Ees seisab päris raske talv, töötus püsib väga kõrge, töötute säästud on kulutatud ja toetusrahade maksmine lõppenud. Euro ootuses kerkivad hinnad....
Valitsusel oleks viimane aeg reageerida ning alandada toidukaupade käibemaks 5% peale.
Eestlaste kulutused toidule on ca 30% kogukulutustest. Statistikaameti andmetel kulutab Eesti keskmine leibkond toidule ligi 2400 krooni kuus. Toidukaupade madalama maksumääraga jääks perele kätte kuni 360 lisakrooni, kuigi ilmselt toidukaupade hinnad ei alane täpses proportsioonis maksualandusega, tähendab maksualandus siiski olulist abi raskustes peredele. Ja mis kõige olulisem, selline maksulangetus on just kõige suuremaks abiks kõige suuremates raskustes peredele.
Kui küsite, kus selleks raha võtta, siis vastus on päris lihtne: kuni majanduskasvu taastumiseni suurendatakse riigieelarve defitsiiti (valitsus jätab tuleval eelarveaastal kasutamata ligi 3 miljardit krooni defitsiidi limiiti), hiljem tuleb tõsta suurema sissetulekuga inimeste tulumaksumäära ning taastada ettevõtete tulumaks.
Valitsus peab raskel ajal oma rahvale appi tulema ja aitama raske aja üle elada. Täna ei ole küsimus selles, kas meie lapsed hakkavad tulevikus rohkem maksma tänu laenukoormuse kasvule, täna on küsimus, kuidas tagada inimeste toimetulek ja teha nii, et tulevikus oleks üldse maksumaksjaid olemas.
23.10.10
Mida hullem, seda parem?
BNSi tellitud TNS Emori uuringu kohaselt kasvas eelmisel nädalavahetusel juhtkonda vahetanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna (SDE) populaarsus oktoobris kaheksalt kümne protsendini. Reformierakonda toetas oktoobris uuringu järgi 41, Keskerakonda 24 ning Isamaa ja Res Publica Liitu (IRL) 16 protsenti inimestest.
Sotside toetuse tõus on ootuspärane, kuigi selles toetuses veel ei kajastu praktiliselt Mikseri valimine sotside esimeheks. Arusaamatuks jääb Reformierakonna toetuse tõus. Kas valija ei mõtle üldse sisuliselt Ansipi valitsemise tulemuste peale? Kas valija ei mõtle sellele, kuhu oleme jõudnud reformi juhtimisel?
Kas viimaste aastate tohutule majanduslangusele oleks olnud alternatiivi? Kindlasti oleks, kui majandusbuumi poleks lastud kontrolli alt välja 2005-2007, kui Ansipi valitsus oleks piiranud tol ajal majanduse kuumenemist, poleks meie langus nii suur olnud.
Kas 100 000 töötutust oleks võinud paljudele säilitada töökohad? Kindlasti oleks kui reformi valitsus poleks lubanud nii suurt majanduslangust. Kas töötute ja töö kaotanud perede ning nende laste olukorda saaks täna leevendada? Muidugi saaks, kui teha teistsuguseid eelarvepoliitilisi valikuid: tõsta lastetoetust, suurendada töötu abiraha ning pikendada töötutoetuste maksmist.
Sotsiaalsed probleemid muutuvad eriti tõsiseks eeloleval talvel. Inimesed, kelle säästud on kulutatud ja toetusrahad lõppenud seisavad silmitsi suurte kütte- ja elektriarvetega. Korteriühistud muutuvad maksevõimetuks. Millist lahendust pakub reformierakonna valitsus, kas lihtsalt küte välja lülitada ning inimesed korterist välja tõsta?
Võiks arvata vähemalt, et meie konkurentsivõime riigil tervikuna on reformierakonna juhtimisel, kuid paraku mitte. Riigi konkurentsivõime on tohutult langenud, vaata siit.
Reformierakonna toetamiseks puudub ratsionaalne põhjendus. See saab olla ainult emotsionaalne, inimestele on loodud emotsionaalne kuvand reformierakonnast kui..... mõelge nüüd ise siia kõik jõulised, positiivsed ja targad epiteedid. Kas valijal jätkub seda usku kevadeni? Tahaks kahelda....
Sotside toetuse tõus on ootuspärane, kuigi selles toetuses veel ei kajastu praktiliselt Mikseri valimine sotside esimeheks. Arusaamatuks jääb Reformierakonna toetuse tõus. Kas valija ei mõtle üldse sisuliselt Ansipi valitsemise tulemuste peale? Kas valija ei mõtle sellele, kuhu oleme jõudnud reformi juhtimisel?
Kas viimaste aastate tohutule majanduslangusele oleks olnud alternatiivi? Kindlasti oleks, kui majandusbuumi poleks lastud kontrolli alt välja 2005-2007, kui Ansipi valitsus oleks piiranud tol ajal majanduse kuumenemist, poleks meie langus nii suur olnud.
Kas 100 000 töötutust oleks võinud paljudele säilitada töökohad? Kindlasti oleks kui reformi valitsus poleks lubanud nii suurt majanduslangust. Kas töötute ja töö kaotanud perede ning nende laste olukorda saaks täna leevendada? Muidugi saaks, kui teha teistsuguseid eelarvepoliitilisi valikuid: tõsta lastetoetust, suurendada töötu abiraha ning pikendada töötutoetuste maksmist.
Sotsiaalsed probleemid muutuvad eriti tõsiseks eeloleval talvel. Inimesed, kelle säästud on kulutatud ja toetusrahad lõppenud seisavad silmitsi suurte kütte- ja elektriarvetega. Korteriühistud muutuvad maksevõimetuks. Millist lahendust pakub reformierakonna valitsus, kas lihtsalt küte välja lülitada ning inimesed korterist välja tõsta?
Võiks arvata vähemalt, et meie konkurentsivõime riigil tervikuna on reformierakonna juhtimisel, kuid paraku mitte. Riigi konkurentsivõime on tohutult langenud, vaata siit.
