Lehed

28.6.11

Kingitus pankadele

Täna kirjutas e24.ee: "Swedbank Eesti maksab emapangale Rootsis 243 miljonit eurot dividende, kuna sellelt summalt on maksud juba Lätis ja Leedus tasutud, ei saa riigikassa sellelt väljamakselt tulumaksu."
See on ilmekas näide meie tulumaksusüsteemi vildakusest ning sellest, kuidas on võimalik oma makse suurfirmadel nii optimeerida, et Eesti riigile tulumaksu ei peagi maksma.
Tegelikult on Eesti kaks suuremat panka SEB ja Swedpank (Hansapank) teeninud kümne aastaga (2001-2010) ligi 17 miljardit krooni kasumit ning tasunud ainult 270 miljonit krooni tulumaksu (see toimus Hansapanga ajal aastatel 2002-2004), SEB pole selle aja jooksul maksnud riigile sentigi tulumaksu.
Samal ajal on pangad ekspluateerinud Eesti riigi poolt koolitatud töötajaid, nautinud Eesti õigussüsteemi kaitset oma ärile ning kasutanud Eesti riigi poolt rajatud taristut. Muidugi pole see 17 miljardit krooni puu otsas kasvatatud vaid ikkagi Eesti ettevõtjate ja töötajate teenitud raha.

21.6.11

Majanduskriisiga kaotas töötaja 17% oma heaolust

Tänaseks on piisavalt statistilisi andmeid laekunud, et teha väike tagasivaade kriisi mõjudele mitte emotsionaalselt vaid numbriliselt. Kindlasti annab see võimaluse objektiivsemalt hinnata, kuidas valitsus on toime tulnud kriisi juhtimise või mittejuhtimisega. Hinnangu andmiseks võtame ühe "keskmise inimese" ja tema toimetuleku. Ning püüame teha selle keskmise inimese materiaalse heaolu võrreldavaks aastate tagusega, korrigeerides seda töötuse määra muutuse ja elukalliduse tõusuga.
Statistikaameti andmetel oli 2007.aastal keskmise palgatöötaja aastakeskmine brutotulu kuus 704,75 eurot ning 2010.aastal vastav näitaja 766,78 eurot. Heaolu oleks justkui kasvanud ja inimeste elu paremaks läinud. Kuid kas ikka on nii?

Esmalt peaksime 2010 aasta sissetulekut vaatama tööpuuduse kontekstis. Meil on andmed keskmise töötaja brutotulu kohta kuus. Mitte kõik keskmisest inimesest ei ole töötajad vaid 2007.aastal oli 4,9% keskmisest tööealisest inimesest töötu ja 2010.aastal juba 17,6 %. Selline töötuse kasv on vähendanud keskmise inimese 766,78 eurost nominaalset keskmist brutopalka 669,39 euroseks reaalpalgaks.

See keskmise inimese reaalpalk aga jätkab vähenemist tohutu kiirusega, kui püüame kohandada teda veel ka elukalliduse muutusega ehk püüame hinnata selle palga ostujõudu ja võrrelda aastaga 2007. Vahepealsete aastate tarbijahinna muutused on olnud 10,4; -0,1; ja 3%. Seega jääb 2010.aasta 669,39 eurosest palgast järgi 582,36 eurot.

Nagu näitab selline kiire arvutus, kaotas keskmine eestlane kriisiga 17,5% oma ostujõust, heaolust. See on tegelikult meie sisemise devalveerimise hind. See on päris ränk kukkumine. Keskmise inimese jaoks pole veel kõige hullem läbi. Tahaks meenutada, et reaalpalk jätkuvalt langeb, mitte ei tõuse, mis tähendab, et ka 2011.aastal on jätkunud keskmise eestlase toimetuleku allakäik.

10.6.11

Põhiprobleem on tööpuudus

Meie majanduse, ühiskonna toimimise põhiprobleem on väga suure osa tööjõu väljalangemine majandusest ehk tööpuudus. Just sellele probleemile peaks keskenduma ennekõike kogu valitsuse tegevus. Kuidas panna need ligi viiendik tööealistest majanduses toimima ning viia nad ühiskonna koormast (ka neil inimestel tuleb hing sees hoida ja neile elatusvahendid leida) majandust toetavateks inimesteks.
Kuna meil oma rahapoliitikat praktiliselt pole siis peame arvestama sellega, et majanduses on suhteliselt konstantne suurus ehk piiratud ressurss raha, mis peaks olema mingis mõttes vara või rikkuse mõõdupuu ja majanduse toimimise vereringe. Turumajanduse toimimise tõrgete ajal – majanduskriiside ajal toimub valulik ressursi ümberjagamine, kus on olemas tootmisvõimalused, tooraine, tööjõud, kuid inimesed peavad kannatama, sest selle kriisi tõttu langevad nad majandusest välja ja jäävad piltlikult öeldes nälga ja paljajalu.

