Riigikogu üheksanda koosseisu rahanduskomisjoni liikmena osalesin kahe riigieelarve koostamisel. iIga kord, kui asuti riigieelarvesse „koolikatuste raha“ sisse suruma, valdas mind suur vastikustunne.Vastikustunne selle pärast, et sellistel viimase hetke rahaeraldistel puudus tihti loogika ja võrdväärne kohtlemine, luges lihtsalt see, kellel oli tugevam hääl ning kust olid riigikogulased pärit. Peale selle, et niisugune rahaeraldus ei ole ei süsteemne ega põhjendatud, on ta muutnud omavalitsusjuhid valitsusparteide lõa otsas jooksjaks ja nende peost sööjaks. Omavalitsuse objektide rahastamise nimel ollakse valmis salgama oma poliitilised vaated ning astuma valitsuserakonna ridadesse.
Meenutagem kas või Misso vallavanema parteivahetust valla koolile ehitusraha saamise nimel. Üldlevinud ongi seisukoht, et vallavanem peaks suurema osa ajast viibima Tallinnas ja tegema lobitööd valla objektide tarvis raha saamiseks. Kõva vallavanem on see, kes suudab oma valla objektid oluliseks, riigi erirahastuse vääriliseks rääkida.
Oluliseksrääkimise juures on äärmiselt oluline, millisesse parteisse sa kuulud. Peale selle, et selliste rahaeraldustega kontrollivad valitsusparteid kohalikke omavalitsusi, annab see edevatele poliitikutele võimaluse lengilikult riigi rahaga — ehk siis meie rahaga — oma valimiskampaaniat teha.
Kas siis polegi teist võimalust? Kas ongi nii, nagu ütleb peaminister, et ta ei saa küsimusest aru ja et apoliitilist eelarvet ei ole olemas? Tõepoolest, apoliitilist eelarvet pole olemas, kuid peaminister võiks ikkagi probleemist aru saada ja leida valitsusjuhina võimalusi sellist jama vältida.
Peaminister peaks ehk enda käest ka küsima, kas riigikogu üldse peab olema see „katuseraha“ jagamise koht. Ehk peaksid omavalitsused ise otsustama oma investeeringute üle. Kas ei peaks hoopis kohaliku omavalitsuse volikogu otsustama, kas kohalikule pensionäride seltsile sada tuhat krooni eraldada?
Juba kuus aastat tagasi oli selge, et kehtiv omavalitsuste rahastamise süsteem ei võimalda finantseerida enamikku Eesti omavalitsusi vajalikul tasemel, et nad suudaksid korras hoida oma koolid, lasteaiad, raamatukogud. Omavalitsustele eraldatava tulu mehaaniline suurendamine mitte ei lahendaks rahastamissüsteemi iseärasusest tulenevat probleemi, vaid pigem süvendaks seda. Jõukamad omavalitsused muutuksid veelgi jõukamaks ning väiksema sissetulekuga omavalitsuste mahajäämus suureneks veelgi.
Juba siis oli selge, et tuleb otsustavalt reformida omavalitsuste rahastamise süsteemi ja lõpetada riigieelarvest „katuseraha“ jagamine. Sotsiaaldemokraadid on juba kaks korda esitanud riigikogule omavalitsuste rahastamise muutmise seaduse eelnõu, kuid seni tulutult.
„Koolikatuste“ raha jagamine riigikogulaste poolt on juriidiliselt korrektne, kuid see ei peaks olema nende töö. Seda peaksid tegema kohaliku volikogu liikmed. Samas, kuni seadust ja omavalitsuse rahastamist pole muudetud, tuleb sellega riigikogulastel siiski tegelda. Need, kes näevad selles probleemi, tegelevad sellega vastikustundega, ning need, kes probleemi ei näe, tormavad mööda Eestit, vehivad 100 000-krooniste tšekkidega ja kiitlevad, et tegime ära.
10.2.07
Valijaid petetakse
Tundub kehtivat tõde, et suured sulid tõllas väiksed sulid võllas ehk tuues selle ütlemise valimiste konteksti, mida rohkem sa valijat lollitad, petad, seda suurema tõenäosusega sa Riigikokku pääsed, mida ausam oled valijate suhtes, seda suurem on oht jääda Riigikogu ukse taha.
