29.12.10
Iga erakonna kohus on võidelda oma valijate ja ideede eest
Dannar Leitmaa artikkel EPL onlines ( http://www.epl.ee/artikkel/590021 ) on kantud väga kummalisest mõttest: sotsid peaks Tallinnas loobuma kõigist poliitilistest ametikohtadest, ka neist mis pole seotud linnavalitsusega. Paraku on selline lähenemine vastuolus demokraatliku riigi toimimisega, mis peaks toimima võimude lahususe põhimõttel Volikogu on rahva esinduskogu, kus kõik sinna valitud erakonnad peavad tegutsema võimalikult efektiivselt ja seisma oma valijate huvide eest. Täidesaatev võim (antud juhul siis linnavalitsus) nimetatakse volikogu poolt ning kannab valitsusvastutust. Kui üks erakond lahkub valitsusest, siis peab ta tegelikult olema oluliselt aktiivsem volikogus, et tagada arvamuste paljusus ning linnakodaniku jaoks parim valitsemine. Selleks on loomulik, et kõik parteid peavad hõivama võimalikult kõrgema positsiooni volikogus, sõltumata sellest, kas ollakse koalitsioonis või opositsioonis. Paralleelina võib tuua näite Riigikogust, kus maaelukomisjoni juhib Kalev kotkas ning kultuurikomisjoni Peeter Kreitzberg, mõlemad sotsid ja mõlemad on opositsioonis. Niimoodi tehaksegi poliitikat. Volikogu kohtade jaotus on ainult niivõrd seotud koalitsiooniga, et näitab koalitsiooni võimekust, võimu. Kui erakond tuleb ära VALITSUSEST siis peabki ta püüdma ennast tugevdada opositsioonina ehk hõivata volikogus nii palju võimupositsioone, kui lubatakse. Sotside kohus on hoida kinni kõigist juhtivatest kohtadest volikogus, komisjonides, nõukogudes. Nendelt kohtadelt vabatahtlik taandumine on põgenemine ning poliitikategemisest loobumine. Tundub, et selle artikli ja artikli kommentaatorite soov ongi ainult saavutada olukord, kus sotsid peaksid poliitikast loobuma.
Inimeste rahakott ei luba optimismi
Faktum & Ariko viimane tarbijate kindlustunde uuring näitab, et tarbijate kindlustunde indeks on juuli 50 punkti tasemelt langenud 47-le ja seda 100 punkti skaalas. See on ka arusaadav kui vaadata meie "majanduskriisist väljumist". Tegelikult pole me veel kuidagi kriisist väljumas. Statistika räägib sellele vastu, mistõttu ei saa ka tavainimene olla kuidagi oma tuleviku suhtes optimistlik. Rahvas vaesub.
Kui võrdleme 2009 ja 2010 kolmandat kvartalit, siis näeme, et keskmine brutopalk on kasvanud ainult 0,9%. Samal ajal on hõivatute arv vähenenud 598 tuhandelt 578 tuhandele, ehk 3,3%. Sotsiaaltoetused ja pensionid pole tõusnud. Kõige selle juures on tarbijahinnad tõusnud ca 8%.
Seega on keskmine reaalpalk praktiliselt aastaga langenud 7%.
Sellised numbrid ei saagi kahjuks sisestada tarbijates optimismi, sest rahakott lihtsalt ei luba seda.
Kui võrdleme 2009 ja 2010 kolmandat kvartalit, siis näeme, et keskmine brutopalk on kasvanud ainult 0,9%. Samal ajal on hõivatute arv vähenenud 598 tuhandelt 578 tuhandele, ehk 3,3%. Sotsiaaltoetused ja pensionid pole tõusnud. Kõige selle juures on tarbijahinnad tõusnud ca 8%.
Seega on keskmine reaalpalk praktiliselt aastaga langenud 7%.
Sellised numbrid ei saagi kahjuks sisestada tarbijates optimismi, sest rahakott lihtsalt ei luba seda.
27.12.10
Savisaar ja Keskerakond on ühtne: toetades üht, toetad teist
Pärast Keskerakonna juhtkonna otsust toetada Edgar Savisaare jätkamist erakonna esimehe ja Tallinna linnapeana on ka Keskerakond heaks kiitnud ja õigeks tunnistanud Savisaare tegemised. Pärast sellist otsust ei ole enam võimalik lahutada Edgar Savisaart ja Keskerakonda. Ühe tegevusele antud hinnang on koheselt ka hinnang teise tegevusele.
Kui täna ütleb Reformierakond või IRL, et ei tee enam koostööd Savisaarega, peab ta ka astuma järgmise sammu ning ütlema, et ei tee enam koostööd Keskerakonnaga. Poliitikat teevad Eestis ikkagi erakonnad läbi oma esindajate. Kui üldse on mingid väärtused olulised poliitikas, siis ei saa sellest põhimõttest kõrvale vaadata.
Kõik erakonnad, kes on tauninud Savisaare käitumist ja välistanud koostöö Savisaarega, peavad välistama ka koostöö Keskerakonnaga. Kui käitutakse teisiti, siis on tegemist pragmaatiliste poliitikutega, kes tegutsevad ainult võimu nimel ning nad ei vääriks seetõttu võimu. Võimu ei tohi erakondadele anda sellepärast, et nad seda väga-väga tahavad, vaid selleks antakse erakondadele võim, et nad oleksid ausad ning viiksid ellu oma avalikke valimislubadusi ning seisaksid oma väärtuste kaitsel.
Kui Reformierakond tahab üldse ajada edaspidi väärtuspõhist poliitikat ning olla erakond, keda võib usaldada, siis tuleb Reformierakonnal loobuda Tartus koostööst Keskerakonnaga. Ma tahaks väga uskuda, et Reformierakonnas on säilinud riigimehelikkust, ausust ja sirgeseljalisust ning kõike seda pole varjutanud poliittehnoloogia ja võimuiha.
Kui täna ütleb Reformierakond või IRL, et ei tee enam koostööd Savisaarega, peab ta ka astuma järgmise sammu ning ütlema, et ei tee enam koostööd Keskerakonnaga. Poliitikat teevad Eestis ikkagi erakonnad läbi oma esindajate. Kui üldse on mingid väärtused olulised poliitikas, siis ei saa sellest põhimõttest kõrvale vaadata.
Kõik erakonnad, kes on tauninud Savisaare käitumist ja välistanud koostöö Savisaarega, peavad välistama ka koostöö Keskerakonnaga. Kui käitutakse teisiti, siis on tegemist pragmaatiliste poliitikutega, kes tegutsevad ainult võimu nimel ning nad ei vääriks seetõttu võimu. Võimu ei tohi erakondadele anda sellepärast, et nad seda väga-väga tahavad, vaid selleks antakse erakondadele võim, et nad oleksid ausad ning viiksid ellu oma avalikke valimislubadusi ning seisaksid oma väärtuste kaitsel.
Kui Reformierakond tahab üldse ajada edaspidi väärtuspõhist poliitikat ning olla erakond, keda võib usaldada, siis tuleb Reformierakonnal loobuda Tartus koostööst Keskerakonnaga. Ma tahaks väga uskuda, et Reformierakonnas on säilinud riigimehelikkust, ausust ja sirgeseljalisust ning kõike seda pole varjutanud poliittehnoloogia ja võimuiha.
17.12.10
Parteipank - valimismull
Rahvaliit on välja tulnud ideega luua parteipank. Parteipanga loomist võib ju arutada, kuid ilmselt sellist panka ei teki kunagi. Üks poliitiline erakond ei ole kindlasti kõige õigem alus kommertspanga loomiseks. Eestis on ettevõtlusvabadus ja kui keegi tunneb, et tahab panka luua, siis palju edu neile. Tänane Rahvaliidu idee asutada oma panka on siiski ainult koomiline valimismull.
Eesti pangandusmaastikul tegelikult on probleeme või nähtusi mis vajaks minu arust küll riiklikku sekkumist. Kirjutasin sellest juba aasta tagasi ning veel ka hiljem:
http://jarvelill.blogspot.com/2009/12/rahvapank.html ja http://jarvelill.blogspot.com/2010/11/positiivne-eeskuju-pangandusest.html
Isegi USA-s tegutseb riiklik kommertspank: Bank of North Dakota.See Põhja Dakota valitsusele kuuluv pank on selle osariigi valitsust, põllumehi ja rahvast teeninud juba ligi sada aastat ning viimastel aastatel tekitanud küsimusi, kas mitte teised osariigid ei peaks ka oma riigile kuuluvaid pankasid asutama.
Vaata panga kohta: http://www.cbsnews.com/stories/2010/02/16/business/main6212789.shtml ja http://www.banknd.nd.gov/
Eesti pangandusmaastikul tegelikult on probleeme või nähtusi mis vajaks minu arust küll riiklikku sekkumist. Kirjutasin sellest juba aasta tagasi ning veel ka hiljem:
http://jarvelill.blogspot.com/2009/12/rahvapank.html ja http://jarvelill.blogspot.com/2010/11/positiivne-eeskuju-pangandusest.html
Isegi USA-s tegutseb riiklik kommertspank: Bank of North Dakota.See Põhja Dakota valitsusele kuuluv pank on selle osariigi valitsust, põllumehi ja rahvast teeninud juba ligi sada aastat ning viimastel aastatel tekitanud küsimusi, kas mitte teised osariigid ei peaks ka oma riigile kuuluvaid pankasid asutama.
Vaata panga kohta: http://www.cbsnews.com/stories/2010/02/16/business/main6212789.shtml ja http://www.banknd.nd.gov/
15.12.10
Eesti on jõudmas 5 vaesema EL riigi hulka
Reformierakonna vale majanduspoliitika on Eestit viimas 5 vaesema Europaa Liidu liikmesriigi sekka. Kui 2007 oli meie SKP elaniku kohta 69% EL keskmisest ja Eesti asus sellega tagantpoolt kaheksandal kohal, siis 2009.aastaks oleme langenud tagantpoolt kuuendale kohale oma 64% EL keskmisest. Viies koht pole enam kaugel, Poola majandus on kriisist osanud hästi välja tulla ja muutub kiirelt rikkamaks ja ma arvan, et käesolevaks aastaks on ta juba meist suutnud ette minna. Meist on mööda kihutanud aga Ungari ja Slovakkia.
Valitsuserakonnad ütlevad, et meil oli kriis, sellepärast. Mina vastan, et kriis oli kõigil, aga kõigil ei olnud nii tubli valitsust, kes saab enda sõnul kriisiga väga hästi hakkama ning väärib enda sõnul seetõttu tagasivalimist.
Vaata: http://epp.eurostat.ec.europa.eu/cache/ITY_PUBLIC/2-15122010-BP/EN/2-15122010-BP-EN.PDF
Valitsuserakonnad ütlevad, et meil oli kriis, sellepärast. Mina vastan, et kriis oli kõigil, aga kõigil ei olnud nii tubli valitsust, kes saab enda sõnul kriisiga väga hästi hakkama ning väärib enda sõnul seetõttu tagasivalimist.
Vaata: http://epp.eurostat.ec.europa.eu/cache/ITY_PUBLIC/2-15122010-BP/EN/2-15122010-BP-EN.PDF
14.12.10
IMF ja meie majanduspoliitika
IMF tegevuse peamiseks eesmärgiks on finantsstabiilsuse tagamine, kuigi nad tegelikult käsitlevad oma tegevust ise laiemalt, Nimelt, et nad edendavad rahapoliitilist koostööd, et tagada finantsstabiilsust ning rahvusvahelist kaubandust ja seda kõike selleks, et soodustada kõrget tööhõivet, majanduslikku jätkusuutlikkust ning vähendada maailmas vaesust. ( http://www.imf.org/external/about.htm )
IMF jaoks on esikohal just finantsstabiilsus ja natuke tagaplaanil sotsiaalne turvalisus. Seetõttu tuleb IMF seisukohtadesse tihti suhtuda kriitiliselt ning mõelda, kas ühiskond ikka on võimeline rakendama nende kõiki soovitusi. Viimane IMF raport oli tegelikult Eesti valitsuse tegemiste suhtes küllaltki kriitiline. Seekord siis tegelikult majanduse pehmema poole osas, mis tähendab, et meie valitsus on isegi IMF arvates liiga parempoolne ja vähe hooliv! IMF juhib tegelikult tähelepanu sellele, et selline valitsuse poliitika pole jätkusuutlik ja ei taga tegelikult ka stabiilsust ega kõrget tööhõivet. Seda kummalisem on lugeda rahandusminister Ligi kommentaare, siit edasi tsitaat: "Meie nägemus majanduse väljavaadetest on väga sarnane. See annab kindlust, et teeme õigeid asju."
Kõigepealt muidugi üks positiivne suundumus. Nimelt tundub, et nii Reformierakond kui ka IRL on lõpuks loobumas tasakaalus eelarvepoliitikast. Tasakaalus eelarvepoliitikat on näiteks sotsiaaldemokraadid kritiseerinud vähemalt viimase dekaadi. Vaikselt ja areldi on nii Reformierakond kui IRL rääkimas vastutsüklilisest eelarvepoliitikast ning Ligi juba kinnitab, et lisaeelarved tuleks täielikult ära keelata. Tahaks loota, et tasakaalus eelarvepoliitika on lõplikult visatud ajaloo prügikasti ning sellega ei tulda enam kunagi reaalselt välja. Ka viimases IMF raportis on just kesksel kohal soovitus loobuda tasakaalus eelarvepoliitikast ning rakendada vastutsüklilist eelarvepoliitikat ning lasta automaatsetel stabilisaatoritel vabalt toimida Maastrichti kriteeriumide piires.
