Kriisi anatoomia kirjeldamisel on välja käidud vägagi
huvitavaid ideid, millest mitmed ei kanata eriti kriitikat sest on kantud poliitilisest rivaliteedist või
siis lihtsalt suutmatusest mõista kaasaegset rahasüsteemi toimimist.
Esimene suurem viga on see, et võlakriisi püütakse siduda
ühe konkreetse ideoloogiaga. Tegelikult kui tugineda faktidele ja ka erinevate
ideoloogiate sisulisele analüüsile siis sellist järeldust teha ei saa ega ka
tohiks. Konservatiivid ja liberaalid ja sarnaselt mõtlevad majanduseksperdid
ning kommentaatorid soovivad näha võlakriisi peasüüdlasena
sotsiaaldemokraatiat. Selleks kasutatakse tihti lihtsalt valet ning püütakse
teatud majandusnäitajaid ja majanduskäitumist siduma kuidagi ühe ideoloogiaga.
Põhimõte ikka selles, et parasjagu negatiivset tähendust omav mõiste või
käitumine seotakse näiteks sotsiaaldemokraatiaga. Laenu võtmisel pole ju
tegelikult mingisugust ideoloogilist silti küles, võiks isegi öelda, et see on
kapitalistliku majanduse üks kesksemaid instrumente. Ajalooliselt ja
põhimõtteliselt kõige sotsiaaldemokraatlikuma majandusmudeli järgi toiminud
riikides: Soome, Rootsi, Taani, on probleemid kõige väiksemad. Samas ei saa kuidagi nimetada sotsialistlikuks
või sotsiaaldemokraatlikuks 2004-2009.aastal Kreekat juhtinud
liberaal-konservatiive või Itaaliat juhtinud Berlusconi valitsust. Kui üritada
mingit järeldust teha, siis saab teha ju ainult hoopis vastupidise järelduse,
et aastaks 2008, kui valdavas osas Euroopas olid võimule tulnud liberaalid või
konsetrvatiivid, saabus Euroopasse ka võlakriis. Tegelikult võime umbes sama
trendi näha ka Eestis, meie parempoolne valitsus on viimastel aastatel vastu
võtnud defitsiidis eelarved ja seda vaatamata sellele, et rahvale lubati
valimistel tasakaalus eelarveid ning aastaid on kinnitatud meile, et
reformierakond ei võta kunagi vastu puudujäägis eelarvet.
Seega pole tegelikult Euroopa võlakriisile võimalik
ideoloogilist silti külge panna ning kriis ei lahene, kui võimu säilitavad
konservatiivid ja liberaalid või kui kui võimule tulevad sotsiaaldemokraadid.
Pigem on võlakriisi põhjused hoopis tehnilist laadi ja tingitud suuresti
mittefunktsionaalsest valuutast – eurost. Tahtmata olla põhimõtteliselt
ühisraha vastane (olen euro pooldaja), on siiski selge, et eurosüsteemi
puudused on löönud teravalt välja just majanduskriisi tingimustes, kui
pingestub tasakaalustamatus erineva tasemega euroala riikide vahel.
Tasakaalustamatus ilmneb euroala riikide kaubavahetuses. Euroalas pole võimalik
olla kõigil netoeksportija, nagu on Saksamaa ning ühisraha euro ei võimalda
tegelikult nõrgema majandusega riikidel läbi vahetuskursi kohanduda olukorraga.
Euroala importivatel riikidel jääb üle süsteemi tasakaalustamiseks ainult
vaesuda (kõrge tööpuudus, reaaltulude langus), müüa ennast maha (meelitada
investeeringuid riiki), hakata eksportima või elada võlgu. Eesti näite puhul on
kinni peetud reeglitest, valitsuse jaoks pole olnud oluline inimeste toimetulek
ning on loodetud välisinvesteeringute ja ekspordi peale. Näiteks Kreeka puhul
aga valitsus püüdis hoolida tööhõivest ja inimeste sissetulekute säilimisest
ning otsustas võlakoormuse ja defitsiitse kulutamise kasuks.
Euroala võlakriisi lahendus peitubki ühisraha
funktsionaalsemaks muutmises, mis seisneb sisuliselt selles, et euroala
edukamad riigid peavad leppima sellega, et läbi ühisraha toetatakse vaesemaid
riike. Täna välja pakutud kokkuhoiu, säästmise ja karmide reeglite tulemusel
jõuame me tegelikult ainult pikaajalisse majandussurutisse ning reaaltulude
langusse. Kardan, et see tee pole
jätkusuutlik ning viib euroala lagunemisele. Seega on tegemist valdavalt
majandushuvide konfliktiga ning vähem ideoloogilise vaidlusega.