Hulk kasutamata ressursse, ligi 50 000 töötut, see on tänane Eesti reaalsus. Need on inimesed, kellel igaühel on mingid oskused ja soov olla oma oskustega endale ja teistele kasulik. Kes oskab aedvilja kasvatada, kes oskab juukseid lõigata, kes on hea leivaküpsetaja jne.
Täna on need inimesed riigi majanussuhetest suures osas kõrvale tõrjutud. Kas see on paratamatu? Ei tahaks uskuda. Kuidas saab nii olla, et on inimesed, oskused ja töötahe, kuid pole tööd ja teiselt poolt on hulk inimesi, kes tahaks tarbida teiste loodud teenuseid ja kaupu, aga raha pole.
Kust tekib tänapäeval raha, kust ta tuleb ja kuidas ta lõpuks jõuab panga sularahaautomaati või sinu pangakontole? Lihtsalt öeldes saab kõik alguse sellest, et kellelgi isikul X tuleb soov saada pangast laenu. Isik X lubab pangale, et suudab luua uut väärtust, rikkust, teenust, mille vastu on piisav huvi ühiskonnas ja siis pank laenabki selle raha tagatise vastu sellele isikule X. Pangal ju tavaliselt laenu andmiseks raha ei ole, vaid ta laenab selle Keskpangalt. Pank läheb Keskpanka ja palub endale laenu isikult X saadud tagatise alusel. Siis lausub Keskpank võlusõnad, laenab küsitud summa Pangale ja ongi uus raha loodud eimilestki, õigem on küll öelda, et Keskpank lõi uut raha süsteemi juurde isiku X lubaduse peale luua mingit uut väärtust.
Isik X loobki oma väärtuse - Asja ja müüb selle naabrimehele Y. Kuna isik X ei saanud raha Asja tootmiseks lihtsalt niisama oma lubaduse eest, vaid peab vahendajale ehk pangale tasuma ka intressi, näiteks 10%, siis on see asi ka naabrimehe Y jaoks 10% kallim. Ja mis veelgi olulisem, naabrimehel Y peab see raha ka olemas olema. Olukord läheb muidugi eriti hulluks, kui naabrimees Y laenab raha Asja ostmiseks pangast 20% tarbimislaenuna, sellisel juhul on panga oma juba 30% tehingu hinnast. Kui vaadata nüüd Eesti erasektori võlakoormust suhtena SKP-sse, siis on selge, et me kõik maksame oma igapäevatehingute pealt pankadele kümnist.
Pankade kümnisest on siiski võimalik pääseda, kui kasutada kohalikku raha. Selliseid kogukondi, kes arveldavad omavahel oma kohalikus valuutas on maailmas sadu. Üheks võimalikuks selliseks lokaalseks rahaks ja turuks on Seto Turg kus kehtib seto kroon. Selle turu leiab veebikeskkonnast www.ces.org.za
Sellel turul kauplemiseks ei pea olemas olema mingit raha. Seto kroon on ainult arveldusühik ja internetikeskkond on skoori pidaja. Seto turul saab isik X oma Asja otse naabrimehele Y müüa ja naabrimees Y ei pea enne Asja ostmist panka minema ja sealt krediiti võtma. Sellega seoses on kõik kaubad ja teenused vabastatud Panga kümnisest ja seetõttu odavamad. Sisuliselt tasutakse kauba eest turule antud lubadusega turuosalistele midagi pakkuda. Sellega on internetikeskkond turuosaliste majandussuhete tasakaalu arvestaja, kui turuosalise konto on plussis on see turuosaline turule rohkem andnud kui sealt saanud ja kui on konto negatiivne, siis lugu vastupidine.
Vastupidiselt riigi poolt kehtestatud raha kogumisele pole mingit mõtet seto kroone koguda. Otstarbekas on hoida oma konto 0 krooni lähedal, siis on sinu kauba ja teenuste vahetus kogukonnaga tasakaalus. Kui konto hakkab miinusesse minema, siis pole teised turuosalised enam hästi valmis sulle oma kaupa või teenust müüma, sest see näitab, et sa ei taha teistele turuosalistele midagi ise vastu pakkuda. Kui sinu konto on suures plussis ehk oled seto kroonimiljonär, siis oled kogukonnale väga palju andnud ise väga vähe vastu saades.
Nagu eeltoodust näga võiks selline rahavaba kaubandus sobida just olukorras kui on suur tööpuudus ja majandussurutis. Töötul pole kauba ostmiseks (näiteks kartul ja kanamunad) vaja reaalset raha, vaid see töötu osutab turuosalistele just seda teenust, mida ta kõige rohkem oskab, näiteks käib puid lõhkumas. Ja pisike majandusmudel toimibki ilma, et pankurid saaksid kogu tegemistelt kümnist võtta.