29.12.12

Peaminister kardab?


Kui ühe vallavanema mõtted leiavad kajastamist peaministri aastalõpu kõnes on see muidugi esimese jaoks väga meelitav ning tõeline suursündmus. Võrreldes siis nende kahe inimese positsiooni ühiskonnas, võiks arvata, et vallavanem jääbki seda sündmust meenutama kui oma elu kõrghetke. Mingil põhjusel pole see aga nii. Kriipima jäi üks küsimus: kas mulle meeldib selline peaminister?
Kas  mulle meeldib peaminister kes tõstab kõiki hindu 2%, tõstes käibemaksu?
Kas mulle meeldib peaminister kes tõstab elektri hinda?
Kas mulle meeldib peaminister kes on riigi viinud ühte Euroopa suurimasse majanduslangusse?
Kas mulle meeldib peaminister kes lubas meile eelarvetasakaalu, kuid koostab riigieelarveid defitsiidiga?
Kas mulle meeldib peaminister kes lubas meid viia viie rikkama riigi sekka, kuid kelle juhtimise ajal oleme 70% Euroopa keskmisest langenud tasemele 64% Euroopa keskmisest rahvuslikust rikkusest elaniku kohta?
Kas mulle meeldib peaminister kes esitab ebaõigeid või ebatäpseid andmeid ning pole faktide valikul õiglane ja aus, püüdes moonutada selliselt tegelikkust?
Mulle ei meeldi selline peaminister ning seetõttu tuleb otsida alternatiive senisele valitsemisele. Ei ole korrektne kui peaminister maalib oma oponentidest hirmupilte püüdmata diskuteerida sisulistel teemadel. Sotsiaaldemokraatide jaoks pole maksutõus olnud mitte kunagi eesmärgiks. Maksud on ikkagi ainult vahendiks teatud poliitikate elluviimiseks ning eesmärk on olnud alati hoida maksud võimalikult madalal ning maksustada vähem endaga mitte toimetulevaid inimesi ning rohkem neid, kes on võimelised maksu maksma.
Ma tahaks näha sellist peaministrit kes tunneks muret rahva heaolu eest. Keda teeks sügavalt murelikuks kõrge tööpuudus, inimeste reaalpalkade vähenemine, noorte ja spetsialistide lahkumine Eestist. Tahaks näha peaministrit kes näeb ka ettevõtete ja pankade sotsiaalset vastutust ühiskonna ees ning ootaks neilt ka vastavat panust maksude näol. Meil ei pea nii olema, et toidukaubad ja toasoe on maksustatud 20% käibemaksuga ning sellest rahast peetakse ülal infrastruktuuri ja õiguskaitseorganeid, mis tagavad siis pankade ja suurettevõtete toimimise Eestis. Tahan näha peaministrit kes hoolib lastest ning nende igakülgsest arengust ning ei sunni lapsevanemaid mõnekümne lisaeuro eest ette võtma alandavat täiendava vajaduspõhise lastetoetuse anumist omavalitsusest. Tahan peaministrit, kes peab valdavalt vaesusriskis elavate laste toetamist ilma liigse bürokraatiata ja alandamiseta loomulikuks ühiskonna kohuseks oma järelkasvu ees. Ma tahan näha peaministrit, keda teeb murelikuks ühiskonna kihistumine ning elu järk-järguline välja suremine maapiirkondades.
Eestimaa rahvas ei saa söönuks riigieelarve tasakaalust või mingist sisemajanduse kogutoodangu numbrist. Turg ilma valitsuse sekkumiseta ei saa meil lihtsalt rahuldavalt toimida. Korporatsioonid ja suurpangad ei tohi meie elu dikteerida ja juhtida. Meremäe vallas 700 eurot teenivate inimeste jaoks (kõrgepalgalised!) jäävad kättesaamatuks maksuvaba investeerimine ja selliselt kapitali kogumine, kinnisvara kokkuostmine ning iga paari aasta tagant uue ja uhke linnamaasturi ostmine. Need inimesed, kellel on sellisteks investeeringuteks võimalus, peavad siiski rohkem maksma ühiskonna toimimiseks ja tasakaalustatud arenguks. Sellest lähtuvalt ka vajadus muuta maksusüsteemi selliselt, et me mitte ei kogu maksu neilt inimestelt kes teenivad 300-700 eurot kuus, vaid suuremas osas neilt kellel on ettevõtted, majad ja uued autod, neilt kes on ka tegelikult võimelised maksu maksma.
Rahvas ootab valitsuselt ja peaministrilt rohkem ausust ja hoolivust. Poliitiliste oponentidega hirmutamine pole mõistlik valik. Üks lihtne vallakodanik ütles täna, kommenteerides peaministri aastalõpu intervjuud, et peaminister kardab. Võib-olla see ongi nii.

28.12.12

Fiscal cliff

Meedias räägitakse järjest rohkem USA-d ilmselt peatselt tabavast fiskaalkuristikust. Aga mida tähendab siis selline paanika? Kas seda, et tegelikult ei aitagi kriisist üle saada kasinusmeetmed ja eelarve tasakaalu viimine? Kas tõesti Eesti kogemus ei maksagi midagi? Miks küll kogu maailmamajandus on mures fiskaalkuristiku pärast?
Fiskaalkuristik tähendab sisuliselt seda, et kui USA püüaks alates 1.jaanuarist 2013 teha sedasama mida meie tegime aastal 2008. Ehk siis valitsuse kulutuste kärpimine ning maksutõus eelarvetasakaalule lähenemiseks. Mitmed valitsuspoliitikud on ju seda sammu kiitnud, kui kriisist väljumise ainuvõimalikku teed.
Tundub, et siiski majanduseksperdid ja valitsused ei usu, et Eestis rakendatud sammud oleks tegelikult vastuvõetavad kriisi lahendamiseks. Selline arusaam on tõestuseks, et tegelikult ei usuta neoliberaalide pakutud lahendusteed kriisile, kui tõsiseltvõetavat lahendust, sest kardetakse ju seda, et selle tagajärjeks saab olla ainult majanduslangus, elatustaseme langus ning kõrgenenud tööpuudus.
Neoliberaalidel tegelikult polegi toimivat lahendust finantskriisile ning nende poliitika ongi tegelikult arenenud riikide majanduse kriisi viinud.

