24.10.10

Ansip, alanda toidukaupade hinda!

Ees seisab päris raske talv, töötus püsib väga kõrge, töötute säästud on kulutatud ja toetusrahade maksmine lõppenud. Euro ootuses kerkivad hinnad....
Valitsusel oleks viimane aeg reageerida ning alandada toidukaupade käibemaks 5% peale.
Eestlaste kulutused toidule on ca 30% kogukulutustest. Statistikaameti andmetel kulutab Eesti keskmine leibkond toidule ligi  2400 krooni kuus. Toidukaupade madalama maksumääraga jääks perele kätte kuni 360 lisakrooni, kuigi ilmselt toidukaupade hinnad ei alane täpses proportsioonis maksualandusega, tähendab maksualandus siiski olulist abi raskustes peredele. Ja mis kõige olulisem, selline maksulangetus on just kõige suuremaks abiks kõige suuremates raskustes peredele.
Kui küsite, kus selleks raha võtta, siis vastus on päris lihtne: kuni majanduskasvu taastumiseni suurendatakse riigieelarve defitsiiti (valitsus jätab tuleval eelarveaastal kasutamata ligi 3 miljardit krooni defitsiidi limiiti), hiljem tuleb tõsta suurema sissetulekuga inimeste tulumaksumäära ning taastada ettevõtete tulumaks.
Valitsus peab raskel ajal oma rahvale appi tulema ja aitama raske aja üle elada. Täna ei ole küsimus selles, kas meie lapsed hakkavad tulevikus rohkem maksma tänu laenukoormuse kasvule, täna on küsimus, kuidas tagada inimeste toimetulek ja teha nii, et tulevikus oleks üldse maksumaksjaid olemas.

23.10.10

Mida hullem, seda parem?

BNSi tellitud TNS Emori uuringu kohaselt kasvas eelmisel nädalavahetusel juhtkonda vahetanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna (SDE) populaarsus oktoobris kaheksalt kümne protsendini. Reformierakonda toetas oktoobris uuringu järgi 41, Keskerakonda 24 ning Isamaa ja Res Publica Liitu (IRL) 16 protsenti inimestest.


Sotside toetuse tõus on ootuspärane, kuigi selles toetuses veel ei kajastu praktiliselt Mikseri valimine sotside esimeheks. Arusaamatuks jääb Reformierakonna toetuse tõus. Kas valija ei mõtle üldse sisuliselt Ansipi valitsemise tulemuste peale? Kas valija ei mõtle sellele, kuhu oleme jõudnud reformi juhtimisel?


Kas viimaste aastate tohutule majanduslangusele oleks olnud alternatiivi? Kindlasti oleks, kui majandusbuumi poleks lastud kontrolli alt välja 2005-2007, kui Ansipi valitsus oleks piiranud tol ajal majanduse kuumenemist, poleks meie langus nii suur olnud.


Kas 100 000 töötutust oleks võinud paljudele säilitada töökohad? Kindlasti oleks kui reformi valitsus poleks lubanud nii suurt majanduslangust. Kas töötute ja töö kaotanud perede ning nende laste olukorda saaks täna leevendada? Muidugi saaks, kui teha teistsuguseid eelarvepoliitilisi valikuid: tõsta lastetoetust, suurendada töötu abiraha ning pikendada töötutoetuste maksmist.


Sotsiaalsed probleemid muutuvad eriti tõsiseks eeloleval talvel. Inimesed, kelle säästud on kulutatud ja toetusrahad lõppenud seisavad silmitsi suurte kütte- ja elektriarvetega. Korteriühistud muutuvad maksevõimetuks. Millist lahendust pakub reformierakonna valitsus, kas lihtsalt küte välja lülitada ning inimesed korterist välja tõsta?


Võiks arvata vähemalt, et meie konkurentsivõime riigil tervikuna on reformierakonna juhtimisel, kuid paraku mitte. Riigi konkurentsivõime on tohutult langenud, vaata siit.


Reformierakonna toetamiseks puudub ratsionaalne põhjendus. See saab olla ainult emotsionaalne, inimestele on loodud emotsionaalne kuvand reformierakonnast kui..... mõelge nüüd ise siia kõik jõulised, positiivsed ja targad epiteedid. Kas valijal jätkub seda usku kevadeni? Tahaks kahelda....

20.10.10

Kas oma nööri peab kaasa tooma?

Miks prantslased streigivad?
Miks eestlased lasevad ennast puudutavaid otsuseid, ise vaikselt ja vaguralt pealt vaadates, valitsusel  langetada?
Kas eestlased on targad ja ratsionaalsed ja prantslased hullud ja ilmaasjadest mitte aru saavad?

