tee lihtsa lahenduseni, kuid parem siis juba nii keerukalt, kui et jätkata saksa mudeliga, mis viib euroala majanduse stagnatsiooni ning inimesed töötuks ja tänavale protestima. Lihtne lahendus on muidugi muuta Euroopa Keskpanga regulatsioone ning tuua riikide valitsused rahaturult ära. Euroopa Keskpangal peab olema õigus laenata otse euroala valitsustele. Loomulikult peab selleks karmid reeglid kehtestama, kuid see on ainuvõimalik tee euroala võlakriisist jagu saamiseks ilma, et riikide majandusi ei viidaks langusse või stagnatsiooni.
Millise poole valib meie peminister ja valitsus? Arvatavasti minnakse Saksamaa selja taha. See aga tähendab lahenduse edasilükkamist ja läheks ilmselt Eesti maksumaksjale kalliks maksma, nii umbes 2 miljardit eurot. Tegelikult tahaks nii olulises küsimuses märgatavalt suuremat debatti näha. Lähipäevadel otsustatakse Brüsselis meie tulevikku rohkem, kui euroalaga liitumisel. Kui euroalaga liitumisel vahetasime lihtsalt oma jäigalt fikseeritud krooni (sisuliselt ju euro) päriseuro vastu siis päevade küsimus on see, kas jätkame senise rahapoliitikaga või muutub see oluliselt. Mõlemal juhul on oodata olulisi muudatusi euroala majandus- ja sotsiaalelus.

6.10.11

Mis on välismaiste pankade panus Eesti majandusse?

Mulle meeldivad suured numbrid. Äsja arutas Riigikogu EFSF laenude tagamist. Meie parlament otsustas tagada hätta satunud riikidele antavaid laene üle 2 miljardi euro ulatuses. See on üüratu ja juba peaaegu adumatu summa, üks pikk rida numbreid. Siiski on rahvas aru saanud, et tegemist on väga suure summaga, kuna meie SKP jõuab loodetavalt tuleval aastal 17 miljardi euroni. Selliste suurte numbrite taustal tahaks küsida, milline on olnud Eestis tegutsevate pankade panus meie majandusse?

Vastuse sellele küsimusele leiame Eesti Panga kodulehelt, kust selgub, et Eestis tegutsevad pangad on viimase 11 aasta jooksul teeninud kasumit 11,1 miljardit eurot. Veel leiame samast, et tänaseks on Eesti rahvas ja ettevõtjad laenanud pankadelt 14,1 miljardit eurot. Laenud on valdavas osas tagatud meile kuuluva varaga (kinnisvaraga). Laenude tagatisvara ületab tavaliselt laenusummat ehk kuskil 1,5 korda. Seega on panditud vara väärtus päris hirmuäratav 21,1 miljardit eurot.

Mida me selle teadmisega peaksime peale hakkama?
Pankade teenitud kasumiga on asi enam vähem selge. Sellelt pole maksu makstud ning kasum on juba riigist välja viidud või välja viimisel. Seega on meie majandusele kadunud kümne aastaga pankade kasumina 11,1 miljardit eurot.

Kole lugu on ka meie 21,1 miljardi väärtuses kinnisvaraga. Sisuliselt on see pankade oma ning meie peame seda aastakümneid oma tööga teenitud eurode eest välja ostma kas siis otseses mõttes või laenu võtnud ettevõtete heaks töötades. Ehk teisiti öeldes, on see pankade tulevikukasumina ka juba sisuliselt meie majandusruumist lahkunud. Kogukaotus seega 32,2 miljardit eurot, mis teeb majanduse jaoks kaotuseks iga aasta 2,9 miljardit eurot.

