Rein Järvelill

Euroopa võlakriis on majandushuvide konflikt

2012-01-15T00:00:00.001+02:00

Euroala riike on haaranud võlakriis. Kriis mis ähvardabkiskuda langusse kogu maailmamajanduse, sest tänapäeva globaliseerunudmajanduses on euroala üks suuremaid osanikke. Olukorra teeb keerukaks see, et tänaseni pole suudetud välja pakkudatoimivat lahendust. Suurtes võlgades euroala riikide võlakoormus ainult kasvab,tööpuudus kasvab, riikide reitingud saavutavad järjest uusi madalamaidtasemeid. Kas kriisile polegi lahendust?Tahaks uskuda, et lahendus on siiski olemas, sest sarnast kriisi pole neisriikides kus riikide võlakoormus ja defitsiit on märgatavalt kõrgem: Jaapan,USA. Tundub, et euroala võlakriisi lahendamine peab algama õigest diagnoosist.

Kriisi anatoomia kirjeldamisel on välja käidud vägagihuvitavaid ideid, millest mitmed ei kanata eriti kriitikat sest on kantud poliitilisest rivaliteedist võisiis lihtsalt suutmatusest mõista kaasaegset rahasüsteemi toimimist.

Esimene suurem viga on see, et võlakriisi püütakse sidudaühe konkreetse ideoloogiaga. Tegelikult kui tugineda faktidele ja ka erinevateideoloogiate sisulisele analüüsile siis sellist järeldust teha ei saa ega katohiks. Konservatiivid ja liberaalid ja sarnaselt mõtlevad majanduseksperdidning kommentaatorid soovivad näha võlakriisi peasüüdlasenasotsiaaldemokraatiat. Selleks kasutatakse tihti lihtsalt valet ning püütakseteatud majandusnäitajaid ja majanduskäitumist siduma kuidagi ühe ideoloogiaga.Põhimõte ikka selles, et parasjagu negatiivset tähendust omav mõiste võikäitumine seotakse näiteks sotsiaaldemokraatiaga. Laenu võtmisel pole jutegelikult mingisugust ideoloogilist silti küles, võiks isegi öelda, et see onkapitalistliku majanduse üks kesksemaid instrumente. Ajalooliselt japõhimõtteliselt kõige sotsiaaldemokraatlikuma majandusmudeli järgi toiminudriikides: Soome, Rootsi, Taani, on probleemid kõige väiksemad. Samas ei saa kuidagi nimetada sotsialistlikuksvõi sotsiaaldemokraatlikuks 2004-2009.aastal Kreekat juhtinudliberaal-konservatiive või Itaaliat juhtinud Berlusconi valitsust. Kui üritadamingit järeldust teha, siis saab teha ju ainult hoopis vastupidise järelduse,et aastaks 2008, kui valdavas osas Euroopas olid võimule tulnud liberaalid võikonsetrvatiivid, saabus Euroopasse ka võlakriis. Tegelikult võime umbes samatrendi näha ka Eestis, meie parempoolne valitsus on viimastel aastatel vastuvõtnud defitsiidis eelarved ja seda vaatamata sellele, et rahvale lubativalimistel tasakaalus eelarveid ning aastaid on kinnitatud meile, etreformierakond ei võta kunagi vastu puudujäägis eelarvet.

Seega pole tegelikult Euroopa võlakriisile võimalikideoloogilist silti külge panna ning kriis ei lahene, kui võimu säilitavadkonservatiivid ja liberaalid või kui kui võimule tulevad sotsiaaldemokraadid.Pigem on võlakriisi põhjused hoopis tehnilist laadi ja tingitud suurestimittefunktsionaalsest valuutast – eurost. Tahtmata olla põhimõtteliseltühisraha vastane (olen euro pooldaja), on siiski selge, et eurosüsteemipuudused on löönud teravalt välja just majanduskriisi tingimustes, kuipingestub tasakaalustamatus erineva tasemega euroala riikide vahel.Tasakaalustamatus ilmneb euroala riikide kaubavahetuses. Euroalas pole võimalikolla kõigil netoeksportija, nagu on Saksamaa ning ühisraha euro ei võimaldategelikult nõrgema majandusega riikidel läbi vahetuskursi kohanduda olukorraga.Euroala importivatel riikidel jääb üle süsteemi tasakaalustamiseks ainultvaesuda (kõrge tööpuudus, reaaltulude langus), müüa ennast maha (meelitadainvesteeringuid riiki), hakata eksportima või elada võlgu. Eesti näite puhul onkinni peetud reeglitest, valitsuse jaoks pole olnud oluline inimeste toimetulekning on loodetud välisinvesteeringute ja ekspordi peale. Näiteks Kreeka puhulaga valitsus püüdis hoolida tööhõivest ja inimeste sissetulekute säilimisestning otsustas võlakoormuse ja defitsiitse kulutamise kasuks.

Euroala võlakriisi lahendus peitubki ühisrahafunktsionaalsemaks muutmises, mis seisneb sisuliselt selles, et euroalaedukamad riigid peavad leppima sellega, et läbi ühisraha toetatakse vaesemaidriike. Täna välja pakutud kokkuhoiu, säästmise ja karmide reeglite tulemuseljõuame me tegelikult ainult pikaajalisse majandussurutisse ning reaaltuludelangusse. Kardan, et see tee polejätkusuutlik ning viib euroala lagunemisele. Seega on tegemist valdavaltmajandushuvide konfliktiga ning vähem ideoloogilise vaidlusega.

Viis aastat paigalseisu

2012-01-05T22:38:00.000+02:00

Üks väike graafik selle kohta, kuidas on muutunud Eesti positsioon lähenemisel Euroopa Liidu keskmisele jõukusele. Graafikus on toodud riikide SKP elaniku kohta võrreldes EL keskmisega. Eestil on see 2009 ja 2010 püsinud 64% tasemel. Koos Ansipi valitsusega alustasime tasemelt 66% EL keskmisest koos selliste riikidega nagu Ungari, Slovakkia, Kroaatia. 2010.aastaks on meist Slovakkia pikalt mööda läinud ja samuti on meie ette jäänud Ungari. Väga tihedalt on kannule tulnud Poola. Meiega samal tasemel püsib enam vähem Kroaatia. Viie rikkama hulka jõudmisest on asi ikka väga kaugel, pigem tulevad lähimad konkurendid meile järgi ja Slovakkia näitab tagatulesid. Andmed: Eurostat

Ansipi valitsus teeb Kreekat

2012-01-02T19:46:00.002+02:00

Peaministri aastalõpu intervjuust:

"Küsimus: Ega Nestor ja Mikser ei taha ju Eestis Kreekat teha?

A. Ansip: Ei ole väga kindel, et nad seda ei taha. Kui meenutada 2009. aastat, mil sotsiaaldemokraadid valitsusest lahkusid, siis tuleb meenutada ka viimast Ivari Padari allkirja kandnud dokumenti, mis ta valitsuskabinetile esitas. See oli eelarvestrateegia järgmiseks neljaks aastaks ja selle eelarvestrateegia järgi oleks me praeguseks ajaks ikka väga-väga sügavates laenudes/võlgades olnud, aga see valik ei olnud vastuvõetav IRL-ile ja Reformierakonnale."

Millest siis peaminister räägib? Eks ta räägib Riigi eelarvestrateegiast 2010-2013 aga tundub, et selle dokumendi lugemine on piirdunud ainult üksikutest tabelitest numbrite lugemisega. Me leiame strateegiast tõepoolest ühe tabeli, kus on kirjeldatud olukorda, mis võiks juhtuda, kui realiseerub riskistsenaarium ning valitsus ei suuda adekvaatseid samme astuda aga sellel pole mitte midagi pistmist planeeritava tohutu defitsiidiga! Nimetatud dokument seab eelarvepositsiooni puhul eesmärgiks keskpikas perioodis hoopis ülejäägiga eelarve! Kes ei usu, võib seda eelarvestrateegiat lugeda rahandusministeeriumi kodulehel: Riigi eelarvestrateegia 2010-2013´

Eelpool mainitud dokumendi kohaselt oli seatud valitsuse eesmärgiks hoida valitsussektori eelarvepositsioon 2010 aastal -2,9%SKP-st, 2011 aastal -1,5% ja 2012.aastal viia tasakaalu. Ansipi valitsus ei suutnud siiski Padari pakutust kinni pidada ja planeeris iga aastaselt suurema defitsiidi, kui Padari dokument oleks lubanud. Ehk siis Ansipi valitsus esitas Riigikogule järgneva tasakaalupositsiooniga eelarved:

2010 aastal valitsussektori tasakaaluga -2,95% SKP-st

2011 aastal valitsussektori tasakaaluga -1,6 SKP-st

2012 aastal valitsussektori tasakaaluga -2,1% SKP-st

No mis sa oskad kosta, kui keegi teeb Kreekat, siis on see Ansipi valitsus.

Vaeguste ravi ja õige diagnoos

2011-12-17T11:25:00.001+02:00

Arto Aas kirjutas oma blogis Euroopa vaeguste ravist: http://www.artoaas.ee/euroopa-vaeguste-ravi-algab-oigest-diagnoosist/ Samas tahaks Artolt küsida, et ka oled kindel, et oled õige diagnoosi pannud? Põhimõtteliselt on õige lähenemine: enne kui ravima hakata tuleb panna õige diagnoos. Paraku eurokriisi puhul on suuresti ravi ebaedukus tingitud valest diagnoosist. Siiski võib väga lihtsalt juhtuda, et ka eelpool mainitud postitus sisaldab vale diagnoosi ning seetõttu ka pakutav ravi võib olla mitteadekvaatne.

Arto Aasa diagnoos: "Just Lõuna-Euroopa näitel on ilmne, et majandussurutises pole süüdi mitte vaba turg, vaid vastutustundetu eelarvepoliitika, jäik tööturg, liigne riiklik sekkumine ja ülereguleerimine."

1. Võlakriis sai alguse turult. Kuna euroala riigid on oma kulutuste täiendaval finantseerimisel sunnitud pöörduma turu poole, siis turg teatas ühel päeval, et ei usalda enam teatud riikide võlakirju ehk nende riikide võimekust laenu tagasi maksta. Sellega oligi võlakriis käivitatud. Kas saab siin süüdlast just nimetada aga on kindel, et kriisi käivitas turu hinnang ning kriis poleks käivitunud, kui euro süsteem oleks teistsugune ning euroala riikidel oleks olnud teistsugune defitsiidi rahastamise mehhanism (nagu näiteks USA, UK, Jaapan, Rootsi jne.)
2. Ma saan aru Arto loogikast, et turg andis lihtsalt signaali aga põhjus oli konkreetse riigi fiskaalpoliitiline käitumine. Ehk siis tagasi tulles eelmise punkti juurde, et võlakriis käivitus, kui turg ei uskunud enam riigi võimekust oma laene teenindada. Laenu teenindamise võimetus tuleneb aga otseselt euro toimimise mehhanismist. Probleemiks see, et riigid ei oma kontrolli enda poolt emiteeritud valuuta osas ning satuvad seetõttu probleemidesse. Kui euroala riikidel oleks võimalus saada alati abi viimaselt laenajalt - oma keskpangalt, siis sellist hirmu turul ei tekiks ega saakski tekkida ja võlakriisi polekski olemas.

Seega, võlakriisis on süüdi tegelikult jäik ja erinevate majandustega riikidele sobimatu valuutasüsteem. Raviks tuleb parandada seda süsteemi.

Edasi majandussurutise juurde. Peaks ehk alustama definitsioonist, mis on majandussurutis. Ilmselt peetakse silmas seda, et majanduskasv on oluliselt pidurdunud või siis langemas. Ehk siis võrreldes eelneva perioodiga müüakse vähem kaupu ja teenuseid. Mis takistab siis suuremat kaupade ostu ja müüki? Artikli kohaselt on selleks: vastutustundetu eelarvepoliitika, jäik tööturg, liigne riiklik sekkumine ja ülereguleerimine.

1. Vastutustundetu eelarvepoliitika. Ilmselt on siinjuures peetud silmas valitsuste defitsiitset kulutamist. Vastutustundlik eelarvepoliitika peaks siis tähendama protsüklilist eelarvepoliitikat ehk oludes, kui väliskeskkond muutub ja majandusaktiivsus väheneb peaks ka valitsus oma kulutusi koomale tõmbama ning kulutusi kärpima. See aga suurendab majandussurutist!

2. Jäik tööturg. See on suhteliselt erinevalt tõlgendatav, kuid ilmselt peetud silmas seda, et ettevõtjal on võimalikult lihtne vabaneda üleliigsest tööjõust ning muuta vastavalt oludele tööjõu hinda. Siinjuures on väga paindliku tööjõu mõju jällegi protsükliline ehk kui väliskeskkond hakkab halvenema, tõmmatakse ka tööjõu osas kokku: väheneb palk, kasvab tööpuudus ehk need on asjaolud, mis võimendavad majanduslangust.

3. Liigne riiklik sekkumine ja ülereguleerimine. Mida see küll peaks tähendama? Liigne riiklik sekkumine kaupade ja teenuste turule saab olla pärssiv siis, kui regulatsioon vähendab turu mahtu. Valdavalt on siiski riiklik sekkumine mõeldud selleks, et vähendada turutõrkeid ning tagada õiglast konkurentsi. Isegi kui nõustuda sellega, et kriisi ajal ettevõtluse toetamine on pikas perspektiivis ettevõtlusele kahjulik, siis lühiajaliselt ei ole see küll majandussurutise põhjus vaid leevendab hoopis majandussurutise tagajärgi.

Kokkuvõttes pole olukord küll nii lihtne, et leiame süüdlasena üles sotsialismi ja arvame, et sellega, kui vaenlane on leitud on majandussurutisest ka jagu saadud. Kardan, et kriisist välja tulekuks saavad olema kohased paljud nendest meetmetest mida mõni peab kriisi põhjuseks.

Kohustuslikku kogumispensioni pole vaja

2011-11-27T11:47:00.000+02:00

Fiat valuutat kasutavatel riikidel puudub mõte raha pensionifondidesse koguda, vastupidi, see on lausa kahjulik maksumaksjale. Fiat raha on teatavasti selline raha, mis pole tagatud mingite reservidega (kuld, mets) vaid põhineb seadustel ja valitsuse ning riigi majandussüsteemi usaldusel. Tänapäeva olulised valuutad (dollar, euro) on fiat valuutad.
Kuigi Eesti kasutab fiat raha, eurot, ei saa me päris lähtuda sellest, et meil on kasutusel fiat raha. Eestil puudub sisuline kontroll raha trüki üle ning see on antud Euroopa Keskpanga (EKP) pädevusse. Seetõttu ei saa kitsalt Eesti majandusruumis toimuvat kirjeldada fiat valuuta suhtes kehtivate reeglitega. Kuna meil jätkuvalt puudub õigus raha juurde trükkida siis oleme jätkuvalt kasutamas justkui valuutakomitee süsteemi. Ehk siis Eesti euro on üks-ühele seotud päris euroga. Tulenevalt EKP regulatsioonist on see isegi nii Saksa euroga, ka see on fikseeritult seotud päris euroga. Seega elame süsteemis, kus meil on fiat raha aga samas on puudu üks sellise rahasüsteemi komponent, valitsuse ainuõigus raha emiteerijana. See on ka üks põhjuseid miks on euroalal täna võlakriis erinevalt USA-st või ka Jaapanist, kus riigi laenukoormus on isegi üle 200% SKP-st.
Tuleks nüüd tagasi kogumispensioni juurde. Eestis kehtivaga sarnane kogumispensioni süsteem on kohane fikseeritud kursiga või kulla alusel toimiva valuutasüsteemiga riigis. Igasuguse mõtte kaotab Fiat raha kasutavas riigis. Kogumispension on vajalik seetõttu, et meie arvestuste kohaselt, pole valitsus tulevikus võimeline maksma tulevikupensionäridele väärilist pensioni, seega sunnitakse homseid pensionäre juba täna tulevikuks säästma. Fiat raha kasutamisel ju seda hirmu pole, valitsusel ei saa kunagi raha otsa ning valitsus on võimeline finantseerima tulevikupensioni seadusega kokku lepitud mahus ilma igasuguste probleemideta.
Miks on fiat raha kasutavas riigis kogumispension kahjulik maksumaksjana? Aga sellepärast, et erafondidesse vahendite kogumine on ju käsitletav täiendava maksuna pangandustööstusele. Eesti tingimustes on siis fondihaldustasud ligi 10 mln eurot aastas ning seoses fondide mahu kasvuga see summa kasvab aasta-aastalt. See summa on nii suur, et on võrdne kolmekordse raskeveokimaksuga või poole hasartmängumaksuga. Aga milleks erasektorile sellist maksu tasuda, kui see ei taga isegi pensionifondide säilimist, kasvust rääkimata. Asi tundub veelgi enam kummaline, kui fiat raha puhul ei ole valitsusel tulevikus mingit probleeme seadusega kehtestatud pensione välja maksta.
Täna peaks arutelu toimuma teemal, kuidas muuta meil kasutatav euro tõeliseks fiat valuutaks ehk EKP peab hakkama ise rahastama euroala riikide valitsusi. Selline samm lõpetaks päevapealt euroala võlakriisi, võimaldaks loobuda kohustuslikust kogumispensionisüsteemist ning hetkel sellega kaasnevast kulukast haldussüsteemist ja obrokist finantstööstusele.

Mina paneks oma raha valitsuse hallatavasse pensionifondi

2011-11-26T20:31:00.000+02:00

Viimasel ajal on kuum teema valitsuse (pean silmas laiemalt avaliku sektorile kuuluvaid fonde: riigireservid, haigekassa reservid, töötuskindlustuse vahendid) hallatavate fondide teema. Oleme kuulnud peaministri kiitust selle kohta, kui hästi tuleb rahandusministeerium toime oma reservide haldamisega. Mina tahaks aga rääkida kohustusliku pensioni fondidest. Valitsus on kehtestanud seadusega kohustuse koguda raha pensionieaks ja andnud pensionifondide haldamise erafondihalduritele. Meil on valida ligi paarikümne erineva fondi vahel samas pole meil võimalik kasutada riigi teenust meie raha haldamisel. Miks see nii on? Kui töötuskindlustuse vahendeid usaldab peaminister anda valitsuse haldurite kätte, siis miks ei saa me oma pensioniraha anda valitsuse hallata?

Kohustuslike pensionifondide haldamine on haldurite jaoks väga hea ja riskivaba äri. Õhelt poolt oleme kohustatud oma pensioniraha koguma, ilma keeldumise õiguseta ja teiselt poolt pole fondihalduritel mingit kohustust meie raha kasumlikult investeerida. Sõltumata fondi tootlusest võtab fondihaldur ligi 1% fondi mahust iga aasta endale. See summa pole mitte tühine number. Riikliku kogumispensioni teise samba fondides on meie raha ligi 1, 08 miljardit eurot, sellelt tasume igal aastal fondihalduritele ca 10 miljonit eurot aastas.
Seda oleme kohustatud tasuma isegi siis, kui fondi tootlus on negatiivne. Siinjuures minu tervitused Swedbanki pensionifondile: maksin teile viimati fondihaldustasu aastas ligi 152 eur aga samal ajal hävitasite minu pensionivara 100 eur võrra. Mille eest ma pean teile maksma?

Siit tekib mõte, et kas tõesti pole kuidagi teisiti võimalik meie pensionivara hallata? Tuleb välja, et ka teisiti on võimalik. Valitsus haldab oma reserve umbes samas mahus, üle 1 miljardi euro ja on seda viimastel aastatel teinud oluliselt edukamalt kui erasektori fondid. Kui töötukassa võitleb selle vastu, et raha anda rahandusministeeriumi hallata, siis mina palun valitsust: võtke mu raha enda hallata! Ma tahan valikuvõimalust. Valitsus peab looma oma kohustusliku pensionikindlustuse fondid ja ma olen kindel, et nende haldamiseks ei kulu valitsusel 10 mln eurot aastas. Samuti luban ma oma raha kasutada valitsuse eelarvedefitsiidi katmiseks. Määrake mõistlik intress ja minu jaoks oleks see riskivaba rahapaigutus sest ma usaldan valitsust.

Kas parem Eesti on võimalik?

2011-10-30T11:10:00.000+02:00

Tänane Eesti ei ole kindlasti kõige parem paik elamiseks. Seda näitavad mitmed indikaatorid: ligi 50 000 registreeritud töötut, mitu korda rohkem tööealisi, kes on Eestist lahkunud, suhtelises vaesuses elab üle 200 000 eestimaalase ja isegi 7% nendest inimestest, kellel on töökoht liigitub vaeste hulka. Sellised näitajad ei ole uhkustamiseks, need numbrid on väljakutseks valitsusele ja nendega peab tegelema kohe! Lubamatu on poliitika, et küll aeg paneb kõik paika ja küll turg reguleerib.

Kui ütlete, et me pole nii rikkad, et probleeme lahendada, siis ei saa seda kuidagi uskuda. Tahaks asja natuke piltlikustada.Mäletame, kuidas valitsus kiitis heaks 2 miljardi eurose garantii EFSF-ile. See on väga suur raha, ning näitab meie ühiskonna valmisolekut panustada vajadusel nii suur summa teiste riikide inimeste heaolu päästmiseks. Kui panustada see summa meie oma inimeste heaolu tõstmiseks, siis saaks kõik meie suhtelises vaesuses olevad inimesed tuua vaesusest välja kolmeks aastaks ja seda isegi eeldusel, kui nende vaesuses elavate inimeste sissetulek oleks 0 eurot kuus. Tegelikult see nii pole ja see 2 miljardit eurot on nii suur summa, et riik suudaks isegi otsetoetustega lahendada vaesuse probleemi Eestis 10-15.aastaks.
Tegelikkuses pole aga see lahendus, et me maksame kinni riigieelarvest kõigi inimeste heaolu. Valitsuse esmaseks ülesandeks peab olema võitlus tööpuudusega ning võitlus kõrgete palkade eest! Nii tõuseb riigi ja rahva jõukus ja heaolu. Inimestele tuleb töö anda.

Ma ei hakka täna rääkima haridusest, teadus- ja arendustegevusest, ekspordivõimekusest jne. Need on kõik valdkonnad, kus on olemas üldiselt ka poliitilise eliidi üksmeel, sõltumata nende erakondlikust kuuluvusest.
Räägin tööhõive ja kõrge palga programmist ning vahenditest, millega programme ellu viia.
Tööhõiveprogrammil on sisuliselt kaks meedet.
Esiteks, kõrge tööpuuduse tingimustes peab valitsus suurendama riiklikku tellimust ja just valdkondades, mis suurendavad tuleviku heaolu. Valdkondadeks võiks olla taristu, haridus, teadus ja tervishoid ning energiatõhusus. Valitsus peaks:

rakendama riikliku eluasemeprogrammi. Valitsuse poolt ehitatakse energiasäästlikke eluasemeid. Tööd saab ehitussektor ja kohalik ehitusmaterjalitööstus. Kasvab inimeste mobiilsus ning inimesed ei pea enam kinni olema oma kinnisvaras vaid võivad elada ka üürieluasemel. Surutakse alla ka üüri ja eluaseme hindu.
Kulutused haridusse ja sellega kaasnev on investeering tulevikku. Kreeka ostab oma õpilastele tahvelarvuteid, ei tea miks? Meie õpetajad protestivad Toompeal. Õpetajate palk tuleb tõsta ja riikliku koolitustellimust tuleb tõsta ning anda tõeliselt tasuta haridust. See loob eelduse, et õpetajad annavad veel mitmetele inimestele tööd: käivad juuksuris, ostavad riideid ja vahest isegi söövad väljas.
Valitsus peab ostma rohkem ravi- ja ennetusteenust. Ravikindlustuse alla tuleb tuua elementaarne hambaravi ning igasugune ennetustöö, uuringud ja vaktsineerimine. Kasvatada tervishoius töötavate inimeste sissetulekuid. Õed ja arstid ei peaks Eestist põgenema.

Teiseks peab valitsus toetama sissetulekute kasvu ehk toetama kõrgeid palkasid. Nii kõrge tööpuudusega tööjõuturg ei toimi ja siinjuures peab riik sekkuma. Mitte kärpima ja alla suruma palgataset, vaid olema palgatõusu eestvedaja ning tagama oluliselt kõrgemal tasemel töötutoetuse.

Kust saada selleks raha?

Esmane lahenduse võti peitub maksusüsteemis. Tuleb muuta ebaõiglast maksusüsteemi ning maksustada oluliselt kõrgemalt valdkonnad, mis seotud majandusrendiga ehk siis valdkonnad, kus rikastutakse ressursse panustamata ja riske võtmata. Vajalikud muudatused maksusüsteemis:

Ettevõtte kasumimaksu sisseviimine, finantssektori ohjamine ja maksustamine
Progresseeruva tulumaksu sisseviimine
Kinnisvara- ja automaksu sisseviimine

Valitsus võiks veelgi ohjata finantssektorit ning vähendama selle valdkonna kulutusi. Teostades riigi rahaliste vahendite haldamise läbi riigile kuuluva panga, kas läbi Eesti Panga või selleks eraldi loodud riikliku panga. Samuti peab valitsussektor lõpetama oma vara kindlustamise ning tagama avaliku sektori vara kindlustamise läbi ühisvastutuse süsteemi tagades kahjude hüvitamise läbi riikliku kindlustuse fondi.

Meil on vaja solidaarsemat ja jõukamat ühiskonda ja valitsus ei saa seda lihtsalt oodata, see tuleb luua.Valitsuse sekkumatuse poliitika viib ühiskonna kihistumise ja kriisideni, seda peaks vältima.

Mis on Eesti valik?

2011-10-26T18:03:00.000+03:00

Kuidagi vaikne on... Saksamaa ja Prantsusmaa langetavad rahapoliitilisi otsuseid Brüsselis, aga meie seisukohtadest pole midagi kuulda. Kas euro ja euroala riikide majandus ongi ainult Sarkozy ja Merkeli otsustada?

Arvan, et see ei tohiks nii olla ja tegelikult polegi. Täna on valida, kas toetada Saksamaa positsiooni või toetada Prantsusmaa seisukohta. Tegemist on väga sisulise vaidlusega, mis määrab euroala tuleviku ja selle, kas euroala väljub kriisist või mitte.

Sakslaste jäigalt senisest rahasüsteemist kinni hoidev positsioon on tegelikult võlakriisi süvendav positsioon. Sama poliitika jätkamine ei võimalda kriisist väljuda, vaid lükkab selle lahendust ainult edasi. Kui jätkata Merkeli pakutud valikuga, läheb see Eesti maksumaksjale lõpuks kalliks maksma ja ei saa teisiti peale krahhi lõppeda, kui esialgu Kreeka lahkumisega eurotsoonist. Hiljem ehk veel mõni riik.

Saksa tee valikuga otsustatakse jätkata senise neoliberaalse rahapoliitikaga, mis on viinud maailmamajanduse kriisi ning kutsunud esile 99% ilmajäetute liikumise "Okupeerige Wall Street". Ehk teisisõnu on andnud selline rahapoliitika Euroopas võimu valitsustelt pankadele ning pannud riikide kodanikud süsteemi vigu kinni maksma. Pankadele kasum, rahvale kahjumi katmine.

Prantslased on olnud võimelised avaramalt mõtlema ja on pakkunud lahenduse, mis võib aidata võlakriisist üle saada. Sarkozy pakutu on samm õiges suunas. Euroala valitsused peavad rahatrüki oma kontrolli alla tagasi võtma, kui esialgu kõike ei saa siis vähemalt osaliselt. Prantslaste plaanil on jumet. Sellest võib isegi midagi välja tulla, vähemalt on eeldusi probleemi lahendamiseks. Loomulikult võib iga plaani detailide ja piirangutega tuksi keerata.

Milles peitub siis Prantsuse plaani võlu. Tundub, et prantslaste plaan lähtub natuke modernsest monetaarteooriast. Nimelt võtab nende plaani kohaselt valitsus endale tagasi raha emissiooni õiguse, mis tähendab, et valitsustel ei saa enam raha otsa ja sellega on võlakriis päevapealt likvideeritud. Sellisel moel on tegutsenud näiteks Jaapan ja USA. Eesti jaoks tähendab see seda, et meie antud garantii ei realiseeru kunagi, sest EFSF muutub pangaks ning saab Euroopa keskpangast laenu sama mõistlikel tingimustel kui teised kommertspangad ning saab seda raha edasi laenata vajalike kokkulepete alusel hätta sattunud riikidele.

Prantsuse välja pakutud tee on küll väga keeruline ja pikk tee lihtsa lahenduseni, kuid parem siis juba nii keerukalt, kui et jätkata saksa mudeliga, mis viib euroala majanduse stagnatsiooni ning inimesed töötuks ja tänavale protestima. Lihtne lahendus on muidugi muuta Euroopa Keskpanga regulatsioone ning tuua riikide valitsused rahaturult ära. Euroopa Keskpangal peab olema õigus laenata otse euroala valitsustele. Loomulikult peab selleks karmid reeglid kehtestama, kuid see on ainuvõimalik tee euroala võlakriisist jagu saamiseks ilma, et riikide majandusi ei viidaks langusse või stagnatsiooni.

Millise poole valib meie peminister ja valitsus? Arvatavasti minnakse Saksamaa selja taha. See aga tähendab lahenduse edasilükkamist ja läheks ilmselt Eesti maksumaksjale kalliks maksma, nii umbes 2 miljardit eurot. Tegelikult tahaks nii olulises küsimuses märgatavalt suuremat debatti näha. Lähipäevadel otsustatakse Brüsselis meie tulevikku rohkem, kui euroalaga liitumisel. Kui euroalaga liitumisel vahetasime lihtsalt oma jäigalt fikseeritud krooni (sisuliselt ju euro) päriseuro vastu siis päevade küsimus on see, kas jätkame senise rahapoliitikaga või muutub see oluliselt. Mõlemal juhul on oodata olulisi muudatusi euroala majandus- ja sotsiaalelus.

Mis on välismaiste pankade panus Eesti majandusse?

2011-10-06T22:37:00.000+03:00

Mulle meeldivad suured numbrid. Äsja arutas Riigikogu EFSF laenude tagamist. Meie parlament otsustas tagada hätta satunud riikidele antavaid laene üle 2 miljardi euro ulatuses. See on üüratu ja juba peaaegu adumatu summa, üks pikk rida numbreid. Siiski on rahvas aru saanud, et tegemist on väga suure summaga, kuna meie SKP jõuab loodetavalt tuleval aastal 17 miljardi euroni. Selliste suurte numbrite taustal tahaks küsida, milline on olnud Eestis tegutsevate pankade panus meie majandusse?

Vastuse sellele küsimusele leiame Eesti Panga kodulehelt, kust selgub, et Eestis tegutsevad pangad on viimase 11 aasta jooksul teeninud kasumit 11,1 miljardit eurot. Veel leiame samast, et tänaseks on Eesti rahvas ja ettevõtjad laenanud pankadelt 14,1 miljardit eurot. Laenud on valdavas osas tagatud meile kuuluva varaga (kinnisvaraga). Laenude tagatisvara ületab tavaliselt laenusummat ehk kuskil 1,5 korda. Seega on panditud vara väärtus päris hirmuäratav 21,1 miljardit eurot.

Mida me selle teadmisega peaksime peale hakkama?
Pankade teenitud kasumiga on asi enam vähem selge. Sellelt pole maksu makstud ning kasum on juba riigist välja viidud või välja viimisel. Seega on meie majandusele kadunud kümne aastaga pankade kasumina 11,1 miljardit eurot.

Kole lugu on ka meie 21,1 miljardi väärtuses kinnisvaraga. Sisuliselt on see pankade oma ning meie peame seda aastakümneid oma tööga teenitud eurode eest välja ostma kas siis otseses mõttes või laenu võtnud ettevõtete heaks töötades. Ehk teisiti öeldes, on see pankade tulevikukasumina ka juba sisuliselt meie majandusruumist lahkunud. Kogukaotus seega 32,2 miljardit eurot, mis teeb majanduse jaoks kaotuseks iga aasta 2,9 miljardit eurot.