Mina arvan, et vastus neile küsimustele peitub kuskil mujal. Ning siinjuures ei ole mitte väike roll valitseval ideoloogial, mis on teatud ideed kuulutanud aksioomiks, mida ei peagi tõestama ja mis on aluseks kogu poliitika ülesehitamisele. Kui meie valitsus ütleb, et pensioniea tõstmisele polegi alternatiivi, siis rahvas noogutab kaasa ja ütleb: tark valitsus, tark valitsusjuht, tema juba teab. Tegelikult on poliitikas alati alternatiiv olemas, tõsi küll, me ei tea kas see on lõppkokkuvõttes parem või halvem aga alternatiiv on olemas.

Prantslased saavad aru, mida tähendab pensioniea tõstmine. Pensioniea tõstmine tähendab suures plaanis ümberjaotuse vähenemist ühiskonnas. Prantslased on oma vabariigi loonud võideldes vabaduse, võrdsuse, vendluse eest ( Liberté, Égalité. Fraternité), mis on ka täna Prantsusmaa deviis ja raiutud nende põhiseadusse. Ning kui valitsus otsustab tõsta pensioniiga, vähendab ta sellega ümberjaotust riiklikul tasandil ning süvendab ebavõrdsust ja vähendab solidaarsust sellega, siis prantslane läheb oma ideaale kaitsma.


Eestlase kohta aga kehtib võllanali:
Eestlasele teatatakse, et ta hukatakse homme keskpäeval ja küsitakse, kas küsimusi on. Ainuke asi mida eestlane selle peale vastab on: "Kas oma nööri peab kaasa tooma?"

15.10.10

Üks enesepettuse lugu

Targa ja mõistliku fiskaalpoliitika ajamine on üks olulisemaid riigi juhtimise instrumente. Vale ja ebakompetentse fiskaalpoliitika viljad on kibedad ja lõpuks ka majanduselu ruineerivad ning ebaefektiivsed. Igasugused trikitamised siinjuures ei tee asja paremaks vaid ikka hullemaks ja mässivad meid tohututesse probleemide puntrasse ning raiskamisse, kust välja tulla on väga raske.
Sümboolseks õppetunniks võib pida „Koolid korda!“ projekti. See on näide sellest kuidas püüe majandusseadustest mööda hiilida viib otseste kahjulike tagajärgedeni.
Peame ennast nüüd tagasi mõtlema 2004 aasta kevadesse kui Teadusministeeriumi (HTM) ja Rahandusministeeriumi (RAM) ühises töörühmas püüdsid leida lahendusi, kuidas mööda minna seni kehtinud tasakaalus eelarvepoliitikast ning teha koolide investeeringud (riigi kulutused) selliselt, et need ei kajastuks riigi kuludes ehk teostada enesepettus ning mööda hiilida enda poolt kehtestatud põhimõttest.
Tol ajal kehtis valitsuse tasandil tasakaalus eelarvepoliitika põhimõte, mis on oma olemuselt protsükliline ning võimendas majandusmulli. Kui otsustati lisaks veel 1,8 mld krooni kulutada koolide investeeringuteks, lisas see põhimõtteliselt tuld majandusbuumi katlasse. Kindlasti oli see ka üheks tilgaks inflatsioonikarikas, mis hakkas üle ajama ning me ei jõudnud euro kasutuselevõtule 2007.aastal. Kogu see Koolid korda lepingute ja tasakaalupundar tuli 2008 aastal lahti harutada, et saavutada eurovalmidus 2011.aastaks.
Lisaks riigi makronäitajate tasakaalust välja viimisele tehti ju selle projekti raames terve hulk ebaefektiivseid otsuseid. Ühed neist olid tingitud sellest, et polnud suudetud eelnevalt läbi viia haldus- ega koolireformi ja teised mis olid tingitud finantseerimisskeemi keerukusest.

Esimesel juhul....

Praeguseks ei ole riigi tasandil teada, missugused koolid ja millises mahus on elujõulised. Vastu ei ole võetud otsust, millal peaksid kõik jätkusuutlikud koolid korda saama ning kuidas on võimalik nende pidev korrashoid tagada. Kes selle eest riigi tasandil vastutab, ei ole selge. Sellistes tingimustes koolide korrastamiseks riigi raha suunamine võib osutuda ilmselgeks raiskamiseks. Projekt „Koolid korda!“ ei ole olnud samm jätkusuutliku koolivõrgu kujunemise suunas.
RKAS käsitleb kõiki koole, kuhu tehti investeering, jätkusuutlikena ning investeeringuid vajavana. Kuigi RKAS püüdis projekti algusaegadel leida partneri vähemalt igast maakonnast, oli objektide valikul kriteeriumiks siiski vaid sobiv (st eeldatavasti maksejõuline) koostööpartner, regionaalse tasakaalustatuse vmt eesmärke praktikas ei seatud. Koolivõrgu ja konkreetsete koolide jätkusuutlikkuse analüüsiks puudusid RKASis vajaliku kompetentsusega inimesed ning abi ei olnud ka RAMist ega HTMist. 
Kogu projekti vältel püsinud oht, et RKAS võib tervikliku kooliinvesteeringute programmi puudumise tõttu võtta vastu valesid investeerimisotsuseid: näiteks üle investeerides koolihoonetesse, mille koolitüüp (gümnaasiumist põhikooliks) ja pinnavajadus võib demograafiliste arengute tulemusel lähitulevikus oluliselt muutuda. Projekt ei ole arvestanud KOVide demograafilise arenguga ehk sellega, et korda tehtud koolimajja ei pruugi lapsi jaguda või läheb hoopiski koolihoone ümberkorraldamisele. Risk ei tulenenud RKASist, vaid RAMi ja HTMi tegevusetusest. 
Teisel juhul... .