Aga mida on siis pangad meie majanduse jaoks head teinud? Vastatakse, et meie majandus on kapitali näljas ning pangad on finantseerinud meie majandust ja majanduskasvu. See on formaalselt õige aga sisuliselt? Kust saavad pangad raha? Teenivad, omavad lihtsalt panga keldris? Sisuliselt, tulenevalt Euroopas kehtivast süsteemist, lähevad pangad meie poolt neile panditud varaga Euroopa Keskpanka ning võtavad selle tagatisel sealt laenu ning laenavad selle raha korraliku lisaintressiga edasi. Sealt see raha tulebki. Kui küsida, et kust keskpank raha saab, siis vastus on, et ta ei saagi seda kuskiltki, ta lihtsalt "trükib" seda juurde.

Keskpank on aga osa valitsusest laiemas mõistes, demokraatlikus ühiskonnas on aga rahvas kõrgema võimu kandja ja valitsus on meie oma. Ja kui nüüd püüame seda skeemi veelgi lihtsamalt kirjeldada siis anname meie raha pankuritele ja nemad võtavad meilt meie kodu pandiks ning annavad meilt võetud raha meile tagasi. Oot...aga miks me nii teeme? Kas keegi saab aru? Aga sellepärast teemegi, et me ei tunneta valitsust enda omana ja ei tunnista, et ainuke institutsioon kes saab raha emiteerida on valitsus ja lõpuks me ei saa aru, et see raha mida on meil vaja majanduse elavdamiseks on meil tegelikult endal olemas ja selleks ei ole vaja vahele asetada liigkasu võtjat.

Kogu süsteemi muutmine ei ole muidugi lihtne ja on seotud suurte riskidega kuid midagi on ka selle süsteemi raames isegi võimalik muuta. Isegi ettevõtte tulumaks tooks juba midagi meie majandusest välja voolavatest kümnetest miljarditest midagi rahvale tagasi. Abiks oleks kindlasti ka riigile kuuluv kommertspank. Kui oletada, et kogu viimase kümne aasta pangandustegevus oleks käinud läbi riikliku kommertspanga ja muud tingimused oleks olnud kõik samad oleks meie majanduse bilanss palju ilusam. Panga kasum 11,1 miljardit oleks iga aastaselt omanikutuluna toitnud riigieelarvet üle ühe miljardi krooni. See on selline suurusjärk, mis oleks võimaldanud alandada kogu maksukoormust veerandi võrra!

Sellised mõttemängud siis suurte numbritega.

1.10.11

Euroala võlakriisi lahendus


Tundub, et tänaseks välja pakutud euroala võlakriisi lahendusvariandid on ennast ammendunud. Lahendust aga ei paista kuskilt, ainult hirm ja paanika ning kasvavad võlad. Lahendust ei saagi tulla, sest intressid on nii kõrgeks kasvanud, et sellist raha, mida tagasi maksta pole olemas ega saagi olla.
Säästmine, kärpimine, kokku hoidmine ei aita ega saagi enam seda haigust kuidagi ravida. Kõik sellised sammud ainult süvendavad kriisi. Kreeka tööpuudus kasvab meeletu kiirusega aga kui inimesed ei tööta, siis pole võimalik, et majandus kasvab. Rikkust luuakse ju tööga, mite börsil raha keerutades. Mida rohkem tõmbub majandus kokku, seda suuremaks kasvab juba suhteline võla- ja intressikoorem ja mitte ainult suhteline vaid ka reaalne koorem.
Kreeka (ja ka teised hätta sattunud riigid) tulevad finantsturult ära tuua. Sellises kriisiolukorras ei saa lasta turgudel riikide ja rahvaste tuleviku korraldada, ei tohi lasta pankadel rahvaid paljaks röövida ja orjastada. See on ülimalt ohtlik ja lõpeb ainult ühega - füüsilise vastupanuga sellele süsteemile.
Mida siis teha?
Lahendus on tegelikult lihtne. Euroopa Keskpank (EKP) peab Kreekale andma pikaajalist laenu väga madala intressiga täpselt nii palju, kui vaja on ja ilma Kreeka valitsust sundimata ülemäärasele kärpimisele. Kreeka peab taastama saadud vahenditega tööhõive ning inimesed tänavatelt tööle saama.
Selline lahendus on minu arust praktiliselt ainuvõimalik ning muu euroala jaoks kõige valutum.