Mul on hea meel, et seekord on IMF pööranud suurt tähelepanu aktiivsetele tööhõive meetmetele, haridusele, teadus-arendustegevusele ning investeeringutele. IMF näeb siin probleemi või nii nagu on moodne öelda väljakutset valitsusele. Nimelt kardab IMF, et edasine kärpimine ja eelarvetasakaalu poole püüdlemine seab ohtu just eelpool toodud valdkonnad. IMF püüab anda valitsusele mõista, et enam ei ole võimalik kärpida, pigem vastupidi, et majandus ja finantssüsteem oleks jätkusuutlik ja jääks toimima tuleb makse tõsta. Valitsuse vastus sellele on aga teada: Peaministri sõnul on täna peamine sõnum Eesti elanikele see, et maksutõusudele võib järgmisel aastal öelda kindlalt «ei». «Mingeid maksetõuse ei tule, samuti ei tule uusi makse. " Sellest saab teha ainult ühe järelduse, kui püüeldakse eelarve tasakaalu poole ja makse ei tõsteta peavad vähenema kulutused ja seda siis ilmselt sotsiaalsfäärile ja haridusele, on ju need riigi suuremad kuluartiklid. Ja ehk siis satuvad löögi alla ka investeeringud nagu kardab IMF.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et Eesti majanduspoliitika vajab suunamuutust, senine Reformierakonna ja IRL poliitika ei vii meid enam edasi, vaid viib riigi tupikteele. Meie riigi majandusrong on ikka väga kõvasti paremale poole kaldu, kui isegi IMF arvab, et võiks ikka natuke vasakule hoida:)
IMF jaoks on esikohal just finantsstabiilsus ja natuke tagaplaanil sotsiaalne turvalisus. Seetõttu tuleb IMF seisukohtadesse tihti suhtuda kriitiliselt ning mõelda, kas ühiskond ikka on võimeline rakendama nende kõiki soovitusi. Viimane IMF raport oli tegelikult Eesti valitsuse tegemiste suhtes küllaltki kriitiline. Seekord siis tegelikult majanduse pehmema poole osas, mis tähendab, et meie valitsus on isegi IMF arvates liiga parempoolne ja vähe hooliv! IMF juhib tegelikult tähelepanu sellele, et selline valitsuse poliitika pole jätkusuutlik ja ei taga tegelikult ka stabiilsust ega kõrget tööhõivet. Seda kummalisem on lugeda rahandusminister Ligi kommentaare, siit edasi tsitaat: "Meie nägemus majanduse väljavaadetest on väga sarnane. See annab kindlust, et teeme õigeid asju."
Kõigepealt muidugi üks positiivne suundumus. Nimelt tundub, et nii Reformierakond kui ka IRL on lõpuks loobumas tasakaalus eelarvepoliitikast. Tasakaalus eelarvepoliitikat on näiteks sotsiaaldemokraadid kritiseerinud vähemalt viimase dekaadi. Vaikselt ja areldi on nii Reformierakond kui IRL rääkimas vastutsüklilisest eelarvepoliitikast ning Ligi juba kinnitab, et lisaeelarved tuleks täielikult ära keelata. Tahaks loota, et tasakaalus eelarvepoliitika on lõplikult visatud ajaloo prügikasti ning sellega ei tulda enam kunagi reaalselt välja. Ka viimases IMF raportis on just kesksel kohal soovitus loobuda tasakaalus eelarvepoliitikast ning rakendada vastutsüklilist eelarvepoliitikat ning lasta automaatsetel stabilisaatoritel vabalt toimida Maastrichti kriteeriumide piires.
Mul on hea meel, et seekord on IMF pööranud suurt tähelepanu aktiivsetele tööhõive meetmetele, haridusele, teadus-arendustegevusele ning investeeringutele. IMF näeb siin probleemi või nii nagu on moodne öelda väljakutset valitsusele. Nimelt kardab IMF, et edasine kärpimine ja eelarvetasakaalu poole püüdlemine seab ohtu just eelpool toodud valdkonnad. IMF püüab anda valitsusele mõista, et enam ei ole võimalik kärpida, pigem vastupidi, et majandus ja finantssüsteem oleks jätkusuutlik ja jääks toimima tuleb makse tõsta. Valitsuse vastus sellele on aga teada: Peaministri sõnul on täna peamine sõnum Eesti elanikele see, et maksutõusudele võib järgmisel aastal öelda kindlalt «ei». «Mingeid maksetõuse ei tule, samuti ei tule uusi makse. " Sellest saab teha ainult ühe järelduse, kui püüeldakse eelarve tasakaalu poole ja makse ei tõsteta peavad vähenema kulutused ja seda siis ilmselt sotsiaalsfäärile ja haridusele, on ju need riigi suuremad kuluartiklid. Ja ehk siis satuvad löögi alla ka investeeringud nagu kardab IMF.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et Eesti majanduspoliitika vajab suunamuutust, senine Reformierakonna ja IRL poliitika ei vii meid enam edasi, vaid viib riigi tupikteele. Meie riigi majandusrong on ikka väga kõvasti paremale poole kaldu, kui isegi IMF arvab, et võiks ikka natuke vasakule hoida:)
13.12.10
IMF missiooni järeldused, 13.detsember 2010
IMF delegatsioon tegi oma viimasest visiidist alljärgnevad esialgsed järeldused.
IMF delegatsioon tõdeb, et:
1. Eesti on edukalt liitumas euroalaga. Kiita saab valitsuse pingutus ülemäärase defitsiidi ohjamisel.
2. Tõdetakse, et Eesti majanduskasvu allikaks on eksport. Samal ajal jääb sisenõudlus nõrgaks, kuna on liiga kõrge tööpuudus, mis taandub aeglaselt. Kuna tööjõu kvalifikatsioon ei vasta vajadustele ning tööjõud on väheliikuv.
3. Lähimas tulevikus on võimalikud positiivsed üllatused. Samas on Eesti majandus väga tihedalt seotud väliskeskkonna ja välispankadega ning nendes toimuda võivad negatiivsed muutused kahjustaksid ka otseselt Eesti majandust.
IMF hinnangul seisab Eesti valitsusel ees kolm väljakutset, et tagada stabiilne majanduskasv:
1. Tagada eelarve tasakaalustamine ning juurutada vastutsükliline eelarvepoliitika.
Viidatakse vajadusele, lasta automaatsetel stabilisaatoritel toimida Maastrichti kriteeriumide piires ehk siis planeeritust suurema languse puhul jätta eelarve kulud samaks ning suurema kasvu korral mitte suurendada kulutusi. Keskpika perioodi fiskaalpoliitiline eesmärk peab olema tasakaalus eelarve. Tasakaalus eelarvepoliitika on saavutatav maksutulude tõusuga ja seda just käibemaksu, keskkonnamaksude ning varamaksude tõusuga ning samal ajal hoides kontrolli all muud kulutused ning tagades kindlasti hariduse ja investeeringute finantseerimise. Eesti vajab vastutsüklilist eelarvepoliitikat ning parima praktika kohast eelarveraamistiku. Tegelikult ei tohiks see olla Eesti jaoks keerukas, kuna omatakse kõrget kärpimise võimekust.
2. Finantseerida majanduse taastumist selliselt, et oleks tagatud jätkusuutlikkus.
Põhjamaade pangad on suhteliselt hästi vastu pidanud ja leevendamas oma laenutingimusi. Liitumine euroga vähendab finantsriske. Lähiaastate finantsala õigusliku raamistiku muudatuste suhtes tuleks olla valvas, et need ei kahjustaks finantssektori toimimist. Kõrge lõimumise tase Põhjamaa pangandusega nõuab siiski edaspidist koostööd kriisireguleerimis mehhanismide edasiarendamiseks.
3. Kasutada mõistlikult kogu riigi potentsiaali ja tagada konkurentsivõime taastamine.
Eelkõike on siinjuures silmas peetud vajadust rakendada aktiivset tööturupoliitikat, hariduspoliitikat ning rahastada vajalikul määral teadus- ja arendustegevust.
Vaata täpsemalt: http://www.imf.org/external/np/ms/2010/121310.htm
IMF delegatsioon tõdeb, et:
1. Eesti on edukalt liitumas euroalaga. Kiita saab valitsuse pingutus ülemäärase defitsiidi ohjamisel.
2. Tõdetakse, et Eesti majanduskasvu allikaks on eksport. Samal ajal jääb sisenõudlus nõrgaks, kuna on liiga kõrge tööpuudus, mis taandub aeglaselt. Kuna tööjõu kvalifikatsioon ei vasta vajadustele ning tööjõud on väheliikuv.
3. Lähimas tulevikus on võimalikud positiivsed üllatused. Samas on Eesti majandus väga tihedalt seotud väliskeskkonna ja välispankadega ning nendes toimuda võivad negatiivsed muutused kahjustaksid ka otseselt Eesti majandust.
IMF hinnangul seisab Eesti valitsusel ees kolm väljakutset, et tagada stabiilne majanduskasv:
1. Tagada eelarve tasakaalustamine ning juurutada vastutsükliline eelarvepoliitika.
Viidatakse vajadusele, lasta automaatsetel stabilisaatoritel toimida Maastrichti kriteeriumide piires ehk siis planeeritust suurema languse puhul jätta eelarve kulud samaks ning suurema kasvu korral mitte suurendada kulutusi. Keskpika perioodi fiskaalpoliitiline eesmärk peab olema tasakaalus eelarve. Tasakaalus eelarvepoliitika on saavutatav maksutulude tõusuga ja seda just käibemaksu, keskkonnamaksude ning varamaksude tõusuga ning samal ajal hoides kontrolli all muud kulutused ning tagades kindlasti hariduse ja investeeringute finantseerimise. Eesti vajab vastutsüklilist eelarvepoliitikat ning parima praktika kohast eelarveraamistiku. Tegelikult ei tohiks see olla Eesti jaoks keerukas, kuna omatakse kõrget kärpimise võimekust.
2. Finantseerida majanduse taastumist selliselt, et oleks tagatud jätkusuutlikkus.
Põhjamaade pangad on suhteliselt hästi vastu pidanud ja leevendamas oma laenutingimusi. Liitumine euroga vähendab finantsriske. Lähiaastate finantsala õigusliku raamistiku muudatuste suhtes tuleks olla valvas, et need ei kahjustaks finantssektori toimimist. Kõrge lõimumise tase Põhjamaa pangandusega nõuab siiski edaspidist koostööd kriisireguleerimis mehhanismide edasiarendamiseks.
3. Kasutada mõistlikult kogu riigi potentsiaali ja tagada konkurentsivõime taastamine.
Eelkõike on siinjuures silmas peetud vajadust rakendada aktiivset tööturupoliitikat, hariduspoliitikat ning rahastada vajalikul määral teadus- ja arendustegevust.
Vaata täpsemalt: http://www.imf.org/external/np/ms/2010/121310.htm
9.12.10
Riigieelarve 2011: Reformierakonna juhitud valitsuse eelarvepoliitika on saamatu ja käpardlik
Reformierakonna juhitud valitsuse eelarvepoliitikat kokku võttes võime selle kokku võtta alljärgnevat: buumi ajal kütame majandusele hoogu juurde ning kriisi ajal kärbime ja pidurdame majandust.
Lugesin täna Facebookist Riigikogu rahanduskomisjoni esimehe Taavi Rõivase kriitikat sotside suunas: "2011. aasta eelarve vastu võetud. Tänase arutelu kõige suurem üllatus oli sotside tõsine sõnavõtt eelarvedefitsiidi kiireks kasvatamiseks. Kas me nii vähe siis õpimegi kogu maailmas möllavast riigivõlgade kriisist?"
Reformierakond võiks ikka ka kriisist midagi õppida. Asjadel on alati ka teine külg ja teistsugune vaade kui ainult reformierakondlik. Vastavalt riigieelarve seletuskirjale on 2011.aasta eelarve kohaselt SKP lõhe -6,3%. Mis peaks siis tähendama, et majandus ei kasva nii kiirelt, et see oleks ohtlik ülekuumenemise mõttes, tegelikult on majanduskasv oluliselt allpool oma potentsiaalset taset. Tulenevalt sellest oleks mõistlik majandust elavdada ja riik saab seda teha ainult läbi eelarvedefitsiidi, nii nagu ka tehakse. Reformierakond on planeerinud järgmise aasta defitsiidiks 1,6% SKP-st. Tehniliselt on sellisest stimuleerimisest siiski veel vähe, sest eelarvepositsioon on vastavalt riigieelarve seletuskirjale ja ka eelpool toodud numbritele vastutsükliline. Ehk, kui me oleme 2011 väikeses majanduskasvus, siis eelarvepositsioon pidurdab majanduskasvu.
Mida sotsid väidavad, on see, et reformierakonna poolt pakutud 1,6% defitsiiti ei ole piisav kiiremaks majanduskriisist väljumiseks. Tegelikult arvestades kõike eeltoodut võiks olla defitsiit vabalt 3% SKP-st. Ka sellisel juhul oleksime ühe eesrindlikuma eelarvepoliitikaga riik euroalas.