Aga mida on siis pangad meie majanduse jaoks head teinud? Vastatakse, et meie majandus on kapitali näljas ning pangad on finantseerinud meie majandust ja majanduskasvu. See on formaalselt õige aga sisuliselt? Kust saavad pangad raha? Teenivad, omavad lihtsalt panga keldris? Sisuliselt, tulenevalt Euroopas kehtivast süsteemist, lähevad pangad meie poolt neile panditud varaga Euroopa Keskpanka ning võtavad selle tagatisel sealt laenu ning laenavad selle raha korraliku lisaintressiga edasi. Sealt see raha tulebki. Kui küsida, et kust keskpank raha saab, siis vastus on, et ta ei saagi seda kuskiltki, ta lihtsalt "trükib" seda juurde.

Keskpank on aga osa valitsusest laiemas mõistes, demokraatlikus ühiskonnas on aga rahvas kõrgema võimu kandja ja valitsus on meie oma. Ja kui nüüd püüame seda skeemi veelgi lihtsamalt kirjeldada siis anname meie raha pankuritele ja nemad võtavad meilt meie kodu pandiks ning annavad meilt võetud raha meile tagasi. Oot...aga miks me nii teeme? Kas keegi saab aru? Aga sellepärast teemegi, et me ei tunneta valitsust enda omana ja ei tunnista, et ainuke institutsioon kes saab raha emiteerida on valitsus ja lõpuks me ei saa aru, et see raha mida on meil vaja majanduse elavdamiseks on meil tegelikult endal olemas ja selleks ei ole vaja vahele asetada liigkasu võtjat.

Kogu süsteemi muutmine ei ole muidugi lihtne ja on seotud suurte riskidega kuid midagi on ka selle süsteemi raames isegi võimalik muuta. Isegi ettevõtte tulumaks tooks juba midagi meie majandusest välja voolavatest kümnetest miljarditest midagi rahvale tagasi. Abiks oleks kindlasti ka riigile kuuluv kommertspank. Kui oletada, et kogu viimase kümne aasta pangandustegevus oleks käinud läbi riikliku kommertspanga ja muud tingimused oleks olnud kõik samad oleks meie majanduse bilanss palju ilusam. Panga kasum 11,1 miljardit oleks iga aastaselt omanikutuluna toitnud riigieelarvet üle ühe miljardi krooni. See on selline suurusjärk, mis oleks võimaldanud alandada kogu maksukoormust veerandi võrra!

Sellised mõttemängud siis suurte numbritega.

Euroala võlakriisi lahendus

2011-10-01T22:02:00.002+03:00

Tundub, et tänaseks välja pakutud euroala võlakriisi lahendusvariandid on ennast ammendunud. Lahendust aga ei paista kuskilt, ainult hirm ja paanika ning kasvavad võlad. Lahendust ei saagi tulla, sest intressid on nii kõrgeks kasvanud, et sellist raha, mida tagasi maksta pole olemas ega saagi olla.
Säästmine, kärpimine, kokku hoidmine ei aita ega saagi enam seda haigust kuidagi ravida. Kõik sellised sammud ainult süvendavad kriisi. Kreeka tööpuudus kasvab meeletu kiirusega aga kui inimesed ei tööta, siis pole võimalik, et majandus kasvab. Rikkust luuakse ju tööga, mite börsil raha keerutades. Mida rohkem tõmbub majandus kokku, seda suuremaks kasvab juba suhteline võla- ja intressikoorem ja mitte ainult suhteline vaid ka reaalne koorem.
Kreeka (ja ka teised hätta sattunud riigid) tulevad finantsturult ära tuua. Sellises kriisiolukorras ei saa lasta turgudel riikide ja rahvaste tuleviku korraldada, ei tohi lasta pankadel rahvaid paljaks röövida ja orjastada. See on ülimalt ohtlik ja lõpeb ainult ühega - füüsilise vastupanuga sellele süsteemile.
Mida siis teha?
Lahendus on tegelikult lihtne. Euroopa Keskpank (EKP) peab Kreekale andma pikaajalist laenu väga madala intressiga täpselt nii palju, kui vaja on ja ilma Kreeka valitsust sundimata ülemäärasele kärpimisele. Kreeka peab taastama saadud vahenditega tööhõive ning inimesed tänavatelt tööle saama.
Selline lahendus on minu arust praktiliselt ainuvõimalik ning muu euroala jaoks kõige valutum.

Riigieelarve valel teel

2011-09-28T08:57:00.000+03:00

Järgmise aasta riigieelarve on taaskord koostatud põhimõttel, mis ei hooli inimesest ning ei edenda meie majanduse kasvu ja konkurentsivõimet. Põhjuseks ilmselt ideoloogiline pimedus ja võimetus avaramalt mõelda.
Riigieelarve ei ole pelgalt vahend meie vähese maksuraha ümberjagamiseks. Eelarve omab palju olulisemat tähendust ning võimet majanduselu kujundada. Eelarve koostamise aluseks peaks olema tööhõive näitajad ning eelarve võime majandust stabiliseerida ning turutõrkeid kõrvaldada ja seda eriti kriitilistel aegadel. Seega peaks tänasel hetkel olema riigieelarve üheks oluliseks eesmärgiks täistööhõive tagamine ning seda saab teha ainult selliselt, et tõstetakse eelarvekulutuste mahtu. Eelarvetasakaal ei tohiks olla eelarvepoliitika alustala vaid üks näitaja mida on oluline jälgida, et tagada eelarvepoliitika jätkusuutlikus.
Eelarve koostamisel tuleks esmalt vaadata meie hõivet, kuna meie tööpuudus püsib lähiaastatel üle 10% siis see on valitsuse jaoks, kes hoolib inimesest, lubamatult kõrge tase. See näitab ka seda, et meie majandus ei kasva potentsiaalse taseme kohaselt vaid oluliselt alla selle. Ning pole õige väide, et valitsus ei saa siinjuures midagi teha. Saab küll ja on lausa kohustatud reageerima. Kõige efektiivsem on tõsta riigieelarve kulutusi mis lähevad sisemajanduse toetamiseks kas läbi teenuste ostmise või otseste toetuste kehvemas seisus inimestele. Seda ikka selleks, et parandada inimeste elujärge ning läbi siseturu elavdamise edendada majanduskasvu.
Esimese sammuna, tuleb kasutada ära võimalus, suurendada eelarve kulutusi selliselt, et meie avaliku sektori defitsiit on kuni 3%SKP-st. See annab eelarvekuludeks ligi 140 mln eurot lisaraha. Teise sammuna tuleb rakendada meetmeid eelarvetasakaalu saavutamiseks ning selleks annab eelduse meie majanduskasv mis püsib 4% lähedal. Ehk teisisõnu tuleks koguda eelarvedefitsiidi vähendamiseks lisamaksu ning just sealt, kus see alandab kõige vähem majanduskasvu ning tasakaalustab lõhet ühiskonnas. Siinjuures on võimalusi vägagi palju: astmeline tulumaks, ettevõtte tulumaks, kinnisvaramaks ning autode registreerimismaks. Kuna majandus on kasvufaasis, siis see annab võimaluse ning õigustuse teatud valdkondades maksukoormust tõsta.
Kindlasti kerkib küsimus, kuhu raha kulutada. Raha peaks kulutama valdkondadesse, mis suurendavad meie majanduspotentsiaali ning on tulevikku suunatud. Ehk kõik kulutused, mis on seotud laste toimetuleku ning haridusega (19 eurone kehtiv lastetoetus on juba muutunud valitsuse häbimärgiks), tuleb tagada sisejulgeoleku toimimine ja päästevõimekus (mis on vähemalt sama oluline kui kaitsekulutuste kasvatamine, mis on valitsuse hetke prioriteediks) ning arendada järjekindlalt meie infrastruktuuri ning teadus- ja arendustegevust.
Kindlasti tähendab eelpool toodud valdkondade suurem toetamine ka palgatõuse nendes valdkondades. Jutt, sellest et meie inimesed on madala tootlikkusega ei päde. Kuidas muidu saavad meie töötud minna välismaale palju kõrgema palga eest tööle. Reaalpalkade langus tuleb koheselt peatada ja keerata tõusule. Seda saab alustada riigieelarvest palka saavate inimeste palgataseme tõstmisest.
Valitsus on tänaseks näidanud, et juttu raha puudusest ei saa enam tõsiselt võtta. Tänaste Eesti ees seisvate probleemide lahendamisel ei ole puudus rahast vaid on puudus tahtmisest ja mõistmisest. Täiesti ebausutav on valitsuse väide, et rahapuudusel peame sulgema päästekomandosid, et raha puudusel ei saa tõsta lastetoetust ega õpetajate palka, pakkuda lastele koolis tasuta lõunat või rakendada kõrgkoolides õppetoetuste süsteemi. Me oleme näidanud, et meil on raha ja me suudame garanteerida teiste riikide heaolu mitme miljardi euro ulatuses. Kas meie oma inimesed ei ole kõike seda väärt, mida me teistele garanteerime?

Laenukriis

2011-08-25T00:45:00.002+03:00

Viimasel ajal on soovitatud võlakriisist väljumiseks tasapisi võlad ära maksta. Vaata näiteks: http://www.e24.ee/537224/erkki-raasuke-euroopa-majandus-vajab-uut-tasakaalupunkti/
Selle peale tahaks küsida, kuidas see peaks võimalik olema. Häda ju selles, et tegelikult pole kellelgi nii palju raha, kui on võlga. Praegune rahasüsteem ja sellega koos terve majandussüsteem saab toimida ainult nii, et kogu aeg pumbatakse lisaraha juurde. Kui lisaraha pumpamine peatada ongi käes võlakriis. Ehk süsteem lõpetab toimimise ning majandus pöördub võlakriisi või hüperinflatsiooni kui laenumarginalid tõusevad kuskil üle 5%. Ega laenumarginal ei näitagi sisuliselt muud, kui täiendava rahatrüki vajadust, et süsteem toimiks, sest võlg tuleb tagasi maksta ju intressidega.

Küsite, et kuidas nii? Aga väga lihtsalt. Meil on raha emitent keskpank. Keskpank ei lase lihtsalt niisama raha ringlusse vaid seda ikka läbi kommertspankade. Ehk siis kommertspank pöördub keskpanga poole ning palub laenu. Keskpank laenabki aga ei laena lihtsalt niisama vaid ikka intressiga. Tavaliselt kuskil 1% aastas. Kommertspank ei hoia seda raha ka lihtsalt niisama enda käes vaid laenab edasi, nii umbes 4-5%ga. Ja kui hästi läheb, siis suures koguses näiteks Kreekale aastaintressiga 17%. Teatavasti ei tohi riigid otse keskpangast laenata vaid peavad seda tegema kommertspankade vahendusel.

Kujutage nüüd ette väga lihtsat olukorda, et keskpank laenas 1 mln eurot näiteks Swedbankile ja Swedpank laenas selle edasi Kreekale (see on väga lihtne minimaalne raharing ning ei sisalda keerukaid tuletisinstrumente ja mitmekordset edasi-tagasi jne laenamisi). Sellega on raharinglusse paisatud täiendav miljon eurot. Kujutage nüüd ette olukorda, et see tuleks kohe aasta pärast tagasi maksta. Kreeka ei maksa enam tagasi 1 miljon eurot vaid juba 1 170 000 eurot. Aga vabandust, kust on võimalik saada intressimakseteks kuluv 170 000 eurot?? Seda raha lihtsalt pole, sest seda pole emiteeritudki.

Ehk siit siis ka moraal. Kui keegi püüab laenamisele piiri panna ning soovitab pisitasa kõik laenud tagasi maksta, siis seda raha lihtsalt pole olemas ning siis lõpeb asi kindlasti kaosega. Teisiti pole see lihtsalt võimalik.

Muidugi võib küsida ka nii, et kes on süüdi või kes saab sellest kõigest kasu? Vastus peitub eelpool kirjeldatud tehingus. Keskpank ei teeni selle operatsiooni pealt suurt midagi, eriti kriisi ajal, kui majanduse elavdamise huvides on baasintressid täiesti nullilähedased. Liiatigi pole sellest ju midagi kui keskpank saabki rikkamaks või õigem oleks ju öelda, et kas keskpangas on rohkem või vähem raha ei muuda midagi, sest pank võib seda ju lihtsalt juurde trükkida piiramatult.

Kommertspank, kes pole ise mitte midagi tootnud, mingit lisaväärtust loonud, on rahavahendustehinguga saanud rikkamaks 170 000 euro võrra. Ja see on juba reaalne raha mida saab erinevalt keskpangast vahetada kaupade ja teenuste ja õiguste vastu. Näiteks nõuda Kreekalt mõne saare või mõne muu kultuuriväärtuse müüki, et siis Kreeka saaks raha, millega maksta ära intressid kommertspangale.

Mõeldes sellele nüüd nendes kategooriates, mis on tegelikult näiteks Kreeka võlg ja mis ületab sisemajanduse koguprodukti, siis on selge, et kui minna edasi poliitikaga, et maksame nüüd võlad tagasi on Kreeka sunnitud oma riigi praktiliselt ära kinkima kommertspankadele. Ehk teisisõnu öeldes, on käes majanduse ümberjagamise aeg. Aeg millal suuri varandusi ostetakse võileiva hinna eest.

Kui mõelda, et kust kriis algas, siis algas see ikkagi turul, ehk ühel hetkel arvati, et mingi riigi võlakirjad pole enam turvalised. Just selle otsusega muudeti need võlakirjad ebaturvaliseks, sest selle otsusega tõusid intressimäärad ja piisavalt suures koguses raha laenanud riigil pole enam võimalik nii kõrge hinnaga laenu teenindada. Mis tõstab jällegi intresse jne ehk käivitub spiraal, mis kisub pankrotti. Selline nähtus on täiesti võrreldav pangajooksuga. Praegu rääkisime riigist, kes on sattunud laenukriisi aga mitte ükski pank ei pea samuti vastu, kui levib kuuldus, et pank pole enam turvaline ning kõik peaks oma vara päästma ja sellest pangast ära viima.

Tuleme korraks veel Kreeka näite juurde tagasi. Põhimõtteliselt on riigid need, kellel on raha emiteerimise õigus ehk siis Kreeka riik emiteerib (tõsi küll läbi keskpanga) ise sisuliselt eurosid (trükib neid juurde) ja ise laenab 1% ga kommertspangale, et see saaks siis Kreekale laenata 17% marginaliga. Ja tagatipuks peab andma kommertspangale ka oma saared, sest tal lihtsalt pole nii palju raha, et laenu itresse tasuda. Miski on vist päris mäda, või mis?

ERM

2011-08-13T17:22:00.004+03:00

Eesti Rahva Muuseumi uue hoone rajamise ajalugu algab formaalsetest otsustest 1996.aastal, mil Riigikogu otsustas alustada Eesti Rahva muuseumi uue hoone ehitamist 2002.aastal. Täna, üle kümne aasta hiljem, pole mitte midagi veel kindel. Nagu juba Eestis kombeks, on viimastel aastatel olnud selle ehitise ümber hulk ebamäärasust, vassimist, poliitilist punktikogumist, valeotsuseid ja lõpuks palju raha ja ressursi raiskamist.

Ehituse planeerimise käigus on tehtud hulk valeotsuseid ja püütud iga hinna eest kivist vett välja pigistada. Paljuski ikka selleks, et ühelt poolt hoida kinni oma poliitilistest dogmadest (tasakaalus eelarvepoliitika) ning teisest küljest olla rahva jaoks otsustav poliitik ning näida end Eesti ajaloo ja Tartu arengu suhtes hoolivana.

Kuskil 2007.aastal oli selge, et isegi majandusbuumi ajal polnud võimalik leida riigieelarvest vahendeid uue muuseumi ehitamiseks, riigieelarve oleks läinud defitsiiti ja toona oli defitsiitne eelarve mõeldamatu. Buumi ajal oli selline seisukoht muidugi ka õigustatud. Toona oleks saanud muuseumi ehitada, kui oleks jäetud alandamata tulumaks või tõstetud käibemaksu.

Seejärel hakati otsima võimalusi muuseumi ehituse kulutuste peitmiseks, nende väljaviimiseks valitsusektori tasakaaluarvestusest, selleks tuli idee, et kasutada sama rahastamise skeemi nagu oli KUMU puhul, kus ehitajaks polnud mitte valitsus vaid sihtasutus. 2008.aastaks loodigi Eesti Rahva Muuseumi Ehituse Sihtasutus. Samal aastal sai aga ka valitsuse tasandil selgeks, et selline trikitamine („Kreeka tegemine“) enam läbi ei lähe ning meie statistikaamet võtab ka moodustatud sihtasutuse investeeringud riigi tasakaaluarvestusse. Sellega oli selge, et sihtasutuse moodustamine ei anna mingit eelarvelist võitu ning teiseks puudub sihtasutusel ehitusalane kompetents. Veelgi enam, lihtsalt ühe objekti ehitamiseks sihtasutuse loomine tundus suhteliselt kahtlane olukorras, kus riik oli juba loonud riigi jaoks äriühingu Riigi Kinnisvara AS, mille ülesandeks on just tegelda riigile oluliste objektide ehitamisega, sinna oli juba koondunud ka piisav kompetents. Siiski jätkab loodud uus sihtasutus tegutsemist tänaseni ja on kulutanud nõukogu, juhatuse ja muu personali palkadeks üle 400 000 euro ja muudeks tegevuskuludeks umbes samapalju ning loomulikult jätkab sihtasutus oma tegevust ja raha kulutamist. Mõistlik oleks muidugi koheselt anda kõik uue muuseumi ehitusega seotud kohustused koheselt üle Riigi Kinnisvara AS-ile.

Kui aastatel 2007-2008 püüti leida muuseumi ehituse rahastamise skeemi, nähti ühe võimalusena kaasata euroraha. Isegi euroraha kaasamisega oli täiesti selguseta, kust saadakse ehituse omafinantseeringuks vahendid. Igatahes riigi rahaline kava- eelarvestrateegia, ei näinud toona selleks nelja aasta perspektiivis piisavaid rahalisi vahendeid. Siinjuures käituti Kultuuriministeeriumi juhtimisel põikpäiselt ja reaalsust arvestamata, lootuses, et ehk kuidagi ikka saab kui enam kuidagi ei saa. 2008.aastal oli nii rahandusministeeriumile kui ka EAS-ile väga-väga suure tõenäosusega teada, et Euroopa Liit ei rahasta muusemi ehitamist Tartusse, see informatsioon oli teada ka kultuuriministeeriumile ja laiemalt valitsusele, samuti see, et riigil puuduvad omafinantseeringu vahendid. Seda eelteadmist ignoreeriti pimesi. Lubadused olid antud, ERMi uue hoone eest võitleja imago oli loodud ning tõde ei tahetud tunnistada. Suures kärpetuhinas oli suhteliselt ilmvõimatu saada ka muuseumi eelarvelise rahastamise kokkulepet. Aga ka Riigikogu valimised olid tulemas ja enne valimisi ei tohi olla ju läbikukkuja... Ja nii jätkati vaidlusi Euroopaga ja liivale rajatud lootusega hoone ehitamise ettevalmistamist ja sisuliselt kõigi hingega asja juures olevate inimeste eksitamist. Tänavu jaanipäeva paiku tagastas taaskord Euroopa Komisjon ERM ehituse rahataotluse. Kas lõpuks eurotoetus tuleb ei ole teada, pigem on see ebatõenäoline.

Siiski pole ERM uue hoone ehitus kuidagi võimatu missioon. Selleks oleks vaja lihtsalt poliitilist tahet. Kui soovite, siis on ERM meie pärandus tulevastele põlvedele ja mis oleks loomulikum, kui see, et tulevased põlved võtavadselle ehitamise kohustuse enda kanda. Väga otstarbekas ja mõislik oleks olnud planeerida muuseumi uue hoone ehitus aastatesse 2010-2012 ja seda riigieelarvelistest vahenditest. Ehitise maksumus, ca 50 mln eurot oleks kolme aasta peale suurendanud meie eelarvedefitsiiti ainult umbes 0,15% võrra aastas. Ka sellise lisadefitsiidiga oleksme saanud kiidelda oma väga konservatiivse ja tasakaalustatud eelarvepoliitikaga. Teisest üljest oleks selline ehituse suurobjekt siiski märkimisväärselt andnud inimestele ja ehitusmaterjali tootjatele tööd ja leiba.

Kahjuks tundub iga päevaga üha enam, et ERM uue hoone ehitus hakkab meenutama järjest rohkem võidusamba ehitust Vabaduse väljakule, kus poliitpunktide kogumise tuhinas unustatakse mõistlikud ja ratsionaalsed lahendused.

EKP peab olema radikaalsem

2011-08-08T20:25:00.000+03:00

No nii, Euroopa Keskpank (EKP) hakkas lõpuks ostma võlakriisis vaevlevate riikide võlakirju. See on muidugi samm õiges suunas probleemi lahendamisel, kuid minu arust veidi hiljaks jäänud ja ebapiisav. Nende riikide võlakirjad peaks turult ära tooma ning EKP peaks laenama neile otse, et välistada turumanipulatsioonid ja nende riikide raske olukorra pealt liigkasu võtmine. See oleks ka kõige kiirem viis nende riikide kriisist välja toomiseks ja normaalse majanduse taastamiseks. Peaks toimima täpselt nii nagu kriisis pankadega, et riik võtab need üle, päästes sellega majandust ja panga kliente. Euroopa Liit peab ka piltlikult öeldes need riigid üle võtma, andes ise neile otse laenu ning kehtestades ka laenu andmise tingimused.
Kui nende riikide võlakirju turult ära ei too ja "otsejuhtimisele" üle ei lähe nuumame ainult pankureid, võlakirjaspekulante ning pikendame nende riikide agooniat. Turg ei toimi enam ammu ratsionaalselt ega mõistlikult vaid tormab emotsionaalses meeltesegaduses. Kui võlakriisi sattunud riikide päästmisel pikalt venitatakse ning püütakse neid päästa ainult läbi tugiostude ja turu rahustamise on positiivne tulemus väga visa tulema ning lõpuks ollakse ikkagi sama tulemuse ees nagu kommertspankade päästmisel, et kasumid on pankurite omad aga kahjud katavad kõik maksumaksjad. Mina ei taha kuidagi osaleda sellises päästepaketis, kus EKP trükib eimillestki raha, annab seda odavalt pankadele, kes võtavad sellelt 8-15% kümnist ja annavad siis selle edasi Kreekale või Itaaliale või Hispaaniale.

Kingitus pankadele

2011-06-28T19:12:00.000+03:00

Täna kirjutas e24.ee: "Swedbank Eesti maksab emapangale Rootsis 243 miljonit eurot dividende, kuna sellelt summalt on maksud juba Lätis ja Leedus tasutud, ei saa riigikassa sellelt väljamakselt tulumaksu."
See on ilmekas näide meie tulumaksusüsteemi vildakusest ning sellest, kuidas on võimalik oma makse suurfirmadel nii optimeerida, et Eesti riigile tulumaksu ei peagi maksma.
Tegelikult on Eesti kaks suuremat panka SEB ja Swedpank (Hansapank) teeninud kümne aastaga (2001-2010) ligi 17 miljardit krooni kasumit ning tasunud ainult 270 miljonit krooni tulumaksu (see toimus Hansapanga ajal aastatel 2002-2004), SEB pole selle aja jooksul maksnud riigile sentigi tulumaksu.
Samal ajal on pangad ekspluateerinud Eesti riigi poolt koolitatud töötajaid, nautinud Eesti õigussüsteemi kaitset oma ärile ning kasutanud Eesti riigi poolt rajatud taristut. Muidugi pole see 17 miljardit krooni puu otsas kasvatatud vaid ikkagi Eesti ettevõtjate ja töötajate teenitud raha.

Majanduskriisiga kaotas töötaja 17% oma heaolust

2011-06-21T12:42:00.001+03:00

Tänaseks on piisavalt statistilisi andmeid laekunud, et teha väike tagasivaade kriisi mõjudele mitte emotsionaalselt vaid numbriliselt. Kindlasti annab see võimaluse objektiivsemalt hinnata, kuidas valitsus on toime tulnud kriisi juhtimise või mittejuhtimisega. Hinnangu andmiseks võtame ühe "keskmise inimese" ja tema toimetuleku. Ning püüame teha selle keskmise inimese materiaalse heaolu võrreldavaks aastate tagusega, korrigeerides seda töötuse määra muutuse ja elukalliduse tõusuga.
Statistikaameti andmetel oli 2007.aastal keskmise palgatöötaja aastakeskmine brutotulu kuus 704,75 eurot ning 2010.aastal vastav näitaja 766,78 eurot. Heaolu oleks justkui kasvanud ja inimeste elu paremaks läinud. Kuid kas ikka on nii?

Esmalt peaksime 2010 aasta sissetulekut vaatama tööpuuduse kontekstis. Meil on andmed keskmise töötaja brutotulu kohta kuus. Mitte kõik keskmisest inimesest ei ole töötajad vaid 2007.aastal oli 4,9% keskmisest tööealisest inimesest töötu ja 2010.aastal juba 17,6 %. Selline töötuse kasv on vähendanud keskmise inimese 766,78 eurost nominaalset keskmist brutopalka 669,39 euroseks reaalpalgaks.

See keskmise inimese reaalpalk aga jätkab vähenemist tohutu kiirusega, kui püüame kohandada teda veel ka elukalliduse muutusega ehk püüame hinnata selle palga ostujõudu ja võrrelda aastaga 2007. Vahepealsete aastate tarbijahinna muutused on olnud 10,4; -0,1; ja 3%. Seega jääb 2010.aasta 669,39 eurosest palgast järgi 582,36 eurot.

Nagu näitab selline kiire arvutus, kaotas keskmine eestlane kriisiga 17,5% oma ostujõust, heaolust. See on tegelikult meie sisemise devalveerimise hind. See on päris ränk kukkumine. Keskmise inimese jaoks pole veel kõige hullem läbi. Tahaks meenutada, et reaalpalk jätkuvalt langeb, mitte ei tõuse, mis tähendab, et ka 2011.aastal on jätkunud keskmise eestlase toimetuleku allakäik.

Põhiprobleem on tööpuudus

2011-06-10T16:31:00.001+03:00

Meie majanduse, ühiskonna toimimise põhiprobleem on väga suure osa tööjõu väljalangemine majandusest ehk tööpuudus. Just sellele probleemile peaks keskenduma ennekõike kogu valitsuse tegevus. Kuidas panna need ligi viiendik tööealistest majanduses toimima ning viia nad ühiskonna koormast (ka neil inimestel tuleb hing sees hoida ja neile elatusvahendid leida) majandust toetavateks inimesteks.
Kuna meil oma rahapoliitikat praktiliselt pole siis peame arvestama sellega, et majanduses on suhteliselt konstantne suurus ehk piiratud ressurss raha, mis peaks olema mingis mõttes vara või rikkuse mõõdupuu ja majanduse toimimise vereringe. Turumajanduse toimimise tõrgete ajal – majanduskriiside ajal toimub valulik ressursi ümberjagamine, kus on olemas tootmisvõimalused, tooraine, tööjõud, kuid inimesed peavad kannatama, sest selle kriisi tõttu langevad nad majandusest välja ja jäävad piltlikult öeldes nälga ja paljajalu.

Turimajanduse toimimise juures on peaaegu majandusseaduseks, et 80% rikkusest koguneb 20% inimeste kätte. Piiri rikkuse kontsentreerumisele paneb rikkusest ilma jäänud 80% vastuhakk olukorrale või siis valitsuse toimimine läbi ümberjagamise. Tänapäeva ühiskondades siiski rahva spontaanse vastuhakuni ei lasta asjadel kulgeda ning läbi demokraatia on jõutud heaoluühiskonna mudeliteni, kus valitsus tagab suurema ümberjagamise, kõigi ühiskonnaliikmete kaasatuse ning heaolu. Seda saavutatakse ligi 50% SKP ümberjagamisega läbi riigieelarvete.

Väga vale on arvata, et kui koondame ametist näiteks 20% riigieelarvest palka saavatest inimestest, siis on meie probleemid kõik lahendatud. See ei ole kohe kindlasti nii. Parimal juhul võtavad need ametnikud tänastelt töötajatelt nende ametikoha või hakates ettevõtjaks, võtavad senistelt ettevõtjatelt turuosa ning mingi ettevõtja on sunnitud oma turuosast loobuma või äri kinni panema ja töötajad ametist vabastama. Halvimal juhul täiendavad ametist vabastatud ametnikud töötute ridasid. Kus on siinjuures meie võit? Võitu polegi, see on ainult nende 20% huvides, kes käsutavad 80% ressurssi. Kas tõesti arvab keegi, et kui senise 1000 pagari asemel on meil 2000 pagarit, et siis rahvas suudab 2 korda rohkem leiba osta, et kõik pagaritöökojad suudaksid samal tasemel majandada. Tegelikult juhtub see, et töötud ametnikud ei suuda enam üldse nii palju leiba osta ning isegi 1000 pagarile ei jätku turgu (tööd). Pagarid võite asendada ükskõik millise ettevõtjaga: telefoni- või arvutitootja, reklaamiagendi või kaupmehega. Tulemus ikka sama. Sest nagu alguses sai öeldud on rahamass suhteliselt konstantne ja piiratud. Kõik ei saa hakata ettevõtjateks, sest meil on turumajandus ja turgu ei jagu kõigile. Kui tuleb uusi tublisid ettevõtjaid siis tekib terve rida seniseid tublisid ettevõtjaid, kes hävivad oma ettevõtmisega. Kui tuleb juurde tublisid töötajaid, siis keegi endistest tublidest töötajatest kaotavad oma töö sest tööhõive määr on jällegi paika pandud turu poolt.

Meie majandust ei päästa kärped ja koondamised, need süvendavad probleemi. Meie majandust ei päästa ettevõtete tulumaksust vabastamine ning lõppkokkuvõttes ei ole ka lahenduseks maksukoormuse alandamine. Kriisi ajal päästab ainult riigi suurem sekkumine majanduse toimimisse ning suurem ressursi ümberjagamine või lisaressursi manustamine. Ajal mil turg ei toimi enam, on ainukeseks institutsiooniks, kellel on võimet turutõrkeid kõrvaldada valitsus. Miks meie valitsus ei astu piisavaid ja tuntavaid samme probleemi lahendamiseks? Miks tahetakse probleeme hoopis süvendada: koondada, külmutada palgad, alandada maksukoormust ja muuta riigi tulu- ja kulusüsteeme selliselt, et rikkamad maksavad vähem ja saavad rohkem? Pean siinjuures silmas tulumaksu alandamist, käibemaksu tõstmist, majaomanike maksuvabastust ning praegust emapalga süsteemi. Eks nende küsimuste vastus on lihtne: rahvas on nii tahtnud aga miks? Sellele ei oska ma vastata.