21.12.12

7 ettepanekut tõlgituna SDE valimisprogrammi keelde



           1.  Kahekordistame doktorandi toetuse. Tõstame lasteaiaõpetaja palga algkooliõpetaja palga tasemele. Tagame erivajadustega inimeste õppimis- ja töötamisvõimaluse rahastamise ning toetame täiend- ja ümberõpet, et soodustada puuetega inimeste tööturule naasmist. Suuname tervishoidu makstulede arvel täiendavalt 4 miljardit krooni nelja aasta jooksul, muutes selle abil perearstiteenuse kättesaadavaks kõigile inimestele ning suurendame soodusravimite kättesaadavust. Töösuhe tugineb töövõtja ja tööandja partnerlusele, võimaldades ettevõtjatel edukad olla ning töötajatel tööpanuse eest väärilist tasu saada. Seame hiljemalt 2012 aastast üleriigiliseks alampalgaks 320 eurot kuus. Kaasates ametiühingute ja tööandjate keskliidud, kehtestame 2013 aastaks kõrgharidust nõudvatel töödel üleriigiliseks alampalgaks 640 eurot kuus ning oskustööliste üleriigiliseks alampalgaks 510 eurot kuus. Toetame tööandjaid, kes võtavad tööle vähese konkurentsivõimega inimesi. Peame oluliseks riigi osalemist ettevõtluses, mis loob töökohti ning võimalusi madala või puudliku konkurentsivõimega inimestele. Suurendame vanemaealiste inimeste tööhõivet, võimaldades tööturuteenuseid saada ka vanaduspensioniikka jõudnutele. Seisame võrdse kohtlemise eest tööturul. Võrdse töö eest peab Eestimaal saama võrdset palka. Kolmekordistame lastetoetuse. Muudame vanemahüvitise õiglasemaks.
2.           Peame oluliseks avaliku ja erasektori koostööd riigivalitsemise tugifunktsioonide standardiseerimisel ja täitmisel. Kindlustame vahendid kohalike omavalitsuste haridus-, kultuuri- ja spordiinvesteeringuteks.
3.           Parandame Eesti ettevõtete ligipääsu kapitaliturgudele. Töötame koostöös ettevõtjate ja riskikapitali investoritega välja meetmed kõrge potentsiaaliga start-up ettevõtete toetamiseks ja sisenemiseks välisturgudele. Loome stardilaenu meetme kõrge arengu- ja ekspordipotentsiaaliga ettevõtete käivitamiseks. Jätkame riiklikke investeeringuid infrastruktuuri (Tallinn-Tartu-Luhamaa neljarealine maantee, Narva sild, lennuühendus oluliste finantskeskustega jt.), kasutades selleks struktuurifondide ja riigieelarve vahendeid ning lubades riigieelarve defitsiiti.
4.           Riiklik pensionifond pole osa SDE programmist
5.           Toetame progresseeruvat tulumaksu. Maksustame 1000 eurot kuus ületava tuluosa 26% tulumaksumääraga. Majanduskasvu ajal suurendab progresseeruv tulumaks üldist maksukoormust ja pidurdab majanduse ülekuumenemist, majanduslanguse ajal aga alandab üldist maksukoormust, elavdades seeläbi majandust. Kehtestame juriidiliste isikute tuludele madala määraga (10%) maksu, vabastades samas erisoodustusmaksust töötajate haridusse ja terviseedendamiseks tehtavad kulud. Kaasaegne maksusüsteem tagab kvaliteetsete avalike teenuste osutamise, võimaldab tasandada majandustsüklite mõju, toetab fokusseeritud majandus- ja regionaalarengut ning vähendab sotsiaalset kihistumist. Majandustsükleid võimendanud poliitika tagajärjed on vastuolulised: eurotsooniga liitumise taustal oleme üks suurema töötusega riike Euroopas. Kõrge tööpuudus tingib töövõimeliste inimeste lahkumise Eestist ja pärsib siseturu nõudluse kasvu.
6.            Täiendava maksutulu abil toetame regionaalset ettevõtlust, eksportivaid ettevõtteid ja tehnoloogiainvesteeringuid. Jätkame SDE algatatud riikliku programmi „ Igale lapsele lasteaiakoht“, millega suurendame riiklikke investeeringuid lasteaedadesse.
7.        Eesti osaleb proaktiivselt rahvusvahelistes ühendustes ja organisatsioonides ning meil on piisavalt informatsiooni ja väljakujunenud võimekus neis teiste riikidega võrdväärselt kaasa rääkida. Kasutamata on võimalused loome- ja teenusmajanduse edendamiseks, geograafilisest asukohast tulenev potentsiaal turismi, transiidi ja ekspordi valdkonnas ning diplomaatilised hoovad Eesti majandusarengu toetamiseks.

12.12.12

Kas 10% tööpuudus on tõesti majandusele hea?

"Me tahame näha rohkem töökohti," ütles keskpanga juht Ben Bernanke pärast nõukogu koosolekut toimunud pressikonverentsil. "Me tahame madalamat tööpuudust. Me tahame näha tugevamat majandust, mis suudaks parandada tööjõuturgu jätkusuutlikult" lisas ta. Föderaalreserv kinnitab, et niikaua kui tööturu olukord ei hakka märkimisväärselt paranema, jätkatakse kinnisvaralaenude tagatisega võlakirjade ostmist ning võidakse alustada teiste väärtpaberite ostmist. Mis siis tingib USA keskpanga sellised trastilised sammud, kas tõesti tööpuudus on nii kohutavalt kõrge? Tuleb välja, et Eesti Panga arvates võiks olla tegemist juba talumatult madala tööpuudusega. Eesti praegune 10%-ne tööpuudus on panga asepresidendi Ülo Kaasiku sõnul enam-vähem hinnangulise taasakaalupunkti lähedal ja see on tase mis ei tekita palgasurvet, palgatõus halvendaks meie ettevõttete konkurentsivõimet. Olgu siis öeldud, et USA 8,1% tööpuudus oli see tase, mis sundis Föderaalreservi tegutsema ning kasutusele võtma meetmeid, mis alandaks tööpuudust. Meie keskpank aga peab mõistlikuks ja majandusele soodsaks 10%-list tööpuuduse taset.
Tahaks vist elada USA-s kus keskpank näeb tööpuuduses probleemi ning oma sammudega püüab leida lahendusi tööpuuduse vähendamiseks.

10.12.12

Samm üks

Kirjutasin mõni aeg tagasi seitsmest sammust Eesti elu edendamiseks ja sain vägagi suure tagasiside osaliseks. Valdavalt tekitas minu blogipostitus palju küsimusi aga peab nentima, et küsimused tekkisid just peavooluna levinud neoliberaalse maailmavaate kandjatel. Püüan anda tulevikus siis täpsemaid selgitusi või lahtikirjutusi oma ettepanekute osas. Esimeseks ettepanekuks oli: 
Lõpetata inimeste sissetulekute kasvu piiramine. Selleks peab riigi- ja kohalikust eelarvest palka saavate inimeste palkasid tõstma ca 20% aastas. Palgatõus võiks jätkuda kuni euroala keskmise palgataseme saavutamiseni. Selline palgatõus elavdaks oluliselt siseturgu ning looks õiglasema tulude jaotamise. Samuti peaks sellega kaasnema lastetoetuste märgatav tõstmine ning vanemahüvitise võrdsustamine kõigile lapsevanematele.
Selline ettepanek oli üheks võimalikuks lahenduseks alljärgnevatele probleemidele:

  • Eesti tööjõu turg ei toimi, kuna tööpuudus on nii kõrge, et töövõtjate valik on ainult kas töö vastu võtta või sellest loobuda. Tööjõu hinda määrab pigem arvestus kas tasub üldse tööle minna või elatuda ellujäämist napilt tagavatest sotsiaaltoetustest. Selline turutõrge on viinud meid olukorda, kus tööandjad on asunud ründama juba sotsiaalkatisesüsteemi, et see takistab palkade edasist alandamist.
  • Reaalpalgad on ligi viis viimast aastat langenud, mis on kaasa toonud suurema osa Eesti elanikkonna (ca 600 000 inimest) vaesumise. Elanikkonna vaesumisel on kogu majandusele väga negatiivsed tagajärjed. Langev reaalpalk ja kõrge tööpuudus muudavad inimesed tuleviku suhtes ebakindlaks ning siseturu nõudlus hakkab koos sellega langema ja inimeste säästud kasvama. Kasvanud säästud aga tähendavad seda, et majanduse siseturg hakkab külmuma ning suurendab veelgi ebakindlust tuleviku suhtes ning sunnib ka ettevõtjaid säästma ja töökohtasid koondama. Sisuliselt on tegemist allakäiguspiraaliga, kust väljapääsu ei tundu olevat.
  • Kõrge tööpuudusega kaasnev negatiivne palgasurve kasvatab küll ettevõtja jaoks kasumlikkust ning suurendab konkurentsivõimet kuid siseturu jaoks on selline olukord väga negatiivne ning hakkab mõjuma ka siseturul tegutsevale ettevõtjale negatiivselt. Väheneb raharingluse kiirus ning siseturu ostujõud ja ostujulgus raugevad. Tulemuseks aga väiksem majanduskasv.
  • Kasvab elanikkonna kihistumine. Inimestel langeb motivatsioon tööd teha, sest enda harimine ja eri tööoskuste arendamine on mõtetuks muutumas. Lihtsam on riigist lahkuda ning minna Austraaliasse tänavale flaiereid jagama, kui kõrgharidusega eksperdina Eestis tööd leida kus juhul kui õnnestub isegi tööd leida maksta kogu õppelaenu tagasimakseteks ning korteriüüriks. 
Erasektori palgataset pole poliitiliselt eriti võimalik mõjutada ja seda isegi olukorras, kus on tegemist turutõrkega ja turg ei toimi ning on tegemist tööandjate monopoliga. Eks monopolide vastases võitluses on üheks instrumendiks riiklik hinnakontrolli kehtestamine. Olles üheks osaks Euroopa majandusruumist, kus toimub kaupade, tööjõu ja teenuste vaba liikumine on meie tööjõu esialgseks hinnasihiks euroala keskmine palgatase. Tööjõu osas tegeliku konkurentsiolukorra tekitamiseks ongi üheks võimaluseks siis avaliku sektori palkade tõstmine. Kõrgem palgatase elavdab majandust, motiveerib ennast koolitama tubliks töötajaks, hoiab tööjõudu kodumaal ning teeb meid kõiki rikkamaks.

