13.2.07

Katuseraha jagagu kohalikud

Riigikogu üheksanda koosseisu rahanduskomisjoni liikmena osalesin kahe riigieelarve koostamisel. iIga kord, kui asuti riigieelarvesse „koolikatuste raha“ sisse suruma, valdas mind suur vastikustunne.Vastikustunne selle pärast, et sellistel viimase hetke rahaeraldistel puudus tihti loogika ja võrdväärne kohtlemine, luges lihtsalt see, kellel oli tugevam hääl ning kust olid riigikogulased pärit. Peale selle, et niisugune rahaeraldus ei ole ei süsteemne ega põhjendatud, on ta muutnud omavalitsusjuhid valitsusparteide lõa otsas jooksjaks ja nende peost sööjaks. Omavalitsuse objektide rahastamise nimel ollakse valmis salgama oma poliitilised vaated ning astuma valitsuserakonna ridadesse.

Meenutagem kas või Misso vallavanema parteivahetust valla koolile ehitusraha saamise nimel. Üldlevinud ongi seisukoht, et vallavanem peaks suurema osa ajast viibima Tallinnas ja tegema lobitööd valla objektide tarvis raha saamiseks. Kõva vallavanem on see, kes suudab oma valla objektid oluliseks, riigi erirahastuse vääriliseks rääkida.
Oluliseksrääkimise juures on äärmiselt oluline, millisesse parteisse sa kuulud. Peale selle, et selliste rahaeraldustega kontrollivad valitsusparteid kohalikke omavalitsusi, annab see edevatele poliitikutele võimaluse lengilikult riigi rahaga — ehk siis meie rahaga — oma valimiskampaaniat teha.
Kas siis polegi teist võimalust? Kas ongi nii, nagu ütleb peaminister, et ta ei saa küsimusest aru ja et apoliitilist eelarvet ei ole olemas? Tõepoolest, apoliitilist eelarvet pole olemas, kuid peaminister võiks ikkagi probleemist aru saada ja leida valitsusjuhina võimalusi sellist jama vältida.
Peaminister peaks ehk enda käest ka küsima, kas riigikogu üldse peab olema see „katuseraha“ jagamise koht. Ehk peaksid omavalitsused ise otsustama oma investeeringute üle. Kas ei peaks hoopis kohaliku omavalitsuse volikogu otsustama, kas kohalikule pensionäride seltsile sada tuhat krooni eraldada?
Juba kuus aastat tagasi oli selge, et kehtiv omavalitsuste rahastamise süsteem ei võimalda finantseerida enamikku Eesti omavalitsusi vajalikul tasemel, et nad suudaksid korras hoida oma koolid, lasteaiad, raamatukogud. Omavalitsustele eraldatava tulu mehaaniline suurendamine mitte ei lahendaks rahastamissüsteemi iseärasusest tulenevat probleemi, vaid pigem süvendaks seda. Jõukamad omavalitsused muutuksid veelgi jõukamaks ning väiksema sissetulekuga omavalitsuste mahajäämus suureneks veelgi.
Juba siis oli selge, et tuleb otsustavalt reformida omavalitsuste rahastamise süsteemi ja lõpetada riigieelarvest „katuseraha“ jagamine. Sotsiaaldemokraadid on juba kaks korda esitanud riigikogule omavalitsuste rahastamise muutmise seaduse eelnõu, kuid seni tulutult.
„Koolikatuste“ raha jagamine riigikogulaste poolt on juriidiliselt korrektne, kuid see ei peaks olema nende töö. Seda peaksid tegema kohaliku volikogu liikmed. Samas, kuni seadust ja omavalitsuse rahastamist pole muudetud, tuleb sellega riigikogulastel siiski tegelda. Need, kes näevad selles probleemi, tegelevad sellega vastikustundega, ning need, kes probleemi ei näe, tormavad mööda Eestit, vehivad 100 000-krooniste tšekkidega ja kiitlevad, et tegime ära.

10.2.07

Valijaid petetakse

Tundub kehtivat tõde, et suured sulid tõllas väiksed sulid võllas ehk tuues selle ütlemise valimiste konteksti, mida rohkem sa valijat lollitad, petad, seda suurema tõenäosusega sa Riigikokku pääsed, mida ausam oled valijate suhtes, seda suurem on oht jääda Riigikogu ukse taha.

Selline suhtumine valijatesse on ilmselt alguse saanud Reformierakonna lubadusest asuda maksma keskmiselt 9000 kroonist palka. Seda lubadust oli raske üle pakkuda aga tundus üsna ebatõenäoline ja lubaduseks ja rahva petmiseks see jäigi, aga rahvas ikkagi valis valemängijaid. Nendel valimistel on meil juba vähemalt kaks suurpetturit kes üritavad rahvast lollitada suurte numbritega ja kõrgete kohtadega arenenud riikide seas.

Eestis on väga jämedalt võttes ühe pensionäri kohta poolteist töölkäivat inimest. Selleks, et nelja aasta pärast oleks keskmine pension üle 8000 krooni, peaks keskmine töötaja teenima üle 26 000 krooni kuus ehk iga aastane palgatõus kõigile töötajatele, mitte ainult lubatud avaliku teenistuse ametnikele, üle 20%. Kas te usute, et see on kuidagi võimalik? Mina ei usu, et on võimalik sundida kõiki tööandjaid tõstma igal aastal palka üle 20%. Selliseid numbreid on võimalik saavutada ainult rahareformiga aga kas me oleme siis õnnelikud? Seega on tegelikut tegemist teadliku valijate petmisega.

Kuidas jõutakse 15 aastaga Euroopa jõukaimate hulka? Tänane majanduskasv on peamiselt tingitud tohutust laenuraha ja euroraha sissevoolust Eestisse. Varsti kuulub kogu Eesti riigi kinnisvarasektor Rootsi pankadele. Kui oleme oma riigi selliselt maha müünud, saadud raha maha prassinud, tuleb üks hommik räige pohmell, kus me avastame, et ei suuda oma riiki tagasi osta. Majanduses tähendab, see lihtsalt seda, et meil saavad ühel hetkel tagatised otsa ja me ei suuda enam riiki raha juurde laenata ning tarbimine hakkab väga kiiresti kokku kuivama ja koos tarbimisega hakkab väga kiirelt kokku kuivama ka majanduskasv mis võib muutuda majanduslanguseks. Tahan öelda lihtsalt seda, et tänane kiire majanduskasv on ajutine ning valitsuse poolt kontrollialt välja lastud elukalliduse kasv on need ratsud, millega Euroopa 5 rikkama riigi hulka pole kuidagi võimalik ratsutada.