Mida tähendaks siis näiteks 2,6% defitsiidiga eelarvepositsioon. See oleks tähendanud riigieelarvesse tegelikult täiendavaid vahendeid ligi 3 miljardit krooni. Täiendava 3 miljardi krooni lisamine oleks riigile tagasi toonud maksutuludena, arvestades ka seda, et riigisektor on üldiselt aus maksumaksja, ligi 1 miljardi (kuna meie maksukoormus on 33%). Seda muidugi juhul, kui selle täiendava 3 miljardit krooni riik kulutaks kodumaisesse majandusse: infrastruktuuri, ehitusse, haridusse, toimetulekusse.
Mõelge, mida oleks tähendanud 3 miljardit lisakäivet majandusele. See oleks olnud sama, kui riik oleks loonud 3 miljardise käibega ettevõtte. See oleks toonud olulist leevendust ühele suuremale probleemile: töötusele. Lisaks sellel oleks see suurendanud kodumaist nõudlust ning võimendanud meie majanduskasvu +1,5%. See oleks olnud valitsuse poolne mõistlik vastus tänasele majandusolukorrale, inimeste toimetulekule ja töötusele.
Lugesin täna Facebookist Riigikogu rahanduskomisjoni esimehe Taavi Rõivase kriitikat sotside suunas: "2011. aasta eelarve vastu võetud. Tänase arutelu kõige suurem üllatus oli sotside tõsine sõnavõtt eelarvedefitsiidi kiireks kasvatamiseks. Kas me nii vähe siis õpimegi kogu maailmas möllavast riigivõlgade kriisist?"
Reformierakond võiks ikka ka kriisist midagi õppida. Asjadel on alati ka teine külg ja teistsugune vaade kui ainult reformierakondlik. Vastavalt riigieelarve seletuskirjale on 2011.aasta eelarve kohaselt SKP lõhe -6,3%. Mis peaks siis tähendama, et majandus ei kasva nii kiirelt, et see oleks ohtlik ülekuumenemise mõttes, tegelikult on majanduskasv oluliselt allpool oma potentsiaalset taset. Tulenevalt sellest oleks mõistlik majandust elavdada ja riik saab seda teha ainult läbi eelarvedefitsiidi, nii nagu ka tehakse. Reformierakond on planeerinud järgmise aasta defitsiidiks 1,6% SKP-st. Tehniliselt on sellisest stimuleerimisest siiski veel vähe, sest eelarvepositsioon on vastavalt riigieelarve seletuskirjale ja ka eelpool toodud numbritele vastutsükliline. Ehk, kui me oleme 2011 väikeses majanduskasvus, siis eelarvepositsioon pidurdab majanduskasvu.
Mida sotsid väidavad, on see, et reformierakonna poolt pakutud 1,6% defitsiiti ei ole piisav kiiremaks majanduskriisist väljumiseks. Tegelikult arvestades kõike eeltoodut võiks olla defitsiit vabalt 3% SKP-st. Ka sellisel juhul oleksime ühe eesrindlikuma eelarvepoliitikaga riik euroalas.
Mida tähendaks siis näiteks 2,6% defitsiidiga eelarvepositsioon. See oleks tähendanud riigieelarvesse tegelikult täiendavaid vahendeid ligi 3 miljardit krooni. Täiendava 3 miljardi krooni lisamine oleks riigile tagasi toonud maksutuludena, arvestades ka seda, et riigisektor on üldiselt aus maksumaksja, ligi 1 miljardi (kuna meie maksukoormus on 33%). Seda muidugi juhul, kui selle täiendava 3 miljardit krooni riik kulutaks kodumaisesse majandusse: infrastruktuuri, ehitusse, haridusse, toimetulekusse.
Mõelge, mida oleks tähendanud 3 miljardit lisakäivet majandusele. See oleks olnud sama, kui riik oleks loonud 3 miljardise käibega ettevõtte. See oleks toonud olulist leevendust ühele suuremale probleemile: töötusele. Lisaks sellel oleks see suurendanud kodumaist nõudlust ning võimendanud meie majanduskasvu +1,5%. See oleks olnud valitsuse poolne mõistlik vastus tänasele majandusolukorrale, inimeste toimetulekule ja töötusele.
6.12.10
Eestis raske eraisikul, Lätis raske ettevõtjal
2000-2007 toimus Balti riikides laenuralli. Siiski olid need "rallirajad" natuke erinevad Eestis, Lätis ja Leedus. Kõige tublimad laenajad on olnud Eestis ning Kõige tagasihoidlikumad Leedus. Vaadates eraisikute ja ettevõtete osakaalu kogu laenuportfellis, siis näeme, et Eesti ja Leedu on selles osas samas proportsioonis. Meist oluliselt erinev on Läti, kus põhiliseks laenajaks ei olnud mitte eraisikud vaid ettevõtted. Sellest tulenevalt ka erinevad tagajärjed majandus- ja finatskriisil Balti riikidele.
Finantskriisi ületamine on ilmselt kõige vähemvalulik Leedule. Eesti ja Läti puhul on probleem suurem. Läti puhul on ilmselt tõsistes raskustes ettevõtlussektor ning kuna ettevõtlussektoris on laenud lühiaegsemad, siis majanduslangus pidi seal kaasa tooma tõsiseid probleeme ka pangandusele, kelle välja laenatud raha kadus pankrotistuvate ettevõtete pankrotipesadesse. Nagu teame, nii ka läks ning Läti valitsus pidi kulutama väga suuri summasid, et Läti pangandussektorit päästa. Paremini läheb Lätis inimestel, sest neil pole nii suurt võlakoormust ning neid ei ähvarda isiklikud pankrotid.
Eesti puhul on ettevõtlus ilmselt kõige kergemini pääsemas võlakriisist, sest ettevõtete osakaal laenuportfellis oli Balti riikidest madalaim. Eestis jäävad kõige keerulisemasse olukorda eraisikud. Neil on kõige suurem laenukoormus ning samal ajal rakendas nii eraettevõtlus kui riik majanduse tasakaalustamiseks jõulisi võtteid kärpimiste ja koondamiste teel. Töötus, langenud palgad on põhjused, mis viivad raskesse olukorda just eraisikud. Neile saab täna appi tulla ainult pankade paindlikkus ning kiire majanduskasv, koos palkade ja töökohtade kasvuga.
Vaata lisaks: http://www.imf.org/external/pubs/ft/wp/2010/wp10250.pdf
Finantskriisi ületamine on ilmselt kõige vähemvalulik Leedule. Eesti ja Läti puhul on probleem suurem. Läti puhul on ilmselt tõsistes raskustes ettevõtlussektor ning kuna ettevõtlussektoris on laenud lühiaegsemad, siis majanduslangus pidi seal kaasa tooma tõsiseid probleeme ka pangandusele, kelle välja laenatud raha kadus pankrotistuvate ettevõtete pankrotipesadesse. Nagu teame, nii ka läks ning Läti valitsus pidi kulutama väga suuri summasid, et Läti pangandussektorit päästa. Paremini läheb Lätis inimestel, sest neil pole nii suurt võlakoormust ning neid ei ähvarda isiklikud pankrotid.
Eesti puhul on ettevõtlus ilmselt kõige kergemini pääsemas võlakriisist, sest ettevõtete osakaal laenuportfellis oli Balti riikidest madalaim. Eestis jäävad kõige keerulisemasse olukorda eraisikud. Neil on kõige suurem laenukoormus ning samal ajal rakendas nii eraettevõtlus kui riik majanduse tasakaalustamiseks jõulisi võtteid kärpimiste ja koondamiste teel. Töötus, langenud palgad on põhjused, mis viivad raskesse olukorda just eraisikud. Neile saab täna appi tulla ainult pankade paindlikkus ning kiire majanduskasv, koos palkade ja töökohtade kasvuga.
Vaata lisaks: http://www.imf.org/external/pubs/ft/wp/2010/wp10250.pdf
5.12.10
Globaliseerumise mõju Euroopa Liidu inflatsioonitasemele
Viimase kahe kümnendi jooksul on Lääne-Euroopa turg üha enam lõimunud areneva majandusega riikidega. Selline konkurentsiolukord on mõjutanud inflatsioonitaset Lääne - Euroopas. Ida-Aasia odava tööjõuga riigid - eriti Hiina - on kahandanud inflatsioon Lääne-Euroopa riikides. Suurem integratsioon Türgi ja Kesk-ja Ida-Euroopa riikidega on oluliselt väiksema mõjuga Lääne-Euroopa riikide inflatsioonitasemele.
Ida-Aasia ja endise Varssavi pakti riikide tihedama integratsiooni mõju EL-i inflatsiooni keskkonnale viimasel kümnendil on uuritud mitmetes töödes, sealhulgas Glatzer (2006), Pain (2006), Borio ja Filardo (2007), Wheeler (2008) ja Bugamelli (2010).
Artikli autorid on uurinud ekspordi ja tootjahindade koosmõju riikidele, ühelt poolt Hiina, India, Malaisia, Mehhiko, Filipiinid, Poola, Rumeenia, Slovaki Vabariik, Tai ja Türgi ning teiselt poolt Saksamaa, Prantsusmaa, Itaalia, Rootsi ja Suurbritannia. Uuring kattis ajavahemikku 1995-2008 ja 110 tööstusharu. Uuring näitas, et impordi konkurents madalama palgatasemega riikidest mõjutab tugevalt hinnataset Euroopas. Euroopa tootja hinnad langevad vahel 3,2% kuni 4,8%, kui madalama palgatasemega riikide eksport kasvab 1% võrra.
Peamine empiiriline järeldus on, et kaubavahetusel kiiresti areneva majandusega riikidega oli sügav mõju Euroopa tootjahindadele, kusjuures tulemust mõjutab siiski suures osas Hiina eksport. Täpsemalt, kui Hiina eksport kasvas 1% Euroopa turul siis Euroopa tootjahinnad langesid umbes 5%. Vastupidiselt leiti, et pole erilist seost areneva Euroopa (st, Poola, Rumeenia, Slovaki Vabariik ja Türgi) ekspordi kasvul ja Lääne-Euroopa tootjahindadel, küll aga on teatud mõju Rumeenia ekspordi kasvul. Mis näitab, et tegelikult on Rumeenia ka sisuliselt "madalapalgaline". Rumeenia ekspordi kasv 1% langetas Euroopa turul tootjahindasid umbes 1%.
Käesolev lugu oli refereering Raphael Aueri ja Andreas Fischeri artiklist 5.detsembrist 2010 Globalisation’s impact on inflation in the European Union : http://www.voxeu.org/index.php?q=node/5889
2.12.10
Kas Ungaris rööviti inimesi või pensionifonde?
Rääkides Ungari pensionifondide ümberkantimisest tasuks mõelda ka meie fondikeste tegevuse efektiivsusele.
Ungari puhul ei röövitud veel inimestelt midagi. Ungari erafondiomanikud võivad hetkel ehk ainult väga pahased olla. Minu teada pensionikindlustussüsteemi ei muudeta, ainult muudetakse erakindlustatud isikute pensionitagatise osakaalu seniselt 70-lt 30 le protsendile. Kuna riikliku tagatist erakindlustuse osas muudeti, siis on inimestel mõistlik oma vahendid tuua riiklikku fondi. Tänasel hetkel öelda, et erafondides oleks pensioniraha paremini hoitud on vist päris raske.
Kui tuua võrdlus Eestisse, siis tänu meie liberaalsele kogumispensioni süsteemile on asi olnud üpris ebaefektiivne. Meil on kogu kohustuslik pension erinevalt Ungarist suunatud erafondidesse. Kui meil on vist kuskil 23 (täpset numbrit ei mäleta, igatahes üle 20)pensionifondi, siis 600 000 töötaja vahendite nii mitmes fondis hoidmine on väga kulukas, Jämedalt arvutades (meenutades oma pensionifondi aastast halduskulu) kulutame oma pensioniraha haldamisele aastas 23x30 mln eek. Mis teeb kokku 690 mln krooni. See on väga suur summa ja viib fondides olevate vahendite tootluse vägagi alla ja kriisi ajal miinustesse. Tegelikult kui vahendid oleks riikilus fondis saaks hakkama paari halduriga, kelle peale aastas 20 miljonit kulutades oleks juba kõigi meie fondiomanike võit 670 miljonit krooni.
Jah, erafondidega oleme riske hajutanud aga fondid pole endale mingit vastutust võtnud :(
Ungari puhul ei röövitud veel inimestelt midagi. Ungari erafondiomanikud võivad hetkel ehk ainult väga pahased olla. Minu teada pensionikindlustussüsteemi ei muudeta, ainult muudetakse erakindlustatud isikute pensionitagatise osakaalu seniselt 70-lt 30 le protsendile. Kuna riikliku tagatist erakindlustuse osas muudeti, siis on inimestel mõistlik oma vahendid tuua riiklikku fondi. Tänasel hetkel öelda, et erafondides oleks pensioniraha paremini hoitud on vist päris raske.
Kui tuua võrdlus Eestisse, siis tänu meie liberaalsele kogumispensioni süsteemile on asi olnud üpris ebaefektiivne. Meil on kogu kohustuslik pension erinevalt Ungarist suunatud erafondidesse. Kui meil on vist kuskil 23 (täpset numbrit ei mäleta, igatahes üle 20)pensionifondi, siis 600 000 töötaja vahendite nii mitmes fondis hoidmine on väga kulukas, Jämedalt arvutades (meenutades oma pensionifondi aastast halduskulu) kulutame oma pensioniraha haldamisele aastas 23x30 mln eek. Mis teeb kokku 690 mln krooni. See on väga suur summa ja viib fondides olevate vahendite tootluse vägagi alla ja kriisi ajal miinustesse. Tegelikult kui vahendid oleks riikilus fondis saaks hakkama paari halduriga, kelle peale aastas 20 miljonit kulutades oleks juba kõigi meie fondiomanike võit 670 miljonit krooni.