9.12.12

Edu ERM-i uuele juhile!

Kirjutasin üle aasta tagasi Eesti Rahva Muuseumi uue hoone rajamise valudest ja valeotsustest oma blogis. Toona sai soovitatud kogu senine skeemitamise jant lõpetada ning vastu võtta poliitiline otsus, et ERM uus hoone tuleb ehitada ning anda hoone ehitamine Riigi Kinnisvara AS-ile. Õnneks on aasta jooksul suudetud soovitustele vastavad otsused ka vastu võtta. Lahtiseks on jäänud ainult poliitilise vastutuse küsimus: kes vastutab sellise jama eest mis on toimunud ERM uue hoone ehitamise ümber. Tundub, et kui on suured ka kulukad objektid, siis enam keegi ebaõnnestumise eest ei vastutagi. Lihtne on öelda, et ega minister pole süüdi, süüdi on keegi kuskil kaugel, näiteks Euroopa Komisjon. Paraku pole Euroopa Komisjon sundinud meie otsustajaid rumalaid samme tegema, ikka meie ise oleme need otsused teinud. Ilmselt likvideeritakse ka ERM Ehituse Sihtasutus ilma suurema kärata ja kõik on selle paha unenäo unustanud.
Loodame, et edaspidi läheb uue maja ehituse hangetega kõik mõistlikult ning hoone ehituseks ei luua jälle mingit ülemäära kulukat skeemi. Igatahes soovin edu ning tarku otsuseid uuele vanale ERM direktorile Tõnis Lukasele!

3.12.12

Võlakriisi ravi

Ainult Euroopa Keskpank saabki ravida euroala võlakriisi: Võlakirjaprogramm kannab vilja
Siiski oleks võlakirjaprogrammi käivitama oluliselt varem. Meil oleks puudunud igasugune vajadus ESM-ide järele. Veelgi enam, euroala riigid oleks pidanud muutma regulatsiooni ning lubama keskpangal ka otse osta riikide võlakirju. Ilmselt oleks siis loogiline olnud, et võlakirja ost oleks sellisel juhul kokku lepitud liikmesriikide poolt nii, nagu täna kokku lepitakse abipakette. Siis oleks võinud näha isegi ehk euroala kasvule pöördumist.

28.11.12

Seitsme sammu kaitseks ehk Rothschildi õpilane

Mayer Amschel Rothschild
Üks hilisõhtune ajugümnastika: seitse sammu, tõi kaasa pisikese tormi veeklaasis. Üle 2000 postituse lugeja ning hulgaliselt kommentaare fb-s. Paraku on minuni jõudnud tagasiside üsnagi ühepoolne ning või kokku võtta neoliberaalia all vaevleva eestlase tüüpilise argumendiga: loll oled.
Kuigi minu postitus oli ainult minu isiklik arvamus ning ei ähvarda seetõttu ühtegi "austerlast" isiklikult veel lähiaastatel, tahaks siiski neoliberaalidelt küsida, mis on teie lahendus ilmselgele majanduse tupikteele Euroopas.
Kaks aastat tagasi rääkisin euroala võlakriisi (ainu)võimalikust lahendusteest läbi Euroopa Keskpanga "rahatrüki". Kulutati hulk rahandus- ja peaministrite töötunde, moodustati igasuguseid fonde (ESM), koguti riikidelt, ka Eestilt hulk eurosid kokku, lõpptulemusena rahustas turge ainult Euroopa Keskpanga otsus osta kokku järelturult piiramatus koguses riikide võlakirju. Paraku pole kriis kaugeltki lahenenud. Võlakriisi lahendused, mis on suunatud kärpimisele, on viinud mitmed euroala riigi rahvad üpris meeleheitliku tööpuuduseni. Riikide majandused on languses ja seda pole võimalik pidurdada tasakaalus riigieelarvega. Usun, et euroala jõuab lõpplahenduses selleni, et Keskpangal lubatakse rahastada otse riigieelarveid ning piiratakse lõpuks kommertspankade vabadust luua raha, mis euroala kontekstis on isegi nende monopoolne õigus. Kui sellele mõelda, siis tundub olukord olevat tõsiselt õudne ning riikide valitsused tõsiselt pangandustööstuse kanna all. Kui keegi tahab sellel teemal edasi argumenteerida, siis peab vastama enne ühele lihtsale küsimusele, et kust tuleb juurde uusi eurosid, kuidas raha kogus kasvab ning kelle otsuse alusel raha tekib.
Rahval on tekkinud või tegelikult tekitatud meeletu vastuseis valitsussektorist palka saavate inimeste suhtes ning nende palgatõusu suhtes. Samas on valdav enamus selle valdkonna inimesed need kes loovad tegelikku väärtust: annavad meie lastele ja mitte enam nii lastele haridust, hoolitsevad meie tervise ja turvalisuse eest. Mida annavad aga meie majandusele, laiemalt ühiskonnale finantssektori töötajad. Valdavalt mitte midagi: müüvad õhku, optsioone, futuure ja kasvatavad suurt mulli ning inflatsiooni, mingit reaalselt heaolu loovat toodet või teenust sellest sektorist ei tule. Raharinglust saaks korraldada ka ilma selleta, et maksta finantssektorile teistega võrreldes märgatavalt kõrgemat palka ning finantssektoris ei peaks töötama nii palju inimesi, enamik neist võiks minna "tootvale tööle", meil on ju hulgaliselt puudus 300-400 eurot kuus palka saavaid töötajaid. Ettevõtjad otsivad neid tikutulega taga ja vaatamata meie kõrgele tööpuudusele ei leia ikka endale sobivaid töötajaid. Tegin nüüd natuke pangandussektorile liiga aga tahaks natuke üle võlli keerata, kui hakatakse lahmima ilma igasuguse põhjenduseta, et meie ühiskonna jaoks olulistele inimestele tuleks ka normaalset palka maksta.
Eestis kipume me unustama, et me pole enam ammu üks pisike riigike kinnise turu ja oma valuutaga. Õigemini oma valuutaga, mis nagu tegelikult polegi oma valuuta vaid teise riigi raha, kohandatud nimega kroon. Sellest ajast on justkui aksioomina pähe raiutud, et majanduskasv tuleneb ainult ekspordist. STOPP... kui see on nii ka suuremate koosluste puhul, siis on küsimus selles kuidas saab maailmamajandus tervikuna kasvada?? Ometigi ta kasvab. Kasvab märgatavalt ja suhteliselt kiiresti. Huvitav kuhu see maailmamajandus siis ekspordib, et ta kasvab? Kas kuule? Vastus peitub ikkagi selles, et majanduskasv tuleb ikkagi nõudluse kasvust, sealhulgas olulisel määral just sisemajanduse arvelt. Meie süsteemi juures on kasvu aluseks ettevõtjate ja tarbijate usk tulevikku, millele järgneb siis pankade poolne usu rahastamine ehk majandus kasvab siis võla arvelt, mis loob tegelikult majandusse raha juurde. Seega on majanduskasvuks hea, kui suudame panna inimesi uskuma tulevikku ning kasvatama nõudlust ka läbi suuremate palkade. Siis külmub lahti ka meie oma koduturg, milleks on teatud mõttes ikkagi kogu Euroopa Liit.
Lõpetuseks: "Give me control of a nation's money and I care not who makes the laws." Mayer Amschel Rothschild. Peame võtma raha üle kontrolli tagasi valitsusele. Me ei võta seda pangandustööstuselt läbi riigistamise aga me loome sinna kõrvale valitsuse oma panga, sest Rothschildi panka peab valitsus päästma minema nagunii, kui pangandussektor on mulli piisavalt suureks puhunud ja see lõhkeb. Hispaania just on küsimas raha oma riigi pankade päästmiseks.

