Vaeguste ravi ja õige diagnoos

Arto Aas kirjutas oma blogis Euroopa vaeguste ravist: http://www.artoaas.ee/euroopa-vaeguste-ravi-algab-oigest-diagnoosist/ Samas tahaks Artolt küsida, et ka oled kindel, et oled õige diagnoosi pannud? Põhimõtteliselt on õige lähenemine: enne kui ravima hakata tuleb panna õige diagnoos. Paraku eurokriisi puhul on suuresti ravi ebaedukus tingitud valest diagnoosist. Siiski võib väga lihtsalt juhtuda, et ka eelpool mainitud postitus sisaldab vale diagnoosi ning seetõttu ka pakutav ravi võib olla mitteadekvaatne.

Arto Aasa diagnoos: "Just Lõuna-Euroopa näitel on ilmne, et majandussurutises pole süüdi mitte vaba turg, vaid vastutustundetu eelarvepoliitika, jäik tööturg, liigne riiklik sekkumine ja ülereguleerimine."

1. Võlakriis sai alguse turult. Kuna euroala riigid on oma kulutuste täiendaval finantseerimisel sunnitud pöörduma turu poole, siis turg teatas ühel päeval, et ei usalda enam teatud riikide võlakirju ehk nende riikide võimekust laenu tagasi maksta. Sellega oligi võlakriis käivitatud. Kas saab siin süüdlast just nimetada aga on kindel, et kriisi käivitas turu hinnang ning kriis poleks käivitunud, kui euro süsteem oleks teistsugune ning euroala riikidel oleks olnud teistsugune defitsiidi rahastamise mehhanism (nagu näiteks USA, UK, Jaapan, Rootsi jne.)
2. Ma saan aru Arto loogikast, et turg andis lihtsalt signaali aga põhjus oli konkreetse riigi fiskaalpoliitiline käitumine. Ehk siis tagasi tulles eelmise punkti juurde, et võlakriis käivitus, kui turg ei uskunud enam riigi võimekust oma laene teenindada. Laenu teenindamise võimetus tuleneb aga otseselt euro toimimise mehhanismist. Probleemiks see, et riigid ei oma kontrolli enda poolt emiteeritud valuuta osas ning satuvad seetõttu probleemidesse. Kui euroala riikidel oleks võimalus saada alati abi viimaselt laenajalt - oma keskpangalt, siis sellist hirmu turul ei tekiks ega saakski tekkida ja võlakriisi polekski olemas.

Seega, võlakriisis on süüdi tegelikult jäik ja erinevate majandustega riikidele sobimatu valuutasüsteem. Raviks tuleb parandada seda süsteemi.

Edasi majandussurutise juurde. Peaks ehk alustama definitsioonist, mis on majandussurutis. Ilmselt peetakse silmas seda, et majanduskasv on oluliselt pidurdunud või siis langemas. Ehk siis võrreldes eelneva perioodiga müüakse vähem kaupu ja teenuseid. Mis takistab siis suuremat kaupade ostu ja müüki? Artikli kohaselt on selleks: vastutustundetu eelarvepoliitika, jäik tööturg, liigne riiklik sekkumine ja ülereguleerimine.

1. Vastutustundetu eelarvepoliitika. Ilmselt on siinjuures peetud silmas valitsuste defitsiitset kulutamist. Vastutustundlik eelarvepoliitika peaks siis tähendama protsüklilist eelarvepoliitikat ehk oludes, kui väliskeskkond muutub ja majandusaktiivsus väheneb peaks ka valitsus oma kulutusi koomale tõmbama ning kulutusi kärpima. See aga suurendab majandussurutist!

2. Jäik tööturg. See on suhteliselt erinevalt tõlgendatav, kuid ilmselt peetud silmas seda, et ettevõtjal on võimalikult lihtne vabaneda üleliigsest tööjõust ning muuta vastavalt oludele tööjõu hinda. Siinjuures on väga paindliku tööjõu mõju jällegi protsükliline ehk kui väliskeskkond hakkab halvenema, tõmmatakse ka tööjõu osas kokku: väheneb palk, kasvab tööpuudus ehk need on asjaolud, mis võimendavad majanduslangust.

3. Liigne riiklik sekkumine ja ülereguleerimine. Mida see küll peaks tähendama? Liigne riiklik sekkumine kaupade ja teenuste turule saab olla pärssiv siis, kui regulatsioon vähendab turu mahtu. Valdavalt on siiski riiklik sekkumine mõeldud selleks, et vähendada turutõrkeid ning tagada õiglast konkurentsi. Isegi kui nõustuda sellega, et kriisi ajal ettevõtluse toetamine on pikas perspektiivis ettevõtlusele kahjulik, siis lühiajaliselt ei ole see küll majandussurutise põhjus vaid leevendab hoopis majandussurutise tagajärgi.

Kokkuvõttes pole olukord küll nii lihtne, et leiame süüdlasena üles sotsialismi ja arvame, et sellega, kui vaenlane on leitud on majandussurutisest ka jagu saadud. Kardan, et kriisist välja tulekuks saavad olema kohased paljud nendest meetmetest mida mõni peab kriisi põhjuseks.

Kohustuslikku kogumispensioni pole vaja

Fiat valuutat  kasutavatel riikidel puudub mõte raha pensionifondidesse koguda, vastupidi, see on lausa kahjulik maksumaksjale. Fiat raha on teatavasti selline raha, mis pole tagatud mingite reservidega (kuld, mets) vaid põhineb seadustel ja valitsuse ning riigi majandussüsteemi usaldusel. Tänapäeva olulised valuutad (dollar, euro) on fiat valuutad.
 Kuigi Eesti kasutab fiat raha, eurot, ei saa me päris lähtuda sellest, et meil on kasutusel fiat raha. Eestil puudub sisuline kontroll raha trüki üle ning see on antud Euroopa Keskpanga (EKP) pädevusse. Seetõttu ei saa kitsalt Eesti majandusruumis toimuvat kirjeldada fiat valuuta suhtes kehtivate reeglitega. Kuna meil jätkuvalt puudub õigus raha juurde trükkida siis oleme jätkuvalt kasutamas justkui valuutakomitee süsteemi. Ehk siis Eesti euro on üks-ühele seotud päris euroga. Tulenevalt EKP regulatsioonist on see isegi nii Saksa euroga, ka see on fikseeritult seotud päris euroga. Seega elame süsteemis, kus meil on fiat raha aga samas on puudu üks sellise rahasüsteemi komponent, valitsuse ainuõigus raha emiteerijana. See on ka üks põhjuseid miks on euroalal täna võlakriis erinevalt USA-st või ka Jaapanist, kus riigi laenukoormus on isegi üle 200% SKP-st.
Tuleks nüüd tagasi kogumispensioni juurde. Eestis kehtivaga sarnane kogumispensioni süsteem on kohane fikseeritud kursiga või kulla alusel toimiva valuutasüsteemiga riigis. Igasuguse mõtte kaotab Fiat raha kasutavas riigis. Kogumispension on vajalik seetõttu, et meie arvestuste kohaselt, pole valitsus tulevikus võimeline maksma tulevikupensionäridele väärilist pensioni, seega sunnitakse homseid pensionäre juba täna tulevikuks säästma. Fiat raha kasutamisel ju seda hirmu pole, valitsusel ei saa kunagi raha otsa ning valitsus on võimeline finantseerima tulevikupensioni seadusega kokku lepitud mahus ilma igasuguste probleemideta.
Miks on fiat raha kasutavas riigis kogumispension kahjulik maksumaksjana? Aga sellepärast, et erafondidesse vahendite kogumine on ju käsitletav täiendava maksuna pangandustööstusele. Eesti tingimustes on siis fondihaldustasud ligi 10 mln eurot aastas ning seoses fondide mahu kasvuga see summa kasvab aasta-aastalt. See summa on nii suur, et on võrdne kolmekordse raskeveokimaksuga või poole hasartmängumaksuga. Aga milleks erasektorile sellist maksu tasuda, kui see ei taga isegi pensionifondide säilimist, kasvust rääkimata. Asi tundub veelgi enam kummaline, kui fiat raha puhul ei ole valitsusel tulevikus mingit probleeme seadusega kehtestatud pensione välja maksta.
Täna peaks arutelu toimuma teemal, kuidas muuta meil kasutatav euro tõeliseks fiat valuutaks ehk EKP peab hakkama ise rahastama euroala riikide valitsusi. Selline samm lõpetaks päevapealt euroala võlakriisi, võimaldaks loobuda kohustuslikust kogumispensionisüsteemist ning hetkel sellega kaasnevast kulukast haldussüsteemist ja obrokist finantstööstusele.

Mina paneks oma raha valitsuse hallatavasse pensionifondi

Viimasel ajal on kuum teema valitsuse (pean silmas laiemalt avaliku sektorile kuuluvaid fonde: riigireservid, haigekassa reservid, töötuskindlustuse vahendid) hallatavate fondide teema. Oleme kuulnud peaministri kiitust selle kohta, kui hästi tuleb rahandusministeerium toime oma reservide haldamisega. Mina tahaks aga rääkida kohustusliku pensioni fondidest. Valitsus on kehtestanud seadusega kohustuse koguda raha pensionieaks ja andnud pensionifondide haldamise erafondihalduritele. Meil on valida ligi paarikümne erineva fondi vahel samas pole meil võimalik kasutada riigi teenust meie raha haldamisel. Miks see nii on? Kui töötuskindlustuse vahendeid usaldab peaminister anda valitsuse haldurite kätte, siis miks ei saa me oma pensioniraha anda valitsuse hallata?


Kohustuslike pensionifondide haldamine on haldurite jaoks väga hea ja riskivaba äri. Õhelt poolt oleme kohustatud oma pensioniraha koguma, ilma keeldumise õiguseta ja teiselt poolt pole fondihalduritel mingit kohustust meie raha kasumlikult investeerida. Sõltumata fondi tootlusest võtab fondihaldur ligi 1% fondi mahust iga aasta endale. See summa pole mitte tühine number. Riikliku kogumispensioni teise samba fondides on meie raha ligi 1, 08 miljardit eurot, sellelt tasume igal aastal fondihalduritele ca 10 miljonit eurot aastas. 
Seda oleme kohustatud tasuma isegi siis, kui fondi tootlus on negatiivne. Siinjuures minu tervitused Swedbanki pensionifondile: maksin teile viimati fondihaldustasu aastas ligi 152 eur aga samal ajal hävitasite minu pensionivara 100 eur võrra. Mille eest ma pean teile maksma?


