Lehed

22.2.12

Valitsus toetab pigem Swedbanki omanikke kui õpetajat

Haridus- ja Teadusministeeriumi arvutuste kohaselt on õpetajate streigi põhinõudmiste täiendav maksumus tänavu vähemalt 69 miljonit eurot. Kas see on suur või väike summa? Kas valitsusel pole tõesti sellist raha olemas? Tundub siiski, et küsimus pole mitte rahas vaid poliitilise tahte puudumises. Kreeka suhtes oleme solidaarsed, õpetajatele ütleme EI.

Tänavu vastu võetud riigieelarve on puudujäägiga. Vaatamata sellele, et koalitsioonierakonnad räägivad vajadusest eelarvet tasakaalus hoida, pole nad ise seda lubadust suutnud hoida. Mis oli see argument või milline oli see hädavajalik kulutus mis viis riigieelarve defitsiiti, ei oska öelda. Kas oli selleks 340 miljonit kaitsekulusid, või mingi muu kulutus polegi ehk oluline. Lõpptulemusel jäi valitsussektori defitsiidiks igatahes 2,1% SKP-st. Igatahes oli valitsuskoalitsiooni tahe võtta vastu defitsiidiga eelarve. Aga miks ei võiks siis olla eelarve defitsiidiks 2,4 protsenti? Muidugi võiks aga selleks puudub valitsusel lihtsalt poliitiline tahe.

Kui veel korraks tagasi tulla puudu oleva 69 miljoni euro juurde, siis sisuliselt on ju tegemist poole tõega. Valitsusel pole ju nii palju raha tarvis leida. Kuna tegemist on palgamaksetega, siis ligi pool sellest on ju maksukulu, mille valitsus saab maksudena tagasi. Seega on puudu ju ainult ca 35 mln eurot. 

Kindlasti tasuks ka meenutada aasta alguse uudist, kus saime teada, et Swedbank viis Eestist välja ca 750 mln eurot omanikutulu. Ehk oleks piisanud ettevõtte tulumaksust ja riigieelarves oleks olnud kohe 150 mln eurot. Seega oleks ainuüksi ühe äriühingu tulumaksust jagunud õpetajate palgatõusuks ning kindlasti oleks raha jäänud ka naeruväärselt väikese lastetoetuse tõstmiseks.

15.2.12

Kohalik raha

Hulk kasutamata ressursse, ligi 50 000 töötut, see on tänane Eesti reaalsus. Need on inimesed, kellel igaühel on mingid oskused ja soov olla oma oskustega endale ja teistele kasulik. Kes oskab aedvilja kasvatada, kes oskab juukseid lõigata, kes on hea leivaküpsetaja jne. 

Täna on need inimesed riigi majanussuhetest suures osas kõrvale tõrjutud. Kas see on paratamatu? Ei tahaks uskuda. Kuidas saab nii olla, et on inimesed, oskused ja töötahe, kuid pole tööd ja teiselt poolt on hulk inimesi, kes tahaks tarbida teiste loodud teenuseid ja kaupu, aga raha pole.
Kust tekib tänapäeval raha, kust ta tuleb ja kuidas ta lõpuks jõuab panga sularahaautomaati või sinu pangakontole? Lihtsalt öeldes saab kõik alguse sellest, et kellelgi isikul X tuleb soov saada pangast laenu. Isik X lubab pangale, et suudab luua uut väärtust, rikkust, teenust, mille vastu on piisav huvi ühiskonnas ja siis pank laenabki selle raha tagatise vastu sellele isikule X. Pangal ju tavaliselt laenu andmiseks raha ei ole, vaid ta laenab selle Keskpangalt. Pank läheb Keskpanka ja palub endale laenu isikult X saadud tagatise alusel. Siis lausub Keskpank võlusõnad, laenab küsitud summa Pangale ja ongi uus raha loodud eimilestki, õigem on küll öelda, et Keskpank lõi uut raha süsteemi juurde isiku X lubaduse peale luua mingit uut väärtust.
Isik X loobki oma väärtuse - Asja ja müüb selle naabrimehele Y. Kuna isik X ei saanud raha Asja tootmiseks lihtsalt niisama oma lubaduse eest, vaid peab vahendajale ehk pangale tasuma ka intressi, näiteks 10%, siis on see asi ka naabrimehe Y jaoks 10% kallim. Ja mis veelgi olulisem, naabrimehel Y peab see raha ka olemas olema. Olukord läheb muidugi eriti hulluks, kui naabrimees Y laenab raha Asja ostmiseks pangast 20% tarbimislaenuna, sellisel juhul on panga oma juba 30% tehingu hinnast. Kui vaadata nüüd Eesti erasektori võlakoormust suhtena SKP-sse, siis on selge, et me kõik maksame oma igapäevatehingute pealt pankadele kümnist.
Pankade kümnisest on siiski võimalik pääseda, kui kasutada kohalikku raha. Selliseid kogukondi, kes arveldavad omavahel oma kohalikus valuutas on maailmas sadu. Üheks võimalikuks selliseks lokaalseks rahaks ja turuks on Seto Turg kus kehtib seto kroon. Selle turu leiab veebikeskkonnast www.ces.org.za
Sellel turul kauplemiseks ei pea olemas olema mingit raha. Seto kroon on ainult arveldusühik ja internetikeskkond on skoori pidaja. Seto turul saab isik X oma Asja otse naabrimehele Y müüa ja naabrimees Y ei pea enne Asja ostmist panka minema ja sealt krediiti võtma. Sellega seoses on kõik kaubad ja teenused vabastatud Panga kümnisest ja seetõttu odavamad. Sisuliselt tasutakse kauba eest turule antud lubadusega turuosalistele midagi pakkuda. Sellega on internetikeskkond turuosaliste majandussuhete tasakaalu arvestaja, kui turuosalise konto on plussis on see turuosaline turule rohkem andnud kui sealt saanud ja kui on konto negatiivne, siis lugu vastupidine.
Vastupidiselt riigi poolt kehtestatud raha kogumisele pole mingit mõtet seto kroone koguda. Otstarbekas on hoida oma konto 0 krooni lähedal, siis on sinu kauba ja teenuste vahetus kogukonnaga tasakaalus. Kui konto hakkab miinusesse minema, siis pole teised turuosalised enam hästi valmis sulle oma kaupa või teenust müüma, sest see näitab, et sa ei taha teistele turuosalistele midagi ise vastu pakkuda. Kui sinu konto on suures plussis ehk oled seto kroonimiljonär, siis oled kogukonnale väga palju andnud ise väga vähe vastu saades.
Nagu eeltoodust näga võiks selline rahavaba kaubandus sobida just olukorras kui on suur tööpuudus ja majandussurutis. Töötul pole kauba ostmiseks (näiteks kartul ja kanamunad) vaja reaalset raha, vaid see töötu osutab turuosalistele just seda teenust, mida ta kõige rohkem oskab, näiteks käib puid lõhkumas. Ja pisike majandusmudel toimibki ilma, et pankurid saaksid kogu tegemistelt kümnist võtta.