27.11.12

Seitse sammu Eesti elu edendamiseks

Inimesi on viimastel aastatel hullutatud juttudega kriisist ning sellest, et meie heaolu saab tulevikus ainult langeda. Hirmutatakse inimesi negatiivse tulevikuperspektiiviga ning kujutatakse ette meie virelevat pensionipõlve. Selline saatus võib meid tõesti tabada, kui jätkatakse senise neoliberaalse kursiga. Kuigi meie majandusruumi arengu võtmed peituvad paljuski euroala rahapoliitikas annab ometi midagi teha ka riigi fiskaalpoliitika tasandil ja lõppude lõpuks oleme me ju üks euro omanikest ja õigustatud ning kohustatud ka hoolitsema euro tuleviku eest.
Pakun välja seitse sammu mida võiksime siiski juba praegu ette võtta heaolu kasvatamiseks Eestis.

1. Lõpetata inimeste sissetulekute kasvu piiramine. Selleks peab riigi- ja kohalikust eelarvest palka saavate inimeste palkasid tõstma ca 20% aastas. Palgatõus võiks jätkuda kuni euroala keskmise palgataseme saavutamiseni. Selline palgatõus elavdaks oluliselt siseturgu ning looks õiglasema tulude jaotamise. Samuti peaks sellega kaasnema lastetoetuste märgatav tõstmine ning vanemahüvitise võrdsustamine kõigile lapsevanematele.
2. Valitsussektor peaks lõpetama kõik kindlustuslepingud ning riigi vara peaks olema kindlustatud riikliku kindlustusega. Kindlustuskaitsega on kaitstud kogu riigile kuuluv vara ning kindlustusjuhtumite kahju hüvitatakse riigieelarves vastavateks kulutusteks ette nähtud fondist.
3. Kommertspankade kõrvale luuakse täielikult riigi kontrolli all olev pank, kes korraldab riigis raharinglust pakkudes tasuta või minimaalsete hindadega pangateenuseid, sealhulgas kaardimakseid. Samuti rahastaks pank elamuehitu- ja renoveerimisprogramme. Kogu valitsussektor kasutaks pangateenusteks ja riigi reservide haldamiseks riigile kuuluvat panka.
4. Kohustusliku kogumispensioni haldamiseks kasutatakse riiklikku pensionifondi. Pensionifond investeerib valitsuse võlakirjadesse, mis tooks meie pensioniraha Eesti majandusruumi.
5. Kulutusteks vajalike kulude katmiseks kasutatakse kuni täistööhõive saavutamiseni kinnisvara, autode ning ettevõtlustulu maksustamist. Üksikisiku tulumaks viiakse progresseeruvaks. Kuni täistööhõive saavutamiseni võib valitsus kulutada defitsiitselt. Täistööhõive saavutamisel võib kasutada maksukoormuse tõusu keskvalitsuse võla vähendamiseks.
6. Tööhõive suurendamiseks kasutatakse eelarvekulutuste suurendamist läbi riiklike investeeringuprogrammi (lasteaedade-, teaduse-, haridusasutuste- ning infrastruktuuri investeeringud).
7. Valitsus ja keskpank peavad taotlema euroala rahapoliitika muutmist suunas, mis piirab oluliselt kommertspankade omavoli ning võimaldab euroala riikide valitsusi finantseerida otse keskpankade kaudu (anda keskpangale õigus fikseeritud intressimääraga osta riikide võlakirju). Selline samm lõpetaks päevapealt euroala võlakriisi ning viiks euroala majanduse kasvule.

Kõigi nende sammude tagajärjel väheneks regionaalne ning otsene ebavõrdsus. Majandused ning inimesed vabastatakse pangaorjusest ning üldine heaolu ja toimetulek kasvaks.

VIITED:
Ideedel on toetajaid:Rõtov: Siseturgu ergutaks riigitöötajate järsk palgatõus
Ka Kaire Uusen toetab
Josing: Eesti ei saa jätkata palkade kunstlikult madalal hoidmisega

15.11.12

Heaolust või majanduskasvust

On tekkinud põnev kirjavahetus minu blogi ja Eesti Panga analüütikute vahel. Kui Eesti pank rõhutab, et liiga kiire palgakasv võib kujuneda ohuks majandusele, siis mina püüan väita, et majanduskasvu võtmetegur pole mitte palgakulude all hoidmine, vaid palgatase võiks olla hoopis heaolu mõõdikuks ning mida kõrgem palgatase, seda parema tulemuse oleme oma majanduskasvust saavutanud. Ehk siis, mis on meil eesmärgiks, kas heaolu ja palkade kasv või makromajanduse näitajaks olev majanduskasv.
Olen Eesti Panga analüüsiga nõus, et mida madalamal suudame töötajate palgataseme hoida, seda suuremat lisandväärtust suudab ettevõtja pakkuda ning seda suurem on ettevõtja tootlikkus. Polegi seda kunagi vaidlustanud. Vastuvõetamatu tundub lihtsalt tootlikkuse kasvu peamise allikana tööjõu hinna nägemist.
Kindlasti on veel ka oluline teema veelgi kestva majanduskriisi õppetunni küsimus. Õppetunni või kogemuse saamise seisukohalt on oluline teha õigeid järeldusi kriisist ning kriisi põhjustest. Euroopat ja eriti Eestit tabanud kriisi põhjuseks ei olnud eestlaste kiire palgakasv. Sellise kriisi põhjuse põhistamine viib paraku valede lahendusteni. Põgusalt olen võlakriisi põhjuste teemal ka varem kirjutanud kuid peamiseks põhjuseks oli siiski finantssüsteemi, pangandussektori osaline kokkukukkumine, mis tõi kaasa endaga tarbijate ebakindluse kasvu ning finantsturgudel äri teinutele (sealhulgas ka pensionifondid) suuri kahjumeid. Tarbijad ja ettevõtjad muutusid tuleviku suhtes ebakindlaks ning hakkasid mõtlema säästmisele, üldine nõudlus turul langes. See omakorda tõi kaasa äriplaanide hävimise ning tootmismahtude kokkutõmbamise. Koos nõudluse langusega tekkis tööpuudus. Hirm tuleviku ees sundis inimesi säästma, mis omakorda jahutas majandust. Eesti residentide hoiused on kasvanud kriisiaja 8 miljardilt eurolt 12 miljardi euroni.
Inflatsioonist tondi maalimine pole kindlasti kohane. Tänapäeva majandussüsteem püsib kasvus ja toimib normaalselt ainult inflatsioonilises olukorras. Vasasel juhul lakkaks senine süsteem lihtsalt toimimast. Normaalseks ja soovitavaks võiks lugeda 1-2% inflatsiooni. Eesti puhul on paraku olukord teine, ning inflatsioon näitab siin ka meie hinnakonvergentsi liitumise järel ühtse majandusruumiga, Euroopa Liiduga ning euroalaga. Kui kaupade hinnad on juba kohati saavutanud kõrgema taseme kui  euroalal keskmiselt siis tööjõu hind on veel ligi 4 korda madalam kui Saksamaal näiteks. Selline Eesti tööjõu ekspluateerimine pole kohane ühtsele majandusruumile ning seetõttu peaks olema valitsuse ja ka Eesti Panga üheks eesmärgiks võimalikult kiirelt saavutada ka tööjõuhindade ühtlustumine euroalaga.
Kõrgemad palgad aktiveerivad siseturgu ning loovad eeldused majanduskasvuks. Tõsi tööjõu hinna konvergentsi teel on ka ohtusid ja riskikohtasid. Nimelt võib probleemiks kujuneda meie ettevõtete tootmisstruktuur ning tehnoloogiline areng. Kui kõrgemad palgad võimaldavad kaasata kõrgema kvalifikatsiooniga töötajaid ning tõsta seeläbi tootmise efektiivsust siis ettevõtjate ja ka riigi ülesanne peaks olema leida Eesti tööstusele kõrgema lisandväärtusega kaupadele ja teenustele turgu ning arendada innovatsiooni- ja teadusmahukat ning loomingulist majandust.