Turimajanduse toimimise juures on peaaegu majandusseaduseks, et 80% rikkusest koguneb 20% inimeste kätte. Piiri rikkuse kontsentreerumisele paneb rikkusest ilma jäänud 80% vastuhakk olukorrale või siis valitsuse toimimine läbi ümberjagamise. Tänapäeva ühiskondades siiski rahva spontaanse vastuhakuni ei lasta asjadel kulgeda ning läbi demokraatia on jõutud heaoluühiskonna mudeliteni, kus valitsus tagab suurema ümberjagamise, kõigi ühiskonnaliikmete kaasatuse ning heaolu. Seda saavutatakse ligi 50% SKP ümberjagamisega läbi riigieelarvete.

Väga vale on arvata, et kui koondame ametist näiteks 20% riigieelarvest palka saavatest inimestest, siis on meie probleemid kõik lahendatud. See ei ole kohe kindlasti nii. Parimal juhul võtavad need ametnikud tänastelt töötajatelt nende ametikoha või hakates ettevõtjaks, võtavad senistelt ettevõtjatelt turuosa ning mingi ettevõtja on sunnitud oma turuosast loobuma või äri kinni panema ja töötajad ametist vabastama. Halvimal juhul täiendavad ametist vabastatud ametnikud töötute ridasid. Kus on siinjuures meie võit? Võitu polegi, see on ainult nende 20% huvides, kes käsutavad 80% ressurssi. Kas tõesti arvab keegi, et kui senise 1000 pagari asemel  on meil 2000 pagarit, et siis rahvas suudab 2 korda rohkem leiba osta, et kõik pagaritöökojad suudaksid samal tasemel majandada. Tegelikult juhtub see, et töötud ametnikud ei suuda enam üldse nii palju leiba osta ning isegi 1000 pagarile ei jätku turgu (tööd). Pagarid võite asendada ükskõik millise ettevõtjaga: telefoni- või arvutitootja, reklaamiagendi või kaupmehega. Tulemus ikka sama. Sest nagu alguses sai öeldud on rahamass suhteliselt konstantne ja piiratud. Kõik ei saa hakata ettevõtjateks, sest meil on turumajandus ja turgu ei jagu kõigile. Kui tuleb uusi tublisid ettevõtjaid siis tekib terve rida seniseid tublisid ettevõtjaid, kes hävivad oma ettevõtmisega. Kui tuleb juurde tublisid töötajaid, siis keegi endistest tublidest töötajatest kaotavad oma töö sest tööhõive määr on jällegi paika pandud turu poolt.

Meie majandust ei päästa kärped ja koondamised, need süvendavad probleemi. Meie majandust ei päästa ettevõtete tulumaksust vabastamine ning lõppkokkuvõttes ei ole ka lahenduseks maksukoormuse alandamine. Kriisi ajal päästab ainult riigi suurem sekkumine majanduse toimimisse ning suurem ressursi ümberjagamine või lisaressursi manustamine. Ajal mil turg ei toimi enam, on ainukeseks institutsiooniks, kellel on võimet turutõrkeid kõrvaldada valitsus. Miks meie valitsus ei astu piisavaid ja tuntavaid samme probleemi lahendamiseks? Miks tahetakse probleeme hoopis süvendada: koondada, külmutada palgad, alandada maksukoormust ja muuta riigi tulu- ja kulusüsteeme selliselt, et rikkamad maksavad vähem ja saavad rohkem? Pean siinjuures silmas tulumaksu alandamist, käibemaksu tõstmist, majaomanike maksuvabastust ning praegust emapalga süsteemi. Eks nende küsimuste vastus on lihtne: rahvas on nii tahtnud aga miks? Sellele ei oska ma vastata.