Jah, erafondidega oleme riske hajutanud aga fondid pole endale mingit vastutust võtnud :(
1.12.10
Laar usub pimesi, et Eestil on läinud väga hästi
Kuulasin huviga tänast Forumi saadet ETVs ja kuidagi stagneerunult mõjus tõepoolest valitsuserakondade esindajate jutt. Mart Laar tegi tohutu probleemi astmelisest tulumaksust ning kinnitas, et ettevõtjad ootavad valitsuselt stabiilsust ja rahvas majanduskasvu ning, et seda kõike on tänane valitsus just pakkunud. Hmm.... kus on siis see stabiilsus ning suur edu. Laari jutt on lihtsalt üks suur demagoogiline mull, mida ei kinnita faktid. Just tänu paremparteide poolt ellu viidavale majanduspoliitikale on Eesti majanduskasv olnud väga ebastabiilne ja tohutult hüplik. Majanduskasvu pole lõppkokkuvõttes praktiliselt olnud. Möödunud aasta lõpuks oli rahvuslik rikkus samal tasemel, kui 2005.aastal, kui Ansip asus valitsuse etteotsa. Kus on majanduskasv?? Riikide konkurentsivõimes oleme hoopis oluliselt kukkunud. Vaata: http://jarvelill.blogspot.com/2010/10/ansipi-juhtimisel-riigi.html
Sellises olukorras kinnitada, et oleme õigel teel ning, et kõik on hästi ja midagi muutma ei pea on väga-väga küüniline. Tegelikult on alternatiiv olemas.
Sellises olukorras kinnitada, et oleme õigel teel ning, et kõik on hästi ja midagi muutma ei pea on väga-väga küüniline. Tegelikult on alternatiiv olemas.
29.11.10
Positiivne eeskuju pangandusest
Eestis on kujunenud kummaline arusaam, et riik ei tohigi rakendada reaalseid regionaalpoliitilisi meetmeid. Reaalsete meetmete all pean silmas näiteks pangandusteenust. Just pangandussektori täielikku privatiseerimist Eestis peetakse väga heaks näiteks. Samas tekib küsimus, kelle jaoks see hea on? Kas keskvalitsuse ja äärealade elanike jaoks või ainult väliskapitali jaoks? Minu arust ainult viimase heaks.
Kui Ühendatud Kuningriigis täidab riigi keskpank - Bank of England (BE) ka riigi pangaoperatsioonide ja rahaliste vahendite hoidja rolli, siis meil millegipärast peavad riigi rahalised vahendid asuma valdavalt välismaisele erakapitalile kuuluvates pankades. Ehk siis riigikassa kontodel SEB-s, Swedbankis, Danske Bank AS Eesti filiaalis või Nordea Bank Finland PLC Eesti filiaalis. Kelle hüvanguks see on? Lisaks sellele, hoiavad avalikusektori asutused, sealhulgas kohalikud omavalitsused oma riigikassast kätte saadud vahendeid jällegi samade kommertspankade kontodel. Ning tasuvad pankade teenus- ja hooldustasusid.
Täna arutatakse Ühendatud Kuningriigis selle üle, kuidas päästa maaelu olukorras, kus rahvusliku posti teenuste kasutajaid jääb järjest vähemaks ning pangad sulgevad maapiirkondades kontoreid. Üheks tõsiseks võimaluseks peetakse Prantsusmaa, Itaalia, Saksamaa ja Uus Meremaa eeskujul luua Royal Maili baasil riigi omanduses olev Postipank. Rahva postipank täidaks siis kahte funktsiooni: osutaks posti- ja pangateenust. Kusjuures eeskujuks tuuakse just Uus Meremaa kogemust.
1990 aastal pidi Uus Meremaa postiasutus tõdema, et nende postitulud on tohutult kokku kuivanud ning sellisena kahjumlikult pole neil enam võimalik jätkata. Samal ajal oli probleemiks, et välismaiste pankade kasumiihalus oli väga kõrge, pankade teenustasud ning muud teenused olid väga kallid ning pidevalt suleti väiksemaid pangakontoreid maapiirkonnas (kas ei tule mitte tuttav etteJ ). 1999.aastal otsustas Uus Meremaa valitsus luua riikliku postipanga (Kiwipank), mille ülesandeks oli posti- ja pangateenuste osutamine. Pank ise asutati 2002 ja tänaseks on selle üle 300 harukontori üle riigi ja Kiwipank on suurima kontorite arvuga pank Uus Meremaal.
Miks me Eestis sel teemal ei aruta, kas pole julgust, tahet või on kommertspankade lobi liiga heal tasemel?
26.11.10
Ungari valitsus otsustas natsionaliseerida pensionifondide vara
Ungari uus parempoolne valitsus paremtsentristliku Fideszi partei juhtimisel on otsustanud alates uuest aastast pensionisüsteemi taasriigistada: http://blogs.wsj.com/new-europe/2010/11/24/hungary-forces-private-pension-fund-members-back-to-state-scheme/
Sellist sammu poleks ehk osanud parempoolselt valitsuselt oodata. Nimelt on Ungaris alates 1997.aastast kehtinud kohustuslik pensionisüsteem, kus inimene sai valida kas on riiklikus pensioniskeemis või erapensioniskeemis.
Kui inimene valis erapensioniskeemi, siis kanti isiku pensionikindlustusmakse osa (9,5% palgalt) erapensionifondi ning tööandja poolt makstav 24% laekus riikliku fondi edasi. Riikliku pensionikindlustuskeemi kohaselt laekusid mõlemad pensionikindlustusmaksed riigile.
Riik omalt poolt kohustus erakindlustusskeemi valinutele tulevikus maksma 70% pensionist.
Tänane parempoolne Ungari valitsus aga on otsustanud sisuliselt erapensionifondid natsionaliseerida. Kohustades inimesi, kes on liitunud kohustusliku erakindlustusega, valima kas jättkavad erakindlustusega. Juhul kui jätkavad erakindlustusega, siis valitsus kindlustab tulevikus ainult 30% pensionist.
Ei oska hetkel Ungari valitsuse sammu hinnata aga kindlasti oli see ootamatu parempoolse valitsuse poolt.
Sellist sammu poleks ehk osanud parempoolselt valitsuselt oodata. Nimelt on Ungaris alates 1997.aastast kehtinud kohustuslik pensionisüsteem, kus inimene sai valida kas on riiklikus pensioniskeemis või erapensioniskeemis.
Kui inimene valis erapensioniskeemi, siis kanti isiku pensionikindlustusmakse osa (9,5% palgalt) erapensionifondi ning tööandja poolt makstav 24% laekus riikliku fondi edasi. Riikliku pensionikindlustuskeemi kohaselt laekusid mõlemad pensionikindlustusmaksed riigile.
Riik omalt poolt kohustus erakindlustusskeemi valinutele tulevikus maksma 70% pensionist.
Tänane parempoolne Ungari valitsus aga on otsustanud sisuliselt erapensionifondid natsionaliseerida. Kohustades inimesi, kes on liitunud kohustusliku erakindlustusega, valima kas jättkavad erakindlustusega. Juhul kui jätkavad erakindlustusega, siis valitsus kindlustab tulevikus ainult 30% pensionist.
Ei oska hetkel Ungari valitsuse sammu hinnata aga kindlasti oli see ootamatu parempoolse valitsuse poolt.
Kes on süüdi?
Viimati tekkis Facebookis päris huvitav diskussioon selle üle, kes on süüdi majanduskriisis. Arvan, et see on teema, millele võib pühendada ühe blogi postituse.
Süüdlaste otsimisel peaksime vaatama, kuidas toimib tänapäeva maailmamajandus. Maailmamajanduse vereringeks on raha. Rahana tegutseb meil juba poolsada aastat krediitraha, mida ei emiteerita ei kulla ega muu käegakatsutava vara alusel. Seda emiteeritakse riikide usalduse alusel ning maailmamajanduses on valuutaks nr 1 ikka veel USD ehk siis Ameerika Ühendriikide usaldusväärsusel põhinev raha.
Majanduse käekäiku ei kujunda mitte niivõrd see, kui head tooted meil on reaalmajanduses, vaid põhiline diktaator on finantsturg. Manipulatsioonid finantsturul võivad reaalmajanduse tooted (autod, pesumasinad, riided) teha ilma nende omadusi muutmata globaalsel turul konkurentsivõimeliseks või mitte konkurentsivõimeliseks. Seega dikteerivad maailmamajanduses toimuvat üldistades riikide valitsused (loomulikult selliste riikide, kellest midagi sõltub, nende hulka Eesti kindlasti otseselt ei kuulu) ja finantsinstitutsioonid: pangad, fondid.
Majandusbuumi olukorras ei tohiks inimesi rumaluses süüdistada. Kui üldse süüdlasi otsida, siis tuleb neid otsida ikkagi nende seast, kes tänapäeva inflatsioonimajanduses kontrollivad rahavoogusid ning elatuvad inflatsioonist. Nendeks on valitsused ja finantsinstitutsioonid. Tavaline kodanik, finantsteenuste tarbija pole milleski süüdi. Sellel tavalisel tarbijal on valida kahe variandi vahel:
1. On konservatiivne ja säästlik, maandada kõik oma riskid, "kindlustada tuleviku" - sellisel juhul on selline kodanik just see, kes kõige rohkem kaotab inflatsioonimajandusest ning on see, kes maksab kinni suuresti kogu majanduskasvu.
2. Püüab teha sama, mida teevad inflatsioonimajanduses riigid ja finantsinstitutsioonid - muudab oma vara kapitaliks, võtab riske, laenab odavat raha lootuses, et inflatsioon, teeb selle tagasimaksmise odavaks. Sellised inimesed, ettevõtjad põhimõtteliselt ei meeldi finantsinstitutsioonidele kuna muutuvad nende konkurentideks ja kui selliseid isikuid tuleb kriitiline kogus hakkab finantspüramiid kokku kukkuma, meil kutsutakse seda mulliks.
Kas me saame viimaseid kutsuda rumalateks? Pigem vastupidi, nende käitumine on ratsionaalne ning ainuke võimalus kuidas inflatsioonimajandusest kasu lõigata. Aga loomulikult on see ohtlik ja riskantne, sest sellel turul toimetavad oluliselt suuremad ja võimsamad jõud, kellele ei meeldi, kui liiga palju tüüpe tuleb nende marjamaale.
Kokkuvõtvalt on tänapäeva majandus inflatsioonimajandusega püramiidskeem ja kui sellel turul tuleb mängijaid liiga palju, või kui mängijad lähevad ahneks (trükivad liiga palju raha või teevad väga suure finantsvõimenduse) kukub see püramiid ajutiselt kokku.
Lõppkokkuvõttes on muidugi küsimus, kas praegusele inflatsioonimajandusele ja krediitrahale on alternatiivi. Mis saab siis, kui USA kaotab oma maailmamajanduse nr 1 positsiooni Hiinale?
Süüdlaste otsimisel peaksime vaatama, kuidas toimib tänapäeva maailmamajandus. Maailmamajanduse vereringeks on raha. Rahana tegutseb meil juba poolsada aastat krediitraha, mida ei emiteerita ei kulla ega muu käegakatsutava vara alusel. Seda emiteeritakse riikide usalduse alusel ning maailmamajanduses on valuutaks nr 1 ikka veel USD ehk siis Ameerika Ühendriikide usaldusväärsusel põhinev raha.
Majanduse käekäiku ei kujunda mitte niivõrd see, kui head tooted meil on reaalmajanduses, vaid põhiline diktaator on finantsturg. Manipulatsioonid finantsturul võivad reaalmajanduse tooted (autod, pesumasinad, riided) teha ilma nende omadusi muutmata globaalsel turul konkurentsivõimeliseks või mitte konkurentsivõimeliseks. Seega dikteerivad maailmamajanduses toimuvat üldistades riikide valitsused (loomulikult selliste riikide, kellest midagi sõltub, nende hulka Eesti kindlasti otseselt ei kuulu) ja finantsinstitutsioonid: pangad, fondid.
Majandusbuumi olukorras ei tohiks inimesi rumaluses süüdistada. Kui üldse süüdlasi otsida, siis tuleb neid otsida ikkagi nende seast, kes tänapäeva inflatsioonimajanduses kontrollivad rahavoogusid ning elatuvad inflatsioonist. Nendeks on valitsused ja finantsinstitutsioonid. Tavaline kodanik, finantsteenuste tarbija pole milleski süüdi. Sellel tavalisel tarbijal on valida kahe variandi vahel:
1. On konservatiivne ja säästlik, maandada kõik oma riskid, "kindlustada tuleviku" - sellisel juhul on selline kodanik just see, kes kõige rohkem kaotab inflatsioonimajandusest ning on see, kes maksab kinni suuresti kogu majanduskasvu.
2. Püüab teha sama, mida teevad inflatsioonimajanduses riigid ja finantsinstitutsioonid - muudab oma vara kapitaliks, võtab riske, laenab odavat raha lootuses, et inflatsioon, teeb selle tagasimaksmise odavaks. Sellised inimesed, ettevõtjad põhimõtteliselt ei meeldi finantsinstitutsioonidele kuna muutuvad nende konkurentideks ja kui selliseid isikuid tuleb kriitiline kogus hakkab finantspüramiid kokku kukkuma, meil kutsutakse seda mulliks.