Samal teemal kirjutas Äripäev:

Kriisi õppetunnid kipuvad liigkiiresti ununema

15.11.2012
Rasmus KattaiEesti Panga majanduspoliitika allosakonna juhataja
Eesti Pank järeldas oma viimases tööturu ülevaates, et liiga kiire palgakasv võib ohustada kestlikku majanduskasvu. Rein Järvelill tõlgendas oma blogipostituses seda järeldust, justkui oleks odav tööjõud jätkuvalt Eesti majanduse edukuse võti (ÄP 12.11.2012).
Eestis õppetunnid. Kiirema palgakasvuga  saavutatav palgataseme tõus kõlab kena väljavaatena, kuid paraku valitseb palga- ning majanduskasvu vahel kindel seaduspära, mille kohaselt ei saa palgakasv pikemaajaliselt ületada palgasaajate tootlikkuse kasvu.
Piltlikult öeldes sõltub töötaja palk tema töö viljakusest ning palgakasvu allikaks saab olla üksnes töötaja loodava li-
sandväärtuse suurenemine. Sellest seaduspärast kõrvalekaldumise kogemus on Eestil olemas viimasest buumist ja sellele järgnenud kriisist.
Tööjõu vähesus ja ettevõtete konkureerimine töötajate pärast võivad palgakasvu survestada ning sellega palgakasvu lühiajaliselt kiirendada.
Kui seda ei toeta tootlikkuse kasv, siis on tulemuseks üksnes kiirenenud inflatsioon, mis võib palga reaalkasvule hoopis negatiivselt mõjuda ning ohustada edaspidist majanduse väljavaadet.
Eestis kasvasid buumi ajal palgad tootlikkusest kiiremini ning kriisi kestel toimus palkades tugev korrektsioon allapoole, et vähendada varasemalt tekkinud ebakõla. See aga omakorda võimendas kriisi mõjusid.
Euroopale järele. Eesti tootmisstruktuur ning -tehnoloogia võimaldasid mullu ühes kuus luua lisandväärtust keskmiselt 2256 eurot töötaja kohta ning palkadeks maksti sellest umbes 1025 eurot ehk 45%. Selline palgakulude osakaal
lisandväärtuses oli lähedal ELi keskmisele, mis on 46%.
Samas jääb lisandväärtus ehk SKP töötaja kohta maha vanade ja arenenumate Euroopa riikide näitajatest. Vahe vähendamine eeldab mitut olulist arengut, nende hulgas muutust majanduse struktuuris, majanduse tehnoloogiamahukamaks muutumist, arengut tööjõu kvalifikatsioonis ning selle rakendamist kõrgema lisandväärtusega tegevusaladel.
Kindlasti ei taga elatustaseme ja heaolu tõusu ajutine, majanduse fundamentaalnäitajatest lahknev palgakasvu kiirenemine.

14.11.12

Kasinusmeetmete pomm

Tundub, et euroala valitsused ei väsi veel uskumast kasinusmeetmete edukusse. Samas lähevad asjad järjest hullemaks. Saksamaa on sunnitud juba alandama oma kasvuprognoose, rääkimata eriti keerukast olukorrast Lõuna-Euroopas. Lõuna-Euroopa majandust on haaranud üldstreigid ning tööpuudus vallutab uusi kõrgusi. Lahendusi ei näi kuskilt tulevat. Kasinusmeetmed on kujunemas viitsütikuga pommiks, mis võib lõpuks plahvatada ning viia mitmedki riigid kaosesse. Töötu, perspektiivi kaotanud rahvamass võib muutuda ettearvamatuks ja destruktiivseks. On tekkimas olukord, kus sellisel rahvahulgal pole enam midagi kaotada...


8.11.12

Ametnikud kaovad.... kas ikka?


Uus avaliku teenistuse seadus mis valmis Justiitsministeeriumis likvideerib lõpuks vihatud ametnikkonna. Alates järgmise aasta aprillist kaob suur hulk ametnike samal ajal tekib juurde samavõrd töölepingu alusel töötavaid, rahva arusaamas „ametnike“. Uued „töötajad“ täidavad täpselt samu funktsioone mida varem täitsid ka rahva jaoks aru saadava mõistega ametnikud.
Kuulan juba teist päeva Rahandusministeeriumi koolitust uuest Avaliku teenistuse seadusest ning hakkab järjest enam tunduma, et elame mingi kummalise valitsusega riigis, kus võimuparteid püüavad oma valimislubadusi realiseerida lihtsalt paberil ning tegelik tulemus inimeste ja ametnike jaoks on lihtsalt suur kaos, arusaamatus ning tohutu bürokraatlik lisakoormus. Päris õudne, palju bürokraatiat ning mitmeti- ja valestimõistmisi toob kaasa uus Avaliku teenistuse seadus. Tulu seadusest aga ei tõuse ja puudub igasugune vajadus tegelikult sellise arusaamatu reformi teostamiseks. Ametnike hüved oleks saanud lihtsalt kaotada väikese ja lihtsa ning arusaadava seadusemuudatusega.
Selline valitsuse asendustegevus on muutumas juba riiki halvavaks. Avaliku teenistuse seadus pole ju ainuke näide:
  • ·         Lubadus viia kodukulud alla pole realiseerunud ning kulutused on tõusnud.
  • ·         Kodualuse maamaksu vabastusega seotud maksustamisesegadused pole veel avalikkuseni jõudnud, kuid koos maksuvabastuse jõustumisega tuleva aasta esimesel jaanuaril kindlasti ilmnevad. Maamaksuseaduse muudatus tõi kaasa hulka bürokraatiat, rikkus ära ühe väga lihtsa ja arusaadava maksuvaldkonna.
  • ·         Vajaduspõhine lastetoetus süvendab vaesuslõksu, tekitab klassiviha jagades lapsed vaesteks ja rikasteks, kogu süsteemi ülalpidamine on töömahukas ja bürokraatiat kasvatav.

Tahaks näha reaalseid samme ning tegelemist probleemidega mitte näivuse ja bürokraatia kasvatamist.