Siit tekib mõte, et kas tõesti pole kuidagi teisiti võimalik meie pensionivara hallata? Tuleb välja, et ka teisiti on võimalik. Valitsus haldab oma reserve umbes samas mahus, üle 1 miljardi euro ja on seda viimastel aastatel teinud oluliselt edukamalt kui erasektori fondid. Kui töötukassa võitleb selle vastu, et raha anda rahandusministeeriumi hallata, siis mina palun valitsust: võtke mu raha enda hallata! Ma tahan valikuvõimalust. Valitsus peab looma oma kohustusliku pensionikindlustuse fondid ja ma olen kindel, et nende haldamiseks ei kulu valitsusel 10 mln eurot aastas. Samuti luban ma oma raha kasutada valitsuse eelarvedefitsiidi katmiseks. Määrake mõistlik intress ja minu jaoks oleks see riskivaba rahapaigutus sest ma usaldan valitsust.

Kas parem Eesti on võimalik?

Tänane Eesti ei ole kindlasti kõige parem paik elamiseks. Seda näitavad mitmed indikaatorid: ligi 50 000 registreeritud  töötut, mitu korda rohkem tööealisi, kes on Eestist lahkunud, suhtelises vaesuses elab üle 200 000 eestimaalase ja isegi 7% nendest inimestest, kellel on töökoht liigitub vaeste hulka. Sellised näitajad ei ole uhkustamiseks, need numbrid on väljakutseks valitsusele ja nendega peab tegelema kohe! Lubamatu on poliitika, et küll aeg paneb kõik paika ja küll turg reguleerib.

Kui ütlete, et me pole nii rikkad, et probleeme lahendada, siis ei saa seda kuidagi uskuda. Tahaks asja natuke piltlikustada.Mäletame, kuidas valitsus kiitis heaks 2 miljardi eurose garantii EFSF-ile. See on väga suur raha, ning näitab meie ühiskonna valmisolekut panustada vajadusel nii suur summa teiste riikide inimeste heaolu päästmiseks. Kui panustada see summa meie oma inimeste heaolu tõstmiseks, siis saaks kõik meie suhtelises vaesuses olevad inimesed tuua vaesusest välja kolmeks aastaks ja seda isegi eeldusel, kui nende vaesuses elavate inimeste sissetulek oleks 0 eurot kuus. Tegelikult see nii pole ja see 2 miljardit eurot on nii suur summa, et riik suudaks isegi otsetoetustega lahendada vaesuse probleemi Eestis 10-15.aastaks.
Tegelikkuses pole aga see lahendus, et me maksame kinni riigieelarvest kõigi inimeste heaolu. Valitsuse esmaseks ülesandeks peab olema võitlus tööpuudusega ning võitlus kõrgete palkade eest! Nii tõuseb riigi ja rahva jõukus ja heaolu. Inimestele tuleb töö anda.

Ma ei hakka täna rääkima haridusest, teadus- ja arendustegevusest, ekspordivõimekusest jne. Need on kõik valdkonnad, kus on olemas üldiselt ka poliitilise eliidi üksmeel, sõltumata nende erakondlikust kuuluvusest.
Räägin tööhõive ja kõrge palga programmist ning vahenditest, millega programme ellu viia.
Tööhõiveprogrammil on sisuliselt kaks meedet.
Esiteks, kõrge tööpuuduse tingimustes peab valitsus suurendama riiklikku tellimust ja just valdkondades, mis suurendavad tuleviku heaolu. Valdkondadeks võiks olla taristu, haridus, teadus ja tervishoid ning energiatõhusus. Valitsus peaks:

• rakendama riikliku eluasemeprogrammi. Valitsuse poolt ehitatakse energiasäästlikke eluasemeid. Tööd saab ehitussektor ja kohalik ehitusmaterjalitööstus. Kasvab inimeste mobiilsus ning inimesed ei pea enam kinni olema oma kinnisvaras vaid võivad elada ka üürieluasemel. Surutakse alla ka üüri ja eluaseme hindu. 
• Kulutused haridusse ja sellega kaasnev on investeering tulevikku. Kreeka ostab oma õpilastele tahvelarvuteid, ei tea miks? Meie õpetajad protestivad Toompeal. Õpetajate palk tuleb tõsta ja riikliku koolitustellimust tuleb tõsta ning anda tõeliselt tasuta haridust. See loob eelduse, et õpetajad annavad veel mitmetele inimestele tööd: käivad juuksuris, ostavad riideid ja vahest isegi söövad väljas.
• Valitsus peab ostma rohkem ravi- ja ennetusteenust. Ravikindlustuse alla tuleb tuua elementaarne hambaravi ning igasugune ennetustöö, uuringud ja vaktsineerimine. Kasvatada tervishoius töötavate inimeste sissetulekuid. Õed ja arstid ei peaks Eestist põgenema.

Teiseks peab valitsus toetama sissetulekute kasvu ehk toetama kõrgeid palkasid. Nii kõrge tööpuudusega tööjõuturg ei toimi ja siinjuures peab riik sekkuma. Mitte kärpima ja alla suruma palgataset, vaid olema palgatõusu eestvedaja ning tagama oluliselt kõrgemal tasemel töötutoetuse.

Kust saada selleks raha?

Esmane lahenduse võti peitub maksusüsteemis. Tuleb muuta ebaõiglast maksusüsteemi ning maksustada oluliselt kõrgemalt valdkonnad, mis seotud majandusrendiga ehk siis valdkonnad, kus rikastutakse ressursse panustamata ja riske võtmata. Vajalikud muudatused maksusüsteemis:

• Ettevõtte kasumimaksu sisseviimine, finantssektori ohjamine ja maksustamine
• Progresseeruva tulumaksu sisseviimine
• Kinnisvara- ja automaksu sisseviimine

Valitsus võiks veelgi ohjata finantssektorit ning vähendama selle valdkonna kulutusi. Teostades riigi rahaliste vahendite haldamise läbi riigile kuuluva panga, kas läbi Eesti Panga või selleks eraldi loodud riikliku panga. Samuti peab valitsussektor lõpetama oma vara kindlustamise ning tagama avaliku sektori vara kindlustamise läbi ühisvastutuse süsteemi tagades kahjude hüvitamise läbi riikliku kindlustuse fondi.

Meil on vaja solidaarsemat ja jõukamat ühiskonda ja valitsus ei saa seda lihtsalt oodata, see tuleb luua.Valitsuse sekkumatuse poliitika viib ühiskonna kihistumise ja kriisideni, seda peaks vältima.

 

Mis on Eesti valik?

Kuidagi vaikne on... Saksamaa ja Prantsusmaa langetavad rahapoliitilisi otsuseid Brüsselis, aga meie seisukohtadest pole midagi kuulda. Kas euro ja euroala riikide majandus ongi ainult Sarkozy ja Merkeli otsustada?

Arvan, et see ei tohiks nii olla ja tegelikult polegi. Täna on valida, kas toetada Saksamaa positsiooni või toetada Prantsusmaa seisukohta. Tegemist on väga sisulise vaidlusega, mis määrab euroala tuleviku ja selle, kas euroala väljub kriisist või mitte.

Sakslaste jäigalt senisest rahasüsteemist kinni hoidev positsioon on tegelikult võlakriisi süvendav positsioon. Sama poliitika jätkamine ei võimalda kriisist väljuda, vaid lükkab selle lahendust ainult edasi. Kui jätkata Merkeli pakutud valikuga, läheb see Eesti maksumaksjale lõpuks kalliks maksma ja ei saa teisiti peale krahhi lõppeda, kui esialgu Kreeka lahkumisega eurotsoonist. Hiljem ehk veel mõni riik.

Saksa tee valikuga otsustatakse jätkata senise neoliberaalse rahapoliitikaga, mis on viinud maailmamajanduse kriisi ning kutsunud esile 99% ilmajäetute liikumise "Okupeerige Wall Street". Ehk teisisõnu on andnud selline rahapoliitika Euroopas võimu valitsustelt pankadele ning pannud riikide kodanikud süsteemi vigu kinni maksma. Pankadele kasum, rahvale kahjumi katmine.

Prantslased on olnud võimelised avaramalt mõtlema ja on pakkunud lahenduse, mis võib aidata võlakriisist üle saada. Sarkozy pakutu on samm õiges suunas. Euroala valitsused peavad rahatrüki oma kontrolli alla tagasi võtma, kui esialgu kõike ei saa siis vähemalt osaliselt. Prantslaste plaanil on jumet. Sellest võib isegi midagi välja tulla, vähemalt on eeldusi probleemi lahendamiseks. Loomulikult võib iga plaani detailide ja piirangutega tuksi keerata.

Milles peitub siis Prantsuse plaani võlu. Tundub, et prantslaste plaan lähtub natuke modernsest monetaarteooriast. Nimelt võtab nende plaani kohaselt valitsus endale tagasi raha emissiooni õiguse, mis tähendab, et valitsustel ei saa enam raha otsa  ja sellega on võlakriis päevapealt likvideeritud. Sellisel moel on tegutsenud näiteks Jaapan ja USA. Eesti jaoks tähendab see seda, et meie antud garantii ei realiseeru kunagi, sest EFSF muutub pangaks ning saab Euroopa keskpangast laenu sama mõistlikel tingimustel kui teised kommertspangad ning saab seda raha edasi laenata vajalike kokkulepete alusel hätta sattunud riikidele.

Prantsuse välja pakutud tee on küll väga keeruline ja pikk tee lihtsa lahenduseni, kuid parem siis juba nii keerukalt, kui et jätkata saksa mudeliga, mis viib euroala majanduse stagnatsiooni ning inimesed töötuks ja tänavale protestima. Lihtne lahendus on muidugi muuta Euroopa Keskpanga regulatsioone ning tuua riikide valitsused rahaturult ära. Euroopa Keskpangal peab olema õigus laenata otse euroala valitsustele. Loomulikult peab selleks karmid reeglid kehtestama, kuid see on ainuvõimalik tee euroala võlakriisist jagu saamiseks ilma, et riikide majandusi ei viidaks langusse või stagnatsiooni.

Millise poole valib meie peminister ja valitsus? Arvatavasti minnakse Saksamaa selja taha. See aga tähendab lahenduse edasilükkamist ja läheks ilmselt Eesti maksumaksjale kalliks maksma, nii umbes 2 miljardit eurot. Tegelikult tahaks nii olulises küsimuses märgatavalt suuremat debatti näha. Lähipäevadel otsustatakse Brüsselis meie tulevikku rohkem, kui euroalaga liitumisel. Kui euroalaga liitumisel vahetasime lihtsalt oma jäigalt fikseeritud krooni (sisuliselt ju euro) päriseuro vastu siis päevade küsimus on see, kas jätkame senise rahapoliitikaga või muutub see oluliselt. Mõlemal juhul on oodata olulisi muudatusi euroala majandus- ja sotsiaalelus.