Reformierakonna toetamiseks puudub ratsionaalne põhjendus. See saab olla ainult emotsionaalne, inimestele on loodud emotsionaalne kuvand reformierakonnast kui..... mõelge nüüd ise siia kõik jõulised, positiivsed ja targad epiteedid. Kas valijal jätkub seda usku kevadeni? Tahaks kahelda....
20.10.10
Kas oma nööri peab kaasa tooma?
Miks prantslased streigivad?
Miks eestlased lasevad ennast puudutavaid otsuseid, ise vaikselt ja vaguralt pealt vaadates, valitsusel langetada?
Kas eestlased on targad ja ratsionaalsed ja prantslased hullud ja ilmaasjadest mitte aru saavad?
Mina arvan, et vastus neile küsimustele peitub kuskil mujal. Ning siinjuures ei ole mitte väike roll valitseval ideoloogial, mis on teatud ideed kuulutanud aksioomiks, mida ei peagi tõestama ja mis on aluseks kogu poliitika ülesehitamisele. Kui meie valitsus ütleb, et pensioniea tõstmisele polegi alternatiivi, siis rahvas noogutab kaasa ja ütleb: tark valitsus, tark valitsusjuht, tema juba teab. Tegelikult on poliitikas alati alternatiiv olemas, tõsi küll, me ei tea kas see on lõppkokkuvõttes parem või halvem aga alternatiiv on olemas.
Prantslased saavad aru, mida tähendab pensioniea tõstmine. Pensioniea tõstmine tähendab suures plaanis ümberjaotuse vähenemist ühiskonnas. Prantslased on oma vabariigi loonud võideldes vabaduse, võrdsuse, vendluse eest ( Liberté, Égalité. Fraternité), mis on ka täna Prantsusmaa deviis ja raiutud nende põhiseadusse. Ning kui valitsus otsustab tõsta pensioniiga, vähendab ta sellega ümberjaotust riiklikul tasandil ning süvendab ebavõrdsust ja vähendab solidaarsust sellega, siis prantslane läheb oma ideaale kaitsma.
Eestlase kohta aga kehtib võllanali:
Eestlasele teatatakse, et ta hukatakse homme keskpäeval ja küsitakse, kas küsimusi on. Ainuke asi mida eestlane selle peale vastab on: "Kas oma nööri peab kaasa tooma?"
Miks eestlased lasevad ennast puudutavaid otsuseid, ise vaikselt ja vaguralt pealt vaadates, valitsusel langetada?
Kas eestlased on targad ja ratsionaalsed ja prantslased hullud ja ilmaasjadest mitte aru saavad?
Mina arvan, et vastus neile küsimustele peitub kuskil mujal. Ning siinjuures ei ole mitte väike roll valitseval ideoloogial, mis on teatud ideed kuulutanud aksioomiks, mida ei peagi tõestama ja mis on aluseks kogu poliitika ülesehitamisele. Kui meie valitsus ütleb, et pensioniea tõstmisele polegi alternatiivi, siis rahvas noogutab kaasa ja ütleb: tark valitsus, tark valitsusjuht, tema juba teab. Tegelikult on poliitikas alati alternatiiv olemas, tõsi küll, me ei tea kas see on lõppkokkuvõttes parem või halvem aga alternatiiv on olemas.
Prantslased saavad aru, mida tähendab pensioniea tõstmine. Pensioniea tõstmine tähendab suures plaanis ümberjaotuse vähenemist ühiskonnas. Prantslased on oma vabariigi loonud võideldes vabaduse, võrdsuse, vendluse eest ( Liberté, Égalité. Fraternité), mis on ka täna Prantsusmaa deviis ja raiutud nende põhiseadusse. Ning kui valitsus otsustab tõsta pensioniiga, vähendab ta sellega ümberjaotust riiklikul tasandil ning süvendab ebavõrdsust ja vähendab solidaarsust sellega, siis prantslane läheb oma ideaale kaitsma.
Eestlase kohta aga kehtib võllanali:
Eestlasele teatatakse, et ta hukatakse homme keskpäeval ja küsitakse, kas küsimusi on. Ainuke asi mida eestlane selle peale vastab on: "Kas oma nööri peab kaasa tooma?"
15.10.10
Üks enesepettuse lugu
Targa ja mõistliku fiskaalpoliitika ajamine on üks olulisemaid riigi juhtimise instrumente. Vale ja ebakompetentse fiskaalpoliitika viljad on kibedad ja lõpuks ka majanduselu ruineerivad ning ebaefektiivsed. Igasugused trikitamised siinjuures ei tee asja paremaks vaid ikka hullemaks ja mässivad meid tohututesse probleemide puntrasse ning raiskamisse, kust välja tulla on väga raske.
Sümboolseks õppetunniks võib pida „Koolid korda!“ projekti. See on näide sellest kuidas püüe majandusseadustest mööda hiilida viib otseste kahjulike tagajärgedeni.
Peame ennast nüüd tagasi mõtlema 2004 aasta kevadesse kui Teadusministeeriumi (HTM) ja Rahandusministeeriumi (RAM) ühises töörühmas püüdsid leida lahendusi, kuidas mööda minna seni kehtinud tasakaalus eelarvepoliitikast ning teha koolide investeeringud (riigi kulutused) selliselt, et need ei kajastuks riigi kuludes ehk teostada enesepettus ning mööda hiilida enda poolt kehtestatud põhimõttest.
Tol ajal kehtis valitsuse tasandil tasakaalus eelarvepoliitika põhimõte, mis on oma olemuselt protsükliline ning võimendas majandusmulli. Kui otsustati lisaks veel 1,8 mld krooni kulutada koolide investeeringuteks, lisas see põhimõtteliselt tuld majandusbuumi katlasse. Kindlasti oli see ka üheks tilgaks inflatsioonikarikas, mis hakkas üle ajama ning me ei jõudnud euro kasutuselevõtule 2007.aastal. Kogu see Koolid korda lepingute ja tasakaalupundar tuli 2008 aastal lahti harutada, et saavutada eurovalmidus 2011.aastaks.