5.11.12

Eesti inimeste heaolu kasv saab tulla ainult palkade kasvust

Valdav osa tööealistest inimestest on palgatöötajad ning saavad peamise osa oma sissetulekutest palgatööst. Valdava osa pensionäride sissetulek sõltub sellest kui kõrged on eestlaste palgad. Inimeste heaolu mõõdupuuna võiks seetõttu kasutada reaalpalkade kasvunumbrit ning seda kui kiiresti jõuame oma palganumbrites järele Euroopa keskmisele.

Selles valguses on järjekordselt valus lugeda Eesti edu valemina odavat tööjõudu. Viimases Eesti Panga tööturu ülevaates tuuakse välja ühe olulise valitsuse tegevuse eesmärgina hoida kinni palgakasv riigis. Vastava pressiteate pealkirjaks on Kestlik majanduskasv eeldab liigse palgasurve taandumist, mida võiks tõlkida ka, et Meie majandusedu aluseks on odav tööjõud. Kindlasti võiks tekkida meie palgasaajatel küsimus, et mis kasu saan ma majanduskasvust, kui minu sissetulekud ja heaolu ei kasva.

Eesti majanduse edust räägiks pigem see, kui tööjõu nappus hakkab suurendama palgasurvet ning toimima hakkab ka tööjõu turg. Tänases olukorras kui inimestel ikka veel on väga keerukas tööd leida ja seda eriti noortel, oleks tööjõu turu tekkimine igati tervitatav. Viimastel aastatel oleme välisrände tõttu kaotanud 20-34-aastaste põlvkonnast 8,5%. Neid inimesi ei saa tagasi madalate palkade ning kõrge tööpuudusega.

2.11.12

EKP on liikumas õiges suunas

EKP president Mario Draghi
Euroopa Keskpanga (EKP) nõukogu otsus asuda järelturult ostma riikide võlakirju oli lõpuks üks mõistlik samm võlakriisi lahenduse poole. Euroala võlakriisil saabki olla ainult üks ja kiire lahendus: Euroopa Keskpank refinantseerib hädas olevate riikide võlad ning surub alla riikide võlakirjaintressid. Selliselt on võimalik keerata ka hädas olevate riikide majandused kasvule. Lisaks riikidele laenu andmisele tuleks Euroopa Keskpangal väga tugevalt kärpida kommertspankade vabadust pakkuda igasuguseid raha taolisi vahendeid.

Kuigi EKP pakutud lahendus ei ole lõplik, on see samm õiges suunas. Mingite mõtetute ESM-ide loomine ning sellega ka Eesti rahvale otsese vastutuskoorma panemine oli oma sisult Eesti jaoks vägagi valus samm. Me oleks parem võinud ESM sissemakse kulutanud oma majanduse elavdamiseks või infrastruktuuri rajamiseks. Kui EKP asub riikide võlakirju kokku ostma puudub tegelikult igasugune vajadus ESM järele.

Mis veelgi huvitavam, tegelikult võib piisata ainult EKP valmisolekust piiramatult osta kokku riikide võlakirju, kui juba turg rahuneb ning riikide rahaprobleemid saavad lahendatud ning riikide võlakirjade intressid lähevad alla.

Samal teemal: http://jarvelill.blogspot.com/2012/01/euroopa-volakriis-on-majandushuvide.html

1.4.12

Reform ja maksud


Ajakirjanduses on hakatud õhutama sotsiviha. Milles see seisneb ja mis on põhjus? Põhjuseks on senise peavoolu ja reformierakonna hirm kaotada oma positsioon. Hirm on nii suur, et tihti ei suudeta enam säilitada kainet mõistust ja elementaarset viisakust. Samuti tundub, et demagoogial ja poolvaledel pole piire. Viimase aja lööklauseks on kujunenud väide, et sotside eesmärk on maksutõus ja ega rohkem muid eesmärke neil polegi. Sellist seisukohta kostub peaministri suust ning seda võimendab avalik meedia.
Reformierakond on avastanud, et neil on keerukas kuidagi sotsiaaldemokraate rünnata, neil pole jäänud enam peaaegu ühtegi maailmavaatelist eelist peale stabiilsuse millest on rahvas väsinud ning  mis on endaga kaasa toonud ühe Euroopa suurima majanduslanguse ning tööpuuduse.  Paraku on maksutõusu alane vastandumine mittesisuline ning avalikus debatis kergelt kokku varisev ja reformierakonna enda vastu pöörduv. Sotside vastaseks rünnakuks aga kõlbab ehk küll. Avalikus debatis peaks reformierakond tunnistama, et just reform on ise see erakond kes on viimastel aastatel tegelenud maksutõusuga ja selleks rahva mandaati omamata. Valimiste eel lubas reformierakond maksukoormust langetada, võimul olles aga tõstis aktsiise, käibemaksu, töötuskindlustusmakseid, riigilõive. Sellega tegelikult pettis reformierakond oma peamist valijat, seda kes valis reformi lootuses saada madalama maksukoormuse osaliseks.
Kui nüüd tulla tagasi sotsiaaldemokraatide juurde, siis tegelikult on sotside üks põhilisi põhimõtteid hoida maksukoormus võimalikult madal ning jagada seda selliselt ümber, et maksu maksaksid need kes on maksuvõimelised. Maksud on sotside jaoks ainult vahend eesmärgi saavutamiseks ning seda on raske mõista neil, kelle eesmärk on ainult maksukoormuse ja maksumäära numbrid ning fiskaalne tasakaal. Olen kindel, et inimese heaolu ei sõltu sellest milline on maksunumber või eelarvetasakaal, heaolu sõltub ikkagi sellest milline on elukeskkond ning milline on riigi majandusareng. Just elanike heaolu tõus on sotsiaaldemokraatide eesmärk ning seetõttu ei sea sotsiaaldemokraadid maksumäärade tõusu või langust oma tegevuse eesmärgiks.
Miks sotsid siis räägivad maksutõusust? Aga ikka sellepärast, et sotside haridusprogramm, sotsiaalprogramm, majandusprogramm jne nõuavad rahalisi vahendeid. Raha ei kasva puu otsas ning sotsiaaldemokraatidel on terviklik lahendus kuidas edu ma muutusi saavutada.  Tegelikult oli sotsidel ka viimati valitsuses olles alati mõistlikud lahendused olemas. Sotside juhtimisel saavutati liitumine euroalaga (vormistamine - tulemuse ootamine jäi ainult reformile), sotsid tahavad lõpetada laste vaesumise Eestis, sotsid tahavad maksukoormust ümber jagada vaesematelt töötajatelt suurema sissetuleku ja varaga inimestele ja ettevõtetele, sotsid tahavad anda kõigile kes on selleks võimelised hea hariduse, sotsid tahavad võidelda tööpuuduse ja regionaalse tasakaalustamatusega ning näevad ka kus kõigeks selleks on võimalik rahalisi vahendeid saada. Sotsid on ausad ja ütlevad välja, et jah, kõige selle positiivse saavutamiseks on ilmselt vaja ka maksukoormuse mõne protsendine tõus ning sotsidel on olemas ka ettepanekud kuidas seda teha, et see kõige vähem koormaks keskmist või keskmisest väiksema sissetulekuga inimest. Sotsid ei valeta rahvale nagu seda on teinud reform: lubades maksulangetust on tegelikult tõstetud makse ning juhitud Eesti majandus Euroopa suurimasse langusesse.

22.2.12

Valitsus toetab pigem Swedbanki omanikke kui õpetajat

Haridus- ja Teadusministeeriumi arvutuste kohaselt on õpetajate streigi põhinõudmiste täiendav maksumus tänavu vähemalt 69 miljonit eurot. Kas see on suur või väike summa? Kas valitsusel pole tõesti sellist raha olemas? Tundub siiski, et küsimus pole mitte rahas vaid poliitilise tahte puudumises. Kreeka suhtes oleme solidaarsed, õpetajatele ütleme EI.