Maamaksu seadus vajab tõepoolest muutmist

2011-06-02T11:52:00.002+03:00

Kinnisvaramaks (Eesti puhul siis maamaks, kuigi sellel on rida puudusi võrreldes kinnisvaramaksuga) on üks õiglasemaid, paremini administreeritavaid ning regionaalset ebavõrdsust vähendav maks. Isegi kui maamaks kaotada ei saa riik loobuda maksu kogumisest, ainult siis peab riik sama raha saama mingil muul moel kas otsese või kaudse maksuna. Seega maamaksu vabastus ei vähenda inimeste maksukoormust vaid jagab seda ümber. Veidi teistsugune oleks olukord, kui koos maamaksu erisustega langeks ka üldine maksukoormus, kuid seda pole siiski tänases Eesti olukorras ette näha.
Maamaks on omandi maks, mille maksmisest on väga keerukas kõrvale hoida. Maaomandit pole võimalik peita ega ära viia ning kui maksu ei maksa, siis on kõige viimase meetmena olemas ka maksu tagatis maa enda näol.
Oma tulusid on võimalik varjata ning maksustamisest kõrvale hoida. Tihti kuuleme, et ainult lollid maksavad makse. Tihti läheb suur osa teenitud üüritulust, turukaubanduse tulust aga ka kogu mittelegaalne tulu (vargused, narkokaubandus, salasigareti müügi tulu jne) maksudeklaratsioonidest mööda ja ikka põhimõttel, et "lollid maksavad makse". Kui selline raha jõuab lõpuks kinnisvarasse, siis pole aga maksustamisest pääsu.
Maamaks on sõltuvuses piirkonna maa keskmisest maksumusest (veelgi parem oleks, kui ta on sõltuvuses konkreetse maaomandi hinnast). Kallimas piirkonnas on maks kõrgem ja odavamas piirkonnas maks väiksem. Seega muudab maamaks kallimate piirkondade maa vähem ihaldusväärseks ning langetab seetõttu nende piirkondade hinda, sest kes tahaks osta kinniusvara piirkonnas, kus peab hakkama seda läbi maksustamise "uuesti välja ostma". Teisest küljest teeb ihaldatavamaks maaomandi nendes piirkondades kus maksukoormus maale on väiksem. Selliselt tagab maamaks maa hindade ühtlustumist üle Eesti. Kui lähtuksime ainult sellest põhimõttest, siis on Tallinna ja Harjumaa maksukoormus veel liiga madal ning äärealadel veel liiga kõrge. Maksu tõstmise vastu räägib ainult emotsionaalne argument, et see on minu või minu esivanemate maja ning kuidas ma sellest saan loobuda.
Maamaks võimaldab oluliselt vähendada investeeringu riski ning aitaks kaasa lõppkokkuvõttes kogu Eesti ühtlasemale arengule. Palju on räägitud Nõmme ja Pirita elamukruntidest ja nende omanike kõrgest maksukoormusest. Kuid siia kõrvale peaks kindlasti panema äärealade elanike või sinna kodu rajada tahtvate inimeste probleemi. Kui Nõmme elanike mure on, et neil on käes suur rikkus, mis on neile koormaks ja nad ei taha sellest koormast emotsionaalsetel põhjustel vabaneda, siis ääreala inimeste jaoks on probleemiks, et neil on käes varandus, mille rajamisse on nad kulutanud väga palju, kuid millest vabaneda ilma väga suurt kahju kandmata pole võimalik. Ollakse oma kodu orjad või kantakse vastasel korral suurt materiaalset kahju. Majandusliku olukorra muutudes (töötus, palga langus) on nõmmelasel viimase võimalusena kodu müük ja selle eest õiglane tasu ning võimalus kodu müügist saadud raha eest osta endale odavam kodu ning ülejäänud raha eest elada raske aeg üle, ääreala inimesel samas olukorras kodu sundmüügi korral jäävad praktiliselt tühjad pihud ning tal pole enam võimalik kuskil odavamat elukohta muretseda.
Kinnisvara maksustamist tuleks muuta õiglasemaks, minnes üldiselt maamaksult üle individuaalsele kinnisvaramaksule (see lahendaks ka vähemjõukamate nõmmelaste probleemi), kehtestada üle Eesti sarnased maksumäärad (mitte lubada omavalitsustel maksustamise määra muuta), näiteks 1% maksustamishinnast ja maksuvabastust lubada ainult sel juhul kui maksu kogumine on tema väiksuse tõttu mõtetu, näiteks kui aastamaks on alla 10 euro.

Maksu maksku need, kes omavad vähem?

2011-05-20T10:43:00.003+03:00

Remo Holsmer, reformierakonna fraktsiooni aseesimees:"Tänase valitsuskoalitsiooni jaoks ei ole kodude maamaksust vabastamine mitte ainult rahanduslik, vaid palju põhimõttelisem küsimus. Meie arvates tuleb omanikuks olemist, sealhulgas kodu omamist, väärtustada. Me oleme põhimõtteliselt kodude maksustamise vastu ning leiame, et koduomanike maamaks tuleb üleriigiliselt tühistada."
Mis võiks olla sellise seisukoha mõte?

Kõigepealt kodu omamisest

Arvata võib, et kõik eestimaalased omavad kodu. Olgu see siis enda omandis või siis kellegi teise omandis üürikorterina. Meie kliima on lihtsalt selline, et ilma koduta on väga raske ära elada. Tõsi, meil on ka kahjuks päris palju kodutuid, kuid tegemist on siiski kurva erandiga. Valitsusliidu eelnõu hakkab käsitlema kodu omamist maksustama erinevalt. Need, kes on pärisomanikud ja ainult ühe kodu omanikud saavad soodustust. Need kes pole suutnud erinevatel põhjustel kodu omandada: on vaesemad, on veel noored ja vajavad ajutist kodu üürikorterina või seoses töökoha otsimisega vajavad ajutist kodu teises linnas üürikorterina, on pandud raskesse olukorda. Kui keegi üürib oma korterit või maja teistele inimestele, siis võib arvata, et tal on mitu elamispinda ja uus maksuvabastus hakkab kehtima ainult ühe elamispinna suhtes. See omakorda tähendab, et välja üüritav elamispind maksustatakse maamaksuga. On ilmselge, et see maakmaksu maksumus lisatakse üürihinnale. See tähendab seda, et maksusoodustust saavad kodu pärisomanikud, kuid need kellel on kõige suuremad probleemid oma kodu leidmisega (üürnikud) saavad karistatud selle eest maamaksuga. Leian, et maksusoodustustega ei ole võimalik sundida inimesi saama omanikeks. Veelgi enam, selline maamaksusoodustus seab vaesuslõksu kodu omamisele, sest olles enne oma elamispinna omamist üürikodu omanik väheneb võimalus raha akumuleerida, et lõpuks oma isiklik elamispind osta. Seega ei ole valitsuskoalitsioon põhimõtteliselt kodude maksustamise vastu vaid on põhimõtteliselt heal järjel olevate inimeste kodude maksustamise vastu.

Omanikuks olemine

Omanikuks olemine on seda suurem, mida rohkem sul omandit on. Omand võib olla väga erinev: maa, autod, raha, laevad. lennukid. Mida rohkem sul vara, seda suurem omanik oled. Omandi kogus ja kvaliteet näitab üldiselt inimese jõukust. Kui nüüd valitsuskoalitsioon väärtustab omanikuks olemist, siis mida see tähendab maksusüsteemi kontekstis? Kas see tähendab seda, et mida rohkem sul omandit seda väiksem maksukoormus. Tundub, et ongi nii. See tegelikult paljastab kogu reformierakonna maksuideoloogia. Mida suurem omanik, seda väiksem maks. Ütleb ju reformierakond ei astmelisele tulumaksule, seisab vastu automaksu sisseviimisele, ei toeta kinnisvaramaksu rakendamist, kus maksaksid rohkem need, kellel kallim kinnisvara. Aga kui omanikud või need, kellel on rohkem omandit peaks vähem maksu maksma, kes siis peaks rohkem maksu maksma? Riik ilma maksu kogumata ju toimida ei saa. Vastuse leiab meie maksusüsteemist: maksavad need kes tahavad süüa osta (20% käibemaksu), maksad siis, kui lähed hambaarstile või visiiditasuna arsti juurde, maksad siis kõrget riigilõivu, kui pead dokumente vahetama või proovima oma õigusi kaitsta kohtus, maksad siis kui oled töötaja (kui saad juba omanikuks siis võtad dividende ja maksad vähem) ja nüüd siis hakkad maksma ka siis kui sul pole võimalust oma isiklikku kodu osta ja pead elama üürikorteris.
Huvitav, kui rängalt peab veel vaesemaid inimesi maksustama, et valija loobuks sellisele ideoloogiala oma hääle andmisest?

Ma tahan viia oma raha panga käest ära

2011-05-16T10:46:00.001+03:00

Riikliku kogumispensioni teise samba fondides on meie raha ligi 1, 08 miljardit eurot. Riigi enda fondid (stabiliseerimisreserv ja kassareserv) on umbes samas suurusjärgus, ehk 1,07 miljardit eurot.
Teise samba fondide halduskulud on ca 1% fondide mahust ehk ca 10 miljonit eurot aastas, riigi fondide halduskulud on samal ajal 0,8 miljonit eurot aastas.
Pensionifondide tootlus oli kriisiaastatel umbes -15%, riiklike fondide tootlus oli samal ajal umbes 5%. Tõsi, buumi ajal oli kogumispensionite tootlus ca 15% samal ajal kui riiklikud fondid olid tänu oma kõrgendatud ligviidsus- ja konservatiivsusnõuetele ainult 3-4% tootlikkusega.
Need numbrid näitavad, et riik, läbi oma väikese riigikassa meeskonna on olnud väga efektiivne ja tubli fondihaldur. Minu küsimus on: miks ei saa ma oma pensioniraha usaldada riigikassa haldurite kätte? Riigikassa haldurid ei röövi iga aasta minu rahast 1% vaid saaks hakkama 0,1% halduskuludega ning fondi mahu kasvades kindlasti veel väiksema summaga.
Valitsusel tuleks kiiresti luua riiklik pensionifond(id) ning anda see riigikassa halata. Mina viiksin oma pensioniraha kindlasti sellesse fondi. Ma ei ole nõus, et pangad teenivad minu rahaga hõlptulu.

Kreekale ei sobi euro

2011-05-13T19:45:00.000+03:00

Kreeka on riik, kus inimesed on üldiselt õnnelikud ja muretud. Tegelevad peamiselt kaubanduse ning turismiga. Kreeklased ei taha makse maksta, pole seda eriti innukalt kunagi teinud ning ootavad, et valitsus kannaks nende eest hoolt. Kui valitsus astub samme, mis nende head elu häirivad, tullakse tänavale ja ollakse valmis oma heaolu kaitsma tänavalahingutes.

Enne euroga liitumist 2002 aastal paistis Kreeka oma valuuta drahm silma väga kiire devalveerumisega. Aastane inflatsioon oli pidevalt üle 15%. Valitsussektor ei tunnistanud tasakaalus eelarvepoliitikat ning tegi kulutusi vastavalt vajadusele. Kiire hinnatõus tõi kaasa kõrgendatud nõudmised iga-aastasele sissetulekute kasvule. Riigi koguvõlg samas ei kasvanud väga drastilisel määral. Sellise rahapoliitikaga kohaneti ja harjuti. Valitsus ei koormanud oma elanike kõrge maksukoormuse ega maksude sissenõudmisega.

Samas selline süsteem töötas. Kui küsite, et kuidas on võimalik niimoodi valitsusel toimida ehk siis üle oma võimete elada? Aga väga lihtsalt. Valitsusel lihtsalt ei lõpe kunagi raha otsa. Kui raha tuleb puudu, siis trükitakse seda lihtsalt juurde. Kreekas kasvas iga-astaselt raha pakkumine ligi kolmandiku võrra. Sellisel rahamassi suurendamisel oli ka teine eelis, valitsus ei pidanud vaeva nägema maksusüsteemi ümberkorraldamise ega maksude kogumisega. Vaja minev raha lihtsalt toodeti ise juurde ehk kasutati „inflatsioonimaksu“ mida maksumaksja ei tunnetanud riikliku maksuna ning oli sunnitud lihtsalt kinni maksma läbi kõrgema kauba ja teenuse maksumuse.

Peale liitumist euroga ei olnud võimalik enam sarnast poliitikat jätkata. Valitsuselt kadus hoob eelarve täitmiseks. Kodanikkond aga ei muutunud. Ikka ootasid nad valitsuselt teenust, palgatõusu ning ei tahtnud makse maksta. Valitsussektor jätkas ikkagi defitsiidis, sest maksumaksmise tava ju riigis puudus. Nüüd tuli hakata valitsusel laenama, et vältida rahva tulekut tänavale ning selleks et säilitada tööhõive ja elatustase ning kõigele sellele lisandus veel ka üleilmne finants- ja majanduskriis. Kreeka hakkas alates 2002.aastast laenama tõusvas joones, alustades 4,5% SKP-st aastas ja lõpetades 2009.aastal 15,4% SKP-st.

Ei usu, et kreeklased on nõus loobuma oma elustandardist ei usu ka et oleks võimalik kreekas kõik maksud kokku koguda või maksukoormust tõsta. Tundub, et kreeklastele sobib palju paremini oma drahm ja oma rahapoliitika. Siis saavad nad jätkuvalt õnnelikult elada ja ei pea tänavatel võitlema oma heaolu eest.

Kas Eesti jätab OECD jõusaali raua roostetama?

2011-05-06T19:58:00.003+03:00

Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni OECD missioon on arendada poliitikaid, mis tõstavad majanduslikku ja sotsiaalset heaolu maailmas. Eesti liitumisel OECD-ga rõhutati, et see organisatsioon koondab maailma parimaid eksperte nii majanduse kui ka riigivalitsemise alal ning Eesti jaoks on just oluline analüüs ja soovitused, mida see organisatsioon pakub erinevate valdkondade poliitikate kujundamisel. Eesti suursaadik OECD juures on kirjeldanud selle organisatsiooni olulisust Eesti jaoks alljärgnevalt: „Kui aga rääkida käegakatsutavamatest asjadest, siis, nagu eespool mainitud, kujutab OECD endast väga professionaalset analüüsikeskust. OECD peasekretär Angel Gurria on öelnud, et OECD on nagu jõusaal, kus on kõik vajalikud masinad ning igaüks valib nende seast, milliseid kasutada ja milliseid lihaseid treenida. Loodamegi edaspidi seda masinavärki meie riigi heaks maksimaalselt ära kasutada ning ka omalt poolt masinale võimsust juurde anda.“[i]

Käesoleva aasta aprillis valmis OECD-l Eesti kohta majandusülevaade[ii] kus jagatakse terve rida soovitusi poliitikate muutmiseks. Selliseid ülevaateid annab OECD loomulikult ka teistele riikide kohta, ka kõige arenenumate nagu Saksamaa või Soome ja ikka on neis kesksel kohal soovitused, kuidas poliitikaid paremaks ja efektiivsemaks muuta. Seetõttu ei saa selliseid analüüse võtta, kui teravat kriitikat meie majandus- ja sotsiaalpoliitika kohta, vaid ikka ainult kui kõrvaltvaataja heatahtlikku näpunäidet ja soovitust parema majandus- ja elukeskkonna kujundamiseks. OECD soovitused ei ole üldiselt poliitiliselt kallutatud ning selliselt, neutraalsena, avardavad meie valikuvõimalusi ja sisepoliitilist diskussiooni majanduspoliitiliste otsuste langetamisel. Eesti majanduspoliitilise diskursuse suureks puuduseks on ideede paljususe välistamine ja ühe „õige“ majanduspoliitika domineerimine, naeruvääristades ebakompetentsena teisi nägemusi.

Aprillis avaldatud majandusülevaates tunnustab OECD Eesti valitsuse pingutusi ettevõtjasõbraliku majanduskeskkonna loomisel, eelarve tasakaalustamisel kriisi ajal ning meie liitumist euroalaga. Siiski peitub dokumendi olulisem osa just soovitustes erinevate poliitikate muutmiseks või täiendamiseks. OECD soovitused võiks üldistatult koondada ühe nimetaja alla: Eesti valitsus peab olema aktiivsem - reageerima jõulisemalt probleemidele ning muutma oma lihtsat, majandusse mittesekkumise poliitikat. OECD soovitused on inimesest lähtuvad ja arusadavad kõigile neile, kes vaatavad avatud pilgul Eestis ringi ning näevad probleeme mis vajavad lahendamist. Olgu selleks siis kõrge tööpuudus ning sellega kaasnevad hädad või ravimite ja hambaravi kättesaamatus nende kalliduse tõttu, tervishoiutöötajate madalad palgad ja nende lahkumine välismaale või pikale venivad ja kulukad pankrotiprotsessid, töötukassa ja omavalitsuste võimetus pakkuda vajalikus mahus ja kvaliteedis teenuseid või vaesuse kasv.

Tööpuudus

Majandusülevaates nähakse valitsuse jaoks ühe suurema lähiaja väljakutsena tööpuudust. Selline lähenemine on igati loogiline, sest kõrge tööpuudus vähendab oluliselt riigi majanduspotentsiaali ning on tõsiseks koormaks kogu ühiskonnale. Koos kõrge tööpuudusega kaasneb ju rida muid töötusega kaasnevaid: tööealiste inimeste lahkumine riigist, perede raskendatud toimetulek ja vaesumine, laste haridusvõimaluste ahenemine, terviseprobleemid, pensionikindlustuse vahendite vähenemine ja sellega seotud pensionäride vaesumine. OECD juhib tähelepanu asjaolule, et kui töötusega aktiivselt ei tegelda on suur oht majandustsüklist tekkinud väga kõrge tööpuuduse muutumine struktuurseks ja seetõttu püsivaks tööpuuduseks. Tööpuuduse teemaga tõsiseks tegelemiseks vajab Töötukassa suuremat võimekust, mille arendamine on suuresti kinni tema piiratud rahalistes vahendites. Töötukassa eelarve vajab täiendamist nii organisatsiooni vajaduste kui ka aktiivse tööhõive meetmete osas. Kuigi Eesti tööpuudus on OECD riikide kõrgemaid, siis töötute ümberõppele ja koolitusele kulutatavad vahendid osakaaluna SKP-st on alla OECD keskmise.

Erasektori lähiaastate edukuse ja ellujäämise küsimus on efektiivsemaks muutumine, mis tähendab vähemate kuludega (vähemate töötajatega) rohkem toodangut. Seetõttu on ka ebatõenäoline, et erasektor suudaks lähiaastatel luua piisavalt uusi töökohti hõive märgatavaks suurendamiseks. OECD peab oluliseks riigipoolset tuge uute töökohtade tekitamisel. Soovitatakse rakendada tähtajalisi ja täpselt suunatud palgasubsiidiume, uute töökohtade loomiseks ning teha madalapalgaliste ja väiksema konkurentsivõimega inimeste osas maksusoodustusi sotsiaalmaksu ja töötuskindlustusmaksete osas.

Fiskaalraamistiku tugevdamine

Valitsuse senise eelarvepoliitika suhtes on OECD üpriski kriitiline. Valitsuse senist eelarvepoliitikat „tasakaalus või ülejäägiga eelarve,“ nagu seda nimetab OECD, peetakse liiga lihtsustatuks ja mittepiisavaks ning jätkuvalt protsükliliseks. Sellise poliitika suurimaks probleemiks on see, et see ei arvesta majanduse potentsiaalse tasemega kulutuste osas ning eelarve aluseks oleva majanduskasvu üleprognoosi korral viib valitsuse väga suurde defitsiiti, mida nägime meie majanduskriisi algusaastatel. Kuna „tasakaalus või ülejäägiga eelarve“ poliitika võimendab üldjuhul majanduse tsüklilisust, siis tuleks valitsusel astuda samme neutraalse või vastutsüklilise eelarvepoliitika suunas. Seda saab teha siis, kui valitsus hakkab eelarvestamisel lähtuma majanduse potentsiaalsest tasemest, mitte ei klammerdu majandusprognoosist lähtuva eelarvetulude numbri külge. Eesti eelarvepoliitika muutmise vajadusele on juba aastaid tähelepanu juhitud ning mitte ainult OECD vaid ka IMF poolt[iii]. OECD näeb ilmselt valitsuse võimetust oma eelarvepoliitikat muuta ning on seetõttu tulnud välja ettepanekuga rakendada eelarvepoliitika teenuistusse sõltumatu finantsanalüüsi institutsioon, kes kehtestaks valitsuse eelarvepoliitika aluseks olevad kululaed ja jälgiks „valvekoerana“ eelarvepoliitika elluviimist.

Eelarvepoliitika tasakaaluküsimus on ainult üks osa fiskaalraamistiku tugevdamisest. Kindlasti on oluline riigi tulupoliitika, mis tagab riigi jaoks oluliste kulutuste tegemise ja kogu eelarvepoliitika võimalikkuse. Kulude ja tulude osas on OECD majandusülevaade väga tasakaalustatud dokument. Kui nähakse ette vajadus suurendata tervishoiu ja Töötukassa rahastamist, siis pakutakse välja ka selleks sobivaid maksupoliitilisi lahendusi. Maksupoliitilised valikud aga on suures osas väga selged poliitilised valikud. Mis võib olla parim lahendus enamusele inimestele ja Eesti majandusele ei pruugi sobituda parteide ideoloogilisse arhitektuuri. Siit ehk tuleks otsida ka põhjuseid, miks valitsus on selgelt kriitiline OECD maksuettepanekute suhtes.
OECD on lähtunud meile maksupoliitilisi ettepanekuuid tehes põhimõttest, et need ei kahjustaks Eesti majanduse konkurentsivõimet ja jätkusuutlikkust ning võimaldaks rahastada olulisi tegevusi kahjustamata eelarvetasakaalu. OECD nägemuses võiks Eesti maksukoormust tõsta:
·       käibemaksuerisuste kaotamisega;
·       kinnisvaraga seotud maksude tõstmise ja selle vara väärtusega sidumisega;
·       saastemaksude tõstmisega;
·       automaksu kehtestamisega.

Õigusruumi arendamine

Ühe olulise kitsaskoha ja riskina näeb OECD meie pankrotiõigust ning pankrotiprotsessi kulukust ja kohmakust. Kui OECD riikide paremate näitajate kohaselt kestab juriidiliste isikute keskmine pankrotimenetlus umbes aasta või vähem, siis Eestis kestab see protsess umbes kolm korda kauem. Probleeme ja riske nähakse ka eraisikute laenukoormuses. Majandusbuumi ajal kasvas väga jõudsalt eraisikute laenukoormus. Kõrge tööpuuduse tingimustes on aga tegemist väga tõsise riskiga, mis jõuab kahjuks tihti maksejõuetuseni, eraisiku pankrotini. OECD teeb ettepaneku lihtsustada täiendavalt eraisikute pankrotimenetlust ja võlgade ümberkujundamist. Juriidiliste isikute pankrotimenetluses näeb OECD probleemina nende protsesside keerukust ja rahvusvahelisust ning teeb soovituse suurendada kohtusüsteemi võimekust ja rakendada Eestis pankrotimenetluse jaoks selleks spetsialiseerunud erikohut.

Valitsuse toimimine efektiivsemaks

Valitsuse efektiivse toimimise seisukohalt uuriti ja käsitleti OECD majandusülevaates ainult tervishoiu ja omavalitsuse valdkonda. Sellest tulenevalt on valitsuse toimimise efektiivistamisega seotud ettepanekud suuresti ainult tervishoiu ja omavalitsuse tegevusalalt.

Meie tervishoiusüsteemi hinnatakse üldiselt suhteliselt heaks. Samas juhitakse tähelepanu tervishoiusüsteemi üldisele alarahastatusele, mis võib pikemas perspektiivis kaasa tuua ohu süsteemi jätkusuutlikkusele. Madalad palgad toovad kaasa spetsialistide lahkumise riigist ning arstide ja õdede defitsiidi. Liiga kõrgeks hinnatakse meie inimeste omaosalust tervishoius ja seda just ravimite ja hambaravi osas. Vähemjõukate inimeste jaoks on muutumas hambaravi ja ravimid kättesaamatuks, mistõttu mitmed haigused võivad muutuda krooniliseks ja lõpptulemusena inimeste tervislikust seisundist tulenev kahju ühiskonnale vägagi suureks. Kuna vanemaealised on üldiselt suuremat ravimite ja tervishoiuteenuse tarbijad, juhib OECD tähelepanu ka pensionäride olukorra halvenemisele ning vajadusele tõsta lähiajal pensione, et pensionärid ei vaesuks. Kogu olukorra parandamiseks tervishoius soovitab OECD jällegi suunata rohkem vahendeid süsteemi, tõsta arstide ja õdede palka ning muuta haiglavõrku ratsionaalsemaks.

Valitsuse vastus

OECD saab oma valdkonna parimate ekspertidega anda riikidele kõrvaltvaataja soovitusi erinevate poliitikate muutmiseks ja täiendamiseks, poliitikate teostamine jääb aga ikkagi riikide valitsuste poliitiliseks valikuks. Eesti valitsuse senine reaktsioon ja ka poliitikadokumendid on olnud siiamaani üsna ignorantsed OECD soovituste suhtes. Rahandusminister on kahelnud selles, kas OECD soovitused on ikka antud Eesti kohta, väljendanud arvamust, et osad OECD soovitused ei ole Eestile sobilikud.[iv] Selline arvamus põhineb usul, et on olemas üks „õige“ majanduspoliitika ning teistsugused nägemused ei saagi olla seetõttu sobilikud. Jagan siiski seisukohta, et kõik OECD ettepanekud on Eesti jaoks sobivad, sest nad on ju esitatud lähtudes Eesti vajaduste ja poliitikate analüüsist. Pigem on küsimus selles, millised ettepanekud on meie erakondadele poliitiliselt vastuvõetavad, millised mitte.

Kõige selgemalt ja konkreetsemalt kajastub meie valitsuse vastus OECD ettepanekutele just äsja vastu võetud valitsuse tegevusprogrammist.[v] Silma torkab suhteline üksmeel majanduskeskkona arendamises ning süvenev vastuolu fiskaal- ja sotsiaalpoliitikas. Eelarvepoliitika peatükis jätkab valitsus järjekindlalt „tasakaalus või ülejäägiga eelarve“ poliitikat, mis tähendab seda, et põhimõttelisi muutusi ei tule ning valitsus ei hakka kasutama eelarvepoliitika suunamiseks sõltumatu finantsanalüüsi institutsiooni teeneid.

OECD maksuettepanekute rakendamist me valitsuse tegevusprogrammist me ei leia, välja arvatud tööjõumaksude osa. Valitsusel on plaan alandada tulumaksu ja töötuskindlustusmakseid ning osaliselt sotsiaalmaksu. Samas käitub valitsus siiski OECD soovitustele vastupidiselt, alandades ennekõike kõrgepalgaliste maksukoormust, mitte madalama konkurentsivõimega isikute maksukoormust. Otse vastupidine suund aga on valitsusel võetud kinnisvaraga seotud maksude osas, sest tegevusprogrammis on eesmärgiks seatud maamaksu osas laiendada elamualuse maa maksuvabastust, mis viib veelgi alla maamaksu osakaalu maksulaekumistes ning nõrgendab omavalitsuste tulubaasi.

Lisaks vastuolulisele maksupoliitikale on valitsuse tegevuskavast keerukas välja lugeda ka soovi kiiresti kasvatada Töötukassa võimekust. Töötukassa võimekuse kasv on planeeritud realiserida alles 2013.aasta IV kvartalis, kuid kas siis pole juba hilja? Samas on positiivne, et töötuse ja ümberõppe teemale on ka valitsuse tegevuskavas palju tähelepanu pööratud. Kindlasti tuleb märkida positiivsena valitsuse soovi leida tervishoiule lisarahastamist ning saavutada tarbija jaoks odavamad ravimid. Samas jääb üles küsimus – kust saada lisavahendeid kõigi planeeritud tegevuste rahastamiseks. Täiendavate vahendite leidmine riigieelarvest ongi tegelikult väga keerukas, kuna väga selgeks valitsuse prioriteediks on seatud maksukoormuse alandamine koos tasakaalus või ülejäägiga eelarve saavutamisega.

Valitsuse toimimise efektiivsemaks muutmisel oli OECD üheks ettepanekuks haldusreformi läbiviimine: omavalitsuste tugevdamine ja liitmine. Samasuguse lähtekohaga asus koalitsioonikõnelustesse ka Isamaa ja Respublica Liit, viidates selgelt, et nende jaoks on üks kindel teema haldusreform[vi] kuid valitsuse tegevuskavva pole haldusreform siiski jõudnud ja jääb ilmselt ka seetõttu taaskord läbi viimata.

Valitsus on vähe arvestanud OECD ettepanekutega ja nimetanud neid osaliselt mittesobilikuks. Tõepoolest on valitsustel see vabadus olemas, kuid kas heade soovituste ignoreerimine annab Eesti masinavärgile võimsust juurde? Sellele küsimusele ei saa me lõpplikku vastust ilmselt kunagi, sest me ei saa kunagi teada, mis oleks läinud teisiti, kui oleksime rakendadud teistsugust poliitikat. Siiski tundub, et Eesti ei taha minna OECD jõusaali ning jätab vähemalt osaliselt selle jõusaali raua roostetama.

[i] http://www.vm.ee/?q=node/10900

[ii] http://www.oecd.org/dataoecd/24/51/47476715.pdf

[iii] http://www.imf.org/external/np/ms/2010/121310.htm

[iv] http://www.e24.ee/?id=421029

[v] http://valitsus.ee/et/valitsus/tegevusprogramm

[vi] http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/mart-laar-irl-paneb-labiraakimiste-lauale-haldusreformi.d?id=41650903

Eesti kolme viletsama hulgas

2011-05-04T13:12:00.002+03:00

Eesti majandusel pole läinud kriisiaastatel kõige paremini. Kui hästi või kui halvasti me kriisiga hakkama saime on kõige õigem otsustada rahvusliku rikkuse põhjal võrrelduna Euroopa Liidu keskmisega. Täna on Eurostati veebilehel kättesaadavad andmed kuni 2009.aastani. Võrdluse aluseks olen võtnud riikide SKP võrdluse ostujõu alusel elaniku kohta võrreldes Euroopa liidu keskmisega.
Kas eelarve on tasakaalus või mitte ja kui suur on riigi võlg on näitajad, mis omavad tähendust ilmselt pikemas perspektiivis ja pole ka ilmselt võimalik päris täpselt öelda, kas lõpptulemusena on nende mõju negatiivne või positiivne. Probleemiks võib saada lihtsalt see, et kui oleme väga vähe laenanud ning oleme hoidnud oma eelarvet iga hinnaga tasakaalus oleme langenud riikide konkurentsis liiga madalale ning teistele riikidele järgi võtmine võib lükkuda oluliselt kaugemale tulevikku. Kui teised riigid on vajalikud investeeringud näiteks teinud täna või eile, siis meie pole seda teinud ning peame tegema seda homme ja ülehomme. Aga ülehomseks on inflatsioon meie investeeringud teinud oluliselt kulukamaks.
Tegelikult on ju oluline inimeste heaolu. Selles suhtes võiks olla päris heaks näitajaks SKP elaniku kohta ostujõu alusel. Kui vaatame selles kontekstis meie riigi toimetulekut majanduskriisiga, siis oleme aastate 2007-2009 võrdluses üks kolmest kõige viletsamini toime tulnud Euroopa Liidu riigist. Meie rikkus on vähenenud võrreldes EL keskmisega 5 protsendipunkti võrra. Kolm kõige halvemini masuga toime tulnud riiki selles mõttes ongi Iirima (-20), Rootsi (-6) ja Eesti (-5). Veel kuuluvad -4 protsendipunktiga halvemini masuga hakkama saanud riikide hulka Luksemburg, Soome, Ühendkuningriigid, Leedu ja Läti.
Oma jõukust kriisi ajal on kasvatanud ja seega ka kriisiga kõige paremini toime tulnud on aga sellised riigid nagu: Poola (+7), Küpros, Malta, Slovakia (+5) ning Rumeenia ja Bulgaaria (+4).
Varsti peaks ilmuma ka 2010 aasta andmed, siis saab teha ilmselt paremad järeldused, millised riigid on kriisiga kõige paremini toime tulnud.