Mis on välismaiste pankade panus Eesti majandusse?

Mulle meeldivad suured numbrid. Äsja arutas Riigikogu EFSF laenude tagamist. Meie parlament otsustas tagada hätta satunud riikidele antavaid laene üle 2 miljardi euro ulatuses. See on üüratu ja juba peaaegu adumatu summa, üks pikk rida numbreid. Siiski on rahvas aru saanud, et tegemist on väga suure summaga, kuna meie SKP jõuab loodetavalt tuleval aastal 17 miljardi euroni. Selliste suurte numbrite taustal tahaks küsida, milline on olnud Eestis tegutsevate pankade panus meie majandusse?

Vastuse sellele küsimusele leiame Eesti Panga kodulehelt, kust selgub, et Eestis tegutsevad pangad on viimase 11 aasta jooksul teeninud kasumit 11,1 miljardit eurot. Veel leiame samast, et tänaseks on Eesti rahvas ja ettevõtjad laenanud pankadelt 14,1 miljardit eurot. Laenud on valdavas osas tagatud meile kuuluva varaga (kinnisvaraga). Laenude tagatisvara ületab tavaliselt laenusummat ehk kuskil 1,5 korda. Seega on panditud vara väärtus päris hirmuäratav 21,1 miljardit eurot.

Mida me selle teadmisega peaksime peale hakkama?
Pankade teenitud kasumiga on asi enam vähem selge. Sellelt pole maksu makstud ning kasum on juba riigist välja viidud või välja viimisel. Seega on meie majandusele kadunud kümne aastaga pankade kasumina 11,1 miljardit eurot.

Kole lugu on ka meie 21,1 miljardi väärtuses kinnisvaraga. Sisuliselt on see pankade oma ning meie peame seda aastakümneid oma tööga teenitud eurode eest välja ostma kas siis otseses mõttes või laenu võtnud ettevõtete heaks töötades. Ehk teisiti öeldes, on see pankade tulevikukasumina ka juba sisuliselt meie majandusruumist lahkunud. Kogukaotus seega 32,2 miljardit eurot, mis teeb majanduse jaoks kaotuseks iga aasta 2,9 miljardit eurot.

Aga mida on siis pangad meie majanduse jaoks head teinud? Vastatakse, et meie majandus on kapitali näljas ning pangad on finantseerinud meie majandust ja majanduskasvu. See on formaalselt õige aga sisuliselt? Kust saavad pangad raha? Teenivad, omavad lihtsalt panga keldris? Sisuliselt, tulenevalt Euroopas kehtivast süsteemist, lähevad pangad meie poolt neile panditud varaga Euroopa Keskpanka ning võtavad selle tagatisel sealt laenu ning laenavad selle raha korraliku lisaintressiga edasi. Sealt see raha tulebki. Kui küsida, et kust keskpank raha saab, siis vastus on, et ta ei saagi seda kuskiltki, ta lihtsalt "trükib" seda juurde.

Keskpank on aga osa valitsusest laiemas mõistes, demokraatlikus ühiskonnas on aga rahvas kõrgema võimu kandja ja valitsus on meie oma. Ja kui nüüd püüame seda skeemi veelgi lihtsamalt kirjeldada siis anname meie raha pankuritele ja nemad võtavad meilt meie kodu pandiks ning annavad meilt võetud raha meile tagasi. Oot...aga miks me nii teeme? Kas keegi saab aru? Aga sellepärast teemegi, et me ei tunneta valitsust enda omana ja ei tunnista, et ainuke institutsioon kes saab raha emiteerida on valitsus ja lõpuks me ei saa aru, et see raha mida on meil vaja majanduse elavdamiseks on meil tegelikult endal olemas ja selleks ei ole vaja vahele asetada liigkasu võtjat.

Kogu süsteemi muutmine ei ole muidugi lihtne ja on seotud suurte riskidega kuid midagi on ka selle süsteemi raames isegi võimalik muuta. Isegi ettevõtte tulumaks tooks juba midagi meie majandusest välja voolavatest kümnetest miljarditest midagi rahvale tagasi. Abiks oleks kindlasti ka riigile kuuluv kommertspank. Kui oletada, et kogu viimase kümne aasta pangandustegevus oleks käinud läbi riikliku kommertspanga ja muud tingimused oleks olnud kõik samad oleks meie majanduse bilanss palju ilusam. Panga kasum 11,1 miljardit oleks iga aastaselt omanikutuluna toitnud riigieelarvet üle ühe miljardi krooni. See on selline suurusjärk, mis oleks võimaldanud alandada kogu maksukoormust veerandi võrra!

Sellised mõttemängud siis suurte numbritega.

Euroala võlakriisi lahendus

Tundub, et tänaseks välja pakutud euroala võlakriisi lahendusvariandid on ennast ammendunud. Lahendust aga ei paista kuskilt, ainult hirm ja paanika ning kasvavad võlad. Lahendust ei saagi tulla, sest intressid on nii kõrgeks kasvanud, et sellist raha, mida tagasi maksta pole olemas ega saagi olla.
Säästmine, kärpimine, kokku hoidmine ei aita ega saagi enam seda haigust kuidagi ravida. Kõik sellised sammud ainult süvendavad kriisi. Kreeka tööpuudus kasvab meeletu kiirusega aga kui inimesed ei tööta, siis pole võimalik, et majandus kasvab. Rikkust luuakse ju tööga, mite börsil raha keerutades. Mida rohkem tõmbub majandus kokku, seda suuremaks kasvab juba suhteline võla- ja intressikoorem ja mitte ainult suhteline vaid ka reaalne koorem.
Kreeka (ja ka teised hätta sattunud riigid) tulevad finantsturult ära tuua. Sellises kriisiolukorras ei saa lasta turgudel riikide ja rahvaste tuleviku korraldada, ei tohi lasta pankadel rahvaid paljaks röövida ja orjastada. See on ülimalt ohtlik ja lõpeb ainult ühega - füüsilise vastupanuga sellele süsteemile.
Mida siis teha?
Lahendus on tegelikult lihtne. Euroopa Keskpank (EKP) peab Kreekale andma pikaajalist laenu väga madala intressiga täpselt nii palju, kui vaja on ja ilma Kreeka valitsust sundimata ülemäärasele kärpimisele. Kreeka peab taastama saadud vahenditega tööhõive ning inimesed tänavatelt tööle saama.
Selline lahendus on minu arust praktiliselt ainuvõimalik ning muu euroala jaoks kõige valutum.

Riigieelarve valel teel

Järgmise aasta riigieelarve on taaskord koostatud põhimõttel, mis ei hooli inimesest ning ei edenda meie majanduse kasvu ja konkurentsivõimet. Põhjuseks ilmselt ideoloogiline pimedus ja võimetus avaramalt mõelda.
Riigieelarve ei ole pelgalt vahend meie vähese maksuraha ümberjagamiseks. Eelarve omab palju olulisemat tähendust ning võimet majanduselu kujundada. Eelarve koostamise aluseks peaks olema tööhõive näitajad ning eelarve võime majandust stabiliseerida ning turutõrkeid kõrvaldada ja seda eriti kriitilistel aegadel. Seega peaks tänasel hetkel olema riigieelarve üheks oluliseks eesmärgiks täistööhõive tagamine ning seda saab teha ainult selliselt, et tõstetakse eelarvekulutuste mahtu. Eelarvetasakaal ei tohiks olla eelarvepoliitika alustala vaid üks näitaja mida on oluline jälgida, et tagada eelarvepoliitika jätkusuutlikus.
Eelarve koostamisel tuleks esmalt vaadata meie hõivet, kuna meie tööpuudus püsib lähiaastatel üle 10% siis see on valitsuse jaoks, kes hoolib inimesest, lubamatult kõrge tase. See näitab ka seda, et meie majandus ei kasva potentsiaalse taseme kohaselt vaid oluliselt alla selle. Ning pole õige väide, et valitsus ei saa siinjuures midagi teha. Saab küll ja on lausa kohustatud reageerima. Kõige efektiivsem on tõsta riigieelarve kulutusi mis lähevad sisemajanduse toetamiseks kas läbi teenuste ostmise või otseste toetuste kehvemas seisus inimestele. Seda ikka selleks, et parandada inimeste elujärge ning läbi siseturu elavdamise edendada majanduskasvu.
Esimese sammuna, tuleb kasutada ära võimalus, suurendada eelarve kulutusi selliselt, et meie avaliku sektori defitsiit on kuni 3%SKP-st. See annab eelarvekuludeks ligi 140 mln eurot lisaraha. Teise sammuna tuleb rakendada meetmeid eelarvetasakaalu saavutamiseks ning selleks annab eelduse meie majanduskasv mis püsib 4% lähedal. Ehk teisisõnu tuleks koguda eelarvedefitsiidi vähendamiseks lisamaksu ning just sealt, kus see alandab kõige vähem majanduskasvu ning tasakaalustab lõhet ühiskonnas. Siinjuures on võimalusi vägagi palju: astmeline tulumaks, ettevõtte tulumaks, kinnisvaramaks ning autode registreerimismaks. Kuna majandus on kasvufaasis, siis see annab võimaluse ning õigustuse teatud valdkondades maksukoormust tõsta.
Kindlasti kerkib küsimus, kuhu raha kulutada. Raha peaks kulutama valdkondadesse, mis suurendavad meie majanduspotentsiaali ning on tulevikku suunatud. Ehk kõik kulutused, mis on seotud laste toimetuleku ning haridusega (19 eurone kehtiv lastetoetus on juba muutunud valitsuse häbimärgiks), tuleb tagada sisejulgeoleku toimimine ja päästevõimekus (mis on vähemalt sama oluline kui kaitsekulutuste kasvatamine, mis on valitsuse hetke prioriteediks) ning arendada järjekindlalt meie infrastruktuuri ning teadus- ja arendustegevust.
Kindlasti tähendab eelpool toodud valdkondade suurem toetamine ka palgatõuse nendes valdkondades. Jutt, sellest et meie inimesed on madala tootlikkusega ei päde. Kuidas muidu saavad meie töötud minna välismaale palju kõrgema palga eest tööle. Reaalpalkade langus tuleb koheselt peatada ja keerata tõusule. Seda saab alustada riigieelarvest palka saavate inimeste palgataseme tõstmisest.
Valitsus on tänaseks näidanud, et juttu raha puudusest ei saa enam tõsiselt võtta. Tänaste Eesti ees seisvate probleemide lahendamisel ei ole puudus rahast vaid on puudus tahtmisest ja mõistmisest. Täiesti ebausutav on valitsuse väide, et rahapuudusel peame sulgema päästekomandosid, et raha puudusel ei saa tõsta lastetoetust ega õpetajate palka, pakkuda lastele koolis tasuta lõunat või rakendada kõrgkoolides õppetoetuste süsteemi. Me oleme näidanud, et meil on raha ja me suudame garanteerida teiste riikide heaolu mitme miljardi euro ulatuses. Kas meie oma inimesed ei ole kõike seda väärt, mida me teistele garanteerime?