Kas me saame viimaseid kutsuda rumalateks? Pigem vastupidi, nende käitumine on ratsionaalne ning ainuke võimalus kuidas inflatsioonimajandusest kasu lõigata. Aga loomulikult on see ohtlik ja riskantne, sest sellel turul toimetavad oluliselt suuremad ja võimsamad jõud, kellele ei meeldi, kui liiga palju tüüpe tuleb nende marjamaale.
Kokkuvõtvalt on tänapäeva majandus inflatsioonimajandusega püramiidskeem ja kui sellel turul tuleb mängijaid liiga palju, või kui mängijad lähevad ahneks (trükivad liiga palju raha või teevad väga suure finantsvõimenduse) kukub see püramiid ajutiselt kokku.
Lõppkokkuvõttes on muidugi küsimus, kas praegusele inflatsioonimajandusele ja krediitrahale on alternatiivi. Mis saab siis, kui USA kaotab oma maailmamajanduse nr 1 positsiooni Hiinale?
24.11.10
Meid on petetud, nähtamatu käsi tõrgub?
Täna, kui Iirimaa riigistab suurpangad, USA valitsus sekkub majandusse enneolematute stiimulpakettidega kui Euroopa riigid panevad kokku hiigelsuurt päästepaketti, viib see mõtted parempoolse majanduspoliitika jätkusuutlikkusele.
Adam Smithi õpetuse sümboliks on kujunenud "nähtamatu käsi" ehk vaba turumajandus. Kas vaba turumajandus finantssektoris on ennast õigustanud. Miks peab täna nii suuri summasid selle nähtamatu käe poolt tekitatud turumoonutuste, mullide parandamiseks? Kas neid probleeme oleks olnud suurema riigi poolse sekkumisega ära hoida?
Smith pakkus ju veel ka kõigi kodanike proportsionaalse maksustamise. Kahjuks just need riigid, kus oli proportsionaalne maksustamine (nagu Eesti, Läti) kaotasid oma rahvuslikus rikkuses kriisi tagajärjel kõige rohkem. On see juhus?
Meie parempoolsete suur lemmik Milton Friedmani poolt pakutud monetarism pole ka stabiilsust tootnud. Monetarismi järginud Suurbritannia ja Tšiili osutusid hoopis lubatud stabiilsuse asemel majanduslikult ebastabiilseks. Nii tabas Suurbritanniat 1980ndatel suur tööpuudus ja seda eriti noorte seas, ulatudes 40%-ni. Seda kõike vaatamata sellele, et monetaristid lubasid, et eramajandus on põhiliselt stabiilne ning, et hindade ja palkade paindlikkus tekitavad tugeva isekorrigeerumise. Kas Eesti suur tööpuudus ja seda eriti noorte seas on juhus või Reformierakonna ja IRL poolt realiseeritud majanduspoliitika tulemus?
Kui monetaristid kritiseerisid, et aktiivsuspoliitika teeb rohkem halba kui head ning et, parim poliitika on lihtsalt jätta majandus rahule, siis täna näeme häda sunnil valitsusi astumas just ennenägematult jõulisi samme majandusse sekkumisel. Kus on lubatud stabiilsus? Kas meid on petetud?
Täna peame tõdema, et õigus oli Keynesil: Mida raskemad on ajad, seda halvemini laissez-faire süsteem töötab.
Adam Smithi õpetuse sümboliks on kujunenud "nähtamatu käsi" ehk vaba turumajandus. Kas vaba turumajandus finantssektoris on ennast õigustanud. Miks peab täna nii suuri summasid selle nähtamatu käe poolt tekitatud turumoonutuste, mullide parandamiseks? Kas neid probleeme oleks olnud suurema riigi poolse sekkumisega ära hoida?
Smith pakkus ju veel ka kõigi kodanike proportsionaalse maksustamise. Kahjuks just need riigid, kus oli proportsionaalne maksustamine (nagu Eesti, Läti) kaotasid oma rahvuslikus rikkuses kriisi tagajärjel kõige rohkem. On see juhus?
Meie parempoolsete suur lemmik Milton Friedmani poolt pakutud monetarism pole ka stabiilsust tootnud. Monetarismi järginud Suurbritannia ja Tšiili osutusid hoopis lubatud stabiilsuse asemel majanduslikult ebastabiilseks. Nii tabas Suurbritanniat 1980ndatel suur tööpuudus ja seda eriti noorte seas, ulatudes 40%-ni. Seda kõike vaatamata sellele, et monetaristid lubasid, et eramajandus on põhiliselt stabiilne ning, et hindade ja palkade paindlikkus tekitavad tugeva isekorrigeerumise. Kas Eesti suur tööpuudus ja seda eriti noorte seas on juhus või Reformierakonna ja IRL poolt realiseeritud majanduspoliitika tulemus?
Kui monetaristid kritiseerisid, et aktiivsuspoliitika teeb rohkem halba kui head ning et, parim poliitika on lihtsalt jätta majandus rahule, siis täna näeme häda sunnil valitsusi astumas just ennenägematult jõulisi samme majandusse sekkumisel. Kus on lubatud stabiilsus? Kas meid on petetud?
Täna peame tõdema, et õigus oli Keynesil: Mida raskemad on ajad, seda halvemini laissez-faire süsteem töötab.
21.11.10
Miks pole veel kogu riigile kuuluv vara kindlustatud?
Kuulasin täna Aktuaalses Kaameras arutelu selle üle, et võiks kindlustada kõik Eesti pühakojad ja kasutada selleks riigieelarvelisi vahendeid läbi pühakodade programmi. Mul pole midagi idee vastu kindlustada pühakodasid, pigem toetan seda.
Probleem on hoopis mujal. Küsimus on selles, kuivõrd mõtekas on osta üldse kindlustust riigi ja omavalitsuste poolt oma vara kindlustamist. Olen selle poolt, et riigi ja omavalitsuste vara peab kindlustama, kuid tegema seda seaduse alusel, mitte läbi kindlustusfirmade.
Selle probleemi piltlikustamiseks sobivad pühakojad päris hästi. Kui valitsus soovib kindlustada kõik Eesti pühakojad, siis ilmselt kõige odavam variant on kindlustada kõik hooned ühe lepinguga. Selleks, et kindlustuspreemiat välja arvutada lähtub kindlustusfirma riskidest ehk kindlustusfirma jaoks on riskiks tõenäoline kindlustusjuhtumite saabumise tõenäosus. Ehk võiks siis vaadelda, kui palju on viimaste aastate keskmisena tekkinud summaarne kahju kõigile Eesti pühakodadele. Sellele peaks lisama veel teatud erakorralise varu ning veel lisaks kindlustusfirma kulu ja kasumimarginali. Ehk 99% tõenäosusega on kogu vara kindlustuspreemia summa oluliselt suurem, kui kindlustusperioodi jooksul tekkiv hüvitamist vajav kahju. Kui kindlustusfirma teeks madalama pakkumise siis lõpetaks see firma üpris kiirelt pankrotiga. Kokkuvõttes tähendab see seda, et nii paljude hoonete kindlustaja maksab iga aasta oluliselt rohkem kindlustuspreemiat, kui tal tuleks kahjujuhtumite 100% katmisel ise kulutada. Sama põhimõte kehtib kogu riigi ja omavalitsuste vara suhtes. Selleks, et kogu vara kindlustusfirmades kindlustada on kindlustuspreemiad alati oluliselt suuremad, kui kahjujuhtumite kulu. Sellisest, kogu vara kindlustamisest võidavad ainult kindlustusfirmad ja kaotajaks jääb kindlustaja.
Mis on siis lahendus?
Tuleks lihtsalt vastu võtta seadus riigi ja omavalitsuste vara kindlustamise kohta. Selle seaduse kohaselt loetakse kogu riigile ja omavalitsustele (ja kui vaja siis ka teatud kolmandatele isikutele, näiteks kirikule) kuuluv vara kindlustatuks ning riigieelarves nähakse ette summa kahjujuhtumite puhuks. See oleks riigile oluliselt odavam ning vähendaks oluliselt igasugust paberimäärimist.
Probleem on hoopis mujal. Küsimus on selles, kuivõrd mõtekas on osta üldse kindlustust riigi ja omavalitsuste poolt oma vara kindlustamist. Olen selle poolt, et riigi ja omavalitsuste vara peab kindlustama, kuid tegema seda seaduse alusel, mitte läbi kindlustusfirmade.
Selle probleemi piltlikustamiseks sobivad pühakojad päris hästi. Kui valitsus soovib kindlustada kõik Eesti pühakojad, siis ilmselt kõige odavam variant on kindlustada kõik hooned ühe lepinguga. Selleks, et kindlustuspreemiat välja arvutada lähtub kindlustusfirma riskidest ehk kindlustusfirma jaoks on riskiks tõenäoline kindlustusjuhtumite saabumise tõenäosus. Ehk võiks siis vaadelda, kui palju on viimaste aastate keskmisena tekkinud summaarne kahju kõigile Eesti pühakodadele. Sellele peaks lisama veel teatud erakorralise varu ning veel lisaks kindlustusfirma kulu ja kasumimarginali. Ehk 99% tõenäosusega on kogu vara kindlustuspreemia summa oluliselt suurem, kui kindlustusperioodi jooksul tekkiv hüvitamist vajav kahju. Kui kindlustusfirma teeks madalama pakkumise siis lõpetaks see firma üpris kiirelt pankrotiga. Kokkuvõttes tähendab see seda, et nii paljude hoonete kindlustaja maksab iga aasta oluliselt rohkem kindlustuspreemiat, kui tal tuleks kahjujuhtumite 100% katmisel ise kulutada. Sama põhimõte kehtib kogu riigi ja omavalitsuste vara suhtes. Selleks, et kogu vara kindlustusfirmades kindlustada on kindlustuspreemiad alati oluliselt suuremad, kui kahjujuhtumite kulu. Sellisest, kogu vara kindlustamisest võidavad ainult kindlustusfirmad ja kaotajaks jääb kindlustaja.
Mis on siis lahendus?
Tuleks lihtsalt vastu võtta seadus riigi ja omavalitsuste vara kindlustamise kohta. Selle seaduse kohaselt loetakse kogu riigile ja omavalitsustele (ja kui vaja siis ka teatud kolmandatele isikutele, näiteks kirikule) kuuluv vara kindlustatuks ning riigieelarves nähakse ette summa kahjujuhtumite puhuks. See oleks riigile oluliselt odavam ning vähendaks oluliselt igasugust paberimäärimist.
19.11.10
Peaminister kahtleb sügavalt Soome Statistikaameti usaldusväärsuses
Valitsuse pressikonverents 11.november 2010:
Andrus Ansip:
"Ma lisaksin siia juurde, et mul on täpselt sama teema praegu laua peal, kuna ka mina olen lehest lugenud, et Soomes toiduainete hinnad alanesid pärast seda, kui 2009. a oktoobris otsustati Soomes alandada toiduainetele käibemaksumäära 17 protsendilt 12 protsendile. Ja kusagilt ajakirjandusest on läbi käinud ka protsent, 5,7 protsenti toiduainete hinnad alanesid. No jah, ma julgen selles protsendis sügavalt kahelda, arvestades seda, et augustis toiduainete hinnad tõusid märksa rohkem. Aga kui nüüd võrrelda toiduainete hinna indeksit Eestis praegu ja 2008. aasta alguses, siis vaatamata sellele, et ta on kõikunud vahepeal, on ta praegu täpselt samal tasemel. Kui vaadata toiduainete hinna indeksit Soomes 2008. a alguses, jätta kõrvale see, et vaatamata sellele, et vahepeal toiduainete hinnad tõusid, siis käibemaksumäära alandati, siis nad alanesid, on see hinna indeks ikka täpselt samal tasemel, kus ta oli 2008. aasta alguses. "
Tõesti ei oska öelda, mis andmed on meie peaministri laua peal, igatahes ei ole need pärit Soome statistikaametist (http://www.stat.fi ). Nimelt pakub Soome Statistikaamet toidukaupade hinnavõrdlust 2005 aasta baasil (hinnaindeks 100) ning 2009.aasta esimesel poolel oli toidukaupade hinnaindeks 114,55-118,59. Peale maksulangetust langes hinnaindeks 108,21-le. Augustis 2010 oli Soome toidukaupade hinnaindeks 108,77 ehk polnud praktiliselt tõusnud.
Kui võrrelda 2008 alguse hinnaindekseid siis jaanuaris 2008 oli see Eestis 156,19 ning käesoleva aasta oktoobriks oli tõusnud 162,7-le. 6,51 protsendipunktine toidukaupade hinnatõus selle aja jooksul pole praktiliselt sama tase.
Seevastu Soomes oli 2008 jaanuaris toidukaupade hinnaindeks109,56 ja käesoleva aasta oktoobriks tõusnud ainult 111,05-ni, mis teeb tõusuks ainult 1,49 protsendipunkti.
Nagu arvud näitavad, tõi Soome toidukaupade käibemaksu langetus kaasa samas määras
toidukaupade hinnalanguse vaatamata sellele, et meie peaminister selles sügavalt kahtleb.