Allikas: http://epp.eurostat.ec.europa.eu/tgm/table.do?tab=table&init=1&language=en&pcode=tsieb010&plugin=1

Miiniväli tulevasele valitsusele

2011-04-25T16:31:00.000+03:00

Valitsus valmistub oma koalitsioonilepingu realiseerimiseks ning valminud on Eesti 2020 tegevuskava 2011-2015 eelnõu, kus on toodud täpsemalt planeeritavad tegevused ning nende realiseerimise tähtajad. Kui enamus tegevusi on planeeritud käesoleva valitsuse tegevusperioodiks siis üks oluline maksupoliitiline muudatus on siiski planeeritud järgmisele valitsusele. Nimelt käib jutt siis tulumaksumäära alandamisest. Tulumaksumäära alandamine kavandatakse realiseerida seadusena juba 2011.aastal ja jõustada see alates 2015.aastast. Sellist valitsuse käitumist ei saa pidada päris heaks tooniks, sest langetatakse rahvale meelepärane otsus kohe alustava valitsuse esimesel tegevusaastal aga sellest seadusemuudatusest tekkivate riigieelarveprobleemide ja tasakaalustamatusega peab hakkama tegelema järgmine valitsus. Kuna maksupoliitika on üks valitsuse olulisemaid poliitikainstrumente, siis tulevaste valitsuste eest otsuste langetamist ei saa kuidagi heaks kiita. Iga maksulangetusega peaks kaasnema tegevuskava sellele järgneva eelarvetasakaalustamatuse lahendamiseks. Tänasel valitsusel pole aga mandaati alates 2015.aastast rakendatavate poliitikate teostamiseks. Lisaks kõigele puudub täna teadmine ja ka piisavalt adekvaatne prognoos mis võiks toimuma hakata meie majanduses alates 2015.aastast ning milliseid maksupoliitilisi samme tuleks tegelikult sel ajal astuda, et tagada riigi jätkusuutlik eelarvepoliitika. Selle asemel, et tulevaste valitsuste jaoks miinivälja paigaldada, võiks valitsus tegelda oma eelarvepoliitika põhimõtete muutmisega, mis arvestaks eelarvete tsüklilist mõju ning leidma võimalusi rohkem kasutada parema eelarvepoliitika realiseerimiseks automaatseid stabilisaatoreid. Vajadusele otsustavalt muuta meie eelarvepoliitikat on juhtinud tähelepanu nii OECD kui IMF oma viimastes raportites.

"Лоботомия" - Реж. Ю.Хащеватский 2009 г.

2011-04-25T00:14:00.000+03:00

OECD: Rohkem sotsiaalset turvalisust ja paremat eelarvepoliitikat!

2011-04-21T14:14:00.000+03:00

Hiljuti avaldatud OECD majandusülevaade Eesti kohta annab päris hea ülevaate Eesti valitsuse edusammudest ja tulevikuväljakutsetest. Kindlasti ei loe ülevaatest välja ainult kiidulaulu meie valitsusele. Rohkem ongi ülevaates pühendatud tähelepanu väljakutsetele ning teemadele, mis teeks meie majanduse jätkusuutlikumaks.
Tõepoolest saab kiita meie ettevõtluskeskkond ning valitsuse võimekus teha karme otsuseid. Samas öeldakse ka seda, et kriisist ei toonud meid välja valitsuse targad sammud, vaid ikkagi välisnõudluse muutus (kasv). Kui nüüd mõelda sellele, kuidas see kasv saavutati, siis suuresti saavutati see meie kaubanduspartnerite eelarvedefitsiidi hinnaga.
Eesti valitsuse väljakutsed on majandusülevaate kohaselt samad, mida sotsiaaldemokraadid on rääkinud juba aastaid ja mille suhtes tuleb olla eriti tähelepanelik.
Tööpuudus
Majandusülevaates nähakse tõsist riski meie kõrges tööpuuduses ning eelkõike selles, et tööpuudus on struktuurne ning võib ilma valitsuse poolse sekkumiseta jääda vägagi pikaajaliseks. Kõrge tööpuudus pikas perspektiivis jätab meie majanduspotentsiaali kasutamata ning on tegelikult koormuseks kogu ühiskonnale. Riigi rollina nähakse ette vajadust kasvatada aktiivseid tööhõive meetmeid: suurendada märgatavalt vahendeid töötute ümberõppesse ning töötajatae mobiilsuse suurendamisse.
Vastutsükliline eelarvepoliitika ning automaatsed stabilisaatorid
Jätkuvalt on OECD kriitiline meie eelarvepoliitika osas ning peab selle muutmist üheks suuremaks väljakutseks. OECD läheb isegi nii kaugele, et soovitab moodustada eraldi sõltumatu organi, kes koordineeriks eelarvepoliitiliste otsuste tegemist ning vajadusel, kehtestaks valitsusele kulutuste lagesid. Olen ka varem viidanud meie valitsuse suutmatusele tagada vastutsüklilist eelarvepoliitikat. Kui rääkida automaatsetest stabilisaatoritest, siis valitsus ei taha midagi kuulda astmelisest tulumaksust ning sotsiaalkindlustusvahendite kasvatamisest.
Vaesusrisk
OECD juhib tähelepanu ka pensionäride olukorra halvenemisele ning vajadusele tõsta lähiajal pensione, et pensionärid ei vaesuks. Samuti peetakse õigustatult suureks riskiks tervishoiu kulude suurt osakaalu inimeste kulutustes ning seda eriti hambaravi osas. Selline suur omafinantseeringu osakaal kasvatab oluliselt terviseriske.
Õhuke riik
Nii aktiivne tööhõivepoliitika, vaesusriski vältimine kui ka eelarvetasakaalu saavutamine nõuavad maksukoormuse tõstmist. Ka siin on OECD-l mitmeid ettepanekuid, mida oleme varasemast Eestis kuulnud sotsiaaldemokraatide suust. Eesti maksukoormust võiks tõsta, soovitatakse näiteks automaksu ja kinnisvaramaksude osakaalu tõsta.

Samal teemal:
http://jarvelill.blogspot.com/2011/04/ansipi-valitsus-pole-toime-tulnud.html
http://jarvelill.blogspot.com/2011/03/majanduskriis-ja-maksususteem.html
http://jarvelill.blogspot.com/2011/01/reformi-majandusprogramm-ei-paku.html
http://jarvelill.blogspot.com/2010/12/imf-ja-meie-majanduspoliitika.html
http://jarvelill.blogspot.com/2010/12/lugesin-tana-facebookist-riigikogu.html
http://jarvelill.blogspot.com/2010/10/uks-vana-soovitus-mida-ei-voetud-kuulda.html

Eesti peab loobuma oma erilisest ettevõtte tulumaksusüsteemist

2011-04-14T11:55:00.000+03:00

Juba 2001.aastast alates on Euroopa Liidus räägitud vajadusest ühtlustada liikmesriikide vahel ettevõtete tulumaksusüsteeme. Tänaseks on jõutud ühtsele arusaamale, et tuleks ühtlustada ettevõtete maksustamisbaasi ning 16.märtsil 2011 esitas Euroopa Komisjon vastava direktiivi eelnõu: Nõukogu direktiiv ettevõtte tulumaksu ühtse konsolideeritud maksubaasi kohta (Council Directive on a Common Consolidated Corporate Tax Base - CCCTB). [i]

Selle direktiivi jõustumine toob Eestisse tagasi klassikalise ettevõtete tulumaksusüsteemi. Direktiivi eelnõu kohaselt on uus süsteem ettevõtetele vabatahtlik, liikmesriikidele kohustuslik. Liikmesriikidele tähendab vabatahtliku süsteemi kasutuselevõtt muidugi seda, et maksuametitel tuleb hallata kahte erinevat maksusüsteemi: CCCTB ja riiklik ettevõtte tulumaks. Kui Eesti ei loobu seni kehtivast ettevõtte tulumaksusüsteemist, siis hakkab Eestis kehtima kaks erinevat ettevõte tulumaksusüsteemi.

Kui seni on kõlanud valitsuse poolt kommentaar, et CCCTB ei muuda põhimõtteliselt midagi meie süsteemis, ühtlustab ainult maksubaasi, siis tegelikkus on natuke teistsugune. Meie maksusüsteemi kontekstis on olulisemaks CCCTB sätteks maksustamisperioodi küsimus. Vastavalt direktiivile määratakse üldiselt maksustamisbaas iga maksuaasta jaoks, kusjuures maksuaasta on mis tahes 12-kuune periood. Meil kehtival süsteemil on küll maksustamisperiood aasta, kuid selle aasta jooksul ei võeta arvesse mitte ettevõtte selle perioodi realiseerunud kasumid ja kahjumid vaid hoopis kasumieraldised. Seega on CCCTB tulude-kulude arvestuse mõttes meie kehtiva seaduse maksustamisperiood hoopis teistsugune ja kandub üle majandusaastate.

Ettevõtete liikumine CCCTB ja riikliku süsteemi vahel põhineb ettevõtte iseseisval otsusel. Ettevõte võib liituda CCCTB süsteemiga ja lahkuda sealt riiklikku süsteemi. Riigi jaoks on kõige keerukam küsimus, kuidas lahendada ühest süsteemist üleminek teise süsteemi selliselt, et ei tekiks riigi jaoks tohutut maksukadu. Ehk küsimus sellest, kuidas maksustada seni maksustamata kasumit ühest süsteemist teise liikumisel. Mulle tundub, et see ülesanne on ülemäära keerukas ja peaaegu, et võimatu lahendada. Ainukese lahendusena näen loobumist senisest tulumaksusüsteemist ning üleminekut klassikalisele ettevõtte tulumaksusüsteemile.

[i] http://ec.europa.eu/taxation_customs/resources/documents/taxation/company_tax/common_tax_base/com_2011_121_et.pdf

Kuidas rahastada infrastruktuuri suurinvesteeringuid?

2011-04-13T14:50:00.003+03:00

Euroopa 2020 Strateegia kohaselt (võeti vastu 2010.a)[i] on käimasoleva 10 aasta infrastruktuuri investeeringute vajalik maht Euroopa Liidu riikides 1,5-2 triljonit eurot. Tänane küsimus ongi, kuidas nii suuremahulisi investeeringuid rahastada. Juba enne viimast kriisi oli Euroopa Liidu riikide investeerimisvõime infrastruktuuri langenud 3,5%-lt 2,5%-ni SKP-st. Viimaste aastatega aga on riikide investeerimisvõimekus veelgi langenud.

Möödunud aasta 7.septembril algatas Euroopa Komisjoni President Barroso initsiatiivi EL projektvõlakirjadest (Project Bonds ), oluliste Euroopa projektide rahastamiseks.[ii] Kogu initsiatiiv on saanud veidi täpsemad raamid Euroopa Komisjoni tööpaberis 28.veebruaril käesoleval aastal.[iii] Esmaspäeval, 11.aprillil toimus ka projektvõlakirjade teemat tutvustav Euroopa Komisjoni ja Euroopa Investeerimispanga korraldatud konverents.[iv] Millal jõutakse ideest ka konverentsidest töötava lahenduseni ei oska täna veel öelda.

Barroso projektvõlakirjade peamiseks ideeks on läbi avaliku fondi kindlustada erainvesteeringuid ning meelitada selliselt erasektorit investeerima suuremahulistesse infrastruktuuri objektidesse. Kindlasti on projektvõlakirjade projekt tervitatav ning peaks avardama infrastruktuuri investeeringute võimalusi. Samas ei saa seda pidada kõige paremaks lahenduseks Euroopa Liidu infrastruktuuri arendamiseks. Projektvõlakirjade puhul on sama probleem nagu viimases finantskriisis, kus riigid asusid sisuliselt era finantsasutuste tekitatud probleeme lahendama ehk teisisõnu öeldes jällegi projekti kasum on privatiseeritud aga riskid kollektiviseeritud.

Samas on Euroopa sotsiaaldemokraadid pakkunud välja ettepaneku Euroopa suurte infrastruktuuriobjektide rahastamist läbi eurovõlakirjade. Oma kõige laiemas tähenduses oleks eurovõlakirjad ELi ühised võlakirjad, mis on tagatud kõigi ELi liikmesriikide poolt ja läbi eurovõlakirjade rahastatakse nii hätta satunud valitsusi, kui valitsuste suuremahulisi infrastruktuuri investeeringuid. Ühiste eurovõlakirjade eeliseks on madalam intress ja avaliku sektori kontrolli säilimine investeeringuobjektide üle ja kaalutletumad otsused.

[i] http://ec.europa.eu/europe2020/index_en.htm

[ii] José Manuel Durão Barroso Euroopa Komisjoni President Olukord liidus 2010 Strasbourg, 7. september 2010 http://europa.eu/rapid/pressReleasesAction.do?reference=SPEECH/10/411&format=HTML&aged=1&language=ET&guiLanguage=en

[iii] http://ec.europa.eu/economy_finance/events/2011/2011-04-11-conference_on_the_europe_2020_project_bond_initiative/consultation_paper_en.pdf

[iv] http://ec.europa.eu/economy_finance/events/2011/2011-04-11-conference_on_the_europe_2020_project_bond_initiative/index_en.htm

Ansipi valitsus pole toime tulnud majanduse juhtimisega

2011-04-12T13:13:00.001+03:00

Äsja avaldatud rahandusministeeriumi majandusprognoosi üks huvitavamaid peatükke on SKP lõhest ja eelarve tsüklilisest positsioonist (4.2).¹ Just SKP lõhe ja valitsuse reageerimine sellele näitab kuivõrd hästi on valitsus suutnud majandust ohjata ja võimalikult jätkusuutlikul tasemel hoida. Selles kontekstis on oluline eelarvepoliitika vastutsükliline iseloom. Meie valitsus pole sellega eriti edukalt toime tulnud ning sellele on juhtinud tähelepanu ka IMF oma raportites.²

Parema ülevaate saamiseks viimaste aastate SKP lõhest ja tulevikuprognoosist, toon ära tabeli vastavate näitajatega. Tabel on koostatud Rahandusministeeriumi majandusprognooside alusel ja lisatud minu poolt võimalikud maksimaalsed eelarvekulutused, et minimeerida SKP lõhet.

	2006	2007	2008	2009	2010	2011	2012	2013	2014	2015
SKP reaalkasv %	11,2	6,3	-3,6	-13,9	3,1	4	4	3,6	3,6	3,4
Eelarvepositsioon %SKP-st	3,4	2,7	-3	-1,8	0,1	-0,4	-2,8	-0,6	-0,3	0,5
SKP lõhe %SKP-st	1,9	13,1	5,4	-11,1	-8,7	-5,8	-3,3	-1,6	-0,3	0,6
Täiendav vajalik lõhe vähendus %SKP-st	1,5	-10,4	-8,4	9,3	8,9	5,4	0,5	1	0	-0,1
Võimalik eelarvemuutus %SKP-st	1,5	-10,4	-8,4	1,2	3,1	2,6	0,2	1	0	-0,1
Reservi muutus mld EEK	-3,1	25,3	20,8	-2,5	-7	-6,3	-0,5	-2,8	0	0,4

Positiivne SKP lõhe toob kaasa inflatsiooni kiirenemise, kaubandusbilansi halvenemise ning pinged liigintensiivsest ja ebaefektiivsest ressursi kasutamisest. Negatiivne SKP lõhe toob kaasa kõrge tööpuuduse ja majandusressursi mittekasutamise ja sellega kaasneva ebaefektiivsuse. Kui SKP lõhe on nulli lähedal, on kogu riigi majanduspotentsiaal kõige efektiivsemalt kasutatud ning majanduse areng jätkusuutlik. Valitsusel on terve rida meetmeid mida saaks rakendada SKP lõhe vähendamiseks ning see ongi valitsuse üks peamisi ülesandeid, millega kahjuks Ansipi valitsus pole edukalt toime tulnud. Kuna majanduses ja eelarvepoliitikas tehakse peamised otsuseid järgmise eelarveaasta kohta, siis tabelis toodud aasta kohta on põhiotsused langetatud eelneval aastal. Vaatleksime nüüd aastate kaupa valitsuse samme ja parimaid võimalikke samme.

2005

Järgmise aasta SKP lõhe pole eriti märkimisväärne, 1,9% SKP-st. Seetõttu võiks öelda, et sel aastal aeti üldiselt mõistlikku finantspoliitikat. Tõsi, valitsus oleks võinud kulutada ligi 3 mld rohkem kulutada ja isegi tulumaksu alandamine oli ehk mõistlik samm.

2006

Valimiseelne aasta, kus asi väljub täielikult kontrolli alt. See on aasta, mil loodi peamine alus tulevale kriisile. SKP lõhe järgneval aastal kujunes 13,1%-le SKP-st. Sellise lõhe vähendamine oleks nõudnud hoopis teistsuguseid samme, kui valitsus astus. Valitsus jätkas tulumaksu alandamist, realiseeris ainult 2,7%.lise ülejäägi ning 2007 aasta eelarve oli meeletu kasvuga. Eelarve kasvas ligi veerandi võrra, kusjuures erinevate kulutuste kasvud olid 15-40%, sealhulgas ka palgakasvud. Muid piiravaid meetmeid valitsus ei rakendanud SKP lõhe vähendamiseks.

Sotsiaaldemokraadina mõistan palgakasvu vajadusest ja isegi väga ei protesti selle vastu. Palkade ja pensionide kasv on hea meede tuluerinevuste vähendamiseks ja ühiskonna tasakaalustamiseks, kuigi on majanduse mõttes ebaefektiivne. Küll aga on arusaamatu miks valitsus ei rakendanud teisi võimalikke meetmeid kriisi ärahoidmiseks. Valitsus oleks pidanud oluliselt tõstma maksukoormust. Võimalike maksutõusu objektidena oleks olnud sobivad tulumaksumäära tõstmine läbi astmelise tulumaksu, ettevõtte tulumaksu kehtestamine, automaks ja kinnisvaramaks. Maksutõusu arvelt kasvatama oluliselt reserve. Lisaks sellele oleks pidanud ohjama kommertspankasid ning oluliselt tõstma nende kohustuslike reservide miinimummäära. Kokku oli vaja toona tasakaalustada majandust 25 mld krooni ulatuses.

2007

Eelmise aasta otsustamatusest kandusid probleemid valimisjärgsesse aastasse. Majandusbuum ruulis veel täiega, samas järgnevaks eelarveaastaks tehti jällegi jätkuvalt valeotsused. Kuigi 2008.aasta reaalkasv oli negatiivne, oli see ikka veel 5,4% üle potentsiaalse taseme. Nagu eelmise aasta puhul, pean 2008.aasta palgakulude ja pensionite tõusu põhjendatuks, kuid ülejäänud meetmed olid jällegi ebaadekvaatsed. Kindlasti oleks 2008.aasta eelarve ja majanduspoliitika osas olnud oluliselt kergem otsuseid langetada kui eelmise aasta otsused oleks õieti tehtud, siis poleks probleem nii suur olnud. 2008.aasta osas oleks pidanud täiendavaid otsuseid langetama ca 20 mld krooni osas. Soovitused ikka samad, mis 2007 eelarveaasta puhul. Maksutõusud, pankade kohustusliku reservi tõstmine, kulude kärbe.

2008

Aasta mil olime jõudnud majanduslangusse ja tulevik paistis veelgi tumedam. 2009.astaks pöördub SKP lõhe järsult negatiivseks, mis tähendab, et valitsus peab rakendama kõiki meetmeid, et majandust aktiveerida. Esimene asi, mis valitsuse käsutuses on, on riigieelarve. 2009.aasta eelarve oleks pidanud olema maksimaalses lubatud defitsiidis, mis tähendab, et riik oleks pidanud kulutama täiendavalt 2,5 mld krooni või tegema selle piires maksualandusi, näiteks käibemaksu osas või tõstma tulumaksuvaba miinimumi (maksimaalne vajadus oleks majanduse ergutamiseks olnud ligi 20 mld krooni). Lisaks oleks olnud mõistlik vähendada oluliselt pankade kohustuslikke reserve, et turgutada pangandussektorit.

2009

2010 aasta SKP lõhe on jätkuvalt suures miinuses. Majandus vajab ergutuspaketti. Valitsus vastupidiselt koonerdab ja lõpetab 2010.aasta isegi ülejäägis, tuues selliselt ilusate numbrite ohvriks inimeste toimetuleku, samuti säilib kõrge tööpuudus. 2010 aasta kontektis oleks valitsus pidanud leidma lahenduse ligi 9 mld krooni osas. Lubatud eelarvedefitsiidi ülemmäär andis valitsusele selleks võimaluse teha täiendavaid kulutusi või maksualandust 7 mld krooni ulatuses, lisaks sellele jällegi pankade kohustuslike reservide vabastamise võimalus.

2010

Järgmise aasta eelarve planeerimisega tehakse jätkuvalt sama viga. Majandus pole veel kriisist väljunud, SKP lõhe on -5,8% SKP-st ja majandus vajab turgutust. Jällegi tuleks ära kasutada lubatud maksimaalne eelarvedefitsiidi võimalus ja teha 6 mld krooni osas täiendavaid kulu- või maksualandamise otsuseid. Pankade kohustuslikud reservid on juba euroalaga liitumise tagajärjel alla viidud, seega seda hooba enam pole. Valitsus vastab aga kulude kokkuhoiuga ning ainult 0,4%-lise defitsiidiga.

2011+

Järgnevate aastate makrotasakaal on planeeritud vähemalt prognoosi kohaselt vägagi mõistlik. SKP lõhe jääb peaaegu 0 lähedale, ainult 2012 on veel see -3,3%, kuid selle neutraliseerimiseks on õnneks planeeritud ka eelarve defitsiit 2,8%, mis peaks majanduse piisavalt tasakaalustama ja jätkusuutlikule rajale viima.

Kui lõpetuseks küsida, kas mitte selline riigipoolne majanduse toetamine pole mitte liiga kulukas ja ehk viiks riigi pankrotti, siis vastus on, et vastupidi, selline poliitika oleks 2015.aastaks planeeritava riigi välisvõla 11,8% SKP-st alandanud hoopis 5%SKP-st.

1 http://www.fin.ee/?id=263

2 http://jarvelill.blogspot.com/2010/12/imf-missiooni-jareldused-13detsember.html

Eesti Energia börsile viimine on väga suur kaotus Eesti tarbijale

2011-04-03T14:00:00.006+03:00

Tundub, et taaskord on alanud meediakampaania Eesti Energia (EE) erastamise (osaline börsile viimine) ettevalmistamiseks. Tahaks väga loota, et avalikkus ei lase sellel juhtuda ning rahvas ei luba sellel sündida. Kuna elekter on oluline ressurss, mis puudutab meid kõiki, siis otsused, mis langetatakse nii suute elektri tootja osas puudutavad meid kõiki. Oluline on aru saada, mida üks või teine otsus meie jaoks tähendab.

Elektrituru täielikul vabanemisel 2013.aastal tõuseb ilmselt kõigi tarbijate jaoks elektri hind mitukümmend protsenti. Samuti pole ette näha, et lähiaastatel elektrienergia tarbimine piirkonnas oluliselt langeks ning pole näha ka väga suuri konkurente, kes võiks EE-ga konkureerida ja oluliselt turuosa ära võtta. Seega on kapitaliomanikel tekkinud märkimisväärne huvi omastada EE osalust, et osa saada lähiaastate kindlast elektrimüügi tulust.

Kuidas toimuks kapitali ringlus tänases olukorras peale elektrituru täielikku avanemist?

Riik on 100% EE omanik. Elektrihinna tõus kõigile väiketarbijatele võib olla ca 30% kanti, mis moodustab kokku umbes 75 mln eurot lisatulu EE-le. Kuna see lisatulu läheb riigiettevõttele ja riigiettevõttest dividendituluna riigieelarvesse, võiksime seda 30%-list lisakulu nimetada elektrimaksuks, mis läheb riigieelarve kulude katmiseks, ning mille tõttu saab riik hoida muud, tavalist maksukoormust madalamana. Ehk kui viia võrdlus riigieelarve tuludesse, võiks riik lisandunud "elektrimaksu" arvelt kaotada ära näiteks elektriaktsiisi, hasartmängumaksu ja tollimaksu (nende maksudega kogutakse kokku 77,2 mln eurot) või alandada oluliselt füüsilise isiku tulumaksu.
Kuidas toimuks kapitali ringlus peale elekrituru täielikku avanemist olukorras, kus 1/3 EE aktsiatest on börsile viidud ja erastatud?
Sellises olukorras 1/3 "elektrimaksust" läheks investorile, kes viib selle võib-olla koguni Eesti majandusest välja ning riik oleks sunnitud kehtestama samaväärses ulatuses täiendava maksu, et hoida riigieelarvet tasakaalus. Ehk kaudselt öeldes tähendab see seda, et elektri tarbija jaoks kallineb elekter 40%.
See oli spekuleeriv kalkulatsioon suhtarvudes. Reaalelus tuleb aga valitsusel teha otsused, kuidas korvata saamata jäänud tulu. Selleks, et hüvitada 30% EE aktsiate börsileviimise kadu riigi tuludes, tuleks leida täiendavaid maksulaekumisi aastas ca 25 mln eurot.

Samal teemal:http://jarvelill.blogspot.com/2009/09/eesti-energia.html
http://jarvelill.blogspot.com/2009/11/ei-eesti-energia-borsile-viimisele.html
http://jarvelill.blogspot.com/2010/05/hea-otsus-ansipilt.html

Eesti elanikud vajavad nõrgemat eurot

2011-03-31T10:48:00.008+03:00

Lähtudes meie inimeste heaolust on meile hädasti vaja nõrgemat eurot. Miks? Aga sellepärast, et meil on suur tööpuudus, meil on väga kõrge eraisikute laenukoormus, meie väliskaubandusbilanss pole kõige parem ning kokkuvõtvalt tuleks tõsta inimeste elatustaset.

Riigi konkurentsivõimele mõjub kindlasti positiivselt euro nõrgenemine. Eestis toodetud kaup ja pakutavad teenused muutuvad konkurentsivõimelisemaks väljaspool euroala ning konkurentsivõime ei muutu euroala sees. Koos sellega paraneb meie väliskaubanduse bilanss ja me saame tervikuna rikkamaks ning majanduskasv kiireneb.

Laenude tagasimaksmine läheb kergemaks, kuna koos konkurentsivõime kasvuga elavneb majandus ning tõusevad palgad ja tööhõive.

Puudusena võib esile tuua, et euro nõrgenemine toob kaasa nafta hinna tõusu, kuid meie oleme nagunii ise kunstlikult kogu aeg tõstnud nafta hinda läbi aktsiiside tõusu. Aktsiiside tõus on olnud teadlik poliitika piiramaks naftasaaduste kasutamist ning selleks, et survestada majandust alternatiivseid energiaallikaid kasutusele võtma.

Teine puudus on väljastpoolt euroala tuleva importkauba kallinemine. Aga jällegi pole midagi hullu, kui piirdume rohkem kodumaise ja euroala toodanguga. Ostame siis rohkem Eesti mööblit ja Saksa autosid.

Kolmas puudus on kallinenud reisimine eurotsoonist väljapoole. Aga jällegi, ongi majanduslikult kasulikum reisida rohkem euroalas ning mitte viia oma raha Ameerikasse, Egiptusse, Indiasse, Taisse ja Hiinasse. Ka euroalas on suurepäraseid kohti puhkamiseks.

Kindlasti tõstab euro odavnemine ka raha hinda - intressimäärasid, aga ka selle pärast ei peaks tavakodanik väga muretsema, sest eraisikute "laenulimiit" on juba kuhjaga täis ning pigem peaks piirama eraisikute laenuvõimalust, riigi laenukoormus on väga madal ning kõrgemad intressimäärad ei rõhu ka riigi rahakotile ja ettevõtluse jaoks kompenseerib intressimäärade tõusu elavnenud turg ja kasvanud rahvusvaheline konkurentsivõime.

Tõehetked fiskaalpoliitikas

2011-03-29T12:40:00.000+03:00

Riikide laenukoormused kasvavad tohutu kiirusega ja seda eriti suurte majandustega riikides: USA-s ja Euroopa Liidus. Need on nii suured majandused, et nende probleemid või edusammud ei jäta praktiliselt ühtegi riiki puutumata. Omamata ise oma Eesti rahapoliitikat tuleb tähelepanelikult jälgida milliseid otsuseid võetakse vastu Ameerika Ühendriikides ja eurotsoonis. Kuna aga USA majandus on hetkel siiski maailma suurim, siis ka Euroopa peab eelkõike vaatama mis toimub Ameerikas ning oma samme seadma selle järgi. Probleem on lihtsalt selles, et maailmamajandus on niivõrd globaliseerunud ja teravas konkurentsis, et pidevalt tuleb jälgida, et ei kaotaks oma konkurentsivõimet. Vaatamata tohutule välisvõlale on USA majandus siiski midagi nii võimsat, et ta mõjutab meid kõiki.
Nii dollari- kui euroala küsimus on täna: kui suureks võiks kujuneda riikide eelarvete defitsiit ning mis on see piir kuhumaale võib riigi võlakoormat kasvatada ning milline peaks olema riigivõla struktuur ehk kas "trükkida ise raha juurde" või laenata välismaalt (Hiinast).
Obama moodustatud fiskaalkomisjon (http://www.fiscalcommission.gov/) on saanud valmis raportiga "Tõehetk" (http://www.fiscalcommission.gov/sites/fiscalcommission.gov/files/documents/TheMomentofTruth12_1_2010.pdf), mida on asunud toetama ka enamus Ameerika presidendi majandusnõunike toimkonna endiseid esimehi. Nad nimelt näevad, et valitsus peab otsustavalt asuma defitsiiti vähendama. Fiskaalkomisjoni ettepanek keskendub sellele, et valitsus peab tegema olulisi kärpeid sotsiaalkulutuste osas ning tõstma maksulaekumisi läbi maksureformi, suurendades maksubaasi ning vähendades oluliselt maksuerisusi ja maksusoodustusi.
Samas pole kõik majandusanalüütikud seda meelt. Tasuks ehk mainida Paul Krugmani ja Joseph E. Stiglitzit.
Stiglitz, olles ka endine presidendi majandusnõunike toimkonna esimees, ei ühinenud "Tõehetke" toetajatega. Nimelt arvab Stiglitz, et tegemist oleks põhimõttelageda kompromissiga, mis viiks Ameerika majanduskasvu stagnatsiooni ja kihistaks oluliselt ühiskonda. Stiglitzi kohaselt on parim viis vähendada defitsiiti, panna Ameerika taas tööle. Majandusteadlane on ka selgelt vastu ettepanekule alandada kõrgemaid maksumäärasid ning suurendada väiksema sissetulekuga inimeste maksukoormust, milline oli just "Tõehetke" raporti maksupoliitika ettepanek. Samuti teeb Stiglitz ettepaneku keskenduda sotsiaalkärbete asemel hoopis sõjaliste kulutuste kärpimisele. (http://www.politico.com/news/stories/0311/52027.html )
Milliseid samme astub Obama, näitab tulevik. Kuid samad diskussioonid on üleval ka Euroopa riikide majanduspoliitiliste otsuste tegemisel.
Eesti valitsus rakendas praktiliselt meetmeid, mida pakkus välja "Tõehetke" raport, tagajärg sarnaneb vägagi Stiglitzi poolt kardetule. Peaksime mõtlema kas selline poliitika oli päris õige. Eriti olukorras, kus Eesti riigi laenukoormus on tingitud erasektori laenamisest ja on tegelikult suuresti tingitud riigi olematust eluasemepoliitikast. Eraisikud laenasid, et luua oma kodu, täna on inimesed töötud ja hädas oma tohutu laenukoormusega. Usun, et Eesti jaoks oleks ka olnud parem lahendus panna Eesti tööle.

Liiga ilus, et olla tõsi

2011-03-24T22:15:00.000+02:00

Ajakirjanduse kaudu avalikuks saanud IRL ja Reformierakonna valitsusliidu programm on väga ilus dokument. Kohati hakkab tunduma, et liiga ilus, et olla tõsi.

Sellisele programmile oleks ilmselt ka vasakpoolsemad erakonnad valmis alla kirjutama. On ju programmis seatud prioriteetseks inimeste sissetulekute kasv, riik hakkab panustama hariduse, teaduse ja kultuuri arendamisse. Uus valitsus on ilmselt õppinud oma vigadest ja tahab luua olukorra, kus halbadele aegadele majanduses ei pea reageerima ühegi maksu tõstmisega. On heameel tõdeda, et lõpuks ometi ei käsitleta kulutusi tööga seotud tasemekoolituselt erisoodustusena ning viiakse läbi eri- ja sooduspensionide reform ja luuakse tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustussüsteem. Positiivne on, et valitsusliidu tööturu- ja sotsiaalpoliitika eesmärk on inimeste sissetulekute, elukvaliteedi ning sotsiaalse turvalisuse kasv ning tahetakse suurendada elukestva õppe ja töötute ümberõppe vahendeid.