Lisaks riigi makronäitajate tasakaalust välja viimisele tehti ju selle projekti raames terve hulk ebaefektiivseid otsuseid. Ühed neist olid tingitud sellest, et polnud suudetud eelnevalt läbi viia haldus- ega koolireformi ja teised mis olid tingitud finantseerimisskeemi keerukusest.
Esimesel juhul....
Praeguseks ei ole riigi tasandil teada, missugused koolid ja millises mahus on elujõulised. Vastu ei ole võetud otsust, millal peaksid kõik jätkusuutlikud koolid korda saama ning kuidas on võimalik nende pidev korrashoid tagada. Kes selle eest riigi tasandil vastutab, ei ole selge. Sellistes tingimustes koolide korrastamiseks riigi raha suunamine võib osutuda ilmselgeks raiskamiseks. Projekt „Koolid korda!“ ei ole olnud samm jätkusuutliku koolivõrgu kujunemise suunas.
RKAS käsitleb kõiki koole, kuhu tehti investeering, jätkusuutlikena ning investeeringuid vajavana. Kuigi RKAS püüdis projekti algusaegadel leida partneri vähemalt igast maakonnast, oli objektide valikul kriteeriumiks siiski vaid sobiv (st eeldatavasti maksejõuline) koostööpartner, regionaalse tasakaalustatuse vmt eesmärke praktikas ei seatud. Koolivõrgu ja konkreetsete koolide jätkusuutlikkuse analüüsiks puudusid RKASis vajaliku kompetentsusega inimesed ning abi ei olnud ka RAMist ega HTMist.
Kogu projekti vältel püsinud oht, et RKAS võib tervikliku kooliinvesteeringute programmi puudumise tõttu võtta vastu valesid investeerimisotsuseid: näiteks üle investeerides koolihoonetesse, mille koolitüüp (gümnaasiumist põhikooliks) ja pinnavajadus võib demograafiliste arengute tulemusel lähitulevikus oluliselt muutuda. Projekt ei ole arvestanud KOVide demograafilise arenguga ehk sellega, et korda tehtud koolimajja ei pruugi lapsi jaguda või läheb hoopiski koolihoone ümberkorraldamisele. Risk ei tulenenud RKASist, vaid RAMi ja HTMi tegevusetusest.
Teisel juhul... .
Projekti käivitumine on veninud, ei ole suudetud teha kogu planeeritud mahus investeeringuid ning tehtud investeeringud puudutavad vähem kui 5% kogu koolivõrgust
600 miljoni krooni eraldamisega RKASile ehk projekti „Koolid korda!“ käivitamisega töötati välja keeruline finantsjuriidiline skeem, mille põhiliseks eesmärgiks oli varjata riigi ja ka kohaliku omavalitsuse tegelikku finantspositsiooni.
Ebaselgus projektiga kaasnevate kohustuste raamatupidamislikus kajastamises ja pidev arvestusreeglite muutmine Rahandusministeeriumi algatusel ja Raamatupidamise Toimkonna poolt halvendas tegelikult omavalitsuste finantsolukorda.
Projektis „Koolid korda!“ kasutatud kooliinvesteeringute rahastamisskeem kujunes lõppkokkuvõttes koolipidajate jaoks asjatult kalliks. Koolipidajad kohustusid maksma pika perioodi jooksul mitme teenuse eest, mida nad tegelikult ei vajanud, ja mille osutamises lepiti kokku ainuüksi seetõttu, et varjata võetud kohustuste tegelikku majanduslikku sisu.
Riigikontrolli poolt auditeeritud perioodi arvestades kujunes koolipidajate jaoks rahaliselt kõige soodsamaks tagada koolihoone korrashoid ise turult laenu võttes.
Koos projekti Koolid korda realiseerimisega vähesid omavalitsustele eraldatavad vahendid koolide investeeringuteks 0,18% SKP-st kuni 0,4%-ni SKP-st 2009.aastal. Koolid korda investeeringud ei olnud enam tagastamatu abi omavalitsustele investeeringuteks aga sisuliselt laen, mis tuleb omavalitsustel tagasi maksta.
| Aasta | Riikikud haridusinvesteeringud KOV-le mln krooni | Investeering SKP-st | |
| 2002 | 123 | 0,10 | 2002 |
| 2003 | 250 | 0,18 | 2003 |
| 2004 | 230 | 0,15 | 2004 |
| 2005 | 240 | 0,14 | 2005 |
| 2006 | 230 | 0,11 | 2006 |
| 2007 | 240 | 0,10 | 2007 |
| 2008 | 250 | 0,10 | 2008 |
| 2009 | 50 | 0,04 | 2009 |
Käesoleva loo järeldused olen enamus võtnud Riigikontrolli auditist. Omad järeldused sellest projektist võib teha igaüks ise.
14.10.10
Üks vana soovitus, mida ei võetud kuulda:)
31.jaanuar 2007 kirjutasin: "Täna oleks riigimehelik ja tulevikku vaatav natuke jahutada majandust ning saada inflatsioon kontrolli alla ehk toimida vastupidiselt Reformierakonna pakutule. Tuleb kehtestada astmeline tulumaks, tõsta otseste maksude (tulumaks, maamaks või kinnisvaramaks) üldist määra ning riigi lisatulusid mitte paisata Eesti majandusse vaid koguda reservidesse. Veel võiks alandada kaudseid makse, et suruda esmatarbe kaupade hinnakasv alla (pean silmas eelkõike toidukaupade käibemaksu). Ainult nii säilitame stabiilse majanduskasvu ja kõigi eestimaalaste heaolu kasvu, sest mis kasu on 5% -st palga kasvust, kui inflatsioon on 7%."