Laenukriis

Viimasel ajal on soovitatud võlakriisist väljumiseks tasapisi võlad ära maksta. Vaata näiteks: http://www.e24.ee/537224/erkki-raasuke-euroopa-majandus-vajab-uut-tasakaalupunkti/
Selle peale tahaks küsida, kuidas see peaks võimalik olema. Häda ju selles, et tegelikult pole kellelgi nii palju raha, kui on võlga. Praegune rahasüsteem ja sellega koos terve majandussüsteem saab toimida ainult nii, et kogu aeg pumbatakse lisaraha juurde. Kui lisaraha pumpamine peatada ongi käes võlakriis. Ehk süsteem lõpetab toimimise ning majandus pöördub võlakriisi või hüperinflatsiooni kui laenumarginalid tõusevad kuskil üle 5%. Ega laenumarginal ei näitagi sisuliselt muud, kui täiendava rahatrüki vajadust, et süsteem toimiks, sest võlg tuleb tagasi maksta ju intressidega.

Küsite, et kuidas nii? Aga väga lihtsalt. Meil on raha emitent keskpank. Keskpank ei lase lihtsalt niisama raha ringlusse vaid seda ikka läbi kommertspankade. Ehk siis kommertspank pöördub keskpanga poole ning palub laenu. Keskpank laenabki aga ei laena lihtsalt niisama vaid ikka intressiga. Tavaliselt kuskil 1% aastas. Kommertspank ei hoia seda raha ka lihtsalt niisama enda käes vaid laenab edasi, nii umbes 4-5%ga. Ja kui hästi läheb, siis suures koguses näiteks Kreekale aastaintressiga 17%. Teatavasti ei tohi riigid otse keskpangast laenata vaid peavad seda tegema kommertspankade vahendusel.

Kujutage nüüd ette väga lihtsat olukorda, et keskpank laenas 1 mln eurot näiteks Swedbankile ja Swedpank laenas selle edasi Kreekale (see on väga lihtne minimaalne raharing ning ei sisalda keerukaid tuletisinstrumente ja mitmekordset edasi-tagasi jne laenamisi). Sellega on raharinglusse paisatud täiendav miljon eurot. Kujutage nüüd ette olukorda, et see tuleks kohe aasta pärast tagasi maksta. Kreeka ei maksa enam tagasi 1 miljon eurot vaid juba 1 170 000 eurot. Aga vabandust, kust on võimalik saada intressimakseteks kuluv 170 000 eurot?? Seda raha lihtsalt pole, sest seda pole emiteeritudki.

Ehk siit siis ka moraal. Kui keegi püüab laenamisele piiri panna ning soovitab pisitasa kõik laenud tagasi maksta, siis seda raha lihtsalt pole olemas ning siis lõpeb asi kindlasti kaosega. Teisiti pole see lihtsalt võimalik.

Muidugi võib küsida ka nii, et kes on süüdi või kes saab sellest kõigest kasu? Vastus peitub eelpool kirjeldatud tehingus. Keskpank ei teeni selle operatsiooni pealt suurt midagi, eriti kriisi ajal, kui majanduse elavdamise huvides on baasintressid täiesti nullilähedased. Liiatigi pole sellest ju midagi kui keskpank saabki rikkamaks või õigem oleks ju öelda, et kas keskpangas on rohkem või vähem raha ei muuda midagi, sest pank võib seda ju lihtsalt juurde trükkida piiramatult.

Kommertspank, kes pole ise mitte midagi tootnud, mingit lisaväärtust loonud, on rahavahendustehinguga saanud rikkamaks 170 000 euro võrra. Ja see on juba reaalne raha mida saab erinevalt keskpangast vahetada kaupade ja teenuste ja õiguste vastu. Näiteks nõuda Kreekalt mõne saare või mõne muu kultuuriväärtuse müüki, et siis Kreeka saaks raha, millega maksta ära intressid kommertspangale.

Mõeldes sellele nüüd nendes kategooriates, mis on tegelikult näiteks Kreeka võlg ja mis ületab sisemajanduse koguprodukti, siis on selge, et kui minna edasi poliitikaga, et maksame nüüd võlad tagasi on Kreeka sunnitud oma riigi praktiliselt ära kinkima kommertspankadele. Ehk teisisõnu öeldes, on käes majanduse ümberjagamise aeg. Aeg millal suuri varandusi ostetakse võileiva hinna eest.

Kui mõelda, et kust kriis algas, siis algas see ikkagi turul, ehk ühel hetkel arvati, et mingi riigi võlakirjad pole enam turvalised. Just selle otsusega muudeti need võlakirjad ebaturvaliseks, sest selle otsusega tõusid intressimäärad ja piisavalt suures koguses raha laenanud riigil pole enam võimalik nii kõrge hinnaga laenu teenindada. Mis tõstab jällegi intresse jne ehk käivitub spiraal, mis kisub pankrotti. Selline nähtus on täiesti võrreldav pangajooksuga. Praegu rääkisime riigist, kes on sattunud laenukriisi aga mitte ükski pank ei pea samuti vastu, kui levib kuuldus, et pank pole enam turvaline ning kõik peaks oma vara päästma ja sellest pangast ära viima.

Tuleme korraks veel Kreeka näite juurde tagasi. Põhimõtteliselt on riigid need, kellel on raha emiteerimise õigus ehk siis Kreeka riik emiteerib  (tõsi küll läbi keskpanga) ise sisuliselt eurosid (trükib neid juurde) ja ise laenab 1% ga kommertspangale, et see saaks siis Kreekale laenata 17% marginaliga. Ja tagatipuks peab andma kommertspangale ka oma saared, sest tal lihtsalt pole nii palju raha, et laenu itresse tasuda. Miski on vist päris mäda, või mis?

ERM

Eesti Rahva Muuseumi uue hoone rajamise ajalugu algab formaalsetest otsustest 1996.aastal, mil Riigikogu otsustas alustada Eesti Rahva muuseumi uue hoone ehitamist 2002.aastal. Täna, üle kümne aasta hiljem, pole mitte midagi veel kindel. Nagu juba Eestis kombeks, on viimastel aastatel olnud selle ehitise ümber hulk ebamäärasust, vassimist, poliitilist punktikogumist, valeotsuseid ja lõpuks palju raha ja ressursi raiskamist.

Ehituse planeerimise käigus on tehtud hulk valeotsuseid ja püütud iga hinna eest kivist vett välja pigistada. Paljuski ikka selleks, et ühelt poolt hoida kinni oma poliitilistest dogmadest (tasakaalus eelarvepoliitika) ning teisest küljest olla rahva jaoks otsustav poliitik ning näida end Eesti ajaloo ja Tartu arengu suhtes hoolivana.

Kuskil 2007.aastal oli selge, et isegi majandusbuumi ajal polnud võimalik leida riigieelarvest vahendeid uue muuseumi ehitamiseks, riigieelarve oleks läinud defitsiiti ja toona oli defitsiitne eelarve mõeldamatu. Buumi ajal oli selline seisukoht muidugi ka õigustatud. Toona oleks saanud muuseumi ehitada, kui oleks jäetud alandamata tulumaks või tõstetud käibemaksu.

Seejärel hakati otsima võimalusi muuseumi ehituse kulutuste peitmiseks, nende väljaviimiseks valitsusektori tasakaaluarvestusest, selleks tuli idee, et kasutada sama rahastamise skeemi nagu oli KUMU puhul, kus ehitajaks polnud mitte valitsus vaid sihtasutus. 2008.aastaks loodigi Eesti Rahva Muuseumi Ehituse Sihtasutus. Samal aastal sai aga ka valitsuse tasandil selgeks, et selline trikitamine („Kreeka tegemine“) enam läbi ei lähe ning meie statistikaamet võtab ka moodustatud sihtasutuse investeeringud riigi tasakaaluarvestusse. Sellega oli selge, et sihtasutuse moodustamine ei anna mingit eelarvelist võitu ning teiseks puudub sihtasutusel ehitusalane kompetents. Veelgi enam, lihtsalt ühe objekti ehitamiseks sihtasutuse loomine tundus suhteliselt kahtlane olukorras, kus riik oli juba loonud riigi jaoks äriühingu Riigi Kinnisvara AS, mille ülesandeks on just tegelda riigile oluliste objektide ehitamisega, sinna oli juba koondunud ka piisav kompetents. Siiski jätkab loodud uus sihtasutus tegutsemist tänaseni ja on kulutanud nõukogu, juhatuse ja muu personali palkadeks üle 400 000 euro ja muudeks tegevuskuludeks umbes samapalju ning loomulikult jätkab sihtasutus oma tegevust ja raha kulutamist. Mõistlik oleks muidugi koheselt anda kõik uue muuseumi ehitusega seotud kohustused koheselt üle Riigi Kinnisvara AS-ile.

Kui aastatel 2007-2008 püüti leida muuseumi ehituse rahastamise skeemi, nähti ühe võimalusena kaasata euroraha. Isegi euroraha kaasamisega oli täiesti selguseta, kust saadakse ehituse omafinantseeringuks vahendid. Igatahes riigi rahaline kava- eelarvestrateegia, ei näinud toona selleks nelja aasta perspektiivis piisavaid rahalisi vahendeid. Siinjuures käituti Kultuuriministeeriumi juhtimisel põikpäiselt ja reaalsust arvestamata, lootuses, et ehk kuidagi ikka saab kui enam kuidagi ei saa. 2008.aastal oli nii rahandusministeeriumile kui ka EAS-ile väga-väga suure tõenäosusega teada, et Euroopa Liit ei rahasta muusemi ehitamist Tartusse, see informatsioon oli teada ka kultuuriministeeriumile ja laiemalt valitsusele, samuti see, et riigil puuduvad omafinantseeringu vahendid. Seda eelteadmist ignoreeriti pimesi. Lubadused olid antud, ERMi uue hoone eest võitleja imago oli loodud ning tõde ei tahetud tunnistada. Suures kärpetuhinas oli suhteliselt ilmvõimatu saada ka muuseumi eelarvelise rahastamise kokkulepet. Aga ka Riigikogu valimised olid tulemas ja enne valimisi ei tohi olla ju läbikukkuja... Ja nii jätkati vaidlusi Euroopaga ja liivale rajatud lootusega hoone ehitamise ettevalmistamist ja sisuliselt kõigi hingega asja juures olevate inimeste eksitamist. Tänavu jaanipäeva paiku tagastas taaskord Euroopa Komisjon ERM ehituse rahataotluse. Kas lõpuks eurotoetus tuleb ei ole teada, pigem on see ebatõenäoline.