Eesti arengu seisukohalt on kahtlematult olulised lubadused, mis puudutavad hariduse kvaliteeti ja kättesaadavust. Põhjamaade tasemel kvaliteetne haridus, mis on kättesaadav kõigile, kes selleks võimelised, milleks suurendatakse avalik-õiguslikele ülikoolidele või rakenduskõrgkoolidele riiklikku tellimust 40 protsendi võrra, on sammud, mis äärmiselt olulised ja väärivad kiitust. Ning kui siia juurde käivitatakse veel õppetoetuste süsteem ning tõstetakse riiklike stipendiume, on asi ju super! Ja mis veelgi olulisem, tähelepanu tahetakse pöörata kogu haridusahelale, pakkudes igale lapsele lastehoiuteenust, isapuhkust ja kvaliteetset alusharidust ning edendades noorte huviharidust ja pakkudes ringiraha. Paha pole ka vanemapensioni idee ning kütte- ja elektriarvete vähendamise programm.

Selge on ka see, et sellise priske lubaduste paketi rahastamiseks napib vahendeid. Mistõttu on ka tasakaalus eelarve teema tõrjutud tahaplaanile, selles pole muidugi midagi ohtlikku veel riigile, kuid laenurahast väga kriitiliselt rääkinud valitsus tahab just laenurahaga jätkata suurema osa oma valitsemisperioodist. IRL on täielikult unustanud oma lubaduse viia eelarve koheselt tasakaalu ja Reformierakond lubab eelarve ülejääki jõudmist aasta jagu hiljem, 2014.aastal. Valitsusliidu programmis on veel teisigi vastuolusid, millele pole lahendust pakutud. Ühelt poolt lubatakse omavalitsustele iseseisvat tulubaasi, regionaalse tasakaalustatuse ja kohaliku demokraatia suurendamist, teehoiurahade kasvatamist omavalitsustele, teisest küljest lubatakse vähendada omavalitsuste tulubaasi, tehes väga olulisi maamaksusoodustusi koduomanikele. Teine suundumus mis silma hakkab, on mitmete lubaduste lükkamine nelja aasta tagusesse perioodi ehk siis järgmisele valitsusele. Nii viiakse emapensioni täielik ja kulukam rakendamine, tulumaksumäära alandamine järgmise valitsuse valitsemisperioodi ehk 2015.aastasse. Soliidne oleks, kui valitsus planeeriks ikkagi oma maksimaalse valitsemisperioodi raames poliitikaid, mitte ei sätiks tulevastele valitsustele eelarvemiine.

Programmi tõsiseltvõetavust vähendab ka liigne ebamäärasus: alustame, tagame, kindlustame, suurendame.... Mida ja millises ajaraamis tahetakse teha, jääb arusaamatuks. Ärevaks teeb plaan lisaraha saada riigile kuuluva vara ja ettevõtete erastamisega. Vara ja tulu teenivate ettevõtete müügi arvel elamine ei ole kindlasti jätkusuutlik, rääkimata riigi strateegiliste huvide ohtu seadmisest.

Elame-näeme, kuidas valitsus oma programmi realiseerimisega toime tuleb. Kardan siiski, et kokkuleppe saavutamise nimel on programm liialt õhku täis puhutud ja ilustatud.

Majanduskriis ja maksusüsteem

2011-03-15T12:53:00.000+02:00

Maksumääradel ja maksusüsteemidel on kahtlematult mõju majanduse käekäigule. Mõju võib jagada lühiajaliseks ning pikaajaliseks. Kui majandus on kriisis, siis peaks maksusüsteemi disainimisel pöörama rohkem tähelepanu lühiajalisele või siis kiirele mõjule. Milline võiks olla riigi maksukäitumine lühiajalises perspektiivis, kui on riigis majanduskriis.

Kriis

Majanduskriisi saabumisel peaks olema valitsuse vastus kriisile - maksukärped. Ikka selleks, et erasektorile jääks rohkem raha kätte ning, et nad säilitaksid oma ostuvõimet, et nõudlus püsiks. Koheselt on küsimus, et millised maksukärped oleks kõige efektiivsemad.
Tarbimise hoidmiseks annab kõige parema tulemuse madala sissetulekuga inimeste tulumaksumäära alandamine. Sellel rühmal on väga madal säästmise tase ning kogu kätte jäänud lisaraha paigutatakse tarbimisse, mis elavdab majandust.
Kindlasti elavdab tarbimist käibemaksu alandamine ja seda eriti, kui teatatakse, et tegemist on ajutise alandamisega. selline otsus sunnib tarbijaid oma ostuotsused tegema just alandatud käibemaksu tingimustes.

Kriisi järgselt

Kriisi järgselt on valitsuse probleem selles, kuidas taastada riigi tulubaas selliselt, et ei kahjustaks majanduskasvu, sest kriisi aegsed maksualandused on ilmselt suurendanud riigivõlga ning eelarve tuleb viia taas tasakaalu või ülejääki. Seega on kriisijärgselt loogiline pöörata pilgud kinnisvara ja tarbimise suuremale maksustamisele.
Kinnisvaramaksu puhul, tuleks järgida, et see oleks rohkem progressiivsema iseloomuga, mis tähendab, teatud maksusoodustust minimaalselt eluasemelt ning kõrgemat määra enamalt ja kallimalt kinnisvaralt.
Tulude suurendamise seisukohalt on mõistlik tõsta käibemaksu ja aktsiise. Samas tuleb jälgida, et ei kannataks madala ostujõuga isikute ostujõud esmatarbekaupade osas. Mis eeldab käibemaksuerisuste tolereerimist (toidukaupade madalam käibemaks).

Eesti kogemus

Eesti valitsus oli muidugi keerukamas olukorras kui lihtsalt majanduskriisiga võitlemine. Nimelt avanes võimalus liituda euroalaga, mis seadis olulised piirangud riigieelarve defitsiidile samuti oli buumiaastatel juba oluliselt alandatud tulumaksumäära ning meil kehtib proportsionaalne tulumaks. Kõik see vähendas oluliselt valitsuse valikuvõimalusi. Ning meie valitsus otsustas tõsta käibemaksu ning töötuskindlustusmakseid ja ka aktsiise. Nagu nähtub eelkirjeldatust olid need meetmed küll küllaldased euro kriteeriumide täitmiseks, kuid võimendasid majanduslangust. Siiski oleks tulnud vältida käibemaksu tõusu. Selle oleks pidanud asendama kõrgema tulumaksuastme kehtestamise ja tulumaksu üldise määra tõusu ning autode registreerimismaksuga.
Täna pole me veel kriisist väljunud, mistõttu niikaua, kuni meie majanduskasv on allpool potentsiaalset taset võiks riigi kulutusi finantseerida defitsiidi arvelt ning alandada käibemaksu (sest oleme veel kriisis) ja seda näiteks toidukaupadelt. Kui majanduskasv ja siseturg on taastunud, siis tuleks vajadusel riigieelarve tasakaalustamiseks mõelda kinnisvaramaksu sisseviimisele, automaksule.

Viited:
Arnold, JM, B Brys, C Heady, A Johansson, C Schwellnus, and L Vartia (2011), “Tax policy for economic recovery and growth”,Economic Journal, 121:F59-F80.

Pensionisüsteemi vääritimõistmised

2011-03-11T12:30:00.002+02:00

Riigikogu valimiskampaania ajal tõstatus taaskord tulevaste pensionite teema. Õigemini küll küsiti pensionikindlustuse aastakoefitsendi kohta ehk küsiti, miks on enamikel inimestel aastakoefitsent alla 1,0. Ning küsimus püstitati veelgi karmimalt: miks ma ei saa ühte staažiaastat, kui olen töötanud terve aasta?

Esimene suurem probleem ongi selles, et on olnud keerukas aru saada uuest, alates 1999.aastast kehtima hakanud pensionisüsteemist ja tulevase pensioni arvestamise aluseks olevatest mõistetest: staažiaasta, aastakoefitsent.

Kuni 1999.aastani kehtinud süsteemi olulisem näitaja oli staažiaasta, mille alusel leiti tulevane pension, siis uue süsteemi oluliseks indeksiks on aastakoefitsent. Kindlasti ei tohi neid mõisteid segi ajada sest nende mõistete sisu ja tähendus on täiesti erinevad.

Staažiaasta

Staažiaasta tähendus uue süsteemi kohaselt on üks. Selleks, et saada riikliku vanaduspensioni, peab sul pensioniikka jõudmiseks olema ette näidata vähemalt 15 aastat pensionistaaži. Ühe staažiaasta teenib välja siis, kui oled aasta läbi tööl olnud vähemalt miinimumpalgaga. Kuna inimese tööiga võiks olla kuskil 45 aastat, siis sellest vähemalt 15 aastat miinimumpalgaga töötamist ei tohiks olla väga keerukas ülesanne. Ning isegi juhul, kui pensioniea saabumiseks pole ette näidata 15 staažiaastat, siis ei jäeta inimest pensionist ilma vaid talle määratakse rahvapension.

Pensionikindlustatu aastakoefitsent

Pensionikindlustatu aastakoefitsent on just see number või näitaja, mis on tekitanud kõige rohkem meelehärmi ja segadust. Kõigepealt sellepärast, et seda on segi aetud staažiaastaga ja teisest küljest seetõttu, et see on liiga väike.
Pensionikindlustatu aastakoefitsent ei ole seotud pensioniõigusliku staažiaasta arvestamisega, kui inimese aastakoefitsent on 0,5 ei pea ta kaks aastat töötama, et saada ühte pensioniõiguslikku staažiaastat, piisab ikka ühest aastast. Seega on tegemist puhtalt statistilise näitajaga, mis näitab isiku palga suhet parasjagu riigis valitseva keskmise palga suhtes. Seega pole mõtet võidelda selle koefitsendi poolt ega vastu. Sellega ei muutu sinu palga suurus mitte karva võrragi. Seda kefitsenti saame suuremaks ja paremaks ainult seistes ühtlasemate ja kõrgemate palkade eest!

Kuidas siis kujuneb tulevane pension ja kas praegune süsteem on piisavalt hea?

Väga lihtsustatult hakkab tulevikus inimeste riiklik pension koosnema kahest osast baasosast, mis on kõigile võrdne ning kindlustusosakust, mis on sõltuv tulevase pensionäri tänasest palgast. Kui me kõik mööname, et tulevase pensioni arvestamisel peaks lähtuma täna teenitud palgast, siis on kõik korras, meie pensionikindlustuse seadus seda just teebki. Täna moodustab pensioni baasosa natuke üle ühe kolmandiku keskmisest pensionist (2010.aasta baasosa ligi 115 EUR, kui keskmine pension 304 EUR) ning tänu seadusse sisse kirjutatud indekseerimisele baasosa osakaal kasvab iga aastaga, vähendades selliselt tänaste palgaerinevuste mõju tulevasele pensionile ning muutes seega pensionid oluliselt ühtlasemaks kui on tänased palgad.
Ma pole väga kindel, et me peaks pensionikindlustuse seadus täna oluliselt muutma, küll vajab seadus oluliselt rohkem selgitamist, ning seaduse tehnilisest lahendusest tulenevate numbrihirmude maha võtmist.

Eesti vaesed on vaesemad enamusest endise NSVL rahvastest

2011-03-07T23:35:00.000+02:00

Eesti vaesed on Mitmemõõtmelise Vaesus Indeksi (MPI) kohaselt vaesemad kui Valgevene, Läti, Kasastani, Venemaa, Gruusia, Ukraina, Armeenia, Usbeki vaesed. Sellise vaese riigi seisuse saame, kui arvestame lisaks sissetulekutele vaesuses elavate inimeste võimalust pääseda ligi haridusele, tervishoiule. Vaata tabelit siit. Eks, see ole üks paljudest väljakutsetest Ansipi uuele valitsusele.

IRL loobus juba oma põhilubadustest

2011-03-07T12:25:00.002+02:00

Valimistest pole veel ööpäev möödunud, kui IRL on juba loobunud oma valimislubadustest. Jälgisin huviga IRL pressikonverentsi ning kõrvu jäi Mart Laari poolt välja käidud põhiseisukohad koalitsiooniläbirääkimisteks Reformierakonnaga (vaata:http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/mart-laar-irl-paneb-labiraakimiste-lauale-haldusreformi.d?id=41650903 ). Nendeks oli kaks täiesti neutraalset teemat: eelarve tasakaal ja haldusreform. Kumbki ei olnud otseselt see, mida lubati meeletus reklaamikampaanias valijatele. Kuhu on kadunud põhilubadused: emapension ja tasuta kõrgharidus?
Ilmselt, peale rahva käest häälte kätte saamist saabus teadmine, et valimislubadusi on vaja realiseerida aga juba ette oli teada, et lubadused pole tasakaalus ja realiseeritavad, kirjutasin sellest enne valimisi: IRL hiigelbluff
Nii loobutaksegi oma kulukatest lubadustest ja valitakse lubadused, mis pole konfliktis Reformierakonnaga ning mis pole kulukad. Aga elame-näeme, mida ja kui palju kavatseb IRL oma lubadustest täita.

Midagi on meie maksusüsteemis mäda...

2011-02-27T12:24:00.000+02:00

Lugesin äsja Delfi kommentaariume ja tooksin teile lugemiseks kaks näidet. Näited iseloomustavad meie maksusüsteemi vildakat ülesehitust. Tasakaalustamata maksupoliitika teeb selle näite puhul peaaegu võimatuks reaalse (AUSA) kauba tootmise, samal ajal kui vahendamisega on võimalik praktiliselt maksudest mööda hiilida. Aga lugege ja mõelge ise:

Arvestame kasumlikust jätkusuutlikust, 27.02.2011 11:45
EUR
Palgafond: 1 008,00
Sotsiaalmaks: 247,50
Töötuskindlustusmakse (tööandja): 10,50
Brutopalk: 750,00
Kogumispension (II sammas): 7,50
Töötuskindlustusmakse (töötaja): 21,00
Tulumaks: 121,28
Netopalk (2011): 600,22

---------------------
Tööandja kulu kokku (palgafond): 1 008,00
Riigile laekub maksudena 38,2%: 385,28
Töötaja saab palgana kätte 59,5%: 600,22
Kogumispensioni fondi laekub 2,2%: 22,50

1 008,00 X 1,20 = 1209,6 raha vajadus
ühe töötaja töötasuks, käibemaks on vaja
enne palgaraha ära tasuda.

Firmas on:
Juhataja
Raamatupidaja
8 töölist.

10 X 1209,6 = 12096 EURI raha vajadus iga kuu.
Iga tööline saab kätte 600,22 EURi.
Ülejäänu maksudeks peab maksma iga kuu.
Lisaks veel maamaksud, müügimaksud, aktsiisid,
raskeveokimaksud jne....

Kui leiva hind 1 EUR, siis 12096 leiba kuus vaja
toota ja vaja ära realiseerida jäägitult, et teenida
600 EURi kätte.

Puudu on veel leiva vedamise kütus, tehnika, hooned jne...
Tooraine kohale vedamise kütus, tehnika, tooraine maksumus.

Lootusetu ettevõtlus Eestis ja laenu ei suuda mitte iial tasuda.

Penskar raiakest tahaks, kuid saiake maksab?

Arvestame kasumlikust, 27.02.2011 12:18
Ma ei saa aru, miks Arvestame kasumlikust.... sellist äri ajab. Meie Reformierakond on ette näinud ju teistmoodi äri ajamise.
1. Ostad 12096 leiba 1 eroga ja müüd 1.50-ga edasi.
1000 eurot kulutad ametiautole
1000 eurot kulutad kontori ülalpidamiseks (kontor on rekreatsiooni võimalustega:saun, puhkeruum, bassein)
1000 euro eest ostad börsil aktsiaid (ost-müük on maksuvaba)
1000 euro eest ostad ametiriietust
2000 eurot laenad naisele või naiseõele 100 aastase tagasimaksmise tähtajaga.
Ja nii iga kuu ja riigile ei pea selle eest midagi maksma. Arvate, et unustasin käibemaksu, ei unustanud, käibemaksu maksab ju lõpptarbija.

Liberaalid kaotavad võimu Iirimaal

2011-02-25T12:26:00.002+02:00

Täna, 25.veebruaril toimuvad Iirimaal parlamendi valimised. Kõik eksperdid on arvamusel, et liberaalid kaotavad võimu ning konservatiivid ja sotsiaaldemokraadid on valimiste võitjad.
Milles võiks olla Iirima majandusime, ja majanduspoliitika meile eeskujuks või hoiatavaks eeskujuks? Iirimaad on juhtinud 15 aastat liberaalid ning saavutanud märkimisväärset edu riigi majanduse ülesehitamisel. Aastaid on olnud Iirima madalad maksud ja väga liberaalne majanduspoliitika meie juhtiva partei, Reformierakonna tugevaks eeskujuks.
Majanduskriisi läksime aga kahjuks nii Iirimaa kui ka Eesti ja seda oluliselt sügavamalt kui teised suuremat valitsuse sekkumist harrastavad riigid. Mõlema riigi puhul oli suuresti põhjuseks liig kiire kasv ehk kinnisvaramull ja pangandusbuum. Valitsus ei suutnud õigeaegselt reageerida ja majandusbuumi pidurdada. Tagajärjeks tohutu majanduslangus ja tööpuudus ning kriisist väljumine on väga vaevarikas. Kui võrrelda majanduskasvu muutusi 2007.aasta baasil, siis Eesti majanduslangus on olnud veel oluliselt suurem ja sügavam, kui Iirimaal.
Täna annavad iirlased hinnangu oma poliitikutele. Valitseva partei Fianna Fail (liberaalid) toetus, mis oli veel 2007. aastal 40% lähedal on valimiste päevaks langenud 15%-le, Fine Gael (konservatiivid) toetus on kasvanud 30%-lt 35%ni ning Labour (sotsiaaldemokraatide) toetus on kasvanud 10%-lt 20%-le. See on valija vastus valitsuse ebaõnnestumisele.
Kas Eesti valija leiab, et meie majanduslangusel pole midagi pistmist valitsusega? Kas valija, vaatamata reaalsele kriisile, tahab samamoodi jätkata näeme 6.märtsil.

Vastuseks kommentaarile:
Keeruline on hinnata, kas Eesti valitsus on ikka Iiri valitsusest paremini kriisiga toime tulnud, vaatame näiteks SKP muutust:

Kuidas targalt valida

2011-02-17T17:56:00.002+02:00

Selleks, et targalt valida ja nii, et peale valimist ei peaks pettuma, selleks tuleb tunda meie valimissüsteemi. Valimissüsteem on küll juba teatud mõttes ajale jalgu jäänud aga selline ta meil paraku on ning valima minnes peaks teadma, mis juhtub sinu poolt antud häälega.
Kõigepealt peab ütlema, et meie valitsemine on üles ehitatud põhimõttel, et riiki juhitakse parteide kaudu (läbi) ja seda põhimõtet toetab ka valimissüsteem, mis annab eelise valimisnimekirjadele ja nimekirju saavad moodustada ainult parteid. Üksikkandidaadid on seega suhteliselt diskrimineeritud.
Riigikogu kohad jagatakse ära 3 erineval moel, kusjuures üksikandidaadid osalevad ainult niiöelda esimeses voorus, isikumandaatide jagamisel. Isikumandnaadi saamisel ei ole oluline partei nimekiri ega see, kas oled üksikkandidaat. Siin on kõik kandidaadid võrdsed. Mingit rolli ei mängi koht nimekirjas. Vaja on koguda lihtsalt mandaadi jagu hääli, mis on umbes 5000 häält. Viimati jagati nii 10 kohta Riigikogus.
Enamus hääli jagatakse aga ära ringkonnas. Üksikandidaatidel enam asja ei ole ringkonnamandaadi püüdmisel. Siin võistlevad nimekirjad juba meeskonnana. Valituks osutumiseks on vaja koguda nimekirjal ühe või mitme mandaadi jagu hääli ja valituks osutuvad enam hääli saanud kandidaadid, sõltumata nende asendist kandidaatide nimekirjas. Viimati jagati selliselt 65 kohta.
Kolmandana jagatakse üleriigilise nimekirja alusel Riigikokku pääsenud erakondade vahel ära kompensatsioonimandaadid. Ka sellele jagamisele pole asja üksikkandidaatidel. Kusjuures keerukas valem annab rohkem mandaate valimistel parema tulemuse teinud nimekirjadele, võimendab nende valimistulemust. Viimati jagati selliselt 26 Riigikogu kohta.
Tulenevalt valimissüsteemist ei kujuta üksikandidaadid mingit ohtu ei valimissüsteemile ega valimistel parimat tulemust näidanud erakondadele. Vastupidi, kuna üksikandidaadid vähendavad võimalust rohkem mandaate jagada ringkonnas, siis jagatakse lihtsalt rohkem mandaate kompensatsioonimandaadina millega võimendatakse üleriigiliste nimekirjade tähtsust ning tugevdatakse suurerakondade võimu.

Pangad, kes põhjustasid finantsmulli ainult võitsid kriisist

2011-02-08T10:58:00.001+02:00

Pangad raporteerivad oma väga headest majandustulemustest: Swedbank 75 mln, SEB 50 mln ja Nordea 25 mln eurot kasumit 2010.aastal. Need tulemused ei tulnud üllatusena, kuigi tavainimese jaoks ehk natuke arusaamatud. Pole küll näinud veel pankade kasumiaruandeid, kuid ma kahtlustan, et seal on väga palju erakorralist tulu. Miks ma nii arvan, aga sellepärast, et eelnevatel aastatel deklareerisid pangad väga viletsaid tulemusi, mis oli tingitud peaasjalikult provisjonidest. Mäletatavasti deklareeris Swedbank 2009.aastal, et jäi 1,1 miljardi krooniga miinusesse. Kes viitsis toona süveneda, millest selline tulemus, siis oli Swedbanki laenukahjum 3,8 mld krooni. Laenukahjum tähendas ju seda, et viivisesse langenud laenud kanti kiiresti kahjumisse. Samas oli ilmselge, et enamus laenusid oli siiski tagatud päris kindlate tagatistega, ning pank ei kaotanud praktiliselt midagi, vaid vastupidi, pangal avanes võimalus lepinguid ümber sõlmida, võtta lepingu muutmise tasu, nõuda lisatagatisi, ning tõsta intressimäärasid. Kõik need sammud aga tõstavad ju ainult panga kasumit. Ja kui nüüd oluliselt kallima eluaseme laenu maksed taastusid, võeti 2010.aastal eelmine aasta provisjoneeritud laen tagasi kui erakorraline tulu.
Võiksime vaadata pankade kasumeid ka kaotatud ettevõtte tulumaksu valguses. Kui meil kehtiks klassikaline ettevõtte tulumaks oma 21%-lise määraga peaksid nimetatud 3 panka tasuma ettevõtte tulumaksu 31 mln eurot. Mis oleks väga märkimisväärne riigieelarve tulu ja moodustaks ligi 14% kogu 2011 ettevõtte tulumaksust.

Kas üksikandidaat on meie päästja?

2011-02-07T19:13:00.000+02:00

Hurraa!! Meie võit, valisime üksikkandidaadi Euroopa Parlamenti! Sellisena võiks kirjeldada mõne aja tagust eufooriat. Eufooriat mis sarnanes Res Publica tubli saavutusega kunagistel Riigikogu valimistel. Täna on juba teatud aeg mööda läinud Euroopa Parlamendi valimistest ning võiks siis analüüsida, mida oleme saavutanud üksikkandidaadi poolt hääletamisega.
Tegelikult pole me saanud midagi uut, oleme saanud ühe uue nimega poliitiku, kes kuulub Euroopa Parlamendi ühte pisemasse roheliste fraktsiooni. Tegelikult oleme ka natuke petta saanud, sest tuleb välja, et üksikandidaadist poliitikul on maailmavaade, millega on ta ennast sidunud aga mida ta enne valimisi meie eest varjas.
Lisaks sellele oleme kaotanud ka Euroopa Parlamendis mõjuvõimu, sest üksikandidaadile antud mandaat on praktiliselt Eesti jaoks kaduma läinud, sest otsuseid langetavad sotsialistid ja rahvapartei.
Vaadates teatud eufooriat Riigikogu valimistel üksikandidaatide ümber, on tunne, et astume samasse ämbrisse.
Esiteks on kõik üksikkandidaadid juba automaatselt poliitikud, kui nad on asunud võitlusse võimu pärast. Seetõttu ei saa nad kuidagi olla paremad nendest poliitikutest, kes on saanud Riigikogu liikmeks erakonna nimekirjas.
Teiseks, kui juhtub ime ja pääseb mõni üksikkandidaat Riigikokku, ei sõltu temast mitte midagi enne, kui ta pole valinud poolt. Ta peab valima, kas hakkab toetama valitsust või on valitsusega opositsioonis. Kui ta ei tee valikut koalitsiooni kasuks, siis pole tal üldse võimalik neli aastat midagi oma ideedest realiseerida ja isegi valides poole, on raske ette kujutada üksikandidaati koalitsiooniläbirääkimistel otsustava jõuna.
Kolmandaks aga juhtub ilmselt see, et valija raiskab oma hääle ja tahtmatult tegelikult toetab reformi ja keski valimisvõitu, sest suure tõenäosusega ei osutu ükski üksikkandidaat valituks ja meie valimisseadus võimendab ümberjagatavad hääled valimised võitnud erakondade kontosse.

Valimispäeva suurim vastasseis: reform või sotsid

2011-01-24T22:41:00.002+02:00

Käesolevad valimised pakuvad valijale juba selget poliitilist valikut. Minu jaoks tulevad juba viiendad Riigikogu valimised. Eelneval neljal korral püüdis minu erakond toime tulla erinevate liitumistega ning erakonna programm ja ka reaalne tegevus oli ebamäärane ehk nii nagu toonane nimigi ütles - mõõdukas. Tänaseks on olukord kardinaalselt muutunud. Mul on hea meel kandideerida sotsiaaldemokraatide ridades, sest valimisprogramm ja inimesed erakonnas kannavad selgelt sotsiaaldemokraatlikke väärtusi ning usun, et see ei jää ka valijal märkamata. See pole ka märkamata jäänud ekspertidel. «Sisulist diskussiooni on oodata eelkõige Reformierakonna ja sotsiaaldemokraatide vahel, kelle programmides erinevate lahendustega temaatiline kattumine näib kõige suurem olevat,» rääkis professor Enn Listra Postimees.ee’le. http://www.e24.ee/?id=372258
Sisulist diskussiooni ja poliitilist vastasseisu reformi ja sotside vahel olen tunnetanud ka tänaval, suheldes kampaania käigus valijatega. Rahvas on tundnud ära vastasseisu ning saab valimistel teha otsuse oma veendumuste kohaselt.
Valides reformi saab valija teatud stagnatsiooni, majandusraskuse ladumise töövõtja õlgadele ja suurema toetuse siis, kui valija on jõudnud juba eliidi sekka.
Valides sotse saab valija hoolimise töövõtjate, laste ja nõrgemate eest. Tõsi, selleks peavad maksma natuke kõrgemat hinda need, kes siiamaani on oma eluga üle keskmise paremini hakkama saanud ning ettevõtjad, kes on saavutanud majandusedu, kasutades meie maa infrastruktuuri, politsei-, kohtu- ja haridusteenust. Pole ju mingit õigustust, et juriidilised isikud Eestis ei peagi maksu maksma.

Sinu õige valik

2011-01-19T22:19:00.005+02:00

Miks arvab meie rahvas, et valitsus on kriisiga hästi hakkama saanud?

2011-01-18T01:00:00.000+02:00

E24 kirjutab, viidates Eurobaromeetrile, et ainult 53% inimestest arvab, et valitsus on olnud ebaefektiivne võitluses kriisiga: http://www.e24.ee/?id=373238
Seda on raske uskuda, kui Eestiga sama raskelt või isegi kergemalt kriisist pääsenud riikide inimestest 86% arvavad, et valitsus on olnud ebaefektiivne.
Statistika näitab seda, et Euroopas on kriisist väljunud kõige viletsamini Eesti, Läti, Leedu, Slovakia, Hispaania. Kõige vaesemaks on jäänud siiski ilmselt Eesti töötaja. Minu järeldus põhineb eurostati andmetel ja käsitleb neid faktoreid, mis puudutab otseselt tavainimest: töötus, elukallidus ning palgad. Pole mõtet vaadelda inimest otseselt mitte puudutavaid näitajaid nagu valitsusektori tasakaal või kaubandustasakaal. Alates 2008.aastast 2010 aasta lõpuni on ainult kolmes riigis palgad langenud: kõige rohkem Leedu, siis Eesti ja Läti. Lisaks palkade langusele on Eestis inflatsioon oluliselt kõrgem kui Lätis, mis teeb reaalpalga osas kõige suuremaks langejaks Eesti.
2009-2010 on 5 kõige suurema tööpuudusega riiki Hispaania, Läti, Leedu, Eesti ja Slovakia. Ja kui kõige selle taustal ütleb meie rahvas, et valitsus on olnud efektiivne võitluses kriisiga, siis ei jäägi mul muud üle, kui öelda, et see saab olla ainult ajupesu tulemus.

Trichet võitleb Hiinaga

2011-01-17T22:27:00.000+02:00

Eelmine nädal ostis Hiina 1,1 miljardi euro eest Portugali võlakirju. Selle sammuga tugevdas Hiina eurot ning suurendas sellega oma riigi konkurentsivõimet. Samas suurendas Hiina sellega euroala rahamassi, millega paratamatult kaasneb euroala inflatsiooni kasv. Euroopa sai jälle natuke kõrgema inflatsiooni ja samas tugevama euro ja kaotas Hiina suhtes oma konkurentsivõimet.
Vastukaaluks kiirenevale inflatsioonile ähvardab Euroopa Keskpanga president Jean-Claude Trichet tõsta ametlikke laenuintresse, mis omakorda jahutaks Euroopa majandust. See sunnib mõtlema, kas poleks mitte mõistlikum lihtsalt eurot juurde trükkida ja euroala siseselt Portugalile laenu anda.
Sellisel juhul oleks saanud küll inflatsiooni, kuid selline samm oleks nõrgendanud eurot ja Euroopa majandus oleks seeläbi Hiina suhtes olnud konkurentsivõimelisem ning Hiinlastel oleks olnud 1,1 miljardi euro võrra vähem õigust Euroopa varadele.
Siit tekib küsimus, kas Trichet valitud taktika on siiski kõige õigem.

