28.9.11

Riigieelarve valel teel


Järgmise aasta riigieelarve on taaskord koostatud põhimõttel, mis ei hooli inimesest ning ei edenda meie majanduse kasvu ja konkurentsivõimet. Põhjuseks ilmselt ideoloogiline pimedus ja võimetus avaramalt mõelda.
Riigieelarve ei ole pelgalt vahend meie vähese maksuraha ümberjagamiseks. Eelarve omab palju olulisemat tähendust ning võimet majanduselu kujundada. Eelarve koostamise aluseks peaks olema tööhõive näitajad ning eelarve võime majandust stabiliseerida ning turutõrkeid kõrvaldada ja seda eriti kriitilistel aegadel. Seega peaks tänasel hetkel olema riigieelarve üheks oluliseks eesmärgiks täistööhõive tagamine ning seda saab teha ainult selliselt, et tõstetakse eelarvekulutuste mahtu. Eelarvetasakaal ei tohiks olla eelarvepoliitika alustala vaid üks näitaja mida on oluline jälgida, et tagada eelarvepoliitika jätkusuutlikus.
Eelarve koostamisel tuleks esmalt vaadata meie hõivet, kuna meie tööpuudus püsib lähiaastatel üle 10% siis see on valitsuse jaoks, kes hoolib inimesest, lubamatult kõrge tase. See näitab ka seda, et meie majandus ei kasva potentsiaalse taseme kohaselt vaid oluliselt alla selle. Ning pole õige väide, et valitsus ei saa siinjuures midagi teha. Saab küll ja on lausa kohustatud reageerima. Kõige efektiivsem on tõsta riigieelarve kulutusi mis lähevad sisemajanduse toetamiseks kas läbi teenuste ostmise või otseste toetuste kehvemas seisus inimestele. Seda ikka selleks, et parandada inimeste elujärge ning läbi siseturu elavdamise edendada majanduskasvu.
Esimese sammuna, tuleb kasutada ära võimalus, suurendada eelarve kulutusi selliselt, et meie avaliku sektori defitsiit on kuni 3%SKP-st. See annab eelarvekuludeks ligi 140 mln eurot lisaraha. Teise sammuna tuleb rakendada meetmeid eelarvetasakaalu saavutamiseks ning selleks annab eelduse meie majanduskasv mis püsib 4% lähedal. Ehk teisisõnu tuleks koguda eelarvedefitsiidi vähendamiseks lisamaksu ning just sealt, kus see alandab kõige vähem majanduskasvu ning tasakaalustab lõhet ühiskonnas. Siinjuures on võimalusi vägagi palju: astmeline tulumaks, ettevõtte tulumaks, kinnisvaramaks ning autode registreerimismaks. Kuna majandus on kasvufaasis, siis see annab võimaluse ning õigustuse teatud valdkondades maksukoormust tõsta.
Kindlasti kerkib küsimus, kuhu raha kulutada. Raha peaks kulutama valdkondadesse, mis suurendavad meie majanduspotentsiaali ning on tulevikku suunatud. Ehk kõik kulutused, mis on seotud laste toimetuleku ning haridusega (19 eurone kehtiv lastetoetus on juba muutunud valitsuse häbimärgiks), tuleb tagada sisejulgeoleku toimimine ja päästevõimekus (mis on vähemalt sama oluline kui kaitsekulutuste kasvatamine, mis on valitsuse hetke prioriteediks) ning arendada järjekindlalt meie infrastruktuuri ning teadus- ja arendustegevust.
Kindlasti tähendab eelpool toodud valdkondade suurem toetamine ka palgatõuse nendes valdkondades. Jutt, sellest et meie inimesed on madala tootlikkusega ei päde. Kuidas muidu saavad meie töötud minna välismaale palju kõrgema palga eest tööle. Reaalpalkade langus tuleb koheselt peatada ja keerata tõusule. Seda saab alustada riigieelarvest palka saavate inimeste palgataseme tõstmisest.
Valitsus on tänaseks näidanud, et juttu raha puudusest ei saa enam tõsiselt võtta. Tänaste Eesti ees seisvate probleemide lahendamisel ei ole puudus rahast vaid on puudus tahtmisest ja mõistmisest. Täiesti ebausutav on valitsuse väide, et rahapuudusel peame sulgema päästekomandosid, et raha puudusel ei saa tõsta lastetoetust ega õpetajate palka, pakkuda lastele koolis tasuta lõunat või rakendada kõrgkoolides õppetoetuste süsteemi. Me oleme näidanud, et meil on raha ja me suudame garanteerida teiste riikide heaolu mitme miljardi euro ulatuses. Kas meie oma inimesed ei ole kõike seda väärt, mida me teistele garanteerime?