Siiski pole ERM uue hoone ehitus kuidagi võimatu missioon. Selleks oleks vaja lihtsalt poliitilist tahet. Kui soovite, siis on ERM meie pärandus tulevastele põlvedele ja mis oleks loomulikum, kui see, et tulevased põlved võtavadselle ehitamise kohustuse enda kanda. Väga otstarbekas ja mõislik oleks olnud planeerida muuseumi uue hoone ehitus aastatesse 2010-2012 ja seda riigieelarvelistest vahenditest. Ehitise maksumus, ca 50 mln eurot oleks kolme aasta peale suurendanud meie eelarvedefitsiiti ainult umbes 0,15% võrra aastas. Ka sellise lisadefitsiidiga oleksme saanud kiidelda oma väga konservatiivse ja tasakaalustatud eelarvepoliitikaga. Teisest üljest oleks selline ehituse suurobjekt siiski märkimisväärselt andnud inimestele ja ehitusmaterjali tootjatele tööd ja leiba.

Kahjuks tundub iga päevaga üha enam, et ERM uue hoone ehitus hakkab meenutama järjest rohkem võidusamba ehitust Vabaduse väljakule, kus poliitpunktide kogumise tuhinas unustatakse mõistlikud ja ratsionaalsed lahendused.

EKP peab olema radikaalsem

No nii, Euroopa Keskpank (EKP) hakkas lõpuks ostma võlakriisis vaevlevate riikide võlakirju. See on muidugi samm õiges suunas probleemi lahendamisel, kuid minu arust veidi hiljaks jäänud ja ebapiisav. Nende riikide võlakirjad peaks turult ära tooma ning EKP peaks laenama neile otse, et välistada turumanipulatsioonid ja nende riikide raske olukorra pealt liigkasu võtmine. See oleks ka kõige kiirem viis nende riikide kriisist välja toomiseks ja normaalse majanduse taastamiseks. Peaks toimima täpselt nii nagu kriisis pankadega, et riik võtab need üle, päästes sellega majandust ja panga kliente. Euroopa Liit peab ka piltlikult öeldes need riigid üle võtma, andes ise neile otse laenu ning kehtestades ka laenu andmise tingimused.
Kui nende riikide võlakirju turult ära ei too ja "otsejuhtimisele" üle ei lähe nuumame ainult pankureid, võlakirjaspekulante ning pikendame nende riikide agooniat. Turg ei toimi enam ammu ratsionaalselt ega mõistlikult vaid tormab emotsionaalses meeltesegaduses. Kui võlakriisi sattunud riikide päästmisel pikalt venitatakse ning püütakse neid päästa ainult läbi tugiostude ja turu rahustamise on positiivne tulemus väga  visa tulema ning lõpuks ollakse ikkagi sama tulemuse ees nagu kommertspankade päästmisel, et kasumid on pankurite omad aga kahjud katavad kõik maksumaksjad. Mina ei taha kuidagi osaleda sellises päästepaketis, kus EKP trükib eimillestki raha, annab seda odavalt pankadele, kes võtavad sellelt 8-15% kümnist ja annavad siis selle edasi Kreekale või Itaaliale või Hispaaniale.

Kingitus pankadele

Täna kirjutas e24.ee: "Swedbank Eesti maksab emapangale Rootsis 243 miljonit eurot dividende, kuna sellelt summalt on maksud juba Lätis ja Leedus tasutud, ei saa riigikassa sellelt väljamakselt tulumaksu."
See on ilmekas näide meie tulumaksusüsteemi vildakusest ning sellest, kuidas on võimalik oma makse suurfirmadel nii optimeerida, et Eesti riigile tulumaksu ei peagi maksma.
Tegelikult on Eesti kaks suuremat panka SEB ja Swedpank (Hansapank) teeninud kümne aastaga (2001-2010) ligi 17 miljardit krooni kasumit ning tasunud ainult 270 miljonit krooni tulumaksu (see toimus Hansapanga ajal aastatel 2002-2004), SEB pole selle aja jooksul maksnud riigile sentigi tulumaksu.
Samal ajal on pangad ekspluateerinud Eesti riigi poolt koolitatud töötajaid, nautinud Eesti õigussüsteemi kaitset oma ärile ning kasutanud Eesti riigi poolt rajatud taristut. Muidugi pole see 17 miljardit krooni puu otsas kasvatatud vaid ikkagi Eesti ettevõtjate ja töötajate teenitud raha.

Majanduskriisiga kaotas töötaja 17% oma heaolust

Tänaseks on piisavalt statistilisi andmeid laekunud, et teha väike tagasivaade kriisi mõjudele mitte emotsionaalselt vaid numbriliselt. Kindlasti annab see võimaluse objektiivsemalt hinnata, kuidas valitsus on toime tulnud kriisi juhtimise või mittejuhtimisega. Hinnangu andmiseks võtame ühe "keskmise inimese" ja tema toimetuleku. Ning püüame teha selle keskmise inimese materiaalse heaolu võrreldavaks aastate tagusega, korrigeerides seda töötuse määra muutuse ja elukalliduse tõusuga.
Statistikaameti andmetel oli 2007.aastal keskmise palgatöötaja aastakeskmine brutotulu kuus 704,75 eurot ning 2010.aastal vastav näitaja 766,78 eurot. Heaolu oleks justkui kasvanud ja inimeste elu paremaks läinud. Kuid kas ikka on nii?

Esmalt peaksime 2010 aasta sissetulekut vaatama tööpuuduse kontekstis. Meil on andmed keskmise töötaja brutotulu kohta kuus. Mitte kõik keskmisest inimesest ei ole töötajad vaid 2007.aastal oli 4,9% keskmisest tööealisest inimesest töötu ja 2010.aastal juba 17,6 %. Selline töötuse kasv on vähendanud keskmise inimese 766,78 eurost nominaalset keskmist brutopalka 669,39 euroseks reaalpalgaks.

See keskmise inimese reaalpalk aga jätkab vähenemist tohutu kiirusega, kui püüame kohandada teda veel ka elukalliduse muutusega ehk püüame hinnata selle palga ostujõudu ja võrrelda aastaga 2007. Vahepealsete aastate tarbijahinna muutused on olnud 10,4; -0,1; ja 3%. Seega jääb 2010.aasta 669,39 eurosest palgast järgi 582,36 eurot.

Nagu näitab selline kiire arvutus, kaotas keskmine eestlane kriisiga 17,5% oma ostujõust, heaolust. See on tegelikult meie sisemise devalveerimise hind. See on päris ränk kukkumine. Keskmise inimese jaoks pole veel kõige hullem läbi. Tahaks meenutada, et reaalpalk jätkuvalt langeb, mitte ei tõuse, mis tähendab, et ka 2011.aastal on jätkunud keskmise eestlase toimetuleku allakäik.

Põhiprobleem on tööpuudus

Meie majanduse, ühiskonna toimimise põhiprobleem on väga suure osa tööjõu väljalangemine majandusest ehk tööpuudus. Just sellele probleemile peaks keskenduma ennekõike kogu valitsuse tegevus. Kuidas panna need ligi viiendik tööealistest majanduses toimima ning viia nad ühiskonna koormast (ka neil inimestel tuleb hing sees hoida ja neile elatusvahendid leida) majandust toetavateks inimesteks.
Kuna meil oma rahapoliitikat praktiliselt pole siis peame arvestama sellega, et majanduses on suhteliselt konstantne suurus ehk piiratud ressurss raha, mis peaks olema mingis mõttes vara või rikkuse mõõdupuu ja majanduse toimimise vereringe. Turumajanduse toimimise tõrgete ajal – majanduskriiside ajal toimub valulik ressursi ümberjagamine, kus on olemas tootmisvõimalused, tooraine, tööjõud, kuid inimesed peavad kannatama, sest selle kriisi tõttu langevad nad majandusest välja ja jäävad piltlikult öeldes nälga ja paljajalu.

Turimajanduse toimimise juures on peaaegu majandusseaduseks, et 80% rikkusest koguneb 20% inimeste kätte. Piiri rikkuse kontsentreerumisele paneb rikkusest ilma jäänud 80% vastuhakk olukorrale või siis valitsuse toimimine läbi ümberjagamise. Tänapäeva ühiskondades siiski rahva spontaanse vastuhakuni ei lasta asjadel kulgeda ning läbi demokraatia on jõutud heaoluühiskonna mudeliteni, kus valitsus tagab suurema ümberjagamise, kõigi ühiskonnaliikmete kaasatuse ning heaolu. Seda saavutatakse ligi 50% SKP ümberjagamisega läbi riigieelarvete.

Väga vale on arvata, et kui koondame ametist näiteks 20% riigieelarvest palka saavatest inimestest, siis on meie probleemid kõik lahendatud. See ei ole kohe kindlasti nii. Parimal juhul võtavad need ametnikud tänastelt töötajatelt nende ametikoha või hakates ettevõtjaks, võtavad senistelt ettevõtjatelt turuosa ning mingi ettevõtja on sunnitud oma turuosast loobuma või äri kinni panema ja töötajad ametist vabastama. Halvimal juhul täiendavad ametist vabastatud ametnikud töötute ridasid. Kus on siinjuures meie võit? Võitu polegi, see on ainult nende 20% huvides, kes käsutavad 80% ressurssi. Kas tõesti arvab keegi, et kui senise 1000 pagari asemel  on meil 2000 pagarit, et siis rahvas suudab 2 korda rohkem leiba osta, et kõik pagaritöökojad suudaksid samal tasemel majandada. Tegelikult juhtub see, et töötud ametnikud ei suuda enam üldse nii palju leiba osta ning isegi 1000 pagarile ei jätku turgu (tööd). Pagarid võite asendada ükskõik millise ettevõtjaga: telefoni- või arvutitootja, reklaamiagendi või kaupmehega. Tulemus ikka sama. Sest nagu alguses sai öeldud on rahamass suhteliselt konstantne ja piiratud. Kõik ei saa hakata ettevõtjateks, sest meil on turumajandus ja turgu ei jagu kõigile. Kui tuleb uusi tublisid ettevõtjaid siis tekib terve rida seniseid tublisid ettevõtjaid, kes hävivad oma ettevõtmisega. Kui tuleb juurde tublisid töötajaid, siis keegi endistest tublidest töötajatest kaotavad oma töö sest tööhõive määr on jällegi paika pandud turu poolt.