2.6.11

Maamaksu seadus vajab tõepoolest muutmist

Kinnisvaramaks (Eesti puhul siis maamaks, kuigi sellel on rida puudusi võrreldes kinnisvaramaksuga) on üks õiglasemaid, paremini administreeritavaid ning regionaalset ebavõrdsust vähendav maks. Isegi kui maamaks kaotada ei saa riik loobuda maksu kogumisest, ainult siis peab riik sama raha saama mingil muul moel kas otsese või kaudse maksuna. Seega maamaksu vabastus ei vähenda inimeste maksukoormust vaid jagab seda ümber. Veidi teistsugune oleks olukord, kui koos maamaksu erisustega langeks ka üldine maksukoormus, kuid seda pole siiski tänases Eesti olukorras ette näha.
Maamaks on omandi maks, mille maksmisest on väga keerukas kõrvale hoida. Maaomandit pole võimalik peita ega ära viia ning kui maksu ei maksa, siis on kõige viimase meetmena olemas ka maksu tagatis maa enda näol.
Oma tulusid on võimalik varjata ning maksustamisest kõrvale hoida. Tihti kuuleme, et ainult lollid maksavad makse. Tihti läheb suur osa teenitud üüritulust, turukaubanduse tulust aga ka kogu mittelegaalne tulu (vargused, narkokaubandus, salasigareti müügi tulu jne) maksudeklaratsioonidest mööda ja ikka põhimõttel, et "lollid maksavad makse". Kui selline raha jõuab lõpuks kinnisvarasse, siis pole aga maksustamisest pääsu.
Maamaks on sõltuvuses piirkonna maa keskmisest maksumusest (veelgi parem oleks, kui ta on sõltuvuses konkreetse maaomandi hinnast). Kallimas piirkonnas on maks kõrgem ja odavamas piirkonnas maks väiksem. Seega muudab maamaks kallimate piirkondade maa vähem ihaldusväärseks ning langetab seetõttu nende piirkondade hinda, sest kes tahaks osta kinniusvara piirkonnas, kus peab hakkama seda läbi maksustamise "uuesti välja ostma". Teisest küljest teeb ihaldatavamaks maaomandi nendes piirkondades kus maksukoormus maale on väiksem. Selliselt tagab maamaks maa hindade ühtlustumist üle Eesti. Kui lähtuksime ainult sellest põhimõttest, siis on Tallinna ja Harjumaa maksukoormus veel liiga madal ning äärealadel veel liiga kõrge. Maksu tõstmise vastu räägib ainult emotsionaalne argument, et see on minu või minu esivanemate maja ning kuidas ma sellest saan loobuda.
Maamaks võimaldab oluliselt vähendada investeeringu riski ning aitaks kaasa lõppkokkuvõttes kogu Eesti ühtlasemale arengule. Palju on räägitud Nõmme ja Pirita elamukruntidest ja nende omanike kõrgest maksukoormusest. Kuid siia kõrvale peaks kindlasti panema äärealade elanike või sinna kodu rajada tahtvate inimeste probleemi. Kui Nõmme elanike mure on, et neil on käes suur rikkus, mis on neile koormaks ja nad ei taha sellest koormast emotsionaalsetel põhjustel vabaneda, siis ääreala inimeste jaoks on probleemiks, et neil on käes varandus, mille rajamisse on nad kulutanud väga palju, kuid millest vabaneda ilma väga suurt kahju kandmata pole võimalik. Ollakse oma kodu orjad või kantakse vastasel korral suurt materiaalset kahju. Majandusliku olukorra muutudes (töötus, palga langus) on nõmmelasel viimase võimalusena kodu müük ja selle eest õiglane tasu ning võimalus kodu müügist saadud raha eest osta endale odavam kodu ning ülejäänud raha eest elada raske aeg üle, ääreala inimesel samas olukorras kodu sundmüügi korral jäävad praktiliselt tühjad pihud ning tal pole enam võimalik kuskil odavamat elukohta muretseda.
Kinnisvara maksustamist tuleks muuta õiglasemaks, minnes üldiselt maamaksult üle individuaalsele kinnisvaramaksule (see lahendaks ka vähemjõukamate nõmmelaste probleemi), kehtestada üle Eesti sarnased maksumäärad (mitte lubada omavalitsustel maksustamise määra muuta), näiteks 1% maksustamishinnast ja maksuvabastust lubada ainult sel juhul kui maksu kogumine on tema väiksuse tõttu mõtetu, näiteks kui aastamaks on alla 10 euro.