Vaata: http://jarvelill.blogspot.com/2007/01/kahjutuld-ei-kustutata-bensiiniga.html
Vaata: http://jarvelill.blogspot.com/2007/01/kahjutuld-ei-kustutata-bensiiniga.html
Ansipi juhtimisel riigi konkurentsivõime kaob
Me kõik mäletame Reformierakonna lubadust jõuda 5 rikkama riigi hulka. Selle loosungi püstitamiusest on päris palju aega mööda läinud ja Andrus Ansip on alates 13.04.2005 järjepidevalt peaminister olnud, seega peaks tulemust juba kuskilt otsast paistma. Kui see nii pole ja me pole 5 aastaga edukalt ettepoole rühkinud, siis peaksime ilmselt tõdema, et Reformierakond on meid petnud ja nende poliitika ebaõnnestunud.
Kuna paljudele inimestele meeldib võrrelda Eesti positsiooni muutumist erinevates edetabelites, siis vaatlemegi täna Eesti positsiooni muutust Lausanne´i Juhtimise Arendamise Instituudi (IMD) 2009.a väljaande "World Compettitiveness Yearbook 2009 valguses.
Alguseks huvitab kindlasti kuhu me siis oma konkurentsivõimega oleme jõudnud 5 aastaga? Ansipi valitsus alustas maailma konkurentsivõimes 2005.aastal 26.positsioonil ning on langenud 2009.aastaks 35.positsioonile. Langemiskõvera kohta võib naljaga pooleks öelda, et meie positsioon oli suhteliselt kõrgem ainult siis kui sotsiaaldemokraadid olid Ansipi valitsuses:)
IMD aastaraamat annab riikide positsioonid erinevate faktorite ja alafaktorite lõikes, mis annab võimaluse hinnata, millistes valdkondades on Ansipi valitsus rohkem õnnestunud või ebaõnnestunud. Peafaktoriteks on Majanduse seisund, valitsuse töö tõhusus, äritegevuse efektiivsus ja infrastruktuur.
Majanduse seisundit on hinnatud 82 eri kriteeriumi kohaselt. Eesti majanduse seisund on langenud viimase viie aasta jooksul drastiliselt. Eesti on kukkunud 15.positsioonilt 48.kohale. Majanduse seisundi hindamisel oleme saanud madalama hinnangu siseriiklikule majanduse seisukorrale, kus oleme langenud 57.positsioonile ning oleme Euroopa Liidus Kreeka järel kõige nõrgema sisemajandusega riik. Samuti oleme kaotanud oluliselt välisinvesteeringuid ning oleme langenud välisinvesteeringutes 49.kohale. Järgmise aasta arvestuses mõjutab majanduse seisundit veelgi negatiivsemas suunas meie kõrge tööpuudus.
Valitsuse tõhususes seisukohalt oleme langenud 13.positsioonilt 22.kohale. Valitsus on kõige ebatõhusam sotsiaalse raamistiku haldamisel, kus oleme langenud 33.positsioonile ning maailma konkurentsis on nõrgaks hinnatud ka meie maksupoliitikat, kus oleme langenud 29.positsioonile (EL kontekstis hinnatakse siiski meie maksupoliitikat suhteliselt kõrgelt ja olema EL arvestuses 4.kohal).
Äritegevuse efektiivsuselt oleme langenud 26.positsioonilt 41.kohale. Suurima panuse tagasilööki äritegevuses on andnud Finantsturgude olukord, mis on meid viinud koguni 50.positsioonile. Probleeme valmistab meil ka tootlikkus (oleme langenud 45.positsioonile) ja juhtimise praktika (40.koht). Madal tootlikkus on tingitud eelkõike sellest, et teeme suhteliselt palju odavat allhanget ning ei tegele tootmisahela lõpus kõrge lisandväärtusega, teadusmahuka tootmisega.
Viimase viie aastaga on arenenud ainult infrastruktuur. Eesti on liikunud 33.kohalt 28.kohale ehk siis tõusnud viis kohta. Infrastruktuuri hindamisel arvestati 110 kriteeriumi. Nõrgimaks lüliks on meil teaduslik- ja tervishoiu infrastruktuur: vastavalt siis viimati 38. ja 31 positsioon. Tugevamad on haridus- ja tehnoloogiline infrastruktuur, vastavalt 22. ja 25.positsioon.
Millised üldistused ja järeldused võib teha eeltoodud numbritest? Kokkuvõtvalt võib öelda, et Ansipi valitsuse majanduspoliitika on olnud ebaõnnestunud. Kuigi me näeme, et justkui areneme kiirelt, siis kahjuks teised riigid ei maga ja liiguvad edasi veelgi kiiremini. Valitsus pole piisavalt tähelepanu pööranud sisemajandusele ning inimeste ostujõule ja tööpuudusele, millest tuleneb siseturu nõrkus. Samuti on valitsus ja ka Eesti Pank oma ebaadekvaatse raha ja finantspoliitikaga võimendanud majandustsükleid, mis on viinud meid Euroopa suurimasse majanduskriisi ning teinud olematuks kogu buumiaastate kiire majanduskasvu.
Konkurentsis püsimiseks ei ole pääsu sotsiaalsüsteemi arendamisest. Eesti peab rohkem panustama tervishoidu, haridusse ning teadusse. Mis tegelikult tähendab, et nii madala maksukoormuse ja sama maksusüsteemiga ei ole võimalik Eestil konkurentsivõimeliselt jätkata. Eesti peab loobuma odava tööjõu poliitikast.
Seega arenguruumi on. Ilmselt pole võimalik sama valitsusega stagnatsioonist välja tulla, sest valitsus on ikka oma vanade liistude juures (madalad ja ühetaolised maksud, madalad sotsiaalkulutused, madalad palgad-sellega suurem efektiivsus, tasakaalus ja konservatiivne eelarvepoliitika, madalad hariduskulud, riigi rolli minimeerimine) ning ei taha näha probleeme oma poliitikates. Tahaks loota, et valija otsustab teisiti.