Meie majandust ei päästa kärped ja koondamised, need süvendavad probleemi. Meie majandust ei päästa ettevõtete tulumaksust vabastamine ning lõppkokkuvõttes ei ole ka lahenduseks maksukoormuse alandamine. Kriisi ajal päästab ainult riigi suurem sekkumine majanduse toimimisse ning suurem ressursi ümberjagamine või lisaressursi manustamine. Ajal mil turg ei toimi enam, on ainukeseks institutsiooniks, kellel on võimet turutõrkeid kõrvaldada valitsus. Miks meie valitsus ei astu piisavaid ja tuntavaid samme probleemi lahendamiseks? Miks tahetakse probleeme hoopis süvendada: koondada, külmutada palgad, alandada maksukoormust ja muuta riigi tulu- ja kulusüsteeme selliselt, et rikkamad maksavad vähem ja saavad rohkem? Pean siinjuures silmas tulumaksu alandamist, käibemaksu tõstmist, majaomanike maksuvabastust ning praegust emapalga süsteemi. Eks nende küsimuste vastus on lihtne: rahvas on nii tahtnud aga miks? Sellele ei oska ma vastata.

Maamaksu seadus vajab tõepoolest muutmist

Kinnisvaramaks (Eesti puhul siis maamaks, kuigi sellel on rida puudusi võrreldes kinnisvaramaksuga) on üks õiglasemaid, paremini administreeritavaid ning regionaalset ebavõrdsust vähendav maks. Isegi kui maamaks kaotada ei saa riik loobuda maksu kogumisest, ainult siis peab riik sama raha saama mingil muul moel kas otsese või kaudse maksuna. Seega maamaksu vabastus ei vähenda inimeste maksukoormust vaid jagab seda ümber. Veidi teistsugune oleks olukord, kui koos maamaksu erisustega langeks ka üldine maksukoormus, kuid seda pole siiski tänases Eesti olukorras ette näha.
Maamaks on omandi maks, mille maksmisest on väga keerukas kõrvale hoida. Maaomandit pole võimalik peita ega ära viia ning kui maksu ei maksa, siis on kõige viimase meetmena olemas ka maksu tagatis maa enda näol.
Oma tulusid on võimalik varjata ning maksustamisest kõrvale hoida. Tihti kuuleme, et ainult lollid maksavad makse. Tihti läheb suur osa teenitud üüritulust, turukaubanduse tulust aga ka kogu mittelegaalne tulu (vargused, narkokaubandus, salasigareti müügi tulu jne) maksudeklaratsioonidest mööda ja ikka põhimõttel, et "lollid maksavad makse". Kui selline raha jõuab lõpuks kinnisvarasse, siis pole aga maksustamisest pääsu.
Maamaks on sõltuvuses piirkonna maa keskmisest maksumusest (veelgi parem oleks, kui ta on sõltuvuses konkreetse maaomandi hinnast). Kallimas piirkonnas on maks kõrgem ja odavamas piirkonnas maks väiksem. Seega muudab maamaks kallimate piirkondade maa vähem ihaldusväärseks ning langetab seetõttu nende piirkondade hinda, sest kes tahaks osta kinniusvara piirkonnas, kus peab hakkama seda läbi maksustamise "uuesti välja ostma". Teisest küljest teeb ihaldatavamaks maaomandi nendes piirkondades kus maksukoormus maale on väiksem. Selliselt tagab maamaks maa hindade ühtlustumist üle Eesti. Kui lähtuksime ainult sellest põhimõttest, siis on Tallinna ja Harjumaa maksukoormus veel liiga madal ning äärealadel veel liiga kõrge. Maksu tõstmise vastu räägib ainult emotsionaalne argument, et see on minu või minu esivanemate maja ning kuidas ma sellest saan loobuda.
Maamaks võimaldab oluliselt vähendada investeeringu riski ning aitaks kaasa lõppkokkuvõttes kogu Eesti ühtlasemale arengule. Palju on räägitud Nõmme ja Pirita elamukruntidest ja nende omanike kõrgest maksukoormusest. Kuid siia kõrvale peaks kindlasti panema äärealade elanike või sinna kodu rajada tahtvate inimeste probleemi. Kui Nõmme elanike mure on, et neil on käes suur rikkus, mis on neile koormaks ja nad ei taha sellest koormast emotsionaalsetel põhjustel vabaneda, siis ääreala inimeste jaoks on probleemiks, et neil on käes varandus, mille rajamisse on nad kulutanud väga palju, kuid millest vabaneda ilma väga suurt kahju kandmata pole võimalik. Ollakse oma kodu orjad või kantakse vastasel korral suurt materiaalset kahju. Majandusliku olukorra muutudes (töötus, palga langus) on nõmmelasel viimase võimalusena kodu müük ja selle eest õiglane tasu ning võimalus kodu müügist saadud raha eest osta endale odavam kodu ning ülejäänud raha eest elada raske aeg üle, ääreala inimesel samas olukorras kodu sundmüügi korral jäävad praktiliselt tühjad pihud ning tal pole enam võimalik kuskil odavamat elukohta muretseda.
Kinnisvara maksustamist tuleks muuta õiglasemaks, minnes üldiselt maamaksult üle individuaalsele kinnisvaramaksule (see lahendaks ka vähemjõukamate nõmmelaste probleemi), kehtestada üle Eesti sarnased maksumäärad (mitte lubada omavalitsustel maksustamise määra muuta), näiteks 1% maksustamishinnast ja maksuvabastust lubada ainult sel juhul kui maksu kogumine on tema väiksuse tõttu mõtetu, näiteks kui aastamaks on alla 10 euro.

Maksu maksku need, kes omavad vähem?

Remo Holsmer, reformierakonna fraktsiooni aseesimees:"Tänase valitsuskoalitsiooni jaoks ei ole kodude maamaksust vabastamine mitte ainult rahanduslik, vaid palju põhimõttelisem küsimus. Meie arvates tuleb omanikuks olemist, sealhulgas kodu omamist, väärtustada. Me oleme põhimõtteliselt kodude maksustamise vastu ning leiame, et koduomanike maamaks tuleb üleriigiliselt tühistada."
Mis võiks olla sellise seisukoha mõte?

Kõigepealt kodu omamisest

Arvata võib, et kõik eestimaalased omavad kodu. Olgu see siis enda omandis või siis kellegi teise omandis üürikorterina. Meie kliima on lihtsalt selline, et ilma koduta on väga raske ära elada. Tõsi, meil on ka kahjuks päris palju kodutuid, kuid tegemist on siiski kurva erandiga. Valitsusliidu eelnõu hakkab käsitlema kodu omamist maksustama erinevalt. Need, kes on pärisomanikud ja ainult ühe kodu omanikud saavad soodustust. Need kes pole suutnud erinevatel põhjustel kodu omandada: on vaesemad, on veel noored ja vajavad ajutist kodu üürikorterina või seoses töökoha otsimisega vajavad ajutist kodu teises linnas üürikorterina, on pandud raskesse olukorda. Kui keegi üürib oma korterit või maja teistele inimestele, siis võib arvata, et tal on mitu elamispinda ja uus maksuvabastus hakkab kehtima ainult ühe elamispinna suhtes. See omakorda tähendab, et välja üüritav elamispind maksustatakse maamaksuga. On ilmselge, et see maakmaksu maksumus lisatakse üürihinnale. See tähendab seda, et maksusoodustust saavad kodu pärisomanikud, kuid need kellel on kõige suuremad probleemid oma kodu leidmisega (üürnikud) saavad karistatud selle eest maamaksuga. Leian, et maksusoodustustega ei ole võimalik sundida inimesi saama omanikeks. Veelgi enam, selline maamaksusoodustus seab vaesuslõksu kodu omamisele, sest olles enne oma elamispinna omamist üürikodu omanik väheneb võimalus raha akumuleerida, et lõpuks oma isiklik elamispind osta. Seega ei ole valitsuskoalitsioon põhimõtteliselt kodude maksustamise vastu vaid on põhimõtteliselt heal järjel olevate inimeste kodude maksustamise vastu.

Omanikuks olemine

Omanikuks olemine on seda suurem, mida rohkem sul omandit on. Omand võib olla väga erinev: maa, autod, raha, laevad. lennukid. Mida rohkem sul vara, seda suurem omanik oled. Omandi kogus ja kvaliteet näitab üldiselt inimese jõukust. Kui nüüd valitsuskoalitsioon väärtustab omanikuks olemist, siis mida see tähendab maksusüsteemi kontekstis? Kas see tähendab seda, et mida rohkem sul omandit seda väiksem maksukoormus. Tundub, et ongi nii. See tegelikult paljastab kogu reformierakonna maksuideoloogia. Mida suurem omanik, seda väiksem maks. Ütleb ju reformierakond ei astmelisele tulumaksule, seisab vastu automaksu sisseviimisele, ei toeta kinnisvaramaksu rakendamist, kus maksaksid rohkem need, kellel kallim kinnisvara. Aga kui omanikud või need, kellel on rohkem omandit peaks vähem maksu maksma, kes siis peaks rohkem maksu maksma? Riik ilma maksu kogumata ju toimida ei saa. Vastuse leiab meie maksusüsteemist: maksavad need kes tahavad süüa osta (20% käibemaksu), maksad siis, kui lähed hambaarstile või visiiditasuna arsti juurde, maksad siis kõrget riigilõivu, kui pead dokumente vahetama või proovima oma õigusi kaitsta kohtus, maksad siis kui oled töötaja (kui saad juba omanikuks siis võtad dividende ja maksad vähem) ja nüüd siis hakkad maksma ka siis kui sul pole võimalust oma isiklikku kodu osta ja pead elama üürikorteris.
Huvitav, kui rängalt peab veel vaesemaid inimesi maksustama, et valija loobuks sellisele ideoloogiala oma hääle andmisest?