Andrus Ansip:
"Ma lisaksin siia juurde, et mul on täpselt sama teema praegu laua peal, kuna ka mina olen lehest lugenud, et Soomes toiduainete hinnad alanesid pärast seda, kui 2009. a oktoobris otsustati Soomes alandada toiduainetele käibemaksumäära 17 protsendilt 12 protsendile. Ja kusagilt ajakirjandusest on läbi käinud ka protsent, 5,7 protsenti toiduainete hinnad alanesid. No jah, ma julgen selles protsendis sügavalt kahelda, arvestades seda, et augustis toiduainete hinnad tõusid märksa rohkem. Aga kui nüüd võrrelda toiduainete hinna indeksit Eestis praegu ja 2008. aasta alguses, siis vaatamata sellele, et ta on kõikunud vahepeal, on ta praegu täpselt samal tasemel. Kui vaadata toiduainete hinna indeksit Soomes 2008. a alguses, jätta kõrvale see, et vaatamata sellele, et vahepeal toiduainete hinnad tõusid, siis käibemaksumäära alandati, siis nad alanesid, on see hinna indeks ikka täpselt samal tasemel, kus ta oli 2008. aasta alguses. "
Tõesti ei oska öelda, mis andmed on meie peaministri laua peal, igatahes ei ole need pärit Soome statistikaametist (http://www.stat.fi ). Nimelt pakub Soome Statistikaamet toidukaupade hinnavõrdlust 2005 aasta baasil (hinnaindeks 100) ning 2009.aasta esimesel poolel oli toidukaupade hinnaindeks 114,55-118,59. Peale maksulangetust langes hinnaindeks 108,21-le. Augustis 2010 oli Soome toidukaupade hinnaindeks 108,77 ehk polnud praktiliselt tõusnud.
Kui võrrelda 2008 alguse hinnaindekseid siis jaanuaris 2008 oli see Eestis 156,19 ning käesoleva aasta oktoobriks oli tõusnud 162,7-le. 6,51 protsendipunktine toidukaupade hinnatõus selle aja jooksul pole praktiliselt sama tase.
Seevastu Soomes oli 2008 jaanuaris toidukaupade hinnaindeks109,56 ja käesoleva aasta oktoobriks tõusnud ainult 111,05-ni, mis teeb tõusuks ainult 1,49 protsendipunkti.
Nagu arvud näitavad, tõi Soome toidukaupade käibemaksu langetus kaasa samas määras
toidukaupade hinnalanguse vaatamata sellele, et meie peaminister selles sügavalt kahtleb.
17.11.10
Euroala tuleb ravida inflatsiooniga
Viimasel ajal on räägitud euroala kriisist. Tsiteerides Delfi vahendusel Euroopa Liidu nõukogu president Herman Van Rompuy nädala algul öeldut:
"„Me oleme ellujäämiskriisis,” ütles Van Rompuy oma kõnes Brüsselis mõni tund enne eurotsooni rahandusministrite kohtumist Iiri rahvusringhäälingu RTÉ vahendusel.„Me peame kõik koos tööd tegema, et eurotsoon ellu jääks, sest kui me ellu ei jää, ei jää ellu ka Euroopa Liit,” lisas Euroopa Liidu president. „Ma olen siiski väga kindel, et me saame sellest üle.”"
Millised on siis reaalsed võimalused kriisist väljumiseks. Ega neid väga palju polegi. Ilmselt tuleb kriisi ravida inflatsiooniga. Selleks peab Euroopa Keskpank (EKP) oma rahatrüki masinad täistuuridel tööle panema ja suurendama rahamassi ning laenates selle raha Islandile, Kreekale, Portugalile ja Hispaaniale. Teiselt poolt üles ostma nende riikide odavmüügis oleva majanduse.
Tegelikult minu arust polegi euroalal teistsugust alternatiivi, sest ka euroala on osa globaalsest majandusest, kus siiamaani domineerib ikka veel USA, kes määrab ka mängureeglid ning on viimastel aastatel suurendanud olulisel määral dollari pakkumist. Viimase seitsme aastaga on euro ehk liigagi tugevaks läinud. Kui veel 2002 maksis üks euro ligikaudu ühe dollari, siis nüüd on euro ca 30-40% kallim, sama on võrdlus Hiina jüääniga, kui 2002 aastal sai ühe euro 7 jüääniga siis täna maksab euro juba ligi 10 jüääni. Sellise tugeva valuuta tulemus on see, et euroala majandus ei ole maailmaturul konkurentsivõimeline.
Kui kõik peaks nii minema ning euroala finantssüsteemi ravitakse inflatsiooniga, siis on küsitav Eesti valitsuse pingutus ohjata eelarvedefitsiiti. Sellisel juhul ei ole meie inflatsioonimajanduse võitjate poolel, vaid need, kes läbi elukalliduse tõusu maksavad kinni euro odavnemise hinna, kuid pole kallist eurot enda huvides ära kasutanud.
"„Me oleme ellujäämiskriisis,” ütles Van Rompuy oma kõnes Brüsselis mõni tund enne eurotsooni rahandusministrite kohtumist Iiri rahvusringhäälingu RTÉ vahendusel.„Me peame kõik koos tööd tegema, et eurotsoon ellu jääks, sest kui me ellu ei jää, ei jää ellu ka Euroopa Liit,” lisas Euroopa Liidu president. „Ma olen siiski väga kindel, et me saame sellest üle.”"
Millised on siis reaalsed võimalused kriisist väljumiseks. Ega neid väga palju polegi. Ilmselt tuleb kriisi ravida inflatsiooniga. Selleks peab Euroopa Keskpank (EKP) oma rahatrüki masinad täistuuridel tööle panema ja suurendama rahamassi ning laenates selle raha Islandile, Kreekale, Portugalile ja Hispaaniale. Teiselt poolt üles ostma nende riikide odavmüügis oleva majanduse.
Tegelikult minu arust polegi euroalal teistsugust alternatiivi, sest ka euroala on osa globaalsest majandusest, kus siiamaani domineerib ikka veel USA, kes määrab ka mängureeglid ning on viimastel aastatel suurendanud olulisel määral dollari pakkumist. Viimase seitsme aastaga on euro ehk liigagi tugevaks läinud. Kui veel 2002 maksis üks euro ligikaudu ühe dollari, siis nüüd on euro ca 30-40% kallim, sama on võrdlus Hiina jüääniga, kui 2002 aastal sai ühe euro 7 jüääniga siis täna maksab euro juba ligi 10 jüääni. Sellise tugeva valuuta tulemus on see, et euroala majandus ei ole maailmaturul konkurentsivõimeline.
Kui kõik peaks nii minema ning euroala finantssüsteemi ravitakse inflatsiooniga, siis on küsitav Eesti valitsuse pingutus ohjata eelarvedefitsiiti. Sellisel juhul ei ole meie inflatsioonimajanduse võitjate poolel, vaid need, kes läbi elukalliduse tõusu maksavad kinni euro odavnemise hinna, kuid pole kallist eurot enda huvides ära kasutanud.
16.11.10
Reform ei reformi
Pole midagi kuulda olnud enam riigi raamatupidamise ja finantsarvestuse reformist, mille algatasime kui oli sotsist rahandusminister. Nimelt valitseb riigi ja riigi allasutustes finantsarvestuse paljusus ning rahandusministeeriumil puudub tegelikult online ülevaade riigi rahade kulutamisest. Asi käib tegelikult aruannete alusel, mis liiguvad ju tegelikult hilinemisega. Mis oleks veel loomulikum, kui nii väiksel ja infotehnoloogiliselt arenenud riigil oleks üks ühtne finantsarvestuse süsteem, kus kõik riigi kulud oleks jälgitavad reaalajas ehk teisisõnu toimuks riigi raamatupidamine tsentraalselt ning oleks otseselt seotud riigieelarvega. Samuti toimuks ühtne personaliarvestus, mis oleks suureks sammuks avaliku teenistuse reformimisel.
Selline ühtne finantsarvestus tähendaks ka ühtset palga- ja riigivarade arvestust. Kiiremas korras tuleks lõhkuda ministeeriumide vürstiriigid ning teha kõik tehingud läbipaistvaks, võrreldavaks ja kiirelt analüüsitavaks.
Mäletan seda tohutut inim- ja ajaressurssi mis kulutati selleks et saada ülevaadet avaliku sektori palgasaajatest ja palkadest. Kõik käis esitatud aruannete põhjal ja siis hilisema andmete võrdlemise läbi. Sellega olid hõivatud väga paljud inimesed ja protsess ise oli küllaltki aeganõudev. Ühtsest süsteemist oleks sama aruanne võimalik genereerida paari näpuvajutusega.
Teine tõsine probleem on eelarvestamisega, kus samuti eelarvet koostav rahandusministeerium tegelikult ei näe jooksvalt kõigi kulutuste tervikpilti.
Tänaseks on ehk olukord juba paranenud ja muutunud? Kuna pole sellest avalikult midagi kuulnud, siis kardan, et see reform soikus Reformierakonna juhtimisel samuti.
Selline ühtne finantsarvestus tähendaks ka ühtset palga- ja riigivarade arvestust. Kiiremas korras tuleks lõhkuda ministeeriumide vürstiriigid ning teha kõik tehingud läbipaistvaks, võrreldavaks ja kiirelt analüüsitavaks.
Mäletan seda tohutut inim- ja ajaressurssi mis kulutati selleks et saada ülevaadet avaliku sektori palgasaajatest ja palkadest. Kõik käis esitatud aruannete põhjal ja siis hilisema andmete võrdlemise läbi. Sellega olid hõivatud väga paljud inimesed ja protsess ise oli küllaltki aeganõudev. Ühtsest süsteemist oleks sama aruanne võimalik genereerida paari näpuvajutusega.
Teine tõsine probleem on eelarvestamisega, kus samuti eelarvet koostav rahandusministeerium tegelikult ei näe jooksvalt kõigi kulutuste tervikpilti.
Tänaseks on ehk olukord juba paranenud ja muutunud? Kuna pole sellest avalikult midagi kuulnud, siis kardan, et see reform soikus Reformierakonna juhtimisel samuti.
15.11.10
Mida viib ja mida toob euro?
Tänases EPL-is analüüsib Ivar Raig Eesti euroga ühinemise võitusid ja kaotusi: http://www.epl.ee/artikkel/587327
Siiski tundub, et analüüs on natukene vildakas ning pole päriselt arvestanud juba aastaid Eestis kehtinud valuutakomitee süsteemiga. Nimelt kanduvad Eestisse kõik euroala hädad ja edusammud samamoodi kas euroalas sees olles või olles nagu täna seotud jäigalt euro külge. Seega kõik euroala hädad on meie hädad sõltumata sellest, kas Eesti kuulub euroalasse või mitte. Tõsi, olles euroala liige, siis kaob Eestil ka teoreetiline võimalus iseseisva rahapoliitika teostamiseks. Samas pole sugugi kindel, et valitsus suudaks iseseisvat rahapoliitikat edukamalt ajada, kui euroala valitsused.
Kindlasti on aga selge, mis on euroalaga liitumise plussid. Nendeks on vahetuskursi riski kadumine ning vähemalt teoreetiline osalemine hääleõigusega ühtse euroala rahapoliitika kujundamisel (muidugi juhul, kui Eesti Pangal on selleks piisavalt kompetentsi, et midagi omalt poolt euroala rahapoliitikale lisada). Lisaks sellele muutuvad meie eurolaenud ja reisiraha vahetamine odavamaks ning hinnakujundus läbipaistvamaks ja võrreldavamaks.
Kokkuvõtvalt tahan öelda, et ei tasuks rahvast hirmutada euroala ohtudega, sest kui need probleemid peaksid ilmnema, mõjutavad need Eestit ka väljaspool euroala olles ja võib oletada, et isegi hullemini.
Siiski tundub, et analüüs on natukene vildakas ning pole päriselt arvestanud juba aastaid Eestis kehtinud valuutakomitee süsteemiga. Nimelt kanduvad Eestisse kõik euroala hädad ja edusammud samamoodi kas euroalas sees olles või olles nagu täna seotud jäigalt euro külge. Seega kõik euroala hädad on meie hädad sõltumata sellest, kas Eesti kuulub euroalasse või mitte. Tõsi, olles euroala liige, siis kaob Eestil ka teoreetiline võimalus iseseisva rahapoliitika teostamiseks. Samas pole sugugi kindel, et valitsus suudaks iseseisvat rahapoliitikat edukamalt ajada, kui euroala valitsused.
Kindlasti on aga selge, mis on euroalaga liitumise plussid. Nendeks on vahetuskursi riski kadumine ning vähemalt teoreetiline osalemine hääleõigusega ühtse euroala rahapoliitika kujundamisel (muidugi juhul, kui Eesti Pangal on selleks piisavalt kompetentsi, et midagi omalt poolt euroala rahapoliitikale lisada). Lisaks sellele muutuvad meie eurolaenud ja reisiraha vahetamine odavamaks ning hinnakujundus läbipaistvamaks ja võrreldavamaks.
Kokkuvõtvalt tahan öelda, et ei tasuks rahvast hirmutada euroala ohtudega, sest kui need probleemid peaksid ilmnema, mõjutavad need Eestit ka väljaspool euroala olles ja võib oletada, et isegi hullemini.
14.11.10
Parempoolsed tahavad tööga teenitud laiali jagada?
Kohtan aeg-ajalt huvitavaid arvamused vasakpoolsusest ja selle maailmavaate toetajatest. Vasakpoolsete oponendid keskenduvad tihti mingile ühele aspektile võimendades seda teadlikult üle.Tsiteerin Olav Osolini FB-st:" Nende huvi on ikka olnud teiste inimeste tööga teenitu laialijagamine:)"
Siit aga tõstatub mitmeid küsimusi mis vajaksid vastamist. Esiteks mis on töö ja kuidas sellesse suhtuvad vasakpoolsed. Ja kas vasakpoolsete huvi on ikka tööga teenitu laialijagamine või on hoopis vasakpoolsete huvi töö eest õiglane tasu? Kas see kui ma teenin raha selliselt, et laenan ühe miljoni välja 25% aastaintressiga, kas siis on see aasta jooksul teenitud 250 tuhat rahaühikud tööga teenitud? Ja kui loovharitlane, oma loomingut loob, kas see on töö tegemine? Mulle tundub, et loovharitlane teeb tööd ja tahab selle eest tasu ning kapitalist investeerib ning tahab tööga teenitud omade keskel laiali jagada. Sellest arutelust võibki järeldada, et parempoolsed tahavad tööga saavutatud enda huvides laiali jagada, vasakpoolsed tahavad aga töö eest õiglast tasu.