IRL hiigelbluff

2011-01-11T01:36:00.006+02:00

Väga tore, et IRL on asunud enne valimisi mõtlema laste peale. Pean silmas emapensioni. Aga...... asi on kuidagi kummaline. Lastega pered vajavad just täna oluliselt tõhusamat toetust, eriti kui nende vanemad on töötud. Töötu abiraha on meil 64,41 eurot kuus ja lastetoetus 19,18 eurot kuus. Kui IRL arvab, et riigieelarvest võiks leida aastas 19 miljonit eurot juba ammu lapsed üles kasvatanud pensionäridele pensionilisaks siis tahaks küll küsida: miks me ei aita tegelikult neid kes on täna hädas, ehk siis töötuid ja lapsi?
Veelgi küsitavam on kogu projekti majanduslik arvutus. Kas tõesti kavatseb IRL tõsta pensione kaotades hoopis ära senised lastetoetused ja töötu abiraha. Kust mujalt selleks raha võtta? Lubab ju IRL tasakaalus eelarvet, tasuta kõrgharidust, pensionitõusu ning sealjuures mitte makse tõsta. Isegi praeguse riigieelarve strateegia kohaselt peaks seniste kulutuste juures 2012.aasta riigieelarve defitsiidis olema. Nii suurt bluffi pole vist varem valimiskampaania käigus kasutatud. Ei tea kas on ka uskujaid? Küllap on, kahjuks....
Kes ei usu, vaadaku riigi eelarvestrateegias toodud riigieelarve positsiooni numbreid 2012.aastaks: http://fin.ee/?id=100927

Kui jätkata seaduste täitmist ja mitte midagi muuta, siis on 2012.aasta riigieelarve -4,5 miljardit tasakaalust väljas. Valitsus on kirjeldanud ka oma eesmärgi jõuda riigieelarvega -3,5 miljardilisse tasakaalu. Valitsussektori vastavad numbrid on -3,4 ja eesmärk -2,4 miljardit. Ehk teisisõnu öeldes, kui IRL tahab ka tasakaalus eelarvet, siis IRL pole läbi eelarve jagada mingit lisaraha vaid on vaja teha otsuseid 3,5 miljardi krooni kärpimiseks 2012 riigieelarvest. Kirjutasin kroonides, et oleks arusaadavam, 2012 kõik summad muidugi juba ammu eurodes vastavalt kursile.

Reformi majandusprogramm ei paku lahendusi

2011-01-03T15:58:00.002+02:00

Reformierakonna majanduspoliitika eesmärk on selline, mille võib kirjutada praktiliselt iga erakonna majanduspoliitiliseks eesmärgiks, kõik erakonnad tegutsevad ikka selle nimel, et Eesti inimeste elatustase tõuseks. Oluline on ikkagi eesmärkide kõrval teed kuidas oma visioonini jõuda. Just selles seisneb erakondade majanduspoliitika tugevus ja võimekus. Kas Reformierakonna valitud tee viib meid Põhjala tiigriks või kaotame konkurentsivõimes ja langeme Euroopa viie vaesema riigi sekka, nii nagu on meile mõjunud Reformierakonna viimaste aastate majanduspoliitilised valikud, selles on küsimus.

MAKSUNDUS

Maksunduse peamine suund on maksurahu, mis tähendab viimaste aastate maksustruktuuri säilimist ning ka kehtiva maksusüsteemi puuduste võimendumist. Mis sisuliselt tähendab ka seda, et kirjeldatakse maksude peatükis peamiselt seda, mida ei tehta. Tõsi, muudatusi nähakse tööjõumaksudes, mis seisneb peamiselt maksukoormuse alandamises: tulumaksumäära alandamine, maksuvaba tulumäära tõstmine, sotsiaalmaksu lagi, töötuskindlustusmaksete alandamine, osaline erisoodustusmaksu alandamine, metsa müügi täiendavad maksuvabastused, täiendavad maksuvabad sissemaksed 3.pensionisambasse.

TÖÖTURG

Tööturu turvalise paindlikkuse suurendamine on täpsemalt lahti kirjutamata (mis on ühemõtteliselt reguleeritud streigiõigus? Streigi keeld? ), kuid ilmselt tähendab see riigi väiksemat sekkumist töösuhetesse ja tööturgu, mis tegelikult annab eelised tööturu tugevamale poolele: ettevõtjale, tööandjale. Kuidas rakendada haridusprogrammi Põhjamaade tasemel kvaliteetse hariduse andmiseks ja atraktiivse kultuurikeskkonna loomiseks. Kust selle jaoks vahendeid leitakse on tegelikult saladus, mida valijale ei avaldata. Mõlemad valdkonnad nõuavad tegelikult täiendavaid vahendeid, mida eelarvesse maksunduse peatükk küll ei luba.

ETTEVÕTLIKKUSE EDENDAMINE

Selles valdkonnas kohtame jällegi loosunglikke lauseid, mis sobiksid kõigi erakondade programmi: kõrvaldame turutõkked, tagame ausa konkurentsi, võitleme kartellide ja monopolidega, vähendame bürokraatiat. Siiski leiame ka väga tänuväärse ettepaneku: ettevõtjate raamatupidamise võimaldamine läbi e-Maksuameti. Sellisele, sisult sotsiaaldemokraatlikule ettepanekule tahaks kahe käega alla kirjutada. Kui siia lisada veel ka riigi raamatupidamise koondamine, saaksime päris hea riigipoolse raamatupidamisarvestuse korralduse. Eelpool mainitud algatus ning terve rida uusi algatusi suurendavad sisuliselt aga riigi kulutusi (programm Hakka Ettevõtjaks, ettevõtlusõppe programmi rakendamine).

INFRASTRUKTUUR

Energeetika alal ajab Reformierakond küll valijatele puru silma, lubades tagada ettevõtetele ja tarbijatele taskukohase elektrivarustuse mitmekesistades ja hajutades tootmist (sealhulgas valmistades ette Eesti oma tuumajaama rajamist), ergutades rohkem kasutama kodumaiseid taastuvaid energiaallikaid. Samas jääb täiesti mõistmatuks, kuidas seda teha, sest oma valimisplatvormi järgnevates punktides lubab Reformierakond vähendada taastuvenergia toetusi investeerimiskeskkonda. Tegelikult toob täielikult vabanev elektriturg kaasa elektrihinna tõusu. Elektri hind ei sõltu mitte Eestis esinevate elektritootmisviiside paljususest vaid hoopis nõudlusest ja pakkumisest elektriturul. Siinjuures tegelikult Reformierakond otseselt vassib, kui lubab alternatiivenergia tootmiste laiendamisega elektri hinda alandada. Vastupidi, riik tõstab otseselt elektri hinda, kui soodustab elektri tootmise alternatiive, nagu nägime ilmekalt kui meie elektriarvetele lisandusid taastuvenergia tootmise lisatasud. Sama sisutu on lubadus võidelda hinnatõusuga vaadates läbi kriitilise pilguga Eesti Energia äriplaan. Rõhutan veelkord, elektri hind ei sõltu ka EE äriplaanist vaid ikka elektri Euroopa turu hinnast.

Veel lubab Reformierakond arendada lennuühendust (tähendab täiendavaid investeeringuid), ülikiiret internetti ja IKT infrastruktuuri väljaarendamist (nõuab investeeringuid), loomemajanduse infrastruktuuri (nõuab investeeringuid),

RIIGIMAJANDUS
Reformierakond lubab viia riigieelarve aastaks 2013 struktuursesse ülejääki ning hoida seda ülejääki kõigil kasvuaastatel. Mille arvelt seda on võimalik teha?

Välistoetused: Tänaseks on raha eraldused otsustatud 72% kogu perioodi vahendite osas, arvestades käesoleva aasta eelarves sisalduvat välisvahendite mahtu on selge, et käesoleva aasta lõpuks on arvatavalt ära jagatud 90% kogu perioodi välistoetustest, mis toob endaga kaasa tegelikult paari aastase augu välisvahendite kasutamises umbes 2013-2014 aastatel, kuni avanevad uue perioodi välisvahendid. Koos välisvahendite äralangemise, maksukoormuse vähendamise ning eelarveülejäägi planeerimisega peab see tähendamine selleks perioodiks vähemalt 20% eelarvekulude kärbet. Mida planeeritakse kärpida 20%, sellele Reformierakonna valimisprogramm vastust ei anna. Ühe aastaga 20% riigieelarvet kärpida annab ca 5-7% SKP vähenemist. Selleks, et neil aastatel majanduskasv jätkuks, peab kogu erasektor tootma vähemalt samas mahus lisaväärtust.

Kuid kui lugeda kogu Reformierakonna valimisprogrammi, siis sellises mahus riigi kulutuste kärpimist ei loe kuskilt välja, pigem on igal pool ikkagi täiendavaid kulusid planeeritud nagu majanduse peatükiski.
ÕIGUSKAITSE

osas on ettepanekud vägagi üldsõnalised ning ilmselt keerukad täita aga sihi seadmised on positiivsed ja kindlasti toetavad siinjuures Reformierakonda kõik teised erakonnad. Samas saabki neid lubadusi rohkem vaadelda kui eesmärki aga kuidas eesmärgini jõuda jääb natuke saladuseks. Programm lubab parandada, kaasata, arendada, täiustada, lihtsustada, kriitilise pilguga üle vaadata ning lõpetuseks kasutada kõiki sotsiaalseid, õiguslikke ja poliitilisi abinõusid. Mulle tundub, et sellest jääb väheks kirjeldamaks teed eesmärgi saavutamiseks.

EKSPORDI ERGUTAMINE

Kõik ambitsioonikad eesmärgid ekspordi ergutamise vallas ( Eesti rahvusvaheliste äride peakorter, koorilaulupealinn, meditsiini-, küberkaitse- ja messikeskus, tunnustatud loomemajanduse ja disainimaa) on sisuliselt väga kulukad, samuti on kulukas lubatud välisesinduste võrgu laiendamine, programm Aasia kapitali ja turistide meelitamiseks Eestisse. Samas tõdetakse, et riigieelarvelised vahendid on piiratud. See tähendab, et EAS-ist hakkavad suures osas kaduma ettevõtluse tagastamatud toetused ning need asendatakse laenu- ja garantiivahenditega.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et Reformierakonna majandusprogramm annab palju lubadusi, kuid milliste vahenditega lubadusi täita ei ole öeldud. Kahjuks on disproportsioon majandusprogrammis ja kogu ülejäänud programmis liiga suur. Seda vastuolu pole võimalik lahendada ilma tasuta hariduse, ravikindlustuse-, sotsiaal- ja pensionikindlustuse vahendite vähendamiseta.

Iga erakonna kohus on võidelda oma valijate ja ideede eest

2010-12-29T09:22:00.001+02:00

Dannar Leitmaa artikkel EPL onlines ( http://www.epl.ee/artikkel/590021 ) on kantud väga kummalisest mõttest: sotsid peaks Tallinnas loobuma kõigist poliitilistest ametikohtadest, ka neist mis pole seotud linnavalitsusega. Paraku on selline lähenemine vastuolus demokraatliku riigi toimimisega, mis peaks toimima võimude lahususe põhimõttel Volikogu on rahva esinduskogu, kus kõik sinna valitud erakonnad peavad tegutsema võimalikult efektiivselt ja seisma oma valijate huvide eest. Täidesaatev võim (antud juhul siis linnavalitsus) nimetatakse volikogu poolt ning kannab valitsusvastutust. Kui üks erakond lahkub valitsusest, siis peab ta tegelikult olema oluliselt aktiivsem volikogus, et tagada arvamuste paljusus ning linnakodaniku jaoks parim valitsemine. Selleks on loomulik, et kõik parteid peavad hõivama võimalikult kõrgema positsiooni volikogus, sõltumata sellest, kas ollakse koalitsioonis või opositsioonis. Paralleelina võib tuua näite Riigikogust, kus maaelukomisjoni juhib Kalev kotkas ning kultuurikomisjoni Peeter Kreitzberg, mõlemad sotsid ja mõlemad on opositsioonis. Niimoodi tehaksegi poliitikat. Volikogu kohtade jaotus on ainult niivõrd seotud koalitsiooniga, et näitab koalitsiooni võimekust, võimu. Kui erakond tuleb ära VALITSUSEST siis peabki ta püüdma ennast tugevdada opositsioonina ehk hõivata volikogus nii palju võimupositsioone, kui lubatakse. Sotside kohus on hoida kinni kõigist juhtivatest kohtadest volikogus, komisjonides, nõukogudes. Nendelt kohtadelt vabatahtlik taandumine on põgenemine ning poliitikategemisest loobumine. Tundub, et selle artikli ja artikli kommentaatorite soov ongi ainult saavutada olukord, kus sotsid peaksid poliitikast loobuma.

Inimeste rahakott ei luba optimismi

2010-12-29T01:38:00.000+02:00

Faktum & Ariko viimane tarbijate kindlustunde uuring näitab, et tarbijate kindlustunde indeks on juuli 50 punkti tasemelt langenud 47-le ja seda 100 punkti skaalas. See on ka arusaadav kui vaadata meie "majanduskriisist väljumist". Tegelikult pole me veel kuidagi kriisist väljumas. Statistika räägib sellele vastu, mistõttu ei saa ka tavainimene olla kuidagi oma tuleviku suhtes optimistlik. Rahvas vaesub.
Kui võrdleme 2009 ja 2010 kolmandat kvartalit, siis näeme, et keskmine brutopalk on kasvanud ainult 0,9%. Samal ajal on hõivatute arv vähenenud 598 tuhandelt 578 tuhandele, ehk 3,3%. Sotsiaaltoetused ja pensionid pole tõusnud. Kõige selle juures on tarbijahinnad tõusnud ca 8%.
Seega on keskmine reaalpalk praktiliselt aastaga langenud 7%.
Sellised numbrid ei saagi kahjuks sisestada tarbijates optimismi, sest rahakott lihtsalt ei luba seda.

Savisaar ja Keskerakond on ühtne: toetades üht, toetad teist

2010-12-27T16:47:00.002+02:00

Pärast Keskerakonna juhtkonna otsust toetada Edgar Savisaare jätkamist erakonna esimehe ja Tallinna linnapeana on ka Keskerakond heaks kiitnud ja õigeks tunnistanud Savisaare tegemised. Pärast sellist otsust ei ole enam võimalik lahutada Edgar Savisaart ja Keskerakonda. Ühe tegevusele antud hinnang on koheselt ka hinnang teise tegevusele.
Kui täna ütleb Reformierakond või IRL, et ei tee enam koostööd Savisaarega, peab ta ka astuma järgmise sammu ning ütlema, et ei tee enam koostööd Keskerakonnaga. Poliitikat teevad Eestis ikkagi erakonnad läbi oma esindajate. Kui üldse on mingid väärtused olulised poliitikas, siis ei saa sellest põhimõttest kõrvale vaadata.
Kõik erakonnad, kes on tauninud Savisaare käitumist ja välistanud koostöö Savisaarega, peavad välistama ka koostöö Keskerakonnaga. Kui käitutakse teisiti, siis on tegemist pragmaatiliste poliitikutega, kes tegutsevad ainult võimu nimel ning nad ei vääriks seetõttu võimu. Võimu ei tohi erakondadele anda sellepärast, et nad seda väga-väga tahavad, vaid selleks antakse erakondadele võim, et nad oleksid ausad ning viiksid ellu oma avalikke valimislubadusi ning seisaksid oma väärtuste kaitsel.
Kui Reformierakond tahab üldse ajada edaspidi väärtuspõhist poliitikat ning olla erakond, keda võib usaldada, siis tuleb Reformierakonnal loobuda Tartus koostööst Keskerakonnaga. Ma tahaks väga uskuda, et Reformierakonnas on säilinud riigimehelikkust, ausust ja sirgeseljalisust ning kõike seda pole varjutanud poliittehnoloogia ja võimuiha.

Parteipank - valimismull

2010-12-17T20:40:00.004+02:00

Rahvaliit on välja tulnud ideega luua parteipank. Parteipanga loomist võib ju arutada, kuid ilmselt sellist panka ei teki kunagi. Üks poliitiline erakond ei ole kindlasti kõige õigem alus kommertspanga loomiseks. Eestis on ettevõtlusvabadus ja kui keegi tunneb, et tahab panka luua, siis palju edu neile. Tänane Rahvaliidu idee asutada oma panka on siiski ainult koomiline valimismull.
Eesti pangandusmaastikul tegelikult on probleeme või nähtusi mis vajaks minu arust küll riiklikku sekkumist. Kirjutasin sellest juba aasta tagasi ning veel ka hiljem:
http://jarvelill.blogspot.com/2009/12/rahvapank.html ja http://jarvelill.blogspot.com/2010/11/positiivne-eeskuju-pangandusest.html
Isegi USA-s tegutseb riiklik kommertspank: Bank of North Dakota.See Põhja Dakota valitsusele kuuluv pank on selle osariigi valitsust, põllumehi ja rahvast teeninud juba ligi sada aastat ning viimastel aastatel tekitanud küsimusi, kas mitte teised osariigid ei peaks ka oma riigile kuuluvaid pankasid asutama.
Vaata panga kohta: http://www.cbsnews.com/stories/2010/02/16/business/main6212789.shtml ja http://www.banknd.nd.gov/

Eesti on jõudmas 5 vaesema EL riigi hulka

2010-12-15T19:34:00.002+02:00

Reformierakonna vale majanduspoliitika on Eestit viimas 5 vaesema Europaa Liidu liikmesriigi sekka. Kui 2007 oli meie SKP elaniku kohta 69% EL keskmisest ja Eesti asus sellega tagantpoolt kaheksandal kohal, siis 2009.aastaks oleme langenud tagantpoolt kuuendale kohale oma 64% EL keskmisest. Viies koht pole enam kaugel, Poola majandus on kriisist osanud hästi välja tulla ja muutub kiirelt rikkamaks ja ma arvan, et käesolevaks aastaks on ta juba meist suutnud ette minna. Meist on mööda kihutanud aga Ungari ja Slovakkia.
Valitsuserakonnad ütlevad, et meil oli kriis, sellepärast. Mina vastan, et kriis oli kõigil, aga kõigil ei olnud nii tubli valitsust, kes saab enda sõnul kriisiga väga hästi hakkama ning väärib enda sõnul seetõttu tagasivalimist.
Vaata: http://epp.eurostat.ec.europa.eu/cache/ITY_PUBLIC/2-15122010-BP/EN/2-15122010-BP-EN.PDF

IMF ja meie majanduspoliitika

2010-12-14T19:33:00.002+02:00

IMF tegevuse peamiseks eesmärgiks on finantsstabiilsuse tagamine, kuigi nad tegelikult käsitlevad oma tegevust ise laiemalt, Nimelt, et nad edendavad rahapoliitilist koostööd, et tagada finantsstabiilsust ning rahvusvahelist kaubandust ja seda kõike selleks, et soodustada kõrget tööhõivet, majanduslikku jätkusuutlikkust ning vähendada maailmas vaesust. ( http://www.imf.org/external/about.htm )

IMF jaoks on esikohal just finantsstabiilsus ja natuke tagaplaanil sotsiaalne turvalisus. Seetõttu tuleb IMF seisukohtadesse tihti suhtuda kriitiliselt ning mõelda, kas ühiskond ikka on võimeline rakendama nende kõiki soovitusi. Viimane IMF raport oli tegelikult Eesti valitsuse tegemiste suhtes küllaltki kriitiline. Seekord siis tegelikult majanduse pehmema poole osas, mis tähendab, et meie valitsus on isegi IMF arvates liiga parempoolne ja vähe hooliv! IMF juhib tegelikult tähelepanu sellele, et selline valitsuse poliitika pole jätkusuutlik ja ei taga tegelikult ka stabiilsust ega kõrget tööhõivet. Seda kummalisem on lugeda rahandusminister Ligi kommentaare, siit edasi tsitaat: "Meie nägemus majanduse väljavaadetest on väga sarnane. See annab kindlust, et teeme õigeid asju."

Kõigepealt muidugi üks positiivne suundumus. Nimelt tundub, et nii Reformierakond kui ka IRL on lõpuks loobumas tasakaalus eelarvepoliitikast. Tasakaalus eelarvepoliitikat on näiteks sotsiaaldemokraadid kritiseerinud vähemalt viimase dekaadi. Vaikselt ja areldi on nii Reformierakond kui IRL rääkimas vastutsüklilisest eelarvepoliitikast ning Ligi juba kinnitab, et lisaeelarved tuleks täielikult ära keelata. Tahaks loota, et tasakaalus eelarvepoliitika on lõplikult visatud ajaloo prügikasti ning sellega ei tulda enam kunagi reaalselt välja. Ka viimases IMF raportis on just kesksel kohal soovitus loobuda tasakaalus eelarvepoliitikast ning rakendada vastutsüklilist eelarvepoliitikat ning lasta automaatsetel stabilisaatoritel vabalt toimida Maastrichti kriteeriumide piires.

Mul on hea meel, et seekord on IMF pööranud suurt tähelepanu aktiivsetele tööhõive meetmetele, haridusele, teadus-arendustegevusele ning investeeringutele. IMF näeb siin probleemi või nii nagu on moodne öelda väljakutset valitsusele. Nimelt kardab IMF, et edasine kärpimine ja eelarvetasakaalu poole püüdlemine seab ohtu just eelpool toodud valdkonnad. IMF püüab anda valitsusele mõista, et enam ei ole võimalik kärpida, pigem vastupidi, et majandus ja finantssüsteem oleks jätkusuutlik ja jääks toimima tuleb makse tõsta. Valitsuse vastus sellele on aga teada: Peaministri sõnul on täna peamine sõnum Eesti elanikele see, et maksutõusudele võib järgmisel aastal öelda kindlalt «ei». «Mingeid maksetõuse ei tule, samuti ei tule uusi makse. " Sellest saab teha ainult ühe järelduse, kui püüeldakse eelarve tasakaalu poole ja makse ei tõsteta peavad vähenema kulutused ja seda siis ilmselt sotsiaalsfäärile ja haridusele, on ju need riigi suuremad kuluartiklid. Ja ehk siis satuvad löögi alla ka investeeringud nagu kardab IMF.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et Eesti majanduspoliitika vajab suunamuutust, senine Reformierakonna ja IRL poliitika ei vii meid enam edasi, vaid viib riigi tupikteele. Meie riigi majandusrong on ikka väga kõvasti paremale poole kaldu, kui isegi IMF arvab, et võiks ikka natuke vasakule hoida:)

IMF missiooni järeldused, 13.detsember 2010

2010-12-13T22:12:00.003+02:00

IMF delegatsioon tegi oma viimasest visiidist alljärgnevad esialgsed järeldused.

IMF delegatsioon tõdeb, et:
1. Eesti on edukalt liitumas euroalaga. Kiita saab valitsuse pingutus ülemäärase defitsiidi ohjamisel.
2. Tõdetakse, et Eesti majanduskasvu allikaks on eksport. Samal ajal jääb sisenõudlus nõrgaks, kuna on liiga kõrge tööpuudus, mis taandub aeglaselt. Kuna tööjõu kvalifikatsioon ei vasta vajadustele ning tööjõud on väheliikuv.
3. Lähimas tulevikus on võimalikud positiivsed üllatused. Samas on Eesti majandus väga tihedalt seotud väliskeskkonna ja välispankadega ning nendes toimuda võivad negatiivsed muutused kahjustaksid ka otseselt Eesti majandust.

IMF hinnangul seisab Eesti valitsusel ees kolm väljakutset, et tagada stabiilne majanduskasv:

1. Tagada eelarve tasakaalustamine ning juurutada vastutsükliline eelarvepoliitika.

Viidatakse vajadusele, lasta automaatsetel stabilisaatoritel toimida Maastrichti kriteeriumide piires ehk siis planeeritust suurema languse puhul jätta eelarve kulud samaks ning suurema kasvu korral mitte suurendada kulutusi. Keskpika perioodi fiskaalpoliitiline eesmärk peab olema tasakaalus eelarve. Tasakaalus eelarvepoliitika on saavutatav maksutulude tõusuga ja seda just käibemaksu, keskkonnamaksude ning varamaksude tõusuga ning samal ajal hoides kontrolli all muud kulutused ning tagades kindlasti hariduse ja investeeringute finantseerimise. Eesti vajab vastutsüklilist eelarvepoliitikat ning parima praktika kohast eelarveraamistiku. Tegelikult ei tohiks see olla Eesti jaoks keerukas, kuna omatakse kõrget kärpimise võimekust.

2. Finantseerida majanduse taastumist selliselt, et oleks tagatud jätkusuutlikkus.

Põhjamaade pangad on suhteliselt hästi vastu pidanud ja leevendamas oma laenutingimusi. Liitumine euroga vähendab finantsriske. Lähiaastate finantsala õigusliku raamistiku muudatuste suhtes tuleks olla valvas, et need ei kahjustaks finantssektori toimimist. Kõrge lõimumise tase Põhjamaa pangandusega nõuab siiski edaspidist koostööd kriisireguleerimis mehhanismide edasiarendamiseks.

3. Kasutada mõistlikult kogu riigi potentsiaali ja tagada konkurentsivõime taastamine.

Eelkõike on siinjuures silmas peetud vajadust rakendada aktiivset tööturupoliitikat, hariduspoliitikat ning rahastada vajalikul määral teadus- ja arendustegevust.

Vaata täpsemalt: http://www.imf.org/external/np/ms/2010/121310.htm

Riigieelarve 2011: Reformierakonna juhitud valitsuse eelarvepoliitika on saamatu ja käpardlik

2010-12-09T09:49:00.005+02:00

Reformierakonna juhitud valitsuse eelarvepoliitikat kokku võttes võime selle kokku võtta alljärgnevat: buumi ajal kütame majandusele hoogu juurde ning kriisi ajal kärbime ja pidurdame majandust.
Lugesin täna Facebookist Riigikogu rahanduskomisjoni esimehe Taavi Rõivase kriitikat sotside suunas: "‎2011. aasta eelarve vastu võetud. Tänase arutelu kõige suurem üllatus oli sotside tõsine sõnavõtt eelarvedefitsiidi kiireks kasvatamiseks. Kas me nii vähe siis õpimegi kogu maailmas möllavast riigivõlgade kriisist?"
Reformierakond võiks ikka ka kriisist midagi õppida. Asjadel on alati ka teine külg ja teistsugune vaade kui ainult reformierakondlik. Vastavalt riigieelarve seletuskirjale on 2011.aasta eelarve kohaselt SKP lõhe -6,3%. Mis peaks siis tähendama, et majandus ei kasva nii kiirelt, et see oleks ohtlik ülekuumenemise mõttes, tegelikult on majanduskasv oluliselt allpool oma potentsiaalset taset. Tulenevalt sellest oleks mõistlik majandust elavdada ja riik saab seda teha ainult läbi eelarvedefitsiidi, nii nagu ka tehakse. Reformierakond on planeerinud järgmise aasta defitsiidiks 1,6% SKP-st. Tehniliselt on sellisest stimuleerimisest siiski veel vähe, sest eelarvepositsioon on vastavalt riigieelarve seletuskirjale ja ka eelpool toodud numbritele vastutsükliline. Ehk, kui me oleme 2011 väikeses majanduskasvus, siis eelarvepositsioon pidurdab majanduskasvu.
Mida sotsid väidavad, on see, et reformierakonna poolt pakutud 1,6% defitsiiti ei ole piisav kiiremaks majanduskriisist väljumiseks. Tegelikult arvestades kõike eeltoodut võiks olla defitsiit vabalt 3% SKP-st. Ka sellisel juhul oleksime ühe eesrindlikuma eelarvepoliitikaga riik euroalas.
Mida tähendaks siis näiteks 2,6% defitsiidiga eelarvepositsioon. See oleks tähendanud riigieelarvesse tegelikult täiendavaid vahendeid ligi 3 miljardit krooni. Täiendava 3 miljardi krooni lisamine oleks riigile tagasi toonud maksutuludena, arvestades ka seda, et riigisektor on üldiselt aus maksumaksja, ligi 1 miljardi (kuna meie maksukoormus on 33%). Seda muidugi juhul, kui selle täiendava 3 miljardit krooni riik kulutaks kodumaisesse majandusse: infrastruktuuri, ehitusse, haridusse, toimetulekusse.
Mõelge, mida oleks tähendanud 3 miljardit lisakäivet majandusele. See oleks olnud sama, kui riik oleks loonud 3 miljardise käibega ettevõtte. See oleks toonud olulist leevendust ühele suuremale probleemile: töötusele. Lisaks sellel oleks see suurendanud kodumaist nõudlust ning võimendanud meie majanduskasvu +1,5%. See oleks olnud valitsuse poolne mõistlik vastus tänasele majandusolukorrale, inimeste toimetulekule ja töötusele.

Eestis raske eraisikul, Lätis raske ettevõtjal

2010-12-06T00:07:00.005+02:00

2000-2007 toimus Balti riikides laenuralli. Siiski olid need "rallirajad" natuke erinevad Eestis, Lätis ja Leedus. Kõige tublimad laenajad on olnud Eestis ning Kõige tagasihoidlikumad Leedus. Vaadates eraisikute ja ettevõtete osakaalu kogu laenuportfellis, siis näeme, et Eesti ja Leedu on selles osas samas proportsioonis. Meist oluliselt erinev on Läti, kus põhiliseks laenajaks ei olnud mitte eraisikud vaid ettevõtted. Sellest tulenevalt ka erinevad tagajärjed majandus- ja finatskriisil Balti riikidele.
Finantskriisi ületamine on ilmselt kõige vähemvalulik Leedule. Eesti ja Läti puhul on probleem suurem. Läti puhul on ilmselt tõsistes raskustes ettevõtlussektor ning kuna ettevõtlussektoris on laenud lühiaegsemad, siis majanduslangus pidi seal kaasa tooma tõsiseid probleeme ka pangandusele, kelle välja laenatud raha kadus pankrotistuvate ettevõtete pankrotipesadesse. Nagu teame, nii ka läks ning Läti valitsus pidi kulutama väga suuri summasid, et Läti pangandussektorit päästa. Paremini läheb Lätis inimestel, sest neil pole nii suurt võlakoormust ning neid ei ähvarda isiklikud pankrotid.
Eesti puhul on ettevõtlus ilmselt kõige kergemini pääsemas võlakriisist, sest ettevõtete osakaal laenuportfellis oli Balti riikidest madalaim. Eestis jäävad kõige keerulisemasse olukorda eraisikud. Neil on kõige suurem laenukoormus ning samal ajal rakendas nii eraettevõtlus kui riik majanduse tasakaalustamiseks jõulisi võtteid kärpimiste ja koondamiste teel. Töötus, langenud palgad on põhjused, mis viivad raskesse olukorda just eraisikud. Neile saab täna appi tulla ainult pankade paindlikkus ning kiire majanduskasv, koos palkade ja töökohtade kasvuga.
Vaata lisaks: http://www.imf.org/external/pubs/ft/wp/2010/wp10250.pdf

Globaliseerumise mõju Euroopa Liidu inflatsioonitasemele

2010-12-05T13:44:00.002+02:00

Viimase kahe kümnendi jooksul on Lääne-Euroopa turg üha enam lõimunud areneva majandusega riikidega. Selline konkurentsiolukord on mõjutanud inflatsioonitaset Lääne - Euroopas. Ida-Aasia odava tööjõuga riigid - eriti Hiina - on kahandanud inflatsioon Lääne-Euroopa riikides. Suurem integratsioon Türgi ja Kesk-ja Ida-Euroopa riikidega on oluliselt väiksema mõjuga Lääne-Euroopa riikide inflatsioonitasemele.

Ida-Aasia ja endise Varssavi pakti riikide tihedama integratsiooni mõju EL-i inflatsiooni keskkonnale viimasel kümnendil on uuritud mitmetes töödes, sealhulgas Glatzer (2006), Pain (2006), Borio ja Filardo (2007), Wheeler (2008) ja Bugamelli (2010).

Artikli autorid on uurinud ekspordi ja tootjahindade koosmõju riikidele, ühelt poolt Hiina, India, Malaisia, Mehhiko, Filipiinid, Poola, Rumeenia, Slovaki Vabariik, Tai ja Türgi ning teiselt poolt Saksamaa, Prantsusmaa, Itaalia, Rootsi ja Suurbritannia. Uuring kattis ajavahemikku 1995-2008 ja 110 tööstusharu. Uuring näitas, et impordi konkurents madalama palgatasemega riikidest mõjutab tugevalt hinnataset Euroopas. Euroopa tootja hinnad langevad vahel 3,2% kuni 4,8%, kui madalama palgatasemega riikide eksport kasvab 1% võrra.

Peamine empiiriline järeldus on, et kaubavahetusel kiiresti areneva majandusega riikidega oli sügav mõju Euroopa tootjahindadele, kusjuures tulemust mõjutab siiski suures osas Hiina eksport. Täpsemalt, kui Hiina eksport kasvas 1% Euroopa turul siis Euroopa tootjahinnad langesid umbes 5%. Vastupidiselt leiti, et pole erilist seost areneva Euroopa (st, Poola, Rumeenia, Slovaki Vabariik ja Türgi) ekspordi kasvul ja Lääne-Euroopa tootjahindadel, küll aga on teatud mõju Rumeenia ekspordi kasvul. Mis näitab, et tegelikult on Rumeenia ka sisuliselt "madalapalgaline". Rumeenia ekspordi kasv 1% langetas Euroopa turul tootjahindasid umbes 1%.