Ma tahan viia oma raha panga käest ära

Riikliku kogumispensioni teise samba fondides on meie raha ligi 1, 08 miljardit eurot. Riigi enda fondid (stabiliseerimisreserv ja kassareserv) on umbes samas suurusjärgus, ehk 1,07 miljardit eurot.
Teise samba fondide halduskulud on ca 1% fondide mahust ehk ca 10 miljonit eurot aastas, riigi fondide halduskulud on samal ajal 0,8 miljonit eurot aastas.
Pensionifondide tootlus oli kriisiaastatel umbes -15%, riiklike fondide tootlus oli samal ajal umbes 5%. Tõsi, buumi ajal oli kogumispensionite tootlus ca 15% samal ajal kui riiklikud fondid olid tänu oma kõrgendatud ligviidsus- ja konservatiivsusnõuetele ainult 3-4% tootlikkusega.
Need numbrid näitavad, et riik, läbi oma väikese riigikassa meeskonna on olnud väga efektiivne ja tubli fondihaldur. Minu küsimus on: miks ei saa ma oma pensioniraha usaldada riigikassa haldurite kätte? Riigikassa haldurid ei röövi iga aasta minu rahast 1% vaid saaks hakkama 0,1% halduskuludega ning fondi mahu kasvades kindlasti veel väiksema summaga.
Valitsusel tuleks kiiresti luua riiklik pensionifond(id) ning anda see riigikassa halata. Mina viiksin oma pensioniraha kindlasti sellesse fondi. Ma ei ole nõus, et pangad teenivad minu rahaga hõlptulu.

Kreekale ei sobi euro

Kreeka on riik, kus inimesed on üldiselt õnnelikud ja muretud. Tegelevad peamiselt kaubanduse ning turismiga. Kreeklased ei taha makse maksta, pole seda eriti innukalt kunagi teinud ning ootavad, et valitsus kannaks nende eest hoolt. Kui valitsus astub samme, mis nende head elu häirivad, tullakse tänavale ja ollakse valmis oma heaolu kaitsma tänavalahingutes.

Enne euroga liitumist 2002 aastal paistis Kreeka oma valuuta drahm silma väga kiire devalveerumisega. Aastane inflatsioon oli pidevalt üle 15%. Valitsussektor ei tunnistanud tasakaalus eelarvepoliitikat ning tegi kulutusi vastavalt vajadusele. Kiire hinnatõus tõi kaasa kõrgendatud nõudmised iga-aastasele sissetulekute kasvule. Riigi koguvõlg samas ei kasvanud väga drastilisel määral. Sellise rahapoliitikaga kohaneti ja harjuti. Valitsus ei koormanud oma elanike kõrge maksukoormuse ega maksude sissenõudmisega.

Samas selline süsteem töötas. Kui küsite, et kuidas on võimalik niimoodi valitsusel toimida ehk siis üle oma võimete elada? Aga väga lihtsalt. Valitsusel lihtsalt ei lõpe kunagi raha otsa. Kui raha tuleb puudu, siis trükitakse seda lihtsalt juurde. Kreekas kasvas iga-astaselt raha pakkumine ligi kolmandiku võrra. Sellisel rahamassi suurendamisel oli ka teine eelis, valitsus ei pidanud vaeva nägema maksusüsteemi ümberkorraldamise ega maksude kogumisega. Vaja minev raha lihtsalt toodeti ise juurde ehk kasutati „inflatsioonimaksu“ mida maksumaksja ei tunnetanud riikliku maksuna ning oli sunnitud lihtsalt kinni maksma läbi kõrgema kauba ja teenuse maksumuse.

Peale liitumist euroga ei olnud võimalik enam sarnast poliitikat jätkata. Valitsuselt kadus hoob eelarve täitmiseks. Kodanikkond aga ei muutunud. Ikka ootasid nad valitsuselt teenust, palgatõusu ning ei tahtnud makse maksta. Valitsussektor jätkas ikkagi defitsiidis, sest maksumaksmise tava ju riigis puudus. Nüüd tuli hakata valitsusel laenama, et vältida rahva tulekut tänavale ning selleks et säilitada tööhõive ja elatustase ning kõigele sellele lisandus veel ka üleilmne finants- ja majanduskriis. Kreeka hakkas alates 2002.aastast laenama tõusvas joones, alustades 4,5% SKP-st aastas ja lõpetades 2009.aastal 15,4% SKP-st.

Ei usu, et kreeklased on nõus loobuma oma elustandardist ei usu ka et oleks võimalik kreekas kõik maksud kokku koguda või maksukoormust tõsta. Tundub, et kreeklastele sobib palju paremini oma drahm ja oma rahapoliitika. Siis saavad nad jätkuvalt õnnelikult elada ja ei pea tänavatel võitlema oma heaolu eest.

Kas Eesti jätab OECD jõusaali raua roostetama?

Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni OECD missioon on arendada poliitikaid, mis tõstavad majanduslikku ja sotsiaalset heaolu maailmas. Eesti liitumisel OECD-ga rõhutati, et see organisatsioon koondab maailma parimaid eksperte nii majanduse kui ka riigivalitsemise alal ning Eesti jaoks on just oluline analüüs ja soovitused, mida see organisatsioon pakub erinevate valdkondade poliitikate kujundamisel. Eesti suursaadik OECD juures on kirjeldanud selle organisatsiooni olulisust Eesti jaoks alljärgnevalt: „Kui aga rääkida käegakatsutavamatest asjadest, siis, nagu eespool mainitud, kujutab OECD endast väga professionaalset analüüsikeskust. OECD peasekretär Angel Gurria on öelnud, et OECD on nagu jõusaal, kus on kõik vajalikud masinad ning igaüks valib nende seast, milliseid kasutada ja milliseid lihaseid treenida. Loodamegi edaspidi seda masinavärki meie riigi heaks maksimaalselt ära kasutada ning ka omalt poolt masinale võimsust juurde anda.“[i]

Käesoleva aasta aprillis valmis OECD-l Eesti kohta majandusülevaade[ii] kus jagatakse terve rida soovitusi poliitikate muutmiseks. Selliseid ülevaateid annab OECD loomulikult ka teistele riikide kohta, ka kõige arenenumate nagu Saksamaa või Soome ja ikka on neis kesksel kohal soovitused, kuidas poliitikaid paremaks ja efektiivsemaks muuta. Seetõttu ei saa selliseid analüüse võtta, kui teravat kriitikat meie majandus- ja sotsiaalpoliitika kohta, vaid ikka ainult kui kõrvaltvaataja heatahtlikku näpunäidet ja soovitust parema majandus- ja elukeskkonna kujundamiseks. OECD soovitused ei ole üldiselt poliitiliselt kallutatud ning selliselt, neutraalsena, avardavad meie valikuvõimalusi ja sisepoliitilist diskussiooni majanduspoliitiliste otsuste langetamisel. Eesti majanduspoliitilise diskursuse suureks puuduseks on ideede paljususe välistamine ja ühe „õige“ majanduspoliitika domineerimine, naeruvääristades ebakompetentsena teisi nägemusi.

Aprillis avaldatud majandusülevaates tunnustab OECD Eesti valitsuse pingutusi ettevõtjasõbraliku majanduskeskkonna loomisel, eelarve tasakaalustamisel kriisi ajal ning meie liitumist euroalaga. Siiski peitub dokumendi olulisem osa just soovitustes erinevate poliitikate muutmiseks või täiendamiseks. OECD soovitused võiks üldistatult koondada ühe nimetaja alla: Eesti valitsus peab olema aktiivsem - reageerima jõulisemalt probleemidele ning muutma oma lihtsat, majandusse mittesekkumise poliitikat. OECD soovitused on inimesest lähtuvad ja arusadavad kõigile neile, kes vaatavad avatud pilgul Eestis ringi ning näevad probleeme mis vajavad lahendamist. Olgu selleks siis kõrge tööpuudus ning sellega kaasnevad hädad või ravimite ja hambaravi kättesaamatus nende kalliduse tõttu, tervishoiutöötajate madalad palgad ja nende lahkumine välismaale või pikale venivad ja kulukad pankrotiprotsessid, töötukassa ja omavalitsuste võimetus pakkuda vajalikus mahus ja kvaliteedis teenuseid või vaesuse kasv.

Tööpuudus

Majandusülevaates nähakse valitsuse jaoks ühe suurema lähiaja väljakutsena tööpuudust. Selline lähenemine on igati loogiline, sest kõrge tööpuudus vähendab oluliselt riigi majanduspotentsiaali ning on tõsiseks koormaks kogu ühiskonnale. Koos kõrge tööpuudusega kaasneb ju rida muid töötusega kaasnevaid: tööealiste inimeste lahkumine riigist, perede raskendatud toimetulek ja vaesumine, laste haridusvõimaluste ahenemine, terviseprobleemid, pensionikindlustuse vahendite vähenemine ja sellega seotud pensionäride vaesumine. OECD juhib tähelepanu asjaolule, et kui töötusega aktiivselt ei tegelda on suur oht majandustsüklist tekkinud väga kõrge tööpuuduse muutumine struktuurseks ja seetõttu püsivaks tööpuuduseks. Tööpuuduse teemaga tõsiseks tegelemiseks vajab Töötukassa suuremat võimekust, mille arendamine on suuresti kinni tema piiratud rahalistes vahendites. Töötukassa eelarve vajab täiendamist nii organisatsiooni vajaduste kui ka aktiivse tööhõive meetmete osas. Kuigi Eesti tööpuudus on OECD riikide kõrgemaid, siis töötute ümberõppele ja koolitusele kulutatavad vahendid osakaaluna SKP-st on alla OECD keskmise.

Erasektori lähiaastate edukuse ja ellujäämise küsimus on efektiivsemaks muutumine, mis tähendab vähemate kuludega (vähemate töötajatega) rohkem toodangut. Seetõttu on ka ebatõenäoline, et erasektor suudaks lähiaastatel luua piisavalt uusi töökohti hõive märgatavaks suurendamiseks. OECD peab oluliseks riigipoolset tuge uute töökohtade tekitamisel. Soovitatakse rakendada tähtajalisi ja täpselt suunatud palgasubsiidiume, uute töökohtade loomiseks ning teha madalapalgaliste ja väiksema konkurentsivõimega inimeste osas maksusoodustusi sotsiaalmaksu ja töötuskindlustusmaksete osas.