5.11.10
Elu nagu ameerika mäed:)
Jälle rõõmustavad edetabelite jälgijad: Eesti tõusis neljapäeval avaldatud ÜRO inimarengu aruandes väga kõrge inimarenguga riigiks, paiknedes 169 riigi hulgas 34. kohal. Kuid kas ei oota meid jälle järjekordne edetabelites kukkumine ees. Mäletame ju kõik, kuidas peaminister alati rõõmustas, kui Eesti tõusis riikide konkurentsivõime edetabelis koha võrra. Kahjuks ei kuule me peaministri kommentaare, kui Eesti on konkurentsivõime edetabelis Ansipi juhtimise ajal kukkunud 26. kohalt 35.kohale.
Teadmata täpselt ÜRO inimarengu edetabeli koostamise metoodikat võib siiski oodata, et Eesti ei suuda järgmine aasta säilitada oma 34.positsiooni.
Põhjus on lihtne. Üheks inimarengu edetabeli koha arvutamise komponendiks on riigi koguprodukt. Kuna värskelt avaldatud edetabeli aluseks on 2008 andmed, siis järgmine aasta muutub üks number väga suurel määral negatiivseks, ehk SKP maht langeb 248 mld kroonilt 214 mld kroonile. Ja kuna Eestis oli üks suuremaid majanduslangusi, siis teiste riikide näitajad nii hullult ei kuku, mis omakorda tirib Eesti edetabelis väga kõvasti allapoole. Nii, et ei teagi kas buumimajanduse poputatud edetabelikohta saab väga tõsiselt võtta. Aga eks ta ole hea näitaja oma valijate rõõmustamiseks vahetult enne Riigikogu valimisi.
Ühte see positsiooni muutus näitab kindlasti - ei ole meie majandus stabiilne, vaid tormame kui ameerika mägedes.
Teadmata täpselt ÜRO inimarengu edetabeli koostamise metoodikat võib siiski oodata, et Eesti ei suuda järgmine aasta säilitada oma 34.positsiooni.
Põhjus on lihtne. Üheks inimarengu edetabeli koha arvutamise komponendiks on riigi koguprodukt. Kuna värskelt avaldatud edetabeli aluseks on 2008 andmed, siis järgmine aasta muutub üks number väga suurel määral negatiivseks, ehk SKP maht langeb 248 mld kroonilt 214 mld kroonile. Ja kuna Eestis oli üks suuremaid majanduslangusi, siis teiste riikide näitajad nii hullult ei kuku, mis omakorda tirib Eesti edetabelis väga kõvasti allapoole. Nii, et ei teagi kas buumimajanduse poputatud edetabelikohta saab väga tõsiselt võtta. Aga eks ta ole hea näitaja oma valijate rõõmustamiseks vahetult enne Riigikogu valimisi.
Ühte see positsiooni muutus näitab kindlasti - ei ole meie majandus stabiilne, vaid tormame kui ameerika mägedes.
1.11.10
Jaak Aab tahab 30%-le jõukamale pensinärile kõrgemat pensioni
Keskerakond ja Jaak Aab on välja tulnud rikkaid toetava ettepanekuga: tõsta rikaste inimeste pensioni. Kuidas teisiti saab käsitleda Keskerakonna ettepanekut kaotada sisuliselt pensionide indekseerimine ning säilitada see ainult 30%-l rikkamatel pensionäridel.
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/aab-uks-tooaasta-peab-vorduma-uhe-pensioniaastaga.d?id=34428515
Pensioniseaduse muudatuse ettepanek kannab muidugi teistsugust retoorikat, kuid reaalne sisu tähendab just eelpool nimetatud.
Millest on siis jutt.
Teatavasti koosneb meie pensionisüsteem kolmest sambast. Kolmas sammas on vabatahtlik ning siinjuures riik ei sekku ning kogu süsteem põhineb erakindlustusel.
Teine sammas põhineb riiklikult korraldatud kogumispensionil ning on selge, et II samba pension sõltub tulevikus sinu eelnevast panusest.
Esimene sammas on riiklik pension mis on kõigile pensionäridele ning mis makstakse välja nendest vahenditest, mis riik saab sotsiaalmaksust. Seetõttu tuleb arvestada sellega, et üldjuhul kehtib siin solidaarsuse põhimõte ning põhimõte, et esimese samba pensione ei saa lõputult suurendada vaid üldjuhul saab lihtsalt kogutud sotsiaalmaksu summa piires ümber jagada.
Hetkel kehtib esimeses sambas põhimõte, et 1/3 osas jagatakse vahendid kõigile baasosaks ning 2/3 ulatuses jagatakse vahendid ümber vastavalt pensionikindlustatu aastakoefitsenile ehk lihtsamalt vastavalt sellele, milline on olnud isiku töötasu. Meie tulevane pension on seotud sellega, milline on meie tänane töötasu.
Mida siis tahab teha Keskerakond. Kuna keskerakonna ettepanek puudutab sisuliselt 70% tulevasi pensionäre, siis tegemist ei ole ühele väikesele osale erandi tegemisega vaid juba üldpõhimõttega. Ja see üldpõhimõte ütleb, et üks töötatud aasta annab aastakoefitsendi 1. Ehk siis 70% inimestel ei hakka pension sõltuma sellest kui palju ta teenib vaid sellest, mitu aastat on töötanud. Ja siis jääb see väike erand ehk 30 % inimesi, kes on täna jõukamad ehk saavad üle keskmise palka. Nende osas näeb Keskerakond ette erandit üldisest skeemist. Nemad ei saa pensioni vastavalt töötatud aastatele vaid vastavalt sellele, palju nad täna teenivad. Nende pension hakkab olema kõrgem teiste pensionitest ning kasvab veelgi, kui tänased tulud on suuremad.
Seetõttu ütlen mina kindlalt EI keskerakondlikule rikkaid toetavale pensionisüsteemile!
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/aab-uks-tooaasta-peab-vorduma-uhe-pensioniaastaga.d?id=34428515
Pensioniseaduse muudatuse ettepanek kannab muidugi teistsugust retoorikat, kuid reaalne sisu tähendab just eelpool nimetatud.
Millest on siis jutt.
Teatavasti koosneb meie pensionisüsteem kolmest sambast. Kolmas sammas on vabatahtlik ning siinjuures riik ei sekku ning kogu süsteem põhineb erakindlustusel.
Teine sammas põhineb riiklikult korraldatud kogumispensionil ning on selge, et II samba pension sõltub tulevikus sinu eelnevast panusest.
Esimene sammas on riiklik pension mis on kõigile pensionäridele ning mis makstakse välja nendest vahenditest, mis riik saab sotsiaalmaksust. Seetõttu tuleb arvestada sellega, et üldjuhul kehtib siin solidaarsuse põhimõte ning põhimõte, et esimese samba pensione ei saa lõputult suurendada vaid üldjuhul saab lihtsalt kogutud sotsiaalmaksu summa piires ümber jagada.
Hetkel kehtib esimeses sambas põhimõte, et 1/3 osas jagatakse vahendid kõigile baasosaks ning 2/3 ulatuses jagatakse vahendid ümber vastavalt pensionikindlustatu aastakoefitsenile ehk lihtsamalt vastavalt sellele, milline on olnud isiku töötasu. Meie tulevane pension on seotud sellega, milline on meie tänane töötasu.
Mida siis tahab teha Keskerakond. Kuna keskerakonna ettepanek puudutab sisuliselt 70% tulevasi pensionäre, siis tegemist ei ole ühele väikesele osale erandi tegemisega vaid juba üldpõhimõttega. Ja see üldpõhimõte ütleb, et üks töötatud aasta annab aastakoefitsendi 1. Ehk siis 70% inimestel ei hakka pension sõltuma sellest kui palju ta teenib vaid sellest, mitu aastat on töötanud. Ja siis jääb see väike erand ehk 30 % inimesi, kes on täna jõukamad ehk saavad üle keskmise palka. Nende osas näeb Keskerakond ette erandit üldisest skeemist. Nemad ei saa pensioni vastavalt töötatud aastatele vaid vastavalt sellele, palju nad täna teenivad. Nende pension hakkab olema kõrgem teiste pensionitest ning kasvab veelgi, kui tänased tulud on suuremad.
Seetõttu ütlen mina kindlalt EI keskerakondlikule rikkaid toetavale pensionisüsteemile!
24.10.10
Ansip, alanda toidukaupade hinda!
Ees seisab päris raske talv, töötus püsib väga kõrge, töötute säästud on kulutatud ja toetusrahade maksmine lõppenud. Euro ootuses kerkivad hinnad....
Valitsusel oleks viimane aeg reageerida ning alandada toidukaupade käibemaks 5% peale.
Eestlaste kulutused toidule on ca 30% kogukulutustest. Statistikaameti andmetel kulutab Eesti keskmine leibkond toidule ligi 2400 krooni kuus. Toidukaupade madalama maksumääraga jääks perele kätte kuni 360 lisakrooni, kuigi ilmselt toidukaupade hinnad ei alane täpses proportsioonis maksualandusega, tähendab maksualandus siiski olulist abi raskustes peredele. Ja mis kõige olulisem, selline maksulangetus on just kõige suuremaks abiks kõige suuremates raskustes peredele.
Kui küsite, kus selleks raha võtta, siis vastus on päris lihtne: kuni majanduskasvu taastumiseni suurendatakse riigieelarve defitsiiti (valitsus jätab tuleval eelarveaastal kasutamata ligi 3 miljardit krooni defitsiidi limiiti), hiljem tuleb tõsta suurema sissetulekuga inimeste tulumaksumäära ning taastada ettevõtete tulumaks.
Valitsus peab raskel ajal oma rahvale appi tulema ja aitama raske aja üle elada. Täna ei ole küsimus selles, kas meie lapsed hakkavad tulevikus rohkem maksma tänu laenukoormuse kasvule, täna on küsimus, kuidas tagada inimeste toimetulek ja teha nii, et tulevikus oleks üldse maksumaksjaid olemas.
Valitsusel oleks viimane aeg reageerida ning alandada toidukaupade käibemaks 5% peale.
Eestlaste kulutused toidule on ca 30% kogukulutustest. Statistikaameti andmetel kulutab Eesti keskmine leibkond toidule ligi 2400 krooni kuus. Toidukaupade madalama maksumääraga jääks perele kätte kuni 360 lisakrooni, kuigi ilmselt toidukaupade hinnad ei alane täpses proportsioonis maksualandusega, tähendab maksualandus siiski olulist abi raskustes peredele. Ja mis kõige olulisem, selline maksulangetus on just kõige suuremaks abiks kõige suuremates raskustes peredele.
Kui küsite, kus selleks raha võtta, siis vastus on päris lihtne: kuni majanduskasvu taastumiseni suurendatakse riigieelarve defitsiiti (valitsus jätab tuleval eelarveaastal kasutamata ligi 3 miljardit krooni defitsiidi limiiti), hiljem tuleb tõsta suurema sissetulekuga inimeste tulumaksumäära ning taastada ettevõtete tulumaks.
Valitsus peab raskel ajal oma rahvale appi tulema ja aitama raske aja üle elada. Täna ei ole küsimus selles, kas meie lapsed hakkavad tulevikus rohkem maksma tänu laenukoormuse kasvule, täna on küsimus, kuidas tagada inimeste toimetulek ja teha nii, et tulevikus oleks üldse maksumaksjaid olemas.
23.10.10
Mida hullem, seda parem?
BNSi tellitud TNS Emori uuringu kohaselt kasvas eelmisel nädalavahetusel juhtkonda vahetanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna (SDE) populaarsus oktoobris kaheksalt kümne protsendini. Reformierakonda toetas oktoobris uuringu järgi 41, Keskerakonda 24 ning Isamaa ja Res Publica Liitu (IRL) 16 protsenti inimestest.
Sotside toetuse tõus on ootuspärane, kuigi selles toetuses veel ei kajastu praktiliselt Mikseri valimine sotside esimeheks. Arusaamatuks jääb Reformierakonna toetuse tõus. Kas valija ei mõtle üldse sisuliselt Ansipi valitsemise tulemuste peale? Kas valija ei mõtle sellele, kuhu oleme jõudnud reformi juhtimisel?
Kas viimaste aastate tohutule majanduslangusele oleks olnud alternatiivi? Kindlasti oleks, kui majandusbuumi poleks lastud kontrolli alt välja 2005-2007, kui Ansipi valitsus oleks piiranud tol ajal majanduse kuumenemist, poleks meie langus nii suur olnud.
Kas 100 000 töötutust oleks võinud paljudele säilitada töökohad? Kindlasti oleks kui reformi valitsus poleks lubanud nii suurt majanduslangust. Kas töötute ja töö kaotanud perede ning nende laste olukorda saaks täna leevendada? Muidugi saaks, kui teha teistsuguseid eelarvepoliitilisi valikuid: tõsta lastetoetust, suurendada töötu abiraha ning pikendada töötutoetuste maksmist.