Käesolev lugu oli refereering Raphael Aueri ja Andreas Fischeri artiklist 5.detsembrist 2010 Globalisation’s impact on inflation in the European Union : http://www.voxeu.org/index.php?q=node/5889

Raphael Auer
Šveitsi keskpanga analüütik

Andreas Fischer
Šveitsi keskpanga analüütik

Kas Ungaris rööviti inimesi või pensionifonde?

2010-12-02T14:04:00.004+02:00

Rääkides Ungari pensionifondide ümberkantimisest tasuks mõelda ka meie fondikeste tegevuse efektiivsusele.
Ungari puhul ei röövitud veel inimestelt midagi. Ungari erafondiomanikud võivad hetkel ehk ainult väga pahased olla. Minu teada pensionikindlustussüsteemi ei muudeta, ainult muudetakse erakindlustatud isikute pensionitagatise osakaalu seniselt 70-lt 30 le protsendile. Kuna riikliku tagatist erakindlustuse osas muudeti, siis on inimestel mõistlik oma vahendid tuua riiklikku fondi. Tänasel hetkel öelda, et erafondides oleks pensioniraha paremini hoitud on vist päris raske.
Kui tuua võrdlus Eestisse, siis tänu meie liberaalsele kogumispensioni süsteemile on asi olnud üpris ebaefektiivne. Meil on kogu kohustuslik pension erinevalt Ungarist suunatud erafondidesse. Kui meil on vist kuskil 23 (täpset numbrit ei mäleta, igatahes üle 20)pensionifondi, siis 600 000 töötaja vahendite nii mitmes fondis hoidmine on väga kulukas, Jämedalt arvutades (meenutades oma pensionifondi aastast halduskulu) kulutame oma pensioniraha haldamisele aastas 23x30 mln eek. Mis teeb kokku 690 mln krooni. See on väga suur summa ja viib fondides olevate vahendite tootluse vägagi alla ja kriisi ajal miinustesse. Tegelikult kui vahendid oleks riikilus fondis saaks hakkama paari halduriga, kelle peale aastas 20 miljonit kulutades oleks juba kõigi meie fondiomanike võit 670 miljonit krooni.
Jah, erafondidega oleme riske hajutanud aga fondid pole endale mingit vastutust võtnud :(

Laar usub pimesi, et Eestil on läinud väga hästi

2010-12-01T23:09:00.001+02:00

Kuulasin huviga tänast Forumi saadet ETVs ja kuidagi stagneerunult mõjus tõepoolest valitsuserakondade esindajate jutt. Mart Laar tegi tohutu probleemi astmelisest tulumaksust ning kinnitas, et ettevõtjad ootavad valitsuselt stabiilsust ja rahvas majanduskasvu ning, et seda kõike on tänane valitsus just pakkunud. Hmm.... kus on siis see stabiilsus ning suur edu. Laari jutt on lihtsalt üks suur demagoogiline mull, mida ei kinnita faktid. Just tänu paremparteide poolt ellu viidavale majanduspoliitikale on Eesti majanduskasv olnud väga ebastabiilne ja tohutult hüplik. Majanduskasvu pole lõppkokkuvõttes praktiliselt olnud. Möödunud aasta lõpuks oli rahvuslik rikkus samal tasemel, kui 2005.aastal, kui Ansip asus valitsuse etteotsa. Kus on majanduskasv?? Riikide konkurentsivõimes oleme hoopis oluliselt kukkunud. Vaata: http://jarvelill.blogspot.com/2010/10/ansipi-juhtimisel-riigi.html
Sellises olukorras kinnitada, et oleme õigel teel ning, et kõik on hästi ja midagi muutma ei pea on väga-väga küüniline. Tegelikult on alternatiiv olemas.

Positiivne eeskuju pangandusest

2010-11-29T13:03:00.002+02:00

Eestis on kujunenud kummaline arusaam, et riik ei tohigi rakendada reaalseid regionaalpoliitilisi meetmeid. Reaalsete meetmete all pean silmas näiteks pangandusteenust. Just pangandussektori täielikku privatiseerimist Eestis peetakse väga heaks näiteks. Samas tekib küsimus, kelle jaoks see hea on? Kas keskvalitsuse ja äärealade elanike jaoks või ainult väliskapitali jaoks? Minu arust ainult viimase heaks.

Kui Ühendatud Kuningriigis täidab riigi keskpank - Bank of England (BE) ka riigi pangaoperatsioonide ja rahaliste vahendite hoidja rolli, siis meil millegipärast peavad riigi rahalised vahendid asuma valdavalt välismaisele erakapitalile kuuluvates pankades. Ehk siis riigikassa kontodel SEB-s, Swedbankis, Danske Bank AS Eesti filiaalis või Nordea Bank Finland PLC Eesti filiaalis. Kelle hüvanguks see on? Lisaks sellele, hoiavad avalikusektori asutused, sealhulgas kohalikud omavalitsused oma riigikassast kätte saadud vahendeid jällegi samade kommertspankade kontodel. Ning tasuvad pankade teenus- ja hooldustasusid.

Täna arutatakse Ühendatud Kuningriigis selle üle, kuidas päästa maaelu olukorras, kus rahvusliku posti teenuste kasutajaid jääb järjest vähemaks ning pangad sulgevad maapiirkondades kontoreid. Üheks tõsiseks võimaluseks peetakse Prantsusmaa, Itaalia, Saksamaa ja Uus Meremaa eeskujul luua Royal Maili baasil riigi omanduses olev Postipank. Rahva postipank täidaks siis kahte funktsiooni: osutaks posti- ja pangateenust. Kusjuures eeskujuks tuuakse just Uus Meremaa kogemust.

1990 aastal pidi Uus Meremaa postiasutus tõdema, et nende postitulud on tohutult kokku kuivanud ning sellisena kahjumlikult pole neil enam võimalik jätkata. Samal ajal oli probleemiks, et välismaiste pankade kasumiihalus oli väga kõrge, pankade teenustasud ning muud teenused olid väga kallid ning pidevalt suleti väiksemaid pangakontoreid maapiirkonnas (kas ei tule mitte tuttav etteJ ). 1999.aastal otsustas Uus Meremaa valitsus luua riikliku postipanga (Kiwipank), mille ülesandeks oli posti- ja pangateenuste osutamine. Pank ise asutati 2002 ja tänaseks on selle üle 300 harukontori üle riigi ja Kiwipank on suurima kontorite arvuga pank Uus Meremaal.

Miks me Eestis sel teemal ei aruta, kas pole julgust, tahet või on kommertspankade lobi liiga heal tasemel?

http://www.bankofengland.co.uk/

http://www.kiwibank.co.nz/about-us/more-about-us/

http://www.postbank.com/

Ungari valitsus otsustas natsionaliseerida pensionifondide vara

2010-11-26T18:43:00.001+02:00

Ungari uus parempoolne valitsus paremtsentristliku Fideszi partei juhtimisel on otsustanud alates uuest aastast pensionisüsteemi taasriigistada: http://blogs.wsj.com/new-europe/2010/11/24/hungary-forces-private-pension-fund-members-back-to-state-scheme/

Sellist sammu poleks ehk osanud parempoolselt valitsuselt oodata. Nimelt on Ungaris alates 1997.aastast kehtinud kohustuslik pensionisüsteem, kus inimene sai valida kas on riiklikus pensioniskeemis või erapensioniskeemis.
Kui inimene valis erapensioniskeemi, siis kanti isiku pensionikindlustusmakse osa (9,5% palgalt) erapensionifondi ning tööandja poolt makstav 24% laekus riikliku fondi edasi. Riikliku pensionikindlustuskeemi kohaselt laekusid mõlemad pensionikindlustusmaksed riigile.
Riik omalt poolt kohustus erakindlustusskeemi valinutele tulevikus maksma 70% pensionist.
Tänane parempoolne Ungari valitsus aga on otsustanud sisuliselt erapensionifondid natsionaliseerida. Kohustades inimesi, kes on liitunud kohustusliku erakindlustusega, valima kas jättkavad erakindlustusega. Juhul kui jätkavad erakindlustusega, siis valitsus kindlustab tulevikus ainult 30% pensionist.
Ei oska hetkel Ungari valitsuse sammu hinnata aga kindlasti oli see ootamatu parempoolse valitsuse poolt.

Kes on süüdi?

2010-11-26T13:06:00.001+02:00

Viimati tekkis Facebookis päris huvitav diskussioon selle üle, kes on süüdi majanduskriisis. Arvan, et see on teema, millele võib pühendada ühe blogi postituse.

Süüdlaste otsimisel peaksime vaatama, kuidas toimib tänapäeva maailmamajandus. Maailmamajanduse vereringeks on raha. Rahana tegutseb meil juba poolsada aastat krediitraha, mida ei emiteerita ei kulla ega muu käegakatsutava vara alusel. Seda emiteeritakse riikide usalduse alusel ning maailmamajanduses on valuutaks nr 1 ikka veel USD ehk siis Ameerika Ühendriikide usaldusväärsusel põhinev raha.

Majanduse käekäiku ei kujunda mitte niivõrd see, kui head tooted meil on reaalmajanduses, vaid põhiline diktaator on finantsturg. Manipulatsioonid finantsturul võivad reaalmajanduse tooted (autod, pesumasinad, riided) teha ilma nende omadusi muutmata globaalsel turul konkurentsivõimeliseks või mitte konkurentsivõimeliseks. Seega dikteerivad maailmamajanduses toimuvat üldistades riikide valitsused (loomulikult selliste riikide, kellest midagi sõltub, nende hulka Eesti kindlasti otseselt ei kuulu) ja finantsinstitutsioonid: pangad, fondid.

Majandusbuumi olukorras ei tohiks inimesi rumaluses süüdistada. Kui üldse süüdlasi otsida, siis tuleb neid otsida ikkagi nende seast, kes tänapäeva inflatsioonimajanduses kontrollivad rahavoogusid ning elatuvad inflatsioonist. Nendeks on valitsused ja finantsinstitutsioonid. Tavaline kodanik, finantsteenuste tarbija pole milleski süüdi. Sellel tavalisel tarbijal on valida kahe variandi vahel:
1. On konservatiivne ja säästlik, maandada kõik oma riskid, "kindlustada tuleviku" - sellisel juhul on selline kodanik just see, kes kõige rohkem kaotab inflatsioonimajandusest ning on see, kes maksab kinni suuresti kogu majanduskasvu.
2. Püüab teha sama, mida teevad inflatsioonimajanduses riigid ja finantsinstitutsioonid - muudab oma vara kapitaliks, võtab riske, laenab odavat raha lootuses, et inflatsioon, teeb selle tagasimaksmise odavaks. Sellised inimesed, ettevõtjad põhimõtteliselt ei meeldi finantsinstitutsioonidele kuna muutuvad nende konkurentideks ja kui selliseid isikuid tuleb kriitiline kogus hakkab finantspüramiid kokku kukkuma, meil kutsutakse seda mulliks.

Kas me saame viimaseid kutsuda rumalateks? Pigem vastupidi, nende käitumine on ratsionaalne ning ainuke võimalus kuidas inflatsioonimajandusest kasu lõigata. Aga loomulikult on see ohtlik ja riskantne, sest sellel turul toimetavad oluliselt suuremad ja võimsamad jõud, kellele ei meeldi, kui liiga palju tüüpe tuleb nende marjamaale.

Kokkuvõtvalt on tänapäeva majandus inflatsioonimajandusega püramiidskeem ja kui sellel turul tuleb mängijaid liiga palju, või kui mängijad lähevad ahneks (trükivad liiga palju raha või teevad väga suure finantsvõimenduse) kukub see püramiid ajutiselt kokku.

Lõppkokkuvõttes on muidugi küsimus, kas praegusele inflatsioonimajandusele ja krediitrahale on alternatiivi. Mis saab siis, kui USA kaotab oma maailmamajanduse nr 1 positsiooni Hiinale?

Meid on petetud, nähtamatu käsi tõrgub?

2010-11-24T22:57:00.003+02:00

Täna, kui Iirimaa riigistab suurpangad, USA valitsus sekkub majandusse enneolematute stiimulpakettidega kui Euroopa riigid panevad kokku hiigelsuurt päästepaketti, viib see mõtted parempoolse majanduspoliitika jätkusuutlikkusele.
Adam Smithi õpetuse sümboliks on kujunenud "nähtamatu käsi" ehk vaba turumajandus. Kas vaba turumajandus finantssektoris on ennast õigustanud. Miks peab täna nii suuri summasid selle nähtamatu käe poolt tekitatud turumoonutuste, mullide parandamiseks? Kas neid probleeme oleks olnud suurema riigi poolse sekkumisega ära hoida?
Smith pakkus ju veel ka kõigi kodanike proportsionaalse maksustamise. Kahjuks just need riigid, kus oli proportsionaalne maksustamine (nagu Eesti, Läti) kaotasid oma rahvuslikus rikkuses kriisi tagajärjel kõige rohkem. On see juhus?
Meie parempoolsete suur lemmik Milton Friedmani poolt pakutud monetarism pole ka stabiilsust tootnud. Monetarismi järginud Suurbritannia ja Tšiili osutusid hoopis lubatud stabiilsuse asemel majanduslikult ebastabiilseks. Nii tabas Suurbritanniat 1980ndatel suur tööpuudus ja seda eriti noorte seas, ulatudes 40%-ni. Seda kõike vaatamata sellele, et monetaristid lubasid, et eramajandus on põhiliselt stabiilne ning, et hindade ja palkade paindlikkus tekitavad tugeva isekorrigeerumise. Kas Eesti suur tööpuudus ja seda eriti noorte seas on juhus või Reformierakonna ja IRL poolt realiseeritud majanduspoliitika tulemus?
Kui monetaristid kritiseerisid, et aktiivsuspoliitika teeb rohkem halba kui head ning et, parim poliitika on lihtsalt jätta majandus rahule, siis täna näeme häda sunnil valitsusi astumas just ennenägematult jõulisi samme majandusse sekkumisel. Kus on lubatud stabiilsus? Kas meid on petetud?
Täna peame tõdema, et õigus oli Keynesil: Mida raskemad on ajad, seda halvemini laissez-faire süsteem töötab.

Minu lemmikvideo Vene peaministrist:)

2010-11-22T16:15:00.001+02:00

Miks pole veel kogu riigile kuuluv vara kindlustatud?

2010-11-21T21:56:00.005+02:00

Kuulasin täna Aktuaalses Kaameras arutelu selle üle, et võiks kindlustada kõik Eesti pühakojad ja kasutada selleks riigieelarvelisi vahendeid läbi pühakodade programmi. Mul pole midagi idee vastu kindlustada pühakodasid, pigem toetan seda.
Probleem on hoopis mujal. Küsimus on selles, kuivõrd mõtekas on osta üldse kindlustust riigi ja omavalitsuste poolt oma vara kindlustamist. Olen selle poolt, et riigi ja omavalitsuste vara peab kindlustama, kuid tegema seda seaduse alusel, mitte läbi kindlustusfirmade.
Selle probleemi piltlikustamiseks sobivad pühakojad päris hästi. Kui valitsus soovib kindlustada kõik Eesti pühakojad, siis ilmselt kõige odavam variant on kindlustada kõik hooned ühe lepinguga. Selleks, et kindlustuspreemiat välja arvutada lähtub kindlustusfirma riskidest ehk kindlustusfirma jaoks on riskiks tõenäoline kindlustusjuhtumite saabumise tõenäosus. Ehk võiks siis vaadelda, kui palju on viimaste aastate keskmisena tekkinud summaarne kahju kõigile Eesti pühakodadele. Sellele peaks lisama veel teatud erakorralise varu ning veel lisaks kindlustusfirma kulu ja kasumimarginali. Ehk 99% tõenäosusega on kogu vara kindlustuspreemia summa oluliselt suurem, kui kindlustusperioodi jooksul tekkiv hüvitamist vajav kahju. Kui kindlustusfirma teeks madalama pakkumise siis lõpetaks see firma üpris kiirelt pankrotiga. Kokkuvõttes tähendab see seda, et nii paljude hoonete kindlustaja maksab iga aasta oluliselt rohkem kindlustuspreemiat, kui tal tuleks kahjujuhtumite 100% katmisel ise kulutada. Sama põhimõte kehtib kogu riigi ja omavalitsuste vara suhtes. Selleks, et kogu vara kindlustusfirmades kindlustada on kindlustuspreemiad alati oluliselt suuremad, kui kahjujuhtumite kulu. Sellisest, kogu vara kindlustamisest võidavad ainult kindlustusfirmad ja kaotajaks jääb kindlustaja.

Mis on siis lahendus?
Tuleks lihtsalt vastu võtta seadus riigi ja omavalitsuste vara kindlustamise kohta. Selle seaduse kohaselt loetakse kogu riigile ja omavalitsustele (ja kui vaja siis ka teatud kolmandatele isikutele, näiteks kirikule) kuuluv vara kindlustatuks ning riigieelarves nähakse ette summa kahjujuhtumite puhuks. See oleks riigile oluliselt odavam ning vähendaks oluliselt igasugust paberimäärimist.

Peaminister kahtleb sügavalt Soome Statistikaameti usaldusväärsuses

2010-11-19T04:31:00.009+02:00

Valitsuse pressikonverents 11.november 2010:
Andrus Ansip:
"Ma lisaksin siia juurde, et mul on täpselt sama teema praegu laua peal, kuna ka mina olen lehest lugenud, et Soomes toiduainete hinnad alanesid pärast seda, kui 2009. a oktoobris otsustati Soomes alandada toiduainetele käibemaksumäära 17 protsendilt 12 protsendile. Ja kusagilt ajakirjandusest on läbi käinud ka protsent, 5,7 protsenti toiduainete hinnad alanesid. No jah, ma julgen selles protsendis sügavalt kahelda, arvestades seda, et augustis toiduainete hinnad tõusid märksa rohkem. Aga kui nüüd võrrelda toiduainete hinna indeksit Eestis praegu ja 2008. aasta alguses, siis vaatamata sellele, et ta on kõikunud vahepeal, on ta praegu täpselt samal tasemel. Kui vaadata toiduainete hinna indeksit Soomes 2008. a alguses, jätta kõrvale see, et vaatamata sellele, et vahepeal toiduainete hinnad tõusid, siis käibemaksumäära alandati, siis nad alanesid, on see hinna indeks ikka täpselt samal tasemel, kus ta oli 2008. aasta alguses. "

Tõesti ei oska öelda, mis andmed on meie peaministri laua peal, igatahes ei ole need pärit Soome statistikaametist (http://www.stat.fi ). Nimelt pakub Soome Statistikaamet toidukaupade hinnavõrdlust 2005 aasta baasil (hinnaindeks 100) ning 2009.aasta esimesel poolel oli toidukaupade hinnaindeks 114,55-118,59. Peale maksulangetust langes hinnaindeks 108,21-le. Augustis 2010 oli Soome toidukaupade hinnaindeks 108,77 ehk polnud praktiliselt tõusnud.
Kui võrrelda 2008 alguse hinnaindekseid siis jaanuaris 2008 oli see Eestis 156,19 ning käesoleva aasta oktoobriks oli tõusnud 162,7-le. 6,51 protsendipunktine toidukaupade hinnatõus selle aja jooksul pole praktiliselt sama tase.
Seevastu Soomes oli 2008 jaanuaris toidukaupade hinnaindeks109,56 ja käesoleva aasta oktoobriks tõusnud ainult 111,05-ni, mis teeb tõusuks ainult 1,49 protsendipunkti.
Nagu arvud näitavad, tõi Soome toidukaupade käibemaksu langetus kaasa samas määras
toidukaupade hinnalanguse vaatamata sellele, et meie peaminister selles sügavalt kahtleb.

Euroala tuleb ravida inflatsiooniga

2010-11-17T09:56:00.002+02:00

Viimasel ajal on räägitud euroala kriisist. Tsiteerides Delfi vahendusel Euroopa Liidu nõukogu president Herman Van Rompuy nädala algul öeldut:
"„Me oleme ellujäämiskriisis,” ütles Van Rompuy oma kõnes Brüsselis mõni tund enne eurotsooni rahandusministrite kohtumist Iiri rahvusringhäälingu RTÉ vahendusel.„Me peame kõik koos tööd tegema, et eurotsoon ellu jääks, sest kui me ellu ei jää, ei jää ellu ka Euroopa Liit,” lisas Euroopa Liidu president. „Ma olen siiski väga kindel, et me saame sellest üle.”"
Millised on siis reaalsed võimalused kriisist väljumiseks. Ega neid väga palju polegi. Ilmselt tuleb kriisi ravida inflatsiooniga. Selleks peab Euroopa Keskpank (EKP) oma rahatrüki masinad täistuuridel tööle panema ja suurendama rahamassi ning laenates selle raha Islandile, Kreekale, Portugalile ja Hispaaniale. Teiselt poolt üles ostma nende riikide odavmüügis oleva majanduse.
Tegelikult minu arust polegi euroalal teistsugust alternatiivi, sest ka euroala on osa globaalsest majandusest, kus siiamaani domineerib ikka veel USA, kes määrab ka mängureeglid ning on viimastel aastatel suurendanud olulisel määral dollari pakkumist. Viimase seitsme aastaga on euro ehk liigagi tugevaks läinud. Kui veel 2002 maksis üks euro ligikaudu ühe dollari, siis nüüd on euro ca 30-40% kallim, sama on võrdlus Hiina jüääniga, kui 2002 aastal sai ühe euro 7 jüääniga siis täna maksab euro juba ligi 10 jüääni. Sellise tugeva valuuta tulemus on see, et euroala majandus ei ole maailmaturul konkurentsivõimeline.
Kui kõik peaks nii minema ning euroala finantssüsteemi ravitakse inflatsiooniga, siis on küsitav Eesti valitsuse pingutus ohjata eelarvedefitsiiti. Sellisel juhul ei ole meie inflatsioonimajanduse võitjate poolel, vaid need, kes läbi elukalliduse tõusu maksavad kinni euro odavnemise hinna, kuid pole kallist eurot enda huvides ära kasutanud.

Reform ei reformi

2010-11-16T14:49:00.000+02:00

Pole midagi kuulda olnud enam riigi raamatupidamise ja finantsarvestuse reformist, mille algatasime kui oli sotsist rahandusminister. Nimelt valitseb riigi ja riigi allasutustes finantsarvestuse paljusus ning rahandusministeeriumil puudub tegelikult online ülevaade riigi rahade kulutamisest. Asi käib tegelikult aruannete alusel, mis liiguvad ju tegelikult hilinemisega. Mis oleks veel loomulikum, kui nii väiksel ja infotehnoloogiliselt arenenud riigil oleks üks ühtne finantsarvestuse süsteem, kus kõik riigi kulud oleks jälgitavad reaalajas ehk teisisõnu toimuks riigi raamatupidamine tsentraalselt ning oleks otseselt seotud riigieelarvega. Samuti toimuks ühtne personaliarvestus, mis oleks suureks sammuks avaliku teenistuse reformimisel.
Selline ühtne finantsarvestus tähendaks ka ühtset palga- ja riigivarade arvestust. Kiiremas korras tuleks lõhkuda ministeeriumide vürstiriigid ning teha kõik tehingud läbipaistvaks, võrreldavaks ja kiirelt analüüsitavaks.
Mäletan seda tohutut inim- ja ajaressurssi mis kulutati selleks et saada ülevaadet avaliku sektori palgasaajatest ja palkadest. Kõik käis esitatud aruannete põhjal ja siis hilisema andmete võrdlemise läbi. Sellega olid hõivatud väga paljud inimesed ja protsess ise oli küllaltki aeganõudev. Ühtsest süsteemist oleks sama aruanne võimalik genereerida paari näpuvajutusega.
Teine tõsine probleem on eelarvestamisega, kus samuti eelarvet koostav rahandusministeerium tegelikult ei näe jooksvalt kõigi kulutuste tervikpilti.
Tänaseks on ehk olukord juba paranenud ja muutunud? Kuna pole sellest avalikult midagi kuulnud, siis kardan, et see reform soikus Reformierakonna juhtimisel samuti.

Mida viib ja mida toob euro?

2010-11-15T17:26:00.000+02:00

Tänases EPL-is analüüsib Ivar Raig Eesti euroga ühinemise võitusid ja kaotusi: http://www.epl.ee/artikkel/587327
Siiski tundub, et analüüs on natukene vildakas ning pole päriselt arvestanud juba aastaid Eestis kehtinud valuutakomitee süsteemiga. Nimelt kanduvad Eestisse kõik euroala hädad ja edusammud samamoodi kas euroalas sees olles või olles nagu täna seotud jäigalt euro külge. Seega kõik euroala hädad on meie hädad sõltumata sellest, kas Eesti kuulub euroalasse või mitte. Tõsi, olles euroala liige, siis kaob Eestil ka teoreetiline võimalus iseseisva rahapoliitika teostamiseks. Samas pole sugugi kindel, et valitsus suudaks iseseisvat rahapoliitikat edukamalt ajada, kui euroala valitsused.
Kindlasti on aga selge, mis on euroalaga liitumise plussid. Nendeks on vahetuskursi riski kadumine ning vähemalt teoreetiline osalemine hääleõigusega ühtse euroala rahapoliitika kujundamisel (muidugi juhul, kui Eesti Pangal on selleks piisavalt kompetentsi, et midagi omalt poolt euroala rahapoliitikale lisada). Lisaks sellele muutuvad meie eurolaenud ja reisiraha vahetamine odavamaks ning hinnakujundus läbipaistvamaks ja võrreldavamaks.
Kokkuvõtvalt tahan öelda, et ei tasuks rahvast hirmutada euroala ohtudega, sest kui need probleemid peaksid ilmnema, mõjutavad need Eestit ka väljaspool euroala olles ja võib oletada, et isegi hullemini.

Vaata uut ajakirja

2010-11-14T18:28:00.002+02:00

Vaata uut ajakirja Imeline Teadus Imeline Teadus

Parempoolsed tahavad tööga teenitud laiali jagada?

2010-11-14T15:47:00.000+02:00

Kohtan aeg-ajalt huvitavaid arvamused vasakpoolsusest ja selle maailmavaate toetajatest. Vasakpoolsete oponendid keskenduvad tihti mingile ühele aspektile võimendades seda teadlikult üle.Tsiteerin Olav Osolini FB-st:" Nende huvi on ikka olnud teiste inimeste tööga teenitu laialijagamine:)"

Siit aga tõstatub mitmeid küsimusi mis vajaksid vastamist. Esiteks mis on töö ja kuidas sellesse suhtuvad vasakpoolsed. Ja kas vasakpoolsete huvi on ikka tööga teenitu laialijagamine või on hoopis vasakpoolsete huvi töö eest õiglane tasu? Kas see kui ma teenin raha selliselt, et laenan ühe miljoni välja 25% aastaintressiga, kas siis on see aasta jooksul teenitud 250 tuhat rahaühikud tööga teenitud? Ja kui loovharitlane, oma loomingut loob, kas see on töö tegemine? Mulle tundub, et loovharitlane teeb tööd ja tahab selle eest tasu ning kapitalist investeerib ning tahab tööga teenitud omade keskel laiali jagada. Sellest arutelust võibki järeldada, et parempoolsed tahavad tööga saavutatud enda huvides laiali jagada, vasakpoolsed tahavad aga töö eest õiglast tasu.

Elu nagu ameerika mäed:)

2010-11-05T17:13:00.000+02:00

Jälle rõõmustavad edetabelite jälgijad: Eesti tõusis neljapäeval avaldatud ÜRO inimarengu aruandes väga kõrge inimarenguga riigiks, paiknedes 169 riigi hulgas 34. kohal. Kuid kas ei oota meid jälle järjekordne edetabelites kukkumine ees. Mäletame ju kõik, kuidas peaminister alati rõõmustas, kui Eesti tõusis riikide konkurentsivõime edetabelis koha võrra. Kahjuks ei kuule me peaministri kommentaare, kui Eesti on konkurentsivõime edetabelis Ansipi juhtimise ajal kukkunud 26. kohalt 35.kohale.
Teadmata täpselt ÜRO inimarengu edetabeli koostamise metoodikat võib siiski oodata, et Eesti ei suuda järgmine aasta säilitada oma 34.positsiooni.
Põhjus on lihtne. Üheks inimarengu edetabeli koha arvutamise komponendiks on riigi koguprodukt. Kuna värskelt avaldatud edetabeli aluseks on 2008 andmed, siis järgmine aasta muutub üks number väga suurel määral negatiivseks, ehk SKP maht langeb 248 mld kroonilt 214 mld kroonile. Ja kuna Eestis oli üks suuremaid majanduslangusi, siis teiste riikide näitajad nii hullult ei kuku, mis omakorda tirib Eesti edetabelis väga kõvasti allapoole. Nii, et ei teagi kas buumimajanduse poputatud edetabelikohta saab väga tõsiselt võtta. Aga eks ta ole hea näitaja oma valijate rõõmustamiseks vahetult enne Riigikogu valimisi.
Ühte see positsiooni muutus näitab kindlasti - ei ole meie majandus stabiilne, vaid tormame kui ameerika mägedes.

Jaak Aab tahab 30%-le jõukamale pensinärile kõrgemat pensioni

2010-11-01T12:06:00.000+02:00

Keskerakond ja Jaak Aab on välja tulnud rikkaid toetava ettepanekuga: tõsta rikaste inimeste pensioni. Kuidas teisiti saab käsitleda Keskerakonna ettepanekut kaotada sisuliselt pensionide indekseerimine ning säilitada see ainult 30%-l rikkamatel pensionäridel.
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/aab-uks-tooaasta-peab-vorduma-uhe-pensioniaastaga.d?id=34428515
Pensioniseaduse muudatuse ettepanek kannab muidugi teistsugust retoorikat, kuid reaalne sisu tähendab just eelpool nimetatud.
Millest on siis jutt.
Teatavasti koosneb meie pensionisüsteem kolmest sambast. Kolmas sammas on vabatahtlik ning siinjuures riik ei sekku ning kogu süsteem põhineb erakindlustusel.
Teine sammas põhineb riiklikult korraldatud kogumispensionil ning on selge, et II samba pension sõltub tulevikus sinu eelnevast panusest.
Esimene sammas on riiklik pension mis on kõigile pensionäridele ning mis makstakse välja nendest vahenditest, mis riik saab sotsiaalmaksust. Seetõttu tuleb arvestada sellega, et üldjuhul kehtib siin solidaarsuse põhimõte ning põhimõte, et esimese samba pensione ei saa lõputult suurendada vaid üldjuhul saab lihtsalt kogutud sotsiaalmaksu summa piires ümber jagada.
Hetkel kehtib esimeses sambas põhimõte, et 1/3 osas jagatakse vahendid kõigile baasosaks ning 2/3 ulatuses jagatakse vahendid ümber vastavalt pensionikindlustatu aastakoefitsenile ehk lihtsamalt vastavalt sellele, milline on olnud isiku töötasu. Meie tulevane pension on seotud sellega, milline on meie tänane töötasu.
Mida siis tahab teha Keskerakond. Kuna keskerakonna ettepanek puudutab sisuliselt 70% tulevasi pensionäre, siis tegemist ei ole ühele väikesele osale erandi tegemisega vaid juba üldpõhimõttega. Ja see üldpõhimõte ütleb, et üks töötatud aasta annab aastakoefitsendi 1. Ehk siis 70% inimestel ei hakka pension sõltuma sellest kui palju ta teenib vaid sellest, mitu aastat on töötanud. Ja siis jääb see väike erand ehk 30 % inimesi, kes on täna jõukamad ehk saavad üle keskmise palka. Nende osas näeb Keskerakond ette erandit üldisest skeemist. Nemad ei saa pensioni vastavalt töötatud aastatele vaid vastavalt sellele, palju nad täna teenivad. Nende pension hakkab olema kõrgem teiste pensionitest ning kasvab veelgi, kui tänased tulud on suuremad.
Seetõttu ütlen mina kindlalt EI keskerakondlikule rikkaid toetavale pensionisüsteemile!