Selline suhtumine valijatesse on ilmselt alguse saanud Reformierakonna lubadusest asuda maksma keskmiselt 9000 kroonist palka. Seda lubadust oli raske üle pakkuda aga tundus üsna ebatõenäoline ja lubaduseks ja rahva petmiseks see jäigi, aga rahvas ikkagi valis valemängijaid. Nendel valimistel on meil juba vähemalt kaks suurpetturit kes üritavad rahvast lollitada suurte numbritega ja kõrgete kohtadega arenenud riikide seas.
Eestis on väga jämedalt võttes ühe pensionäri kohta poolteist töölkäivat inimest. Selleks, et nelja aasta pärast oleks keskmine pension üle 8000 krooni, peaks keskmine töötaja teenima üle 26 000 krooni kuus ehk iga aastane palgatõus kõigile töötajatele, mitte ainult lubatud avaliku teenistuse ametnikele, üle 20%. Kas te usute, et see on kuidagi võimalik? Mina ei usu, et on võimalik sundida kõiki tööandjaid tõstma igal aastal palka üle 20%. Selliseid numbreid on võimalik saavutada ainult rahareformiga aga kas me oleme siis õnnelikud? Seega on tegelikut tegemist teadliku valijate petmisega.
Kuidas jõutakse 15 aastaga Euroopa jõukaimate hulka? Tänane majanduskasv on peamiselt tingitud tohutust laenuraha ja euroraha sissevoolust Eestisse. Varsti kuulub kogu Eesti riigi kinnisvarasektor Rootsi pankadele. Kui oleme oma riigi selliselt maha müünud, saadud raha maha prassinud, tuleb üks hommik räige pohmell, kus me avastame, et ei suuda oma riiki tagasi osta. Majanduses tähendab, see lihtsalt seda, et meil saavad ühel hetkel tagatised otsa ja me ei suuda enam riiki raha juurde laenata ning tarbimine hakkab väga kiiresti kokku kuivama ja koos tarbimisega hakkab väga kiirelt kokku kuivama ka majanduskasv mis võib muutuda majanduslanguseks. Tahan öelda lihtsalt seda, et tänane kiire majanduskasv on ajutine ning valitsuse poolt kontrollialt välja lastud elukalliduse kasv on need ratsud, millega Euroopa 5 rikkama riigi hulka pole kuidagi võimalik ratsutada.
Selline suhtumine valijatesse on ilmselt alguse saanud Reformierakonna lubadusest asuda maksma keskmiselt 9000 kroonist palka. Seda lubadust oli raske üle pakkuda aga tundus üsna ebatõenäoline ja lubaduseks ja rahva petmiseks see jäigi, aga rahvas ikkagi valis valemängijaid. Nendel valimistel on meil juba vähemalt kaks suurpetturit kes üritavad rahvast lollitada suurte numbritega ja kõrgete kohtadega arenenud riikide seas.
Eestis on väga jämedalt võttes ühe pensionäri kohta poolteist töölkäivat inimest. Selleks, et nelja aasta pärast oleks keskmine pension üle 8000 krooni, peaks keskmine töötaja teenima üle 26 000 krooni kuus ehk iga aastane palgatõus kõigile töötajatele, mitte ainult lubatud avaliku teenistuse ametnikele, üle 20%. Kas te usute, et see on kuidagi võimalik? Mina ei usu, et on võimalik sundida kõiki tööandjaid tõstma igal aastal palka üle 20%. Selliseid numbreid on võimalik saavutada ainult rahareformiga aga kas me oleme siis õnnelikud? Seega on tegelikut tegemist teadliku valijate petmisega.
Kuidas jõutakse 15 aastaga Euroopa jõukaimate hulka? Tänane majanduskasv on peamiselt tingitud tohutust laenuraha ja euroraha sissevoolust Eestisse. Varsti kuulub kogu Eesti riigi kinnisvarasektor Rootsi pankadele. Kui oleme oma riigi selliselt maha müünud, saadud raha maha prassinud, tuleb üks hommik räige pohmell, kus me avastame, et ei suuda oma riiki tagasi osta. Majanduses tähendab, see lihtsalt seda, et meil saavad ühel hetkel tagatised otsa ja me ei suuda enam riiki raha juurde laenata ning tarbimine hakkab väga kiiresti kokku kuivama ja koos tarbimisega hakkab väga kiirelt kokku kuivama ka majanduskasv mis võib muutuda majanduslanguseks. Tahan öelda lihtsalt seda, et tänane kiire majanduskasv on ajutine ning valitsuse poolt kontrollialt välja lastud elukalliduse kasv on need ratsud, millega Euroopa 5 rikkama riigi hulka pole kuidagi võimalik ratsutada.