Sotsiaalsed probleemid muutuvad eriti tõsiseks eeloleval talvel. Inimesed, kelle säästud on kulutatud ja toetusrahad lõppenud seisavad silmitsi suurte kütte- ja elektriarvetega. Korteriühistud muutuvad maksevõimetuks. Millist lahendust pakub reformierakonna valitsus, kas lihtsalt küte välja lülitada ning inimesed korterist välja tõsta?
Võiks arvata vähemalt, et meie konkurentsivõime riigil tervikuna on reformierakonna juhtimisel, kuid paraku mitte. Riigi konkurentsivõime on tohutult langenud, vaata siit.
Reformierakonna toetamiseks puudub ratsionaalne põhjendus. See saab olla ainult emotsionaalne, inimestele on loodud emotsionaalne kuvand reformierakonnast kui..... mõelge nüüd ise siia kõik jõulised, positiivsed ja targad epiteedid. Kas valijal jätkub seda usku kevadeni? Tahaks kahelda....
Sotside toetuse tõus on ootuspärane, kuigi selles toetuses veel ei kajastu praktiliselt Mikseri valimine sotside esimeheks. Arusaamatuks jääb Reformierakonna toetuse tõus. Kas valija ei mõtle üldse sisuliselt Ansipi valitsemise tulemuste peale? Kas valija ei mõtle sellele, kuhu oleme jõudnud reformi juhtimisel?
Kas viimaste aastate tohutule majanduslangusele oleks olnud alternatiivi? Kindlasti oleks, kui majandusbuumi poleks lastud kontrolli alt välja 2005-2007, kui Ansipi valitsus oleks piiranud tol ajal majanduse kuumenemist, poleks meie langus nii suur olnud.
Kas 100 000 töötutust oleks võinud paljudele säilitada töökohad? Kindlasti oleks kui reformi valitsus poleks lubanud nii suurt majanduslangust. Kas töötute ja töö kaotanud perede ning nende laste olukorda saaks täna leevendada? Muidugi saaks, kui teha teistsuguseid eelarvepoliitilisi valikuid: tõsta lastetoetust, suurendada töötu abiraha ning pikendada töötutoetuste maksmist.
Sotsiaalsed probleemid muutuvad eriti tõsiseks eeloleval talvel. Inimesed, kelle säästud on kulutatud ja toetusrahad lõppenud seisavad silmitsi suurte kütte- ja elektriarvetega. Korteriühistud muutuvad maksevõimetuks. Millist lahendust pakub reformierakonna valitsus, kas lihtsalt küte välja lülitada ning inimesed korterist välja tõsta?
Võiks arvata vähemalt, et meie konkurentsivõime riigil tervikuna on reformierakonna juhtimisel, kuid paraku mitte. Riigi konkurentsivõime on tohutult langenud, vaata siit.
Reformierakonna toetamiseks puudub ratsionaalne põhjendus. See saab olla ainult emotsionaalne, inimestele on loodud emotsionaalne kuvand reformierakonnast kui..... mõelge nüüd ise siia kõik jõulised, positiivsed ja targad epiteedid. Kas valijal jätkub seda usku kevadeni? Tahaks kahelda....
20.10.10
Kas oma nööri peab kaasa tooma?
Miks prantslased streigivad?
Miks eestlased lasevad ennast puudutavaid otsuseid, ise vaikselt ja vaguralt pealt vaadates, valitsusel langetada?
Kas eestlased on targad ja ratsionaalsed ja prantslased hullud ja ilmaasjadest mitte aru saavad?
Mina arvan, et vastus neile küsimustele peitub kuskil mujal. Ning siinjuures ei ole mitte väike roll valitseval ideoloogial, mis on teatud ideed kuulutanud aksioomiks, mida ei peagi tõestama ja mis on aluseks kogu poliitika ülesehitamisele. Kui meie valitsus ütleb, et pensioniea tõstmisele polegi alternatiivi, siis rahvas noogutab kaasa ja ütleb: tark valitsus, tark valitsusjuht, tema juba teab. Tegelikult on poliitikas alati alternatiiv olemas, tõsi küll, me ei tea kas see on lõppkokkuvõttes parem või halvem aga alternatiiv on olemas.
Prantslased saavad aru, mida tähendab pensioniea tõstmine. Pensioniea tõstmine tähendab suures plaanis ümberjaotuse vähenemist ühiskonnas. Prantslased on oma vabariigi loonud võideldes vabaduse, võrdsuse, vendluse eest ( Liberté, Égalité. Fraternité), mis on ka täna Prantsusmaa deviis ja raiutud nende põhiseadusse. Ning kui valitsus otsustab tõsta pensioniiga, vähendab ta sellega ümberjaotust riiklikul tasandil ning süvendab ebavõrdsust ja vähendab solidaarsust sellega, siis prantslane läheb oma ideaale kaitsma.
Eestlase kohta aga kehtib võllanali:
Eestlasele teatatakse, et ta hukatakse homme keskpäeval ja küsitakse, kas küsimusi on. Ainuke asi mida eestlane selle peale vastab on: "Kas oma nööri peab kaasa tooma?"
Miks eestlased lasevad ennast puudutavaid otsuseid, ise vaikselt ja vaguralt pealt vaadates, valitsusel langetada?
Kas eestlased on targad ja ratsionaalsed ja prantslased hullud ja ilmaasjadest mitte aru saavad?
Mina arvan, et vastus neile küsimustele peitub kuskil mujal. Ning siinjuures ei ole mitte väike roll valitseval ideoloogial, mis on teatud ideed kuulutanud aksioomiks, mida ei peagi tõestama ja mis on aluseks kogu poliitika ülesehitamisele. Kui meie valitsus ütleb, et pensioniea tõstmisele polegi alternatiivi, siis rahvas noogutab kaasa ja ütleb: tark valitsus, tark valitsusjuht, tema juba teab. Tegelikult on poliitikas alati alternatiiv olemas, tõsi küll, me ei tea kas see on lõppkokkuvõttes parem või halvem aga alternatiiv on olemas.
Prantslased saavad aru, mida tähendab pensioniea tõstmine. Pensioniea tõstmine tähendab suures plaanis ümberjaotuse vähenemist ühiskonnas. Prantslased on oma vabariigi loonud võideldes vabaduse, võrdsuse, vendluse eest ( Liberté, Égalité. Fraternité), mis on ka täna Prantsusmaa deviis ja raiutud nende põhiseadusse. Ning kui valitsus otsustab tõsta pensioniiga, vähendab ta sellega ümberjaotust riiklikul tasandil ning süvendab ebavõrdsust ja vähendab solidaarsust sellega, siis prantslane läheb oma ideaale kaitsma.
Eestlase kohta aga kehtib võllanali:
Eestlasele teatatakse, et ta hukatakse homme keskpäeval ja küsitakse, kas küsimusi on. Ainuke asi mida eestlane selle peale vastab on: "Kas oma nööri peab kaasa tooma?"
15.10.10
Üks enesepettuse lugu
Targa ja mõistliku fiskaalpoliitika ajamine on üks olulisemaid riigi juhtimise instrumente. Vale ja ebakompetentse fiskaalpoliitika viljad on kibedad ja lõpuks ka majanduselu ruineerivad ning ebaefektiivsed. Igasugused trikitamised siinjuures ei tee asja paremaks vaid ikka hullemaks ja mässivad meid tohututesse probleemide puntrasse ning raiskamisse, kust välja tulla on väga raske.
Sümboolseks õppetunniks võib pida „Koolid korda!“ projekti. See on näide sellest kuidas püüe majandusseadustest mööda hiilida viib otseste kahjulike tagajärgedeni.
Peame ennast nüüd tagasi mõtlema 2004 aasta kevadesse kui Teadusministeeriumi (HTM) ja Rahandusministeeriumi (RAM) ühises töörühmas püüdsid leida lahendusi, kuidas mööda minna seni kehtinud tasakaalus eelarvepoliitikast ning teha koolide investeeringud (riigi kulutused) selliselt, et need ei kajastuks riigi kuludes ehk teostada enesepettus ning mööda hiilida enda poolt kehtestatud põhimõttest.
Tol ajal kehtis valitsuse tasandil tasakaalus eelarvepoliitika põhimõte, mis on oma olemuselt protsükliline ning võimendas majandusmulli. Kui otsustati lisaks veel 1,8 mld krooni kulutada koolide investeeringuteks, lisas see põhimõtteliselt tuld majandusbuumi katlasse. Kindlasti oli see ka üheks tilgaks inflatsioonikarikas, mis hakkas üle ajama ning me ei jõudnud euro kasutuselevõtule 2007.aastal. Kogu see Koolid korda lepingute ja tasakaalupundar tuli 2008 aastal lahti harutada, et saavutada eurovalmidus 2011.aastaks.
Lisaks riigi makronäitajate tasakaalust välja viimisele tehti ju selle projekti raames terve hulk ebaefektiivseid otsuseid. Ühed neist olid tingitud sellest, et polnud suudetud eelnevalt läbi viia haldus- ega koolireformi ja teised mis olid tingitud finantseerimisskeemi keerukusest.
Esimesel juhul....
Praeguseks ei ole riigi tasandil teada, missugused koolid ja millises mahus on elujõulised. Vastu ei ole võetud otsust, millal peaksid kõik jätkusuutlikud koolid korda saama ning kuidas on võimalik nende pidev korrashoid tagada. Kes selle eest riigi tasandil vastutab, ei ole selge. Sellistes tingimustes koolide korrastamiseks riigi raha suunamine võib osutuda ilmselgeks raiskamiseks. Projekt „Koolid korda!“ ei ole olnud samm jätkusuutliku koolivõrgu kujunemise suunas.
RKAS käsitleb kõiki koole, kuhu tehti investeering, jätkusuutlikena ning investeeringuid vajavana. Kuigi RKAS püüdis projekti algusaegadel leida partneri vähemalt igast maakonnast, oli objektide valikul kriteeriumiks siiski vaid sobiv (st eeldatavasti maksejõuline) koostööpartner, regionaalse tasakaalustatuse vmt eesmärke praktikas ei seatud. Koolivõrgu ja konkreetsete koolide jätkusuutlikkuse analüüsiks puudusid RKASis vajaliku kompetentsusega inimesed ning abi ei olnud ka RAMist ega HTMist.
Kogu projekti vältel püsinud oht, et RKAS võib tervikliku kooliinvesteeringute programmi puudumise tõttu võtta vastu valesid investeerimisotsuseid: näiteks üle investeerides koolihoonetesse, mille koolitüüp (gümnaasiumist põhikooliks) ja pinnavajadus võib demograafiliste arengute tulemusel lähitulevikus oluliselt muutuda. Projekt ei ole arvestanud KOVide demograafilise arenguga ehk sellega, et korda tehtud koolimajja ei pruugi lapsi jaguda või läheb hoopiski koolihoone ümberkorraldamisele. Risk ei tulenenud RKASist, vaid RAMi ja HTMi tegevusetusest.
Teisel juhul... .
Projekti käivitumine on veninud, ei ole suudetud teha kogu planeeritud mahus investeeringuid ning tehtud investeeringud puudutavad vähem kui 5% kogu koolivõrgust
600 miljoni krooni eraldamisega RKASile ehk projekti „Koolid korda!“ käivitamisega töötati välja keeruline finantsjuriidiline skeem, mille põhiliseks eesmärgiks oli varjata riigi ja ka kohaliku omavalitsuse tegelikku finantspositsiooni.
Ebaselgus projektiga kaasnevate kohustuste raamatupidamislikus kajastamises ja pidev arvestusreeglite muutmine Rahandusministeeriumi algatusel ja Raamatupidamise Toimkonna poolt halvendas tegelikult omavalitsuste finantsolukorda.
Projektis „Koolid korda!“ kasutatud kooliinvesteeringute rahastamisskeem kujunes lõppkokkuvõttes koolipidajate jaoks asjatult kalliks. Koolipidajad kohustusid maksma pika perioodi jooksul mitme teenuse eest, mida nad tegelikult ei vajanud, ja mille osutamises lepiti kokku ainuüksi seetõttu, et varjata võetud kohustuste tegelikku majanduslikku sisu.
Riigikontrolli poolt auditeeritud perioodi arvestades kujunes koolipidajate jaoks rahaliselt kõige soodsamaks tagada koolihoone korrashoid ise turult laenu võttes.
Koos projekti Koolid korda realiseerimisega vähesid omavalitsustele eraldatavad vahendid koolide investeeringuteks 0,18% SKP-st kuni 0,4%-ni SKP-st 2009.aastal. Koolid korda investeeringud ei olnud enam tagastamatu abi omavalitsustele investeeringuteks aga sisuliselt laen, mis tuleb omavalitsustel tagasi maksta.
| Aasta | Riikikud haridusinvesteeringud KOV-le mln krooni | Investeering SKP-st | |
| 2002 | 123 | 0,10 | 2002 |
| 2003 | 250 | 0,18 | 2003 |
| 2004 | 230 | 0,15 | 2004 |
| 2005 | 240 | 0,14 | 2005 |
| 2006 | 230 | 0,11 | 2006 |
| 2007 | 240 | 0,10 | 2007 |
| 2008 | 250 | 0,10 | 2008 |
| 2009 | 50 | 0,04 | 2009 |
Käesoleva loo järeldused olen enamus võtnud Riigikontrolli auditist. Omad järeldused sellest projektist võib teha igaüks ise.
Tellimine:
Postitused (Atom)