Ansip, alanda toidukaupade hinda!

2010-10-24T21:30:00.000+03:00

Ees seisab päris raske talv, töötus püsib väga kõrge, töötute säästud on kulutatud ja toetusrahade maksmine lõppenud. Euro ootuses kerkivad hinnad....
Valitsusel oleks viimane aeg reageerida ning alandada toidukaupade käibemaks 5% peale.
Eestlaste kulutused toidule on ca 30% kogukulutustest. Statistikaameti andmetel kulutab Eesti keskmine leibkond toidule ligi 2400 krooni kuus. Toidukaupade madalama maksumääraga jääks perele kätte kuni 360 lisakrooni, kuigi ilmselt toidukaupade hinnad ei alane täpses proportsioonis maksualandusega, tähendab maksualandus siiski olulist abi raskustes peredele. Ja mis kõige olulisem, selline maksulangetus on just kõige suuremaks abiks kõige suuremates raskustes peredele.
Kui küsite, kus selleks raha võtta, siis vastus on päris lihtne: kuni majanduskasvu taastumiseni suurendatakse riigieelarve defitsiiti (valitsus jätab tuleval eelarveaastal kasutamata ligi 3 miljardit krooni defitsiidi limiiti), hiljem tuleb tõsta suurema sissetulekuga inimeste tulumaksumäära ning taastada ettevõtete tulumaks.
Valitsus peab raskel ajal oma rahvale appi tulema ja aitama raske aja üle elada. Täna ei ole küsimus selles, kas meie lapsed hakkavad tulevikus rohkem maksma tänu laenukoormuse kasvule, täna on küsimus, kuidas tagada inimeste toimetulek ja teha nii, et tulevikus oleks üldse maksumaksjaid olemas.

Mida hullem, seda parem?

2010-10-23T21:43:00.000+03:00

BNSi tellitud TNS Emori uuringu kohaselt kasvas eelmisel nädalavahetusel juhtkonda vahetanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna (SDE) populaarsus oktoobris kaheksalt kümne protsendini. Reformierakonda toetas oktoobris uuringu järgi 41, Keskerakonda 24 ning Isamaa ja Res Publica Liitu (IRL) 16 protsenti inimestest.

Sotside toetuse tõus on ootuspärane, kuigi selles toetuses veel ei kajastu praktiliselt Mikseri valimine sotside esimeheks. Arusaamatuks jääb Reformierakonna toetuse tõus. Kas valija ei mõtle üldse sisuliselt Ansipi valitsemise tulemuste peale? Kas valija ei mõtle sellele, kuhu oleme jõudnud reformi juhtimisel?

Kas viimaste aastate tohutule majanduslangusele oleks olnud alternatiivi? Kindlasti oleks, kui majandusbuumi poleks lastud kontrolli alt välja 2005-2007, kui Ansipi valitsus oleks piiranud tol ajal majanduse kuumenemist, poleks meie langus nii suur olnud.

Kas 100 000 töötutust oleks võinud paljudele säilitada töökohad? Kindlasti oleks kui reformi valitsus poleks lubanud nii suurt majanduslangust. Kas töötute ja töö kaotanud perede ning nende laste olukorda saaks täna leevendada? Muidugi saaks, kui teha teistsuguseid eelarvepoliitilisi valikuid: tõsta lastetoetust, suurendada töötu abiraha ning pikendada töötutoetuste maksmist.

Sotsiaalsed probleemid muutuvad eriti tõsiseks eeloleval talvel. Inimesed, kelle säästud on kulutatud ja toetusrahad lõppenud seisavad silmitsi suurte kütte- ja elektriarvetega. Korteriühistud muutuvad maksevõimetuks. Millist lahendust pakub reformierakonna valitsus, kas lihtsalt küte välja lülitada ning inimesed korterist välja tõsta?

Võiks arvata vähemalt, et meie konkurentsivõime riigil tervikuna on reformierakonna juhtimisel, kuid paraku mitte. Riigi konkurentsivõime on tohutult langenud, vaata siit.

Reformierakonna toetamiseks puudub ratsionaalne põhjendus. See saab olla ainult emotsionaalne, inimestele on loodud emotsionaalne kuvand reformierakonnast kui..... mõelge nüüd ise siia kõik jõulised, positiivsed ja targad epiteedid. Kas valijal jätkub seda usku kevadeni? Tahaks kahelda....

Kas oma nööri peab kaasa tooma?

2010-10-20T18:58:00.001+03:00

Miks prantslased streigivad?
Miks eestlased lasevad ennast puudutavaid otsuseid, ise vaikselt ja vaguralt pealt vaadates, valitsusel langetada?
Kas eestlased on targad ja ratsionaalsed ja prantslased hullud ja ilmaasjadest mitte aru saavad?

Mina arvan, et vastus neile küsimustele peitub kuskil mujal. Ning siinjuures ei ole mitte väike roll valitseval ideoloogial, mis on teatud ideed kuulutanud aksioomiks, mida ei peagi tõestama ja mis on aluseks kogu poliitika ülesehitamisele. Kui meie valitsus ütleb, et pensioniea tõstmisele polegi alternatiivi, siis rahvas noogutab kaasa ja ütleb: tark valitsus, tark valitsusjuht, tema juba teab. Tegelikult on poliitikas alati alternatiiv olemas, tõsi küll, me ei tea kas see on lõppkokkuvõttes parem või halvem aga alternatiiv on olemas.

Prantslased saavad aru, mida tähendab pensioniea tõstmine. Pensioniea tõstmine tähendab suures plaanis ümberjaotuse vähenemist ühiskonnas. Prantslased on oma vabariigi loonud võideldes vabaduse, võrdsuse, vendluse eest ( Liberté, Égalité. Fraternité), mis on ka täna Prantsusmaa deviis ja raiutud nende põhiseadusse. Ning kui valitsus otsustab tõsta pensioniiga, vähendab ta sellega ümberjaotust riiklikul tasandil ning süvendab ebavõrdsust ja vähendab solidaarsust sellega, siis prantslane läheb oma ideaale kaitsma.

Eestlase kohta aga kehtib võllanali:
Eestlasele teatatakse, et ta hukatakse homme keskpäeval ja küsitakse, kas küsimusi on. Ainuke asi mida eestlane selle peale vastab on: "Kas oma nööri peab kaasa tooma?"

Üks enesepettuse lugu

2010-10-15T09:15:00.000+03:00

Targa ja mõistliku fiskaalpoliitika ajamine on üks olulisemaid riigi juhtimise instrumente. Vale ja ebakompetentse fiskaalpoliitika viljad on kibedad ja lõpuks ka majanduselu ruineerivad ning ebaefektiivsed. Igasugused trikitamised siinjuures ei tee asja paremaks vaid ikka hullemaks ja mässivad meid tohututesse probleemide puntrasse ning raiskamisse, kust välja tulla on väga raske.

Sümboolseks õppetunniks võib pida „Koolid korda!“ projekti. See on näide sellest kuidas püüe majandusseadustest mööda hiilida viib otseste kahjulike tagajärgedeni.

Peame ennast nüüd tagasi mõtlema 2004 aasta kevadesse kui Teadusministeeriumi (HTM) ja Rahandusministeeriumi (RAM) ühises töörühmas püüdsid leida lahendusi, kuidas mööda minna seni kehtinud tasakaalus eelarvepoliitikast ning teha koolide investeeringud (riigi kulutused) selliselt, et need ei kajastuks riigi kuludes ehk teostada enesepettus ning mööda hiilida enda poolt kehtestatud põhimõttest.

Tol ajal kehtis valitsuse tasandil tasakaalus eelarvepoliitika põhimõte, mis on oma olemuselt protsükliline ning võimendas majandusmulli. Kui otsustati lisaks veel 1,8 mld krooni kulutada koolide investeeringuteks, lisas see põhimõtteliselt tuld majandusbuumi katlasse. Kindlasti oli see ka üheks tilgaks inflatsioonikarikas, mis hakkas üle ajama ning me ei jõudnud euro kasutuselevõtule 2007.aastal. Kogu see Koolid korda lepingute ja tasakaalupundar tuli 2008 aastal lahti harutada, et saavutada eurovalmidus 2011.aastaks.

Lisaks riigi makronäitajate tasakaalust välja viimisele tehti ju selle projekti raames terve hulk ebaefektiivseid otsuseid. Ühed neist olid tingitud sellest, et polnud suudetud eelnevalt läbi viia haldus- ega koolireformi ja teised mis olid tingitud finantseerimisskeemi keerukusest.

Esimesel juhul....

Praeguseks ei ole riigi tasandil teada, missugused koolid ja millises mahus on elujõulised. Vastu ei ole võetud otsust, millal peaksid kõik jätkusuutlikud koolid korda saama ning kuidas on võimalik nende pidev korrashoid tagada. Kes selle eest riigi tasandil vastutab, ei ole selge. Sellistes tingimustes koolide korrastamiseks riigi raha suunamine võib osutuda ilmselgeks raiskamiseks. Projekt „Koolid korda!“ ei ole olnud samm jätkusuutliku koolivõrgu kujunemise suunas.

RKAS käsitleb kõiki koole, kuhu tehti investeering, jätkusuutlikena ning investeeringuid vajavana. Kuigi RKAS püüdis projekti algusaegadel leida partneri vähemalt igast maakonnast, oli objektide valikul kriteeriumiks siiski vaid sobiv (st eeldatavasti maksejõuline) koostööpartner, regionaalse tasakaalustatuse vmt eesmärke praktikas ei seatud. Koolivõrgu ja konkreetsete koolide jätkusuutlikkuse analüüsiks puudusid RKASis vajaliku kompetentsusega inimesed ning abi ei olnud ka RAMist ega HTMist.

Kogu projekti vältel püsinud oht, et RKAS võib tervikliku kooliinvesteeringute programmi puudumise tõttu võtta vastu valesid investeerimisotsuseid: näiteks üle investeerides koolihoonetesse, mille koolitüüp (gümnaasiumist põhikooliks) ja pinnavajadus võib demograafiliste arengute tulemusel lähitulevikus oluliselt muutuda. Projekt ei ole arvestanud KOVide demograafilise arenguga ehk sellega, et korda tehtud koolimajja ei pruugi lapsi jaguda või läheb hoopiski koolihoone ümberkorraldamisele. Risk ei tulenenud RKASist, vaid RAMi ja HTMi tegevusetusest.

Teisel juhul... .

Projekti käivitumine on veninud, ei ole suudetud teha kogu planeeritud mahus investeeringuid ning tehtud investeeringud puudutavad vähem kui 5% kogu koolivõrgust

600 miljoni krooni eraldamisega RKASile ehk projekti „Koolid korda!“ käivitamisega töötati välja keeruline finantsjuriidiline skeem, mille põhiliseks eesmärgiks oli varjata riigi ja ka kohaliku omavalitsuse tegelikku finantspositsiooni.

Ebaselgus projektiga kaasnevate kohustuste raamatupidamislikus kajastamises ja pidev arvestusreeglite muutmine Rahandusministeeriumi algatusel ja Raamatupidamise Toimkonna poolt halvendas tegelikult omavalitsuste finantsolukorda.

Projektis „Koolid korda!“ kasutatud kooliinvesteeringute rahastamisskeem kujunes lõppkokkuvõttes koolipidajate jaoks asjatult kalliks. Koolipidajad kohustusid maksma pika perioodi jooksul mitme teenuse eest, mida nad tegelikult ei vajanud, ja mille osutamises lepiti kokku ainuüksi seetõttu, et varjata võetud kohustuste tegelikku majanduslikku sisu.

Riigikontrolli poolt auditeeritud perioodi arvestades kujunes koolipidajate jaoks rahaliselt kõige soodsamaks tagada koolihoone korrashoid ise turult laenu võttes.

Koos projekti Koolid korda realiseerimisega vähesid omavalitsustele eraldatavad vahendid koolide investeeringuteks 0,18% SKP-st kuni 0,4%-ni SKP-st 2009.aastal. Koolid korda investeeringud ei olnud enam tagastamatu abi omavalitsustele investeeringuteks aga sisuliselt laen, mis tuleb omavalitsustel tagasi maksta.

Aasta	Riikikud haridusinvesteeringud KOV-le mln krooni	Investeering SKP-st
2002	123	0,10	2002
2003	250	0,18	2003
2004	230	0,15	2004
2005	240	0,14	2005
2006	230	0,11	2006
2007	240	0,10	2007
2008	250	0,10	2008
2009	50	0,04	2009

Käesoleva loo järeldused olen enamus võtnud Riigikontrolli auditist. Omad järeldused sellest projektist võib teha igaüks ise.

Üks vana soovitus, mida ei võetud kuulda:)

2010-10-14T20:33:00.004+03:00

31.jaanuar 2007 kirjutasin: "Täna oleks riigimehelik ja tulevikku vaatav natuke jahutada majandust ning saada inflatsioon kontrolli alla ehk toimida vastupidiselt Reformierakonna pakutule. Tuleb kehtestada astmeline tulumaks, tõsta otseste maksude (tulumaks, maamaks või kinnisvaramaks) üldist määra ning riigi lisatulusid mitte paisata Eesti majandusse vaid koguda reservidesse. Veel võiks alandada kaudseid makse, et suruda esmatarbe kaupade hinnakasv alla (pean silmas eelkõike toidukaupade käibemaksu). Ainult nii säilitame stabiilse majanduskasvu ja kõigi eestimaalaste heaolu kasvu, sest mis kasu on 5% -st palga kasvust, kui inflatsioon on 7%."
Vaata: http://jarvelill.blogspot.com/2007/01/kahjutuld-ei-kustutata-bensiiniga.html

Ansipi juhtimisel riigi konkurentsivõime kaob

2010-10-14T12:01:00.000+03:00

Me kõik mäletame Reformierakonna lubadust jõuda 5 rikkama riigi hulka. Selle loosungi püstitamiusest on päris palju aega mööda läinud ja Andrus Ansip on alates 13.04.2005 järjepidevalt peaminister olnud, seega peaks tulemust juba kuskilt otsast paistma. Kui see nii pole ja me pole 5 aastaga edukalt ettepoole rühkinud, siis peaksime ilmselt tõdema, et Reformierakond on meid petnud ja nende poliitika ebaõnnestunud.
Kuna paljudele inimestele meeldib võrrelda Eesti positsiooni muutumist erinevates edetabelites, siis vaatlemegi täna Eesti positsiooni muutust Lausanne´i Juhtimise Arendamise Instituudi (IMD) 2009.a väljaande "World Compettitiveness Yearbook 2009 valguses.

Alguseks huvitab kindlasti kuhu me siis oma konkurentsivõimega oleme jõudnud 5 aastaga? Ansipi valitsus alustas maailma konkurentsivõimes 2005.aastal 26.positsioonil ning on langenud 2009.aastaks 35.positsioonile. Langemiskõvera kohta võib naljaga pooleks öelda, et meie positsioon oli suhteliselt kõrgem ainult siis kui sotsiaaldemokraadid olid Ansipi valitsuses:)

IMD aastaraamat annab riikide positsioonid erinevate faktorite ja alafaktorite lõikes, mis annab võimaluse hinnata, millistes valdkondades on Ansipi valitsus rohkem õnnestunud või ebaõnnestunud. Peafaktoriteks on Majanduse seisund, valitsuse töö tõhusus, äritegevuse efektiivsus ja infrastruktuur.

Majanduse seisundit on hinnatud 82 eri kriteeriumi kohaselt. Eesti majanduse seisund on langenud viimase viie aasta jooksul drastiliselt. Eesti on kukkunud 15.positsioonilt 48.kohale. Majanduse seisundi hindamisel oleme saanud madalama hinnangu siseriiklikule majanduse seisukorrale, kus oleme langenud 57.positsioonile ning oleme Euroopa Liidus Kreeka järel kõige nõrgema sisemajandusega riik. Samuti oleme kaotanud oluliselt välisinvesteeringuid ning oleme langenud välisinvesteeringutes 49.kohale. Järgmise aasta arvestuses mõjutab majanduse seisundit veelgi negatiivsemas suunas meie kõrge tööpuudus.

Valitsuse tõhususes seisukohalt oleme langenud 13.positsioonilt 22.kohale. Valitsus on kõige ebatõhusam sotsiaalse raamistiku haldamisel, kus oleme langenud 33.positsioonile ning maailma konkurentsis on nõrgaks hinnatud ka meie maksupoliitikat, kus oleme langenud 29.positsioonile (EL kontekstis hinnatakse siiski meie maksupoliitikat suhteliselt kõrgelt ja olema EL arvestuses 4.kohal).

Äritegevuse efektiivsuselt oleme langenud 26.positsioonilt 41.kohale. Suurima panuse tagasilööki äritegevuses on andnud Finantsturgude olukord, mis on meid viinud koguni 50.positsioonile. Probleeme valmistab meil ka tootlikkus (oleme langenud 45.positsioonile) ja juhtimise praktika (40.koht). Madal tootlikkus on tingitud eelkõike sellest, et teeme suhteliselt palju odavat allhanget ning ei tegele tootmisahela lõpus kõrge lisandväärtusega, teadusmahuka tootmisega.

Viimase viie aastaga on arenenud ainult infrastruktuur. Eesti on liikunud 33.kohalt 28.kohale ehk siis tõusnud viis kohta. Infrastruktuuri hindamisel arvestati 110 kriteeriumi. Nõrgimaks lüliks on meil teaduslik- ja tervishoiu infrastruktuur: vastavalt siis viimati 38. ja 31 positsioon. Tugevamad on haridus- ja tehnoloogiline infrastruktuur, vastavalt 22. ja 25.positsioon.

Millised üldistused ja järeldused võib teha eeltoodud numbritest? Kokkuvõtvalt võib öelda, et Ansipi valitsuse majanduspoliitika on olnud ebaõnnestunud. Kuigi me näeme, et justkui areneme kiirelt, siis kahjuks teised riigid ei maga ja liiguvad edasi veelgi kiiremini. Valitsus pole piisavalt tähelepanu pööranud sisemajandusele ning inimeste ostujõule ja tööpuudusele, millest tuleneb siseturu nõrkus. Samuti on valitsus ja ka Eesti Pank oma ebaadekvaatse raha ja finantspoliitikaga võimendanud majandustsükleid, mis on viinud meid Euroopa suurimasse majanduskriisi ning teinud olematuks kogu buumiaastate kiire majanduskasvu.

Konkurentsis püsimiseks ei ole pääsu sotsiaalsüsteemi arendamisest. Eesti peab rohkem panustama tervishoidu, haridusse ning teadusse. Mis tegelikult tähendab, et nii madala maksukoormuse ja sama maksusüsteemiga ei ole võimalik Eestil konkurentsivõimeliselt jätkata. Eesti peab loobuma odava tööjõu poliitikast.

Seega arenguruumi on. Ilmselt pole võimalik sama valitsusega stagnatsioonist välja tulla, sest valitsus on ikka oma vanade liistude juures (madalad ja ühetaolised maksud, madalad sotsiaalkulutused, madalad palgad-sellega suurem efektiivsus, tasakaalus ja konservatiivne eelarvepoliitika, madalad hariduskulud, riigi rolli minimeerimine) ning ei taha näha probleeme oma poliitikates. Tahaks loota, et valija otsustab teisiti.

Lollidemaa

2010-09-26T19:23:00.002+03:00

Möödunud sajandi teisest poolest pole riikide raha mitte raha vaid valuuta ja me elame inflatsioonimajanduses, milles kehtivad omad reeglid. Inflatsiooni tekitajad koguvad meie käest maksu, mida pole keegi kehtestanud ja mille maksmisest pole ühelgi majandusagendil pääsu. Maksumäära seejuures ei arutata avalikult riikide parlamentides vaid kehtestatakse meie teadmata ning sellest loeme tagantjärgi statistilistest aruannetest. Maksumäärad võivad olla väga erinevad, vaadake mis on meie inflatsiooni numbrid - need ongi meie maksumäärad.

Kellele me seda maksu maksame?
Inflatsioonimaks on tänapäeva majanduses kõige parem ja lihtsam teenimise viis. Selle maksu pealt teenimiseks pole praktiliselt peale võimu midagi vaja. Kui selle maksu kehtestab riik (emiteerides katteta raha või kulutades läbi eelarve rohkem, kui raha on), siis lõpptulemusena pole sellest eriti hullu, sellest võidavad üldiselt kõik riigi kodanikud ja selle "maksu" abil teostatakse lihtsalt suuremat tulude ümberjaotust.
Kui selle "maksu" aga kehtistavad kapitali omanikust eraõiguslikud isikud on lugu keerukam, siis toimub vastupidiselt kapitali akumulatsioon nende samade kapitali omanike kätte. Eesti tingimustes on kõige suuremad inflatsioonimaksu kehtestajad pangad. Tänu selle, et pankadel on lubatud raha võimendus, akumuleerivad nad vara, ilma, et ise seda omaksid.
Seega tuleb tänapäeva maailmas leida Lollidemaa, kus oma kapital kasvama panna. Ja see maa on leitud. Maa kus riigi valitsus ise ei kasuta seda "maksu" ning lubab kapitali omanikel vabalt, ilma omapoolset matti võtmata ehk maksuvabalt oma dollaripuud kasvatada.
Eestis on kapitalimaksude osakaal kogu maksutuludest 1,9%, mis on Euroopa Liidu väikseim osakaal. EL keskmine on 7,1 ja maksimum 14,9%. Kapitalimaksude väikest osakaalu teeb veelgi mikroskoopilisemaks Eesti madal üldine maksukoormus.

Tsirkust ja leiba eelarve

2010-09-26T16:49:00.003+03:00

Valitsus peaks avalikkust teavitama, et meie eelarve- ja maksupoliitika pole eriti jätkusuutlik, ning nii madala tulubaasiga pole võimalik meile talutavat riiki pikemas perspektiivis pidada. Tulude poole nõrkust iseloomustab see, et kui 2009.aasta tuludest moodustas eurotoetus 15,1% siis tuleva aasta eelarve tuludest moodustavad eurotoetused juba pea viiendiku, 19,5%. Meie riiki peab juba viiendiku osas ülal euroopa maksumaksja. Aastaiks 2013-2014 on ette näha toetuste mahu väga järsku langust seoses programmiperioodi vahendite ammendumisega.

Eesti eelarvepoliitika oli 2008. ja 2009. aastal protsükliline, mis näitab, et nende aastate eelarved võimendasid majanduslangust. Kui 2009 poleks loobutud eelarvetasakaalust oleks eelarvepoliitika veelgi suuremal määral võimendanud majanduslangust. Aastatel 2010-2011 on eelarve mõju muutunud vastutsükliliseks ja seda tänu majanduskasvu polaarsuse muutumisele. Kuni majanduskasvu potentsiaalse taseme saavutamiseni oleks aga vajalik just protsükliline eelarvepoliitika, ehk 2010-2011 planeeritud eelarvedefitsiit ei ole piisav, et toetada kiiremat majanduse taastumist.

Tuleb tunnistada valitsusliidu otsust loobuda tasakaalus eelarvepoliitikast ning asendada see pikemas perspektiivis tasakaalu otsiva eelarvepoliitikaga. Tasakaalus eelarvepoliitika kibedaid vilju saime maksta viimatise majanduskriisi ajal, kus selline tasakaalus eelarvepoliitika võimendas meie majanduslangust üheks euroopa suuremaks.

2011. aasta valitsussektori tekkepõhine eelarvepuudujääk on 1,6% SKP-st. Lubamatu on olukorras, kus meie töötus on väga kõrge ning majanduskasv väga tagasihoidlik, seada eesmärgiks kiirem eelarvetasakaalu poole jõudmine. Sellise sammuga jätab valitsus 2011.aasta eelarves teadlikult kasutamata üle 3 miljardi krooni. Eriti valus on vaadata, kui riigieelarve tasakaalu suunas püüeldakse selliselt, et ei kasutata töötuskindlustusse kogunenud vahendeid ja ei lubata kasutada Haigekassa reserve seaduses lubatud mahus (Töötukassa ja Haigekassa koondülejäägiks on planeeritud 0,6% SKP-st ehk 1,4 mld krooni). Miks valitsus püüdleb abstraktse tasakaalu eesmärgi poole haigete ja töötute arvelt, jääb sügavalt arusaamatuks ja ebamoraalseks.

Riik saaks tööhõivet tõsta kulutades raskel ajal rohkem infrastruktuuri objektide rajamisse. Tuleva aasta eelarves aga näeme, et eelarvelised vahendid teede ehituseks, liikluskorralduseks, remondiks ja korrashoiuks võrreldes käesoleva aastaga vähenevad.

Oluline valdkond tööhõive tagamise ning energiasäästu suurendamise seisukohalt on elamu- ja kommunaalmajandus. Keskvalitsuse tasandil puudub sisuliselt elamu- ja kommunaalpoliitika, kuna vastavateks kuludeks on ette nähtud riigieelarves kõigest 4 mln eurot ehk vastavateks kuludeks planeeritakse 2011. aastal 55,5 mln krooni, mida on ilmselgelt ebapiisavalt. Tõelist effekti selles valdkonnas saavutab oluliselt suuremate summade investeerimisel elamute energiasäästu. Isegi raskel 2009.aastal olid elamu- ja kommunaalmajanduse riiklikud kulud ligi 4 korda kõrgemad – 16 mln eurot.

Jutud 2011 aasta riigieelarve hariduskulude mahu kasvust ning valdkonna eelisarendamisest on suures osas osav demagoogia. Vaadeldes hariduskulusid COFOG-i (Classification of the Functions of Government) järgi, näeme, et kui aastal 2010 olid hariduskulud 711 miljonit eurot, siis 2011.aastal ainult 701 miljonit.

Vaadates riigi kulutusi avalikule korrale ja julgeolekule on tunne, et aastate eest saavutatud positiivsed tulemused võitluses liiklus- ja tulesurmadega tahetakse kanda ajaloo prügikasti. Meenutagem viimase aasta traagilisi uppumissurmasid selles valdkonnas. Valitsus vastupidiselt vajadustele, vähendab pidevalt avaliku korra ja julgeoleku kulutusi. 2009.aastast kuni 2011.aastani siis vastavalt 344, 328 ja 326 mln eurot.

Märkimisväärne negatiivne muudatus ootab järgmisel aastal ees riigi majanduskuludes. Nimelt vähenevad need võrreldes käesoleva aasta 933 miljoni euroga järgmise aasta 905-le miljonile eurole. Riigi majanduskulude taga on eelkõike ühiskondlik transport, teed ning regionaalpoliitilised vahendid. Kokkuvõtvalt tähendab see, et regionaalpoliitikat tabab 3% tagasilöök.

Riigi tegevuskulude (nii personalikulude, kui majanduskulude ca 4 % kasv) märgatavat kasvu järgmisel aastal võib hinnata kaheti. Kui sellega tõstetakse valitsemise kompetensust ja läbi selle ka valitsemise efektiivsust on asjad hästi ning pannakse piir keskvalitsuse nõrgenemisele, kui lisavahendid raisatakse ära mõtlematult oleks ehk mõistlik kulutada riigi tegevuskuludesse lisatud 40 mln eurot elamumajanduse energiasäästu suurendamiseks (praegune planeeritud kogukulu on ainult 4 mln eurot).

Riigi jätkusuutlikkuse seisukohalt on hariduskulude kõrval oluline teadus-arendustegevusele tehtavad kulutused. Ka siin näeme märgatavat tagasilööki järgmisel aastal, T&A kulud vähenevad 65 miljonit krooni ning nende kulude osakaal SKP-st langeb 1,21%-lt 1,09%-le.

Kaitsekulud jätkavad samas kindlat kasvutrendi vaatamata siseriiklikele süvenevatele sotsiaalsetele probleemidele. Riigikaitse kulud on käesoleval aastal 242 mln eurot, järgmiseks aastaks kasvavad 263 mln eurole.

Üheks suuremaks kulude kasvu kohaks on loomulikult sotsiaalkindlustuse valdkond ja seda mitte tulenevalt valitsuse viimase aja otsustest vaid seaduste täitmisest ning elanikkonna vananemisest. Tõsisemaks kulude kasvu allikaks on pensionikindlustuse II samba maksete taastamine riigi poolt. Samas on jätkuvalt tõsised süvenevad disproportsioonid sotsiaalkulutuste sees. Väga suur osa sotsiaalkindlustuse vahenditest läheb inimestele, kes tegelikult abi ei vaja ja kõige raskemas olukorras olevate inimeste olukord ei parane. Rohkem jõukaid toetava vanemahüvitise kasvuks kulub järgmine aasta 293 mil krooni, samas jäävad samaks lastetoetuse määr ning toimetulekutoetuste ja täiendava sotsiaaltoetuse summad. Toimetulekutoetuseks ja täiendavaks sotsiaaltoetuseks on ette nähtud 2011 eelarves ainult 350 mln krooni, mis on võrreldav suurus ainuüksi vanemahüvitise kasvuga!

Kokkuvõtvalt võib valitsuse poolt esitatud 2011.aasta riigieelarvet käsitleda kui „tsirkust ja leiba“ eelarvena. Kuna riigieelarves kasvavad kulutused sotsiaalsfääri ja kultuuri ning valdkondadesse, kus valitsus saab näidata meie riiki välispartneritele igati positiivsest valguses. See tähendab, et me suurendame märgatavalt kaitsekulusid, keskkonnakaitse ja riigivalitsemise kulusid ning näitame, et oleme ühed maailma tublimad eelarvetasakaalu poole liikujad.

Samas käriseb riigieelarve jätkusuutlikkuse seisukohalt: panustame vähem haridusse ning teadus-arendustegevusse, meie turvatunne ja sisejulgeolek kannatab, me ei hooli regionaalarengust ning meie sotsiaalsüsteem on täiesti ebaõiglane.

Allikad:

2011 riigieelarve eelnõu: http://fin.ee/index.php?id=366
COFOG: http://unstats.un.org/unsd/cr/registry/regcst.asp?Cl=4

Vanemahüvitisest

2010-05-20T20:56:00.000+03:00

Vanemahüvitis on äärmiselt vajalik meede. See sotsiaaltoetus käidi välja sotsiaaldemokraatide poolt (tol ajal mõõdukad ja eestvedaja oli Katrin Saks). Vanemahüvitis oli põhjendatud sellega, et laste saamine on üks kõige suurem vaesusrisk. Meede oli mõeldud just vaesuse vastu võitlemiseks ning kantud soovist riigi poolt teha kõik, et laste saamine ei viiks peresid vaesusse. Vanemahüvitis pidi olema kõigile lastele võrdne, sest kõik lapsed peavad olema sündides võrdselt väärtuslikud ühiskonnale. Me ei tohi riiklikult teha valikut ja öelda, et teatud lapsed on eriti väärtuslikud.
Reformierakond kahjuks kohendas selle meetme oma valijate jaoks ning tegi sellest sissetulekute kindlustuse. Selline lähenemine on tegelikult väga jõhker meie maksumaksjate suhtes. See tähendab seda, et oluliselt väiksema sissetulekuga inimesed peavad oma maksudega kindlustama jõukamate isikute sissetuleku. Väga jõhker ja ühiskonda lõhestav ning vaenu tekitav. Miks peab miinimumpalka saav inimene maksma kinni mitmekümne tuhande kroonise sissetuleku jõukamatele inimestele?
Kui tahetakse sissetulekuid kindlustada, siis tuleb tõesti luua vastav kindlustus (ma pole kindel, et seda peaks riik tegema), riigieelarvest saab ikkagi teha ümberjagamist ainult probleemide lahendamiseks, mitte hüvede kindlustamiseks endaga toime tulevatele inimestele.