31.1.07
Kahjutuld ei kustutata bensiiniga
Majandus on teatavasti tsükliline, oma majanduskasvude ja majanduslangustega, vahel räägitakse ka ülikiirest majanduskasvust ning majanduskriisist. Selliste suurte kõikumistega majanduses on püütud üldiselt võidelda ja sest sellise suure amplituudiga kõikuvast majandusest ei võida peaaegu keegi ja kõige rohkem kaotab tavaline inimene, kes võib kaotada oma töö, oma säästud, oma eluaseme jne.
Stabiilse majanduse eest võitlemisel kasutatakse erinevaid mehhanisme. Näiteks reguleeritud põllumajandusturg, teised reguleeritud turud, intressimäärade kontrolli all hoidmine samuti püüd kontrollida inflatsiooni ja maksunduses toimivad automaatsed stabilisaatorid. Üheks stabiilse majanduse määranguks Euroopas on Maastrichti kriteeriumitest kinni pidamine. Meie majandus kahjuks ei vasta neile nõuetele ja sellega seoses ei võeta meid ka rahaliidu liikmeks, sest me kujutame ohtu stabiilsele süsteemile.
Inflatsioon Eestis tuleneb eelkõike rahapakkumise kasvust. Jäädes lootma igikestvale majanduskasvule ja panustades kõrgele inflatsioonile on meie laenukoormus kohutava kiirusega kasvanud, Eestisse on tulnud hulka Euroraha ja kõik see raha on veel ka võimendunud majandusbuumi foonil.
Raha võimendumisest toon näite: Oletame, et olen automüüja ja näen, et majandus kasvab, automüügi numbrid lähevad ülesmäge, olen väga optimist ning laenan 10 000 000 krooni. Kasutades pikemaid maksetähtaegu ostan korraga 10 000 000 krooni eest kinnisvara ja 10 000 000 krooni eest uusi autosid, lootuses, et ma jõuan need enne maha müüa, kui kinnisvara maksetähtaeg läheneb ning majanduskasvu tingimustes see asi õnnestubki ja ma olen 10 miljoni krooniga tekitanud 20 miljonilise käibe ja loomulikult ka selle pealt teeninud, ehk kasvatanud siis juba 20 miljonit. Selline asi saab toimuda ainult kiire majanduskasvu tsüklis ja kui tulevad tagasilöögid, siis väheneb raha pakkumine väga suure kiirusega, püramiidskeem kukub kokku ning majanduskasv võib väga kergelt pöörduda languseks.
Mainisin eelnevalt ka automaatseid stabilisaatoreid maksunduses, selleks on üldiselt astmeline tulumaks. Toimib see lihtsalt ja õigeaegselt. Kui on tegemist kiire majanduskasvuga, sissetulekud suurenevad, siis kogutakse raha kõrgema maksumääraga ringlusest ära ja stabiliseeritakse kasvu, kui majanduskasv pidurdub, vähenevad sissetulekud, siis alaneb ka üldine maksumäär, ehk jäetakse rohkem raha majandusse.
Täna oleks riigimehelik ja tulevikku vaatav natuke jahutada majandust ning saada inflatsioon kontrolli alla ehk toimida vastupidiselt Reformierakonna pakutule. Tuleb kehtestada astmeline tulumaks, tõsta otseste maksude (tulumaks, maamaks või kinnisvaramaks) üldist määra ning riigi lisatulusid mitte paisata Eesti majandusse vaid koguda reservidesse. Veel võiks alandada kaudseid makse, et suruda esmatarbe kaupade hinnakasv alla (pean silmas eelkõike toidukaupade käibemaksu). Ainult nii säilitame stabiilse majanduskasvu ja kõigi eestimaalaste heaolu kasvu, sest mis kasu on 5% -st palga kasvust, kui inflatsioon on 7%.