Fiskaalraamistiku tugevdamine

Valitsuse senise eelarvepoliitika suhtes on OECD üpriski kriitiline. Valitsuse senist  eelarvepoliitikat „tasakaalus või ülejäägiga eelarve,“ nagu seda nimetab OECD, peetakse liiga lihtsustatuks ja mittepiisavaks ning jätkuvalt protsükliliseks. Sellise poliitika suurimaks probleemiks on see, et see ei arvesta majanduse potentsiaalse tasemega kulutuste osas ning eelarve aluseks oleva majanduskasvu üleprognoosi korral viib valitsuse väga suurde defitsiiti, mida nägime meie majanduskriisi algusaastatel. Kuna „tasakaalus või ülejäägiga eelarve“ poliitika võimendab üldjuhul majanduse tsüklilisust, siis tuleks valitsusel astuda samme neutraalse või vastutsüklilise eelarvepoliitika suunas. Seda saab teha siis, kui valitsus hakkab eelarvestamisel lähtuma majanduse potentsiaalsest tasemest, mitte ei klammerdu majandusprognoosist lähtuva eelarvetulude numbri külge. Eesti eelarvepoliitika muutmise vajadusele on juba aastaid tähelepanu juhitud ning mitte ainult OECD vaid ka IMF poolt[iii]. OECD näeb ilmselt valitsuse võimetust oma eelarvepoliitikat muuta ning on seetõttu tulnud välja ettepanekuga rakendada eelarvepoliitika teenuistusse sõltumatu finantsanalüüsi institutsioon, kes kehtestaks valitsuse eelarvepoliitika aluseks olevad kululaed ja jälgiks „valvekoerana“ eelarvepoliitika elluviimist.

Eelarvepoliitika tasakaaluküsimus on ainult üks osa fiskaalraamistiku tugevdamisest. Kindlasti on oluline riigi tulupoliitika, mis tagab riigi jaoks oluliste kulutuste tegemise ja kogu eelarvepoliitika võimalikkuse. Kulude ja tulude osas on OECD majandusülevaade väga tasakaalustatud dokument. Kui nähakse ette vajadus suurendata tervishoiu ja Töötukassa rahastamist, siis pakutakse välja ka selleks sobivaid maksupoliitilisi lahendusi. Maksupoliitilised valikud aga on suures osas väga selged poliitilised valikud. Mis võib olla parim lahendus enamusele inimestele ja Eesti majandusele ei pruugi sobituda parteide ideoloogilisse arhitektuuri. Siit ehk tuleks otsida ka põhjuseid, miks valitsus on selgelt kriitiline OECD maksuettepanekute suhtes.
OECD on lähtunud meile maksupoliitilisi ettepanekuuid tehes põhimõttest, et need ei kahjustaks Eesti majanduse konkurentsivõimet ja jätkusuutlikkust ning võimaldaks rahastada olulisi tegevusi kahjustamata eelarvetasakaalu. OECD nägemuses võiks Eesti maksukoormust tõsta:
·       käibemaksuerisuste kaotamisega;
·       kinnisvaraga seotud maksude tõstmise ja selle vara väärtusega sidumisega;
·       saastemaksude tõstmisega;
·       automaksu kehtestamisega.

Õigusruumi arendamine

Ühe olulise kitsaskoha ja riskina näeb OECD meie pankrotiõigust ning pankrotiprotsessi kulukust ja kohmakust. Kui OECD riikide paremate näitajate kohaselt kestab juriidiliste isikute keskmine pankrotimenetlus umbes aasta või vähem, siis Eestis kestab see protsess umbes kolm korda kauem. Probleeme ja riske nähakse ka eraisikute laenukoormuses. Majandusbuumi ajal kasvas väga jõudsalt eraisikute laenukoormus. Kõrge tööpuuduse tingimustes on aga tegemist väga tõsise riskiga, mis jõuab kahjuks tihti maksejõuetuseni, eraisiku pankrotini. OECD teeb ettepaneku lihtsustada täiendavalt eraisikute pankrotimenetlust ja võlgade ümberkujundamist. Juriidiliste isikute pankrotimenetluses näeb OECD probleemina nende protsesside keerukust ja rahvusvahelisust ning teeb soovituse suurendada kohtusüsteemi võimekust ja rakendada Eestis pankrotimenetluse jaoks selleks spetsialiseerunud erikohut.

Valitsuse toimimine efektiivsemaks

Valitsuse efektiivse toimimise seisukohalt uuriti ja käsitleti OECD majandusülevaates ainult tervishoiu ja omavalitsuse valdkonda. Sellest tulenevalt on valitsuse toimimise efektiivistamisega seotud ettepanekud suuresti ainult tervishoiu ja omavalitsuse tegevusalalt.

Meie tervishoiusüsteemi hinnatakse üldiselt suhteliselt heaks. Samas juhitakse tähelepanu tervishoiusüsteemi üldisele alarahastatusele, mis võib pikemas perspektiivis kaasa tuua ohu süsteemi jätkusuutlikkusele. Madalad palgad toovad kaasa spetsialistide lahkumise riigist ning arstide ja õdede defitsiidi. Liiga kõrgeks hinnatakse meie inimeste omaosalust tervishoius ja seda just ravimite ja hambaravi osas. Vähemjõukate inimeste jaoks on muutumas hambaravi ja ravimid kättesaamatuks, mistõttu mitmed haigused võivad muutuda krooniliseks ja lõpptulemusena inimeste tervislikust seisundist tulenev kahju ühiskonnale vägagi suureks. Kuna vanemaealised on üldiselt suuremat ravimite ja tervishoiuteenuse tarbijad, juhib OECD tähelepanu ka pensionäride olukorra halvenemisele ning vajadusele tõsta lähiajal pensione, et pensionärid ei vaesuks. Kogu olukorra parandamiseks tervishoius soovitab OECD jällegi suunata rohkem vahendeid süsteemi, tõsta arstide ja õdede palka ning muuta haiglavõrku ratsionaalsemaks.

Valitsuse vastus

OECD saab oma valdkonna parimate ekspertidega anda riikidele kõrvaltvaataja soovitusi erinevate poliitikate muutmiseks ja täiendamiseks, poliitikate teostamine jääb aga ikkagi riikide valitsuste poliitiliseks valikuks. Eesti valitsuse senine reaktsioon ja ka poliitikadokumendid on olnud siiamaani üsna ignorantsed OECD soovituste suhtes. Rahandusminister on kahelnud selles, kas OECD soovitused on ikka antud Eesti kohta, väljendanud arvamust, et osad OECD soovitused ei ole Eestile sobilikud.[iv] Selline arvamus põhineb usul, et on olemas üks  „õige“  majanduspoliitika ning teistsugused nägemused ei saagi olla seetõttu sobilikud. Jagan siiski seisukohta, et kõik OECD ettepanekud on Eesti jaoks sobivad, sest nad on ju esitatud lähtudes Eesti vajaduste ja poliitikate analüüsist. Pigem on küsimus selles, millised ettepanekud on meie erakondadele poliitiliselt vastuvõetavad, millised mitte.

Kõige selgemalt ja konkreetsemalt kajastub meie valitsuse vastus OECD ettepanekutele just äsja vastu võetud valitsuse tegevusprogrammist.[v] Silma torkab suhteline üksmeel majanduskeskkona arendamises ning süvenev vastuolu fiskaal- ja sotsiaalpoliitikas. Eelarvepoliitika peatükis jätkab valitsus järjekindlalt  „tasakaalus või ülejäägiga eelarve“ poliitikat, mis tähendab seda, et põhimõttelisi muutusi ei tule ning valitsus ei hakka kasutama eelarvepoliitika suunamiseks sõltumatu finantsanalüüsi institutsiooni teeneid.

OECD maksuettepanekute rakendamist me valitsuse tegevusprogrammist me ei leia, välja arvatud tööjõumaksude osa. Valitsusel on plaan alandada tulumaksu ja töötuskindlustusmakseid ning osaliselt sotsiaalmaksu. Samas käitub valitsus siiski OECD soovitustele vastupidiselt, alandades ennekõike kõrgepalgaliste maksukoormust, mitte madalama konkurentsivõimega isikute maksukoormust. Otse vastupidine suund aga on valitsusel võetud kinnisvaraga seotud maksude osas, sest tegevusprogrammis on eesmärgiks seatud maamaksu osas laiendada elamualuse maa maksuvabastust, mis viib veelgi alla maamaksu osakaalu maksulaekumistes ning nõrgendab omavalitsuste tulubaasi.

Lisaks vastuolulisele maksupoliitikale on valitsuse tegevuskavast keerukas välja lugeda ka soovi kiiresti kasvatada Töötukassa võimekust. Töötukassa võimekuse kasv on planeeritud realiserida alles 2013.aasta IV kvartalis, kuid kas siis pole juba hilja? Samas on positiivne, et töötuse ja ümberõppe teemale on ka valitsuse tegevuskavas palju tähelepanu pööratud. Kindlasti tuleb märkida positiivsena valitsuse soovi leida tervishoiule lisarahastamist ning saavutada tarbija jaoks odavamad ravimid. Samas jääb üles küsimus – kust saada lisavahendeid kõigi planeeritud tegevuste rahastamiseks. Täiendavate vahendite leidmine riigieelarvest ongi tegelikult väga keerukas, kuna väga selgeks valitsuse prioriteediks on seatud maksukoormuse alandamine koos tasakaalus või ülejäägiga eelarve saavutamisega.

Valitsuse toimimise efektiivsemaks muutmisel oli OECD üheks ettepanekuks haldusreformi läbiviimine: omavalitsuste tugevdamine ja liitmine. Samasuguse lähtekohaga asus koalitsioonikõnelustesse ka Isamaa ja Respublica Liit, viidates selgelt, et nende jaoks on üks kindel teema haldusreform[vi] kuid valitsuse tegevuskavva pole haldusreform siiski jõudnud ja jääb ilmselt ka seetõttu taaskord läbi viimata.

Valitsus on vähe arvestanud OECD ettepanekutega ja nimetanud neid osaliselt mittesobilikuks. Tõepoolest on valitsustel see vabadus olemas, kuid kas heade soovituste ignoreerimine annab Eesti masinavärgile võimsust juurde? Sellele küsimusele ei saa me lõpplikku vastust ilmselt kunagi, sest me ei saa kunagi teada, mis oleks läinud teisiti, kui oleksime rakendadud teistsugust poliitikat. Siiski tundub, et Eesti ei taha minna OECD jõusaali ning jätab vähemalt osaliselt selle jõusaali raua roostetama.

---

[i] http://www.vm.ee/?q=node/10900

[ii] http://www.oecd.org/dataoecd/24/51/47476715.pdf

[iii] http://www.imf.org/external/np/ms/2010/121310.htm

[iv] http://www.e24.ee/?id=421029

[v] http://valitsus.ee/et/valitsus/tegevusprogramm

[vi] http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/mart-laar-irl-paneb-labiraakimiste-lauale-haldusreformi.d?id=41650903