Tänavu vastu võetud riigieelarve on puudujäägiga. Vaatamata sellele, et koalitsioonierakonnad räägivad vajadusest eelarvet tasakaalus hoida, pole nad ise seda lubadust suutnud hoida. Mis oli see argument või milline oli see hädavajalik kulutus mis viis riigieelarve defitsiiti, ei oska öelda. Kas oli selleks 340 miljonit kaitsekulusid, või mingi muu kulutus polegi ehk oluline. Lõpptulemusel jäi valitsussektori defitsiidiks igatahes 2,1% SKP-st. Igatahes oli valitsuskoalitsiooni tahe võtta vastu defitsiidiga eelarve. Aga miks ei võiks siis olla eelarve defitsiidiks 2,4 protsenti? Muidugi võiks aga selleks puudub valitsusel lihtsalt poliitiline tahe.

Kui veel korraks tagasi tulla puudu oleva 69 miljoni euro juurde, siis sisuliselt on ju tegemist poole tõega. Valitsusel pole ju nii palju raha tarvis leida. Kuna tegemist on palgamaksetega, siis ligi pool sellest on ju maksukulu, mille valitsus saab maksudena tagasi. Seega on puudu ju ainult ca 35 mln eurot. 

Kindlasti tasuks ka meenutada aasta alguse uudist, kus saime teada, et Swedbank viis Eestist välja ca 750 mln eurot omanikutulu. Ehk oleks piisanud ettevõtte tulumaksust ja riigieelarves oleks olnud kohe 150 mln eurot. Seega oleks ainuüksi ühe äriühingu tulumaksust jagunud õpetajate palgatõusuks ning kindlasti oleks raha jäänud ka naeruväärselt väikese lastetoetuse tõstmiseks.

15.2.12

Kohalik raha

Hulk kasutamata ressursse, ligi 50 000 töötut, see on tänane Eesti reaalsus. Need on inimesed, kellel igaühel on mingid oskused ja soov olla oma oskustega endale ja teistele kasulik. Kes oskab aedvilja kasvatada, kes oskab juukseid lõigata, kes on hea leivaküpsetaja jne. 

Täna on need inimesed riigi majanussuhetest suures osas kõrvale tõrjutud. Kas see on paratamatu? Ei tahaks uskuda. Kuidas saab nii olla, et on inimesed, oskused ja töötahe, kuid pole tööd ja teiselt poolt on hulk inimesi, kes tahaks tarbida teiste loodud teenuseid ja kaupu, aga raha pole.
Kust tekib tänapäeval raha, kust ta tuleb ja kuidas ta lõpuks jõuab panga sularahaautomaati või sinu pangakontole? Lihtsalt öeldes saab kõik alguse sellest, et kellelgi isikul X tuleb soov saada pangast laenu. Isik X lubab pangale, et suudab luua uut väärtust, rikkust, teenust, mille vastu on piisav huvi ühiskonnas ja siis pank laenabki selle raha tagatise vastu sellele isikule X. Pangal ju tavaliselt laenu andmiseks raha ei ole, vaid ta laenab selle Keskpangalt. Pank läheb Keskpanka ja palub endale laenu isikult X saadud tagatise alusel. Siis lausub Keskpank võlusõnad, laenab küsitud summa Pangale ja ongi uus raha loodud eimilestki, õigem on küll öelda, et Keskpank lõi uut raha süsteemi juurde isiku X lubaduse peale luua mingit uut väärtust.
Isik X loobki oma väärtuse - Asja ja müüb selle naabrimehele Y. Kuna isik X ei saanud raha Asja tootmiseks lihtsalt niisama oma lubaduse eest, vaid peab vahendajale ehk pangale tasuma ka intressi, näiteks 10%, siis on see asi ka naabrimehe Y jaoks 10% kallim. Ja mis veelgi olulisem, naabrimehel Y peab see raha ka olemas olema. Olukord läheb muidugi eriti hulluks, kui naabrimees Y laenab raha Asja ostmiseks pangast 20% tarbimislaenuna, sellisel juhul on panga oma juba 30% tehingu hinnast. Kui vaadata nüüd Eesti erasektori võlakoormust suhtena SKP-sse, siis on selge, et me kõik maksame oma igapäevatehingute pealt pankadele kümnist.
Pankade kümnisest on siiski võimalik pääseda, kui kasutada kohalikku raha. Selliseid kogukondi, kes arveldavad omavahel oma kohalikus valuutas on maailmas sadu. Üheks võimalikuks selliseks lokaalseks rahaks ja turuks on Seto Turg kus kehtib seto kroon. Selle turu leiab veebikeskkonnast www.ces.org.za
Sellel turul kauplemiseks ei pea olemas olema mingit raha. Seto kroon on ainult arveldusühik ja internetikeskkond on skoori pidaja. Seto turul saab isik X oma Asja otse naabrimehele Y müüa ja naabrimees Y ei pea enne Asja ostmist panka minema ja sealt krediiti võtma. Sellega seoses on kõik kaubad ja teenused vabastatud Panga kümnisest ja seetõttu odavamad. Sisuliselt tasutakse kauba eest turule antud lubadusega turuosalistele midagi pakkuda. Sellega on internetikeskkond turuosaliste majandussuhete tasakaalu arvestaja, kui turuosalise konto on plussis on see turuosaline turule rohkem andnud kui sealt saanud ja kui on konto negatiivne, siis lugu vastupidine.
Vastupidiselt riigi poolt kehtestatud raha kogumisele pole mingit mõtet seto kroone koguda. Otstarbekas on hoida oma konto 0 krooni lähedal, siis on sinu kauba ja teenuste vahetus kogukonnaga tasakaalus. Kui konto hakkab miinusesse minema, siis pole teised turuosalised enam hästi valmis sulle oma kaupa või teenust müüma, sest see näitab, et sa ei taha teistele turuosalistele midagi ise vastu pakkuda. Kui sinu konto on suures plussis ehk oled seto kroonimiljonär, siis oled kogukonnale väga palju andnud ise väga vähe vastu saades.
Nagu eeltoodust näga võiks selline rahavaba kaubandus sobida just olukorras kui on suur tööpuudus ja majandussurutis. Töötul pole kauba ostmiseks (näiteks kartul ja kanamunad) vaja reaalset raha, vaid see töötu osutab turuosalistele just seda teenust, mida ta kõige rohkem oskab, näiteks käib puid lõhkumas. Ja pisike majandusmudel toimibki ilma, et pankurid saaksid kogu tegemistelt kümnist võtta.
 