Kuna paljudele inimestele meeldib võrrelda Eesti positsiooni muutumist erinevates edetabelites, siis vaatlemegi täna Eesti positsiooni muutust Lausanne´i Juhtimise Arendamise Instituudi (IMD) 2009.a väljaande "World Compettitiveness Yearbook 2009 valguses.
Alguseks huvitab kindlasti kuhu me siis oma konkurentsivõimega oleme jõudnud 5 aastaga? Ansipi valitsus alustas maailma konkurentsivõimes 2005.aastal 26.positsioonil ning on langenud 2009.aastaks 35.positsioonile. Langemiskõvera kohta võib naljaga pooleks öelda, et meie positsioon oli suhteliselt kõrgem ainult siis kui sotsiaaldemokraadid olid Ansipi valitsuses:)
IMD aastaraamat annab riikide positsioonid erinevate faktorite ja alafaktorite lõikes, mis annab võimaluse hinnata, millistes valdkondades on Ansipi valitsus rohkem õnnestunud või ebaõnnestunud. Peafaktoriteks on Majanduse seisund, valitsuse töö tõhusus, äritegevuse efektiivsus ja infrastruktuur.
Majanduse seisundit on hinnatud 82 eri kriteeriumi kohaselt. Eesti majanduse seisund on langenud viimase viie aasta jooksul drastiliselt. Eesti on kukkunud 15.positsioonilt 48.kohale. Majanduse seisundi hindamisel oleme saanud madalama hinnangu siseriiklikule majanduse seisukorrale, kus oleme langenud 57.positsioonile ning oleme Euroopa Liidus Kreeka järel kõige nõrgema sisemajandusega riik. Samuti oleme kaotanud oluliselt välisinvesteeringuid ning oleme langenud välisinvesteeringutes 49.kohale. Järgmise aasta arvestuses mõjutab majanduse seisundit veelgi negatiivsemas suunas meie kõrge tööpuudus.
Valitsuse tõhususes seisukohalt oleme langenud 13.positsioonilt 22.kohale. Valitsus on kõige ebatõhusam sotsiaalse raamistiku haldamisel, kus oleme langenud 33.positsioonile ning maailma konkurentsis on nõrgaks hinnatud ka meie maksupoliitikat, kus oleme langenud 29.positsioonile (EL kontekstis hinnatakse siiski meie maksupoliitikat suhteliselt kõrgelt ja olema EL arvestuses 4.kohal).
Äritegevuse efektiivsuselt oleme langenud 26.positsioonilt 41.kohale. Suurima panuse tagasilööki äritegevuses on andnud Finantsturgude olukord, mis on meid viinud koguni 50.positsioonile. Probleeme valmistab meil ka tootlikkus (oleme langenud 45.positsioonile) ja juhtimise praktika (40.koht). Madal tootlikkus on tingitud eelkõike sellest, et teeme suhteliselt palju odavat allhanget ning ei tegele tootmisahela lõpus kõrge lisandväärtusega, teadusmahuka tootmisega.
Viimase viie aastaga on arenenud ainult infrastruktuur. Eesti on liikunud 33.kohalt 28.kohale ehk siis tõusnud viis kohta. Infrastruktuuri hindamisel arvestati 110 kriteeriumi. Nõrgimaks lüliks on meil teaduslik- ja tervishoiu infrastruktuur: vastavalt siis viimati 38. ja 31 positsioon. Tugevamad on haridus- ja tehnoloogiline infrastruktuur, vastavalt 22. ja 25.positsioon.
Millised üldistused ja järeldused võib teha eeltoodud numbritest? Kokkuvõtvalt võib öelda, et Ansipi valitsuse majanduspoliitika on olnud ebaõnnestunud. Kuigi me näeme, et justkui areneme kiirelt, siis kahjuks teised riigid ei maga ja liiguvad edasi veelgi kiiremini. Valitsus pole piisavalt tähelepanu pööranud sisemajandusele ning inimeste ostujõule ja tööpuudusele, millest tuleneb siseturu nõrkus. Samuti on valitsus ja ka Eesti Pank oma ebaadekvaatse raha ja finantspoliitikaga võimendanud majandustsükleid, mis on viinud meid Euroopa suurimasse majanduskriisi ning teinud olematuks kogu buumiaastate kiire majanduskasvu.
Konkurentsis püsimiseks ei ole pääsu sotsiaalsüsteemi arendamisest. Eesti peab rohkem panustama tervishoidu, haridusse ning teadusse. Mis tegelikult tähendab, et nii madala maksukoormuse ja sama maksusüsteemiga ei ole võimalik Eestil konkurentsivõimeliselt jätkata. Eesti peab loobuma odava tööjõu poliitikast.
Seega arenguruumi on. Ilmselt pole võimalik sama valitsusega stagnatsioonist välja tulla, sest valitsus on ikka oma vanade liistude juures (madalad ja ühetaolised maksud, madalad sotsiaalkulutused, madalad palgad-sellega suurem efektiivsus, tasakaalus ja konservatiivne eelarvepoliitika, madalad hariduskulud, riigi rolli minimeerimine) ning ei taha näha probleeme oma poliitikates. Tahaks loota, et valija otsustab teisiti.
26.9.10
Lollidemaa
Möödunud sajandi teisest poolest pole riikide raha mitte raha vaid valuuta ja me elame inflatsioonimajanduses, milles kehtivad omad reeglid. Inflatsiooni tekitajad koguvad meie käest maksu, mida pole keegi kehtestanud ja mille maksmisest pole ühelgi majandusagendil pääsu. Maksumäära seejuures ei arutata avalikult riikide parlamentides vaid kehtestatakse meie teadmata ning sellest loeme tagantjärgi statistilistest aruannetest. Maksumäärad võivad olla väga erinevad, vaadake mis on meie inflatsiooni numbrid - need ongi meie maksumäärad.
Kellele me seda maksu maksame?