Projekti käivitumine on veninud, ei ole suudetud teha kogu planeeritud mahus investeeringuid ning tehtud investeeringud puudutavad vähem kui 5% kogu koolivõrgust

600 miljoni krooni eraldamisega RKASile ehk projekti „Koolid korda!“ käivitamisega töötati välja keeruline finantsjuriidiline skeem, mille põhiliseks eesmärgiks oli varjata riigi ja ka kohaliku omavalitsuse tegelikku finantspositsiooni.

Ebaselgus projektiga kaasnevate kohustuste raamatupidamislikus kajastamises ja pidev arvestusreeglite muutmine Rahandusministeeriumi algatusel ja Raamatupidamise Toimkonna poolt halvendas tegelikult omavalitsuste finantsolukorda.

Projektis „Koolid korda!“ kasutatud kooliinvesteeringute rahastamisskeem kujunes lõppkokkuvõttes koolipidajate jaoks asjatult kalliks. Koolipidajad kohustusid maksma pika perioodi jooksul mitme teenuse eest, mida nad tegelikult ei vajanud, ja mille osutamises lepiti kokku ainuüksi seetõttu, et varjata võetud kohustuste tegelikku majanduslikku sisu.

Riigikontrolli poolt auditeeritud perioodi arvestades kujunes koolipidajate jaoks rahaliselt kõige soodsamaks tagada koolihoone korrashoid ise turult laenu võttes.

Koos projekti Koolid korda realiseerimisega vähesid omavalitsustele eraldatavad vahendid koolide investeeringuteks 0,18% SKP-st kuni 0,4%-ni SKP-st 2009.aastal. Koolid korda investeeringud ei olnud enam tagastamatu abi omavalitsustele investeeringuteks aga sisuliselt laen, mis tuleb omavalitsustel tagasi maksta.
Aasta
Riikikud haridusinvesteeringud KOV-le mln krooni
Investeering SKP-st

  2002
123
0,10
  2002
 2003
250
0,18
 2003
 2004
 230
0,15
 2004
2005
240
0,14
2005
2006
230
0,11
2006
2007
240
0,10
2007
2008
250
0,10
2008
2009
50
0,04
2009

Käesoleva loo järeldused olen enamus võtnud Riigikontrolli auditist. Omad järeldused sellest projektist võib teha igaüks ise.

14.10.10

Üks vana soovitus, mida ei võetud kuulda:)

31.jaanuar 2007 kirjutasin: "Täna oleks riigimehelik ja tulevikku vaatav natuke jahutada majandust ning saada inflatsioon kontrolli alla ehk toimida vastupidiselt Reformierakonna pakutule. Tuleb kehtestada astmeline tulumaks, tõsta otseste maksude (tulumaks, maamaks või kinnisvaramaks) üldist määra ning riigi lisatulusid mitte paisata Eesti majandusse vaid koguda reservidesse. Veel võiks alandada kaudseid makse, et suruda esmatarbe kaupade hinnakasv alla (pean silmas eelkõike toidukaupade käibemaksu). Ainult nii säilitame stabiilse majanduskasvu ja kõigi eestimaalaste heaolu kasvu, sest mis kasu on 5% -st palga kasvust, kui inflatsioon on 7%."
Vaata: http://jarvelill.blogspot.com/2007/01/kahjutuld-ei-kustutata-bensiiniga.html

Ansipi juhtimisel riigi konkurentsivõime kaob

Me kõik mäletame Reformierakonna lubadust jõuda 5 rikkama riigi hulka. Selle loosungi püstitamiusest on päris palju aega mööda läinud ja Andrus Ansip on alates 13.04.2005 järjepidevalt peaminister olnud, seega peaks tulemust juba kuskilt otsast paistma. Kui see nii pole ja me pole 5 aastaga edukalt ettepoole