Stabiilse majanduse eest võitlemisel kasutatakse erinevaid mehhanisme. Näiteks reguleeritud põllumajandusturg, teised reguleeritud turud, intressimäärade kontrolli all hoidmine samuti püüd kontrollida inflatsiooni ja maksunduses toimivad automaatsed stabilisaatorid. Üheks stabiilse majanduse määranguks Euroopas on Maastrichti kriteeriumitest kinni pidamine. Meie majandus kahjuks ei vasta neile nõuetele ja sellega seoses ei võeta meid ka rahaliidu liikmeks, sest me kujutame ohtu stabiilsele süsteemile.
Inflatsioon Eestis tuleneb eelkõike rahapakkumise kasvust. Jäädes lootma igikestvale majanduskasvule ja panustades kõrgele inflatsioonile on meie laenukoormus kohutava kiirusega kasvanud, Eestisse on tulnud hulka Euroraha ja kõik see raha on veel ka võimendunud majandusbuumi foonil.
Raha võimendumisest toon näite: Oletame, et olen automüüja ja näen, et majandus kasvab, automüügi numbrid lähevad ülesmäge, olen väga optimist ning laenan 10 000 000 krooni. Kasutades pikemaid maksetähtaegu ostan korraga 10 000 000 krooni eest kinnisvara ja 10 000 000 krooni eest uusi autosid, lootuses, et ma jõuan need enne maha müüa, kui kinnisvara maksetähtaeg läheneb ning majanduskasvu tingimustes see asi õnnestubki ja ma olen 10 miljoni krooniga tekitanud 20 miljonilise käibe ja loomulikult ka selle pealt teeninud, ehk kasvatanud siis juba 20 miljonit. Selline asi saab toimuda ainult kiire majanduskasvu tsüklis ja kui tulevad tagasilöögid, siis väheneb raha pakkumine väga suure kiirusega, püramiidskeem kukub kokku ning majanduskasv võib väga kergelt pöörduda languseks.
Mainisin eelnevalt ka automaatseid stabilisaatoreid maksunduses, selleks on üldiselt astmeline tulumaks. Toimib see lihtsalt ja õigeaegselt. Kui on tegemist kiire majanduskasvuga, sissetulekud suurenevad, siis kogutakse raha kõrgema maksumääraga ringlusest ära ja stabiliseeritakse kasvu, kui majanduskasv pidurdub, vähenevad sissetulekud, siis alaneb ka üldine maksumäär, ehk jäetakse rohkem raha majandusse.
Täna oleks riigimehelik ja tulevikku vaatav natuke jahutada majandust ning saada inflatsioon kontrolli alla ehk toimida vastupidiselt Reformierakonna pakutule. Tuleb kehtestada astmeline tulumaks, tõsta otseste maksude (tulumaks, maamaks või kinnisvaramaks) üldist määra ning riigi lisatulusid mitte paisata Eesti majandusse vaid koguda reservidesse. Veel võiks alandada kaudseid makse, et suruda esmatarbe kaupade hinnakasv alla (pean silmas eelkõike toidukaupade käibemaksu). Ainult nii säilitame stabiilse majanduskasvu ja kõigi eestimaalaste heaolu kasvu, sest mis kasu on 5% -st palga kasvust, kui inflatsioon on 7%.
30.1.07
EI võõrtööjõule!