Inflatsioonimaks on tänapäeva majanduses kõige parem ja lihtsam teenimise viis. Selle maksu pealt teenimiseks pole praktiliselt peale võimu midagi vaja. Kui selle maksu kehtestab riik (emiteerides katteta raha või kulutades läbi eelarve rohkem, kui raha on), siis lõpptulemusena pole sellest eriti hullu, sellest võidavad üldiselt kõik riigi kodanikud ja selle "maksu" abil teostatakse lihtsalt suuremat tulude ümberjaotust.
Kui selle "maksu" aga kehtistavad kapitali omanikust eraõiguslikud isikud on lugu keerukam, siis toimub vastupidiselt kapitali akumulatsioon nende samade kapitali omanike kätte. Eesti tingimustes on kõige suuremad inflatsioonimaksu kehtestajad pangad. Tänu selle, et pankadel on lubatud raha võimendus, akumuleerivad nad vara, ilma, et ise seda omaksid.
Seega tuleb tänapäeva maailmas leida Lollidemaa, kus oma kapital kasvama panna. Ja see maa on leitud. Maa kus riigi valitsus ise ei kasuta seda "maksu" ning lubab kapitali omanikel vabalt, ilma omapoolset matti võtmata ehk maksuvabalt oma dollaripuud kasvatada.
Eestis on kapitalimaksude osakaal kogu maksutuludest 1,9%, mis on Euroopa Liidu väikseim osakaal. EL keskmine on 7,1 ja maksimum 14,9%. Kapitalimaksude väikest osakaalu teeb veelgi mikroskoopilisemaks Eesti madal üldine maksukoormus.
Kellele me seda maksu maksame?
Inflatsioonimaks on tänapäeva majanduses kõige parem ja lihtsam teenimise viis. Selle maksu pealt teenimiseks pole praktiliselt peale võimu midagi vaja. Kui selle maksu kehtestab riik (emiteerides katteta raha või kulutades läbi eelarve rohkem, kui raha on), siis lõpptulemusena pole sellest eriti hullu, sellest võidavad üldiselt kõik riigi kodanikud ja selle "maksu" abil teostatakse lihtsalt suuremat tulude ümberjaotust.
Kui selle "maksu" aga kehtistavad kapitali omanikust eraõiguslikud isikud on lugu keerukam, siis toimub vastupidiselt kapitali akumulatsioon nende samade kapitali omanike kätte. Eesti tingimustes on kõige suuremad inflatsioonimaksu kehtestajad pangad. Tänu selle, et pankadel on lubatud raha võimendus, akumuleerivad nad vara, ilma, et ise seda omaksid.
Seega tuleb tänapäeva maailmas leida Lollidemaa, kus oma kapital kasvama panna. Ja see maa on leitud. Maa kus riigi valitsus ise ei kasuta seda "maksu" ning lubab kapitali omanikel vabalt, ilma omapoolset matti võtmata ehk maksuvabalt oma dollaripuud kasvatada.
Eestis on kapitalimaksude osakaal kogu maksutuludest 1,9%, mis on Euroopa Liidu väikseim osakaal. EL keskmine on 7,1 ja maksimum 14,9%. Kapitalimaksude väikest osakaalu teeb veelgi mikroskoopilisemaks Eesti madal üldine maksukoormus.
Tsirkust ja leiba eelarve
Valitsus peaks avalikkust teavitama, et meie eelarve- ja maksupoliitika pole eriti jätkusuutlik, ning nii madala tulubaasiga pole võimalik meile talutavat riiki pikemas perspektiivis pidada. Tulude poole nõrkust iseloomustab see, et kui 2009.aasta tuludest moodustas eurotoetus 15,1% siis tuleva aasta eelarve tuludest moodustavad eurotoetused juba pea viiendiku, 19,5%. Meie riiki peab juba viiendiku osas ülal euroopa maksumaksja. Aastaiks 2013-2014 on ette näha toetuste mahu väga järsku langust seoses programmiperioodi vahendite ammendumisega.
Eesti eelarvepoliitika oli 2008. ja 2009. aastal protsükliline, mis näitab, et nende aastate eelarved võimendasid majanduslangust. Kui 2009 poleks loobutud eelarvetasakaalust oleks eelarvepoliitika veelgi suuremal määral võimendanud majanduslangust. Aastatel 2010-2011 on eelarve mõju muutunud vastutsükliliseks ja seda tänu majanduskasvu polaarsuse muutumisele. Kuni majanduskasvu potentsiaalse taseme saavutamiseni oleks aga vajalik just protsükliline eelarvepoliitika, ehk 2010-2011 planeeritud eelarvedefitsiit ei ole piisav, et toetada kiiremat majanduse taastumist.
Tuleb tunnistada valitsusliidu otsust loobuda tasakaalus eelarvepoliitikast ning asendada see pikemas perspektiivis tasakaalu otsiva eelarvepoliitikaga. Tasakaalus eelarvepoliitika kibedaid vilju saime maksta viimatise majanduskriisi ajal, kus selline tasakaalus eelarvepoliitika võimendas meie majanduslangust üheks euroopa suuremaks.
2011. aasta valitsussektori tekkepõhine eelarvepuudujääk on 1,6% SKP-st. Lubamatu on olukorras, kus meie töötus on väga kõrge ning majanduskasv väga tagasihoidlik, seada eesmärgiks kiirem eelarvetasakaalu poole jõudmine. Sellise sammuga jätab valitsus 2011.aasta eelarves teadlikult kasutamata üle 3 miljardi krooni. Eriti valus on vaadata, kui riigieelarve tasakaalu suunas püüeldakse selliselt, et ei kasutata töötuskindlustusse kogunenud vahendeid ja ei lubata kasutada Haigekassa reserve seaduses lubatud mahus (Töötukassa ja Haigekassa koondülejäägiks on planeeritud 0,6% SKP-st ehk 1,4 mld krooni). Miks valitsus püüdleb abstraktse tasakaalu eesmärgi poole haigete ja töötute arvelt, jääb sügavalt arusaamatuks ja ebamoraalseks.