15.1.12

Euroopa võlakriis on majandushuvide konflikt


Euroala riike on haaranud võlakriis. Kriis mis ähvardab kiskuda langusse kogu maailmamajanduse, sest tänapäeva globaliseerunud majanduses on euroala üks suuremaid osanikke.  Olukorra teeb keerukaks see, et tänaseni pole suudetud välja pakkuda toimivat lahendust. Suurtes võlgades euroala riikide võlakoormus ainult kasvab, tööpuudus kasvab, riikide reitingud saavutavad järjest uusi madalamaid tasemeid.  Kas kriisile polegi lahendust? Tahaks uskuda, et lahendus on siiski olemas, sest sarnast kriisi pole neis riikides kus riikide võlakoormus ja defitsiit on märgatavalt kõrgem: Jaapan, USA. Tundub, et euroala võlakriisi lahendamine peab algama õigest diagnoosist.
Kriisi anatoomia kirjeldamisel on välja käidud vägagi huvitavaid ideid, millest mitmed ei kanata eriti kriitikat sest  on kantud poliitilisest rivaliteedist või siis lihtsalt suutmatusest mõista kaasaegset rahasüsteemi toimimist.
Esimene suurem viga on see, et võlakriisi püütakse siduda ühe konkreetse ideoloogiaga. Tegelikult kui tugineda faktidele ja ka erinevate ideoloogiate sisulisele analüüsile siis sellist järeldust teha ei saa ega ka tohiks. Konservatiivid ja liberaalid ja sarnaselt mõtlevad majanduseksperdid ning kommentaatorid soovivad näha võlakriisi peasüüdlasena sotsiaaldemokraatiat. Selleks kasutatakse tihti lihtsalt valet ning püütakse teatud majandusnäitajaid ja majanduskäitumist siduma kuidagi ühe ideoloogiaga. Põhimõte ikka selles, et parasjagu negatiivset tähendust omav mõiste või käitumine seotakse näiteks sotsiaaldemokraatiaga. Laenu võtmisel pole ju tegelikult mingisugust ideoloogilist silti küles, võiks isegi öelda, et see on kapitalistliku majanduse üks kesksemaid instrumente. Ajalooliselt ja põhimõtteliselt kõige sotsiaaldemokraatlikuma majandusmudeli järgi toiminud riikides: Soome, Rootsi, Taani, on probleemid kõige väiksemad.  Samas ei saa kuidagi nimetada sotsialistlikuks või sotsiaaldemokraatlikuks 2004-2009.aastal Kreekat juhtinud liberaal-konservatiive või Itaaliat juhtinud Berlusconi valitsust. Kui üritada mingit järeldust teha, siis saab teha ju ainult hoopis vastupidise järelduse, et aastaks 2008, kui valdavas osas Euroopas olid võimule tulnud liberaalid või konsetrvatiivid, saabus Euroopasse ka võlakriis. Tegelikult võime umbes sama trendi näha ka Eestis, meie parempoolne valitsus on viimastel aastatel vastu võtnud defitsiidis eelarved ja seda vaatamata sellele, et rahvale lubati valimistel tasakaalus eelarveid ning aastaid on kinnitatud meile, et reformierakond ei võta kunagi vastu puudujäägis eelarvet.
Seega pole tegelikult Euroopa võlakriisile võimalik ideoloogilist silti külge panna ning kriis ei lahene, kui võimu säilitavad konservatiivid ja liberaalid või kui kui võimule tulevad sotsiaaldemokraadid. Pigem on võlakriisi põhjused hoopis tehnilist laadi ja tingitud suuresti mittefunktsionaalsest valuutast – eurost. Tahtmata olla põhimõtteliselt ühisraha vastane (olen euro pooldaja), on siiski selge, et eurosüsteemi puudused on löönud teravalt välja just majanduskriisi tingimustes, kui pingestub tasakaalustamatus erineva tasemega euroala riikide vahel. Tasakaalustamatus ilmneb euroala riikide kaubavahetuses. Euroalas pole võimalik olla kõigil netoeksportija, nagu on Saksamaa ning ühisraha euro ei võimalda tegelikult nõrgema majandusega riikidel läbi vahetuskursi kohanduda olukorraga. Euroala importivatel riikidel jääb üle süsteemi tasakaalustamiseks ainult vaesuda (kõrge tööpuudus, reaaltulude langus), müüa ennast maha (meelitada investeeringuid riiki), hakata eksportima või elada võlgu. Eesti näite puhul on kinni peetud reeglitest, valitsuse jaoks pole olnud oluline inimeste toimetulek ning on loodetud välisinvesteeringute ja ekspordi peale. Näiteks Kreeka puhul aga valitsus püüdis hoolida tööhõivest ja inimeste sissetulekute säilimisest ning otsustas võlakoormuse ja defitsiitse kulutamise kasuks.
Euroala võlakriisi lahendus peitubki ühisraha funktsionaalsemaks muutmises, mis seisneb sisuliselt selles, et euroala edukamad riigid peavad leppima sellega, et läbi ühisraha toetatakse vaesemaid riike. Täna välja pakutud kokkuhoiu, säästmise ja karmide reeglite tulemusel jõuame me tegelikult ainult pikaajalisse majandussurutisse ning reaaltulude langusse.  Kardan, et see tee pole jätkusuutlik ning viib euroala lagunemisele. Seega on tegemist valdavalt majandushuvide konfliktiga ning vähem ideoloogilise vaidlusega.

5.1.12

Viis aastat paigalseisu

Üks väike graafik selle kohta, kuidas on muutunud Eesti positsioon lähenemisel Euroopa Liidu keskmisele jõukusele. Graafikus on toodud riikide SKP elaniku kohta võrreldes EL keskmisega. Eestil on see 2009 ja 2010 püsinud 64% tasemel. Koos Ansipi valitsusega alustasime tasemelt 66% EL keskmisest koos selliste riikidega nagu Ungari, Slovakkia, Horvaatia. 2010.aastaks on meist Slovakkia pikalt mööda läinud ja samuti on meie ette jäänud Ungari. Väga tihedalt on kannule tulnud Poola. Meiega samal tasemel püsib enam vähem Horvaatia. Viie rikkama hulka jõudmisest on asi ikka väga kaugel, pigem tulevad lähimad konkurendid meile järgi ja Slovakkia näitab tagatulesid.



 Andmed: Eurostat



2.1.12

Ansipi valitsus teeb Kreekat



Peaministri aastalõpu intervjuust: 

"Küsimus: Ega Nestor ja Mikser ei taha ju Eestis Kreekat teha?
A. Ansip: Ei ole väga kindel, et nad seda ei taha. Kui meenutada 2009. aastat, mil sotsiaaldemokraadid valitsusest lahkusid, siis tuleb meenutada ka viimast Ivari Padari allkirja kandnud dokumenti, mis ta valitsuskabinetile esitas. See oli eelarvestrateegia järgmiseks neljaks aastaks ja selle eelarvestrateegia järgi oleks me praeguseks ajaks ikka väga-väga sügavates laenudes/võlgades olnud, aga see valik ei olnud vastuvõetav IRL-ile ja Reformierakonnale."

Millest siis peaminister räägib? Eks ta räägib Riigi eelarvestrateegiast 2010-2013 aga tundub, et selle dokumendi lugemine on piirdunud ainult üksikutest tabelitest numbrite lugemisega. Me leiame strateegiast tõepoolest ühe tabeli, kus on kirjeldatud olukorda, mis võiks juhtuda, kui realiseerub riskistsenaarium ning valitsus ei suuda adekvaatseid samme astuda aga sellel pole mitte midagi pistmist planeeritava tohutu defitsiidiga! Nimetatud dokument seab eelarvepositsiooni puhul eesmärgiks keskpikas perioodis hoopis ülejäägiga eelarve! Kes ei usu, võib seda eelarvestrateegiat lugeda rahandusministeeriumi kodulehel:  Riigi eelarvestrateegia 2010-2013´


Eelpool mainitud dokumendi kohaselt oli seatud valitsuse eesmärgiks hoida valitsussektori eelarvepositsioon 2010 aastal -2,9%SKP-st, 2011 aastal -1,5% ja 2012.aastal viia tasakaalu. Ansipi valitsus ei suutnud siiski Padari pakutust kinni pidada ja planeeris iga aastaselt suurema defitsiidi, kui Padari dokument oleks lubanud. Ehk siis Ansipi valitsus esitas Riigikogule järgneva tasakaalupositsiooniga eelarved:
2010 aastal valitsussektori tasakaaluga -2,95% SKP-st
2011 aastal valitsussektori tasakaaluga -1,6 SKP-st
2012 aastal valitsussektori tasakaaluga  -2,1% SKP-st

No mis sa oskad kosta, kui keegi teeb Kreekat, siis on see Ansipi valitsus.