Me ei tohi avada uksi võõrtööjõule kolmandatest riikidest! Väga kahetsusväärne, et majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumist kostub ettepanekuid tõsta sisserände piirarvu tähtajalise elamisloaga töötajate puhul 650 inimeselt 1300 inimesele ja on kahju, et sellisel ideel on ka hulgaliselt toetajaid, lugege kasvõi Äripäeva 15,jaanuari juhtkirja "Võõrtööjõud aitab luua rikkama riigi." On selge, et kui Eesti elatustase tõuseb, tekib meie riigi idapiiri taga tõsine tunglemine pääsemaks marjamaale. Seda suurt tungi toetab siseriiklikult väga suur siin asuv vene, ukraina ja valgevene rahvusvähemus, kes toetavad oma sõprade ja suguluaste saabumist Eestisse igal võimalikul moel. Seega on võõrtööjõu riiki sissetuleku surve väga suur ja seda mitmel suunal, nii sissetulejate poolt, nende siinsete toetajate poolt kui ka ettevõtjate poolt, kes tahavad oma kasumimarginaali suurendada odava tööjõu sissetoomise toel. Kuigi ministeerium räägib keskmiselt tasustatud võõrtööjõust, siis ettevõtja huvi ei ole kindlasti sellise palgatasemega tööjõudu sisse tuua. Miks me peaks võitlema võõrtööjõu vastu? Tooks välja kaks põhilist põhjendust. Esiteks. Odav võõrtööjõud ohustab Eesti majanduse liikumist kõrgtehnoloogilise, innovatiivse ja suurema lisandväärtusega majanduse suunas. Odav tööjõud pidurdab Eesti arenemist odava tööjõuga allhanke teostajast efektiivse majandusega rikka rahvaga rikkaks riigiks. Meile ei ole vaja vaese rahvaga rikast riiki! Väidetakse, et kiire palkade tõus võib paljudes sektorites ettevõtjad panna keerulise valiku ette - kas jätkata või panna pillid kotti. Aga kui ettevõtja ei suuda jätkata siis järelikult puudub nõudlus sellise (ebaefektiivse) ettevõtluse järele ja tuleb usaldada turujõude. Ma loodan, et enamus meist usub, et turg reguleerib asja päris hästi ja konkurents on edasiviiv jõud. Nüüd olemegi ju jõudnud tururegulatsiooni alale, kus turg hakkab edendama tegelikku majandust. Tööjõuturg on muutunud tõeliseks turuks. Kui endise suure tööpuuduse juures puudus sisuliselt turg - töötajal polnud valikuvõimalust , oli sisuliselt valida kas töö või töötus siis nüüd kauplevad mõlemad pooled, nii töötaja kui tööandja. Nüüd toimiva tööjõu turu tingimustes hakkavadki ebaefektiivsed ettevõtjad oma pille kotti panema, või mis isegi parem minema oma tootmisega teistele odavama tööjõuga piirkondadesse, riikidesse ja siia jääb täpselt niipalju ja sellist ettevõtlust nagu on meie ühiskonnale vaja, et olla rikas riik, rikka rahvaga. Teiseks. Oleme siiamaani hädas meil olemasoleva võõrtööjõu integreerimisega, mis on meile pärandatud nõuka ajast. Odava tööjõu sissetoomise negatiivseid tagajärgi võiks vaadata Saksamaa näite põhjal, ärme hakkame eksperimenteerima eesti keele ja kultuuri säilimisega, et kas jääb püsima või mitte. Eesti keele ja kultuuri säilitamine on ju meie Eesti Vabariigi esmaseid ülesandeid, selleks ju iseseisev riik on loodutki!
d’Hondti asemele rahakoefitsent!
Kui keegi arvab et pole seost valimiskampaaniaks kulutatud miljonite ja valimistel saadud häälte arvu vahel, eksib rängalt. Kui see ei oleks nii, siis ei teeks keegi meeletuid kulutusi valimiskampaaniale. Aga mida see siis sisuliselt tähendab? See tähendab seda, et raha moonutab valimistulemust olulisel määral ning seetõttu saavad teatud poliitilised jõud üleesindatud Riigikogus ning seda tulemust moonutab veel täiendavalt meie valimissüsteemis kasutatav modifitseeritud d’Hondti jagajate meetod. Selline valimissüsteem kinnitab raha võimu Eestis väga pikaks ajaks. Valijate ootusi kajastava valimistulemuse saaksime, kui muudaksime valimissüsteemi ja d´Hondi meetodi asemel võtaksime kasutusele rahavõimu vähendava rahakoefitsendi! Kui erakonna valimiskampaania kulud olid võrreldes teiste erakondadega keskmisel tasemel korrutatakse hääletustulemus läbi koefitsendiga 1,0, kui valimiskulutused olid keskmisest kaks korda väiksemad, korrutatakse hääletustulemus läbi koefitsendiga 1,5 ning kui valimiskulutused olid kaks korda suuremad keskmisest, korrutatakse hääletustulemus läbi koefitsendiga 0,5 jne.
Tere
Nii nagu kombeks, peab ühel kaasaegsel mehel olema oma blogi. Nüüd on see mul olemas ja lugege, mida ma aeg-ajalt avalikult mõtlen. Lisaks hetkemeeleoludele, lisan siia ka oma vanemaid mõtteid.
Tellimine:
Postitused (Atom)