Riik saaks tööhõivet tõsta kulutades raskel ajal rohkem infrastruktuuri objektide rajamisse. Tuleva aasta eelarves aga näeme, et eelarvelised vahendid teede ehituseks, liikluskorralduseks, remondiks ja korrashoiuks võrreldes käesoleva aastaga vähenevad.
Oluline valdkond tööhõive tagamise ning energiasäästu suurendamise seisukohalt on elamu- ja kommunaalmajandus. Keskvalitsuse tasandil puudub sisuliselt elamu- ja kommunaalpoliitika, kuna vastavateks kuludeks on ette nähtud riigieelarves kõigest 4 mln eurot ehk vastavateks kuludeks planeeritakse 2011. aastal 55,5 mln krooni, mida on ilmselgelt ebapiisavalt. Tõelist effekti selles valdkonnas saavutab oluliselt suuremate summade investeerimisel elamute energiasäästu. Isegi raskel 2009.aastal olid elamu- ja kommunaalmajanduse riiklikud kulud ligi 4 korda kõrgemad – 16 mln eurot.
Jutud 2011 aasta riigieelarve hariduskulude mahu kasvust ning valdkonna eelisarendamisest on suures osas osav demagoogia. Vaadeldes hariduskulusid COFOG-i (Classification of the Functions of Government) järgi, näeme, et kui aastal 2010 olid hariduskulud 711 miljonit eurot, siis 2011.aastal ainult 701 miljonit.
Vaadates riigi kulutusi avalikule korrale ja julgeolekule on tunne, et aastate eest saavutatud positiivsed tulemused võitluses liiklus- ja tulesurmadega tahetakse kanda ajaloo prügikasti. Meenutagem viimase aasta traagilisi uppumissurmasid selles valdkonnas. Valitsus vastupidiselt vajadustele, vähendab pidevalt avaliku korra ja julgeoleku kulutusi. 2009.aastast kuni 2011.aastani siis vastavalt 344, 328 ja 326 mln eurot.
Märkimisväärne negatiivne muudatus ootab järgmisel aastal ees riigi majanduskuludes. Nimelt vähenevad need võrreldes käesoleva aasta 933 miljoni euroga järgmise aasta 905-le miljonile eurole. Riigi majanduskulude taga on eelkõike ühiskondlik transport, teed ning regionaalpoliitilised vahendid. Kokkuvõtvalt tähendab see, et regionaalpoliitikat tabab 3% tagasilöök.
Riigi tegevuskulude (nii personalikulude, kui majanduskulude ca 4 % kasv) märgatavat kasvu järgmisel aastal võib hinnata kaheti. Kui sellega tõstetakse valitsemise kompetensust ja läbi selle ka valitsemise efektiivsust on asjad hästi ning pannakse piir keskvalitsuse nõrgenemisele, kui lisavahendid raisatakse ära mõtlematult oleks ehk mõistlik kulutada riigi tegevuskuludesse lisatud 40 mln eurot elamumajanduse energiasäästu suurendamiseks (praegune planeeritud kogukulu on ainult 4 mln eurot).
Riigi jätkusuutlikkuse seisukohalt on hariduskulude kõrval oluline teadus-arendustegevusele tehtavad kulutused. Ka siin näeme märgatavat tagasilööki järgmisel aastal, T&A kulud vähenevad 65 miljonit krooni ning nende kulude osakaal SKP-st langeb 1,21%-lt 1,09%-le.
Kaitsekulud jätkavad samas kindlat kasvutrendi vaatamata siseriiklikele süvenevatele sotsiaalsetele probleemidele. Riigikaitse kulud on käesoleval aastal 242 mln eurot, järgmiseks aastaks kasvavad 263 mln eurole.
Üheks suuremaks kulude kasvu kohaks on loomulikult sotsiaalkindlustuse valdkond ja seda mitte tulenevalt valitsuse viimase aja otsustest vaid seaduste täitmisest ning elanikkonna vananemisest. Tõsisemaks kulude kasvu allikaks on pensionikindlustuse II samba maksete taastamine riigi poolt. Samas on jätkuvalt tõsised süvenevad disproportsioonid sotsiaalkulutuste sees. Väga suur osa sotsiaalkindlustuse vahenditest läheb inimestele, kes tegelikult abi ei vaja ja kõige raskemas olukorras olevate inimeste olukord ei parane. Rohkem jõukaid toetava vanemahüvitise kasvuks kulub järgmine aasta 293 mil krooni, samas jäävad samaks lastetoetuse määr ning toimetulekutoetuste ja täiendava sotsiaaltoetuse summad. Toimetulekutoetuseks ja täiendavaks sotsiaaltoetuseks on ette nähtud 2011 eelarves ainult 350 mln krooni, mis on võrreldav suurus ainuüksi vanemahüvitise kasvuga!
Kokkuvõtvalt võib valitsuse poolt esitatud 2011.aasta riigieelarvet käsitleda kui „tsirkust ja leiba“ eelarvena. Kuna riigieelarves kasvavad kulutused sotsiaalsfääri ja kultuuri ning valdkondadesse, kus valitsus saab näidata meie riiki välispartneritele igati positiivsest valguses. See tähendab, et me suurendame märgatavalt kaitsekulusid, keskkonnakaitse ja riigivalitsemise kulusid ning näitame, et oleme ühed maailma tublimad eelarvetasakaalu poole liikujad.
Samas käriseb riigieelarve jätkusuutlikkuse seisukohalt: panustame vähem haridusse ning teadus-arendustegevusse, meie turvatunne ja sisejulgeolek kannatab, me ei hooli regionaalarengust ning meie sotsiaalsüsteem on täiesti ebaõiglane.
