Eesti on juba paar aastat olnud OECD
liige. Selles kontekstis oleme maailma arenenud riikide peres, samas
meie sotsiaalmajanduslikud näitajad on üpris kesised ning väga
üldistavalt võiksime öelda, et oleme alates aastast 2005 (Ansipi
peaministriks asumise aasta) tammunud paigal. Tõsi küll, meil on
olnud väga kiire kasvu aastad, kuid ka sama kiired languse aastad
ning nüüd oleme jälle alguspunktis tagasi. Kas meil on põhjust
selle üle uhkust tunda? Vist mitte.
Tagasi aga OECD juurde. Juba mitu
aastat on juhtinud see organisatsioon tähelepanu kitsaskohtadele,
mis takistavad meie majanduse arengut ning on pakkunud välja
lahendusi olukorra muutmiseks. Paljud nendest on tavainimese jaoks
täiesti arusaadavad ja mõistlikud samas ei leia nad mingit toetust
valitsuse poolt. Aastast aastasse on kordunud samad rõhuasetused
(nii ka käesoleva aasta mai kuus ilmunud OECD väljaandes
Majanduspoliitika reformid 2013).
Esiteks rõhutatakse vajadust reformida
tööjõuturgu. Suurendada vahendeid aktiivse tööturu meetmetesse,
elukestvasse õppesse ning alandada madalapalgaliste maksukoormust.
Kuna sellised meetmed tähendavad üldiselt suuremaid eelarvekulusid
ning väiksemaid eelarvetulusid siis OECD näitab ära ka tulude
poole katteallikad. Nendeks on keskonnatasude tõstmine,
kinnisvaramaks või ka automaks. Paraku on need olulised sammud
jäänud astumata ning valitsus on jäämas pealtvaatajaks olukorras,
kui on tegelikult vaja jõuliselt sekkuda töötuse probleemi
lahendamisse.
Teiseks tunneb OECD muret meie madala
ekspordipotentsiaali pärast. Tõsi ta on, ka meie ise räägime
sellest, et on vaja minna üle odava tööjõuga alltöövõtu
riigist kõrget lisandväärtust loovaks kõrgtehnoloogilise
tootmisega maaks. Selline arenguhüpe saab olema keerukas ning ei
tule iseenesest. Soovitus on kulutada rohkem raha
teadus-arendustegevusele, tagada kvaliteetne elukestev õpe ning anda
kvaliteetne haridus kõigile noortele, kes on selleks võimelised. Ja
jällegi ei aita siinjuures mitte kulude kärpimine ja väiksemad
kulutused vaid vastupidi, peab rohkem riigieelarvelisi kulutusi
tegema. Meil soovitatakse luua hästitoimiv õppelaenude süsteem
ning näha ette tulumaksuvabastused õppelaenude kustutamiseks.