Allikad:
- 2011 riigieelarve eelnõu: http://fin.ee/index.php?id=366
- COFOG: http://unstats.un.org/unsd/cr/registry/regcst.asp?Cl=4
20.5.10
Vanemahüvitisest
Vanemahüvitis on äärmiselt vajalik meede. See sotsiaaltoetus käidi välja sotsiaaldemokraatide poolt (tol ajal mõõdukad ja eestvedaja oli Katrin Saks). Vanemahüvitis oli põhjendatud sellega, et laste saamine on üks kõige suurem vaesusrisk. Meede oli mõeldud just vaesuse vastu võitlemiseks ning kantud soovist riigi poolt teha kõik, et laste saamine ei viiks peresid vaesusse. Vanemahüvitis pidi olema kõigile lastele võrdne, sest kõik lapsed peavad olema sündides võrdselt väärtuslikud ühiskonnale. Me ei tohi riiklikult teha valikut ja öelda, et teatud lapsed on eriti väärtuslikud.
Reformierakond kahjuks kohendas selle meetme oma valijate jaoks ning tegi sellest sissetulekute kindlustuse. Selline lähenemine on tegelikult väga jõhker meie maksumaksjate suhtes. See tähendab seda, et oluliselt väiksema sissetulekuga inimesed peavad oma maksudega kindlustama jõukamate isikute sissetuleku. Väga jõhker ja ühiskonda lõhestav ning vaenu tekitav. Miks peab miinimumpalka saav inimene maksma kinni mitmekümne tuhande kroonise sissetuleku jõukamatele inimestele?
Kui tahetakse sissetulekuid kindlustada, siis tuleb tõesti luua vastav kindlustus (ma pole kindel, et seda peaks riik tegema), riigieelarvest saab ikkagi teha ümberjagamist ainult probleemide lahendamiseks, mitte hüvede kindlustamiseks endaga toime tulevatele inimestele.
Reformierakond kahjuks kohendas selle meetme oma valijate jaoks ning tegi sellest sissetulekute kindlustuse. Selline lähenemine on tegelikult väga jõhker meie maksumaksjate suhtes. See tähendab seda, et oluliselt väiksema sissetulekuga inimesed peavad oma maksudega kindlustama jõukamate isikute sissetuleku. Väga jõhker ja ühiskonda lõhestav ning vaenu tekitav. Miks peab miinimumpalka saav inimene maksma kinni mitmekümne tuhande kroonise sissetuleku jõukamatele inimestele?
Kui tahetakse sissetulekuid kindlustada, siis tuleb tõesti luua vastav kindlustus (ma pole kindel, et seda peaks riik tegema), riigieelarvest saab ikkagi teha ümberjagamist ainult probleemide lahendamiseks, mitte hüvede kindlustamiseks endaga toime tulevatele inimestele.
12.5.10
Hea otsus Ansipilt
Isegi, kui Ansip teeb teatud konjuktuursetel põhjustel otsuse, mitte erastada osaliselt Eesti Energiat on see lõpuks väga riigimehelik otsus ning eesti rahvale kasulik otsus.
Eesti Energia IPO-st ei võida eestimaalased, ega Eesti majandus tervikuna. Olles tugeva turupositsiooniga, väga suure käibega kontsern tähendab EE IPO kogu meie majanduse jaoks kaotust. Tänaste majandusnäitajate juures 40% EE aktsiate omastamine välisinvestori poolt tähendaks iga aastaselt 700 miljonit krooni kapitali väljavoolu riigist. Ehk kui selline osalus müüdaks 7 miljardi eest, oleksime sisuliselt 10 aasta pärast kaotanud kogu välisinvesteeringu.
Ja lõpuks peab selle kõik keegi ka kinni maksma. Maksame meie, Eesti maksumaksjad. Seda läbi kõrgema elektri hinna ning peame oma maksudega kinni maksma ka vähenenud riigieelarve tulud.
Kes võidaks EE IPO-st? Loomulikult Investorid, IPO korraldajad, kõik kess kauplevad aktsiaturgudel ja ka EE juhtidel oleks lihtsam, nad vabaneks suures osas poliitilise (kaudselt siis meie juhtimise) alt ning alluks alati ja ainult börsireeglitele ning ei peaks enam kuidagi põhjendama, miks on vaja elektri hinda tõsta. Põhjendus oleks ju elementaarne: elektri hind peab olema maksimaalselt kõrge, et kasvatada omaniku vara.
Ilmselt kuuleme lähiajal veel palju kapitalistide (just need kes teenivad kapitali vahendamise pealt) hala. Oleks ju EE IPO ärajäämine nende jaoks suur rahaline kaotus. Kaotus, mille peaksime kinni maksma meie, eesti rahvas.
Eesti Energia IPO-st ei võida eestimaalased, ega Eesti majandus tervikuna. Olles tugeva turupositsiooniga, väga suure käibega kontsern tähendab EE IPO kogu meie majanduse jaoks kaotust. Tänaste majandusnäitajate juures 40% EE aktsiate omastamine välisinvestori poolt tähendaks iga aastaselt 700 miljonit krooni kapitali väljavoolu riigist. Ehk kui selline osalus müüdaks 7 miljardi eest, oleksime sisuliselt 10 aasta pärast kaotanud kogu välisinvesteeringu.
Ja lõpuks peab selle kõik keegi ka kinni maksma. Maksame meie, Eesti maksumaksjad. Seda läbi kõrgema elektri hinna ning peame oma maksudega kinni maksma ka vähenenud riigieelarve tulud.
Kes võidaks EE IPO-st? Loomulikult Investorid, IPO korraldajad, kõik kess kauplevad aktsiaturgudel ja ka EE juhtidel oleks lihtsam, nad vabaneks suures osas poliitilise (kaudselt siis meie juhtimise) alt ning alluks alati ja ainult börsireeglitele ning ei peaks enam kuidagi põhjendama, miks on vaja elektri hinda tõsta. Põhjendus oleks ju elementaarne: elektri hind peab olema maksimaalselt kõrge, et kasvatada omaniku vara.
Ilmselt kuuleme lähiajal veel palju kapitalistide (just need kes teenivad kapitali vahendamise pealt) hala. Oleks ju EE IPO ärajäämine nende jaoks suur rahaline kaotus. Kaotus, mille peaksime kinni maksma meie, eesti rahvas.
Tellimine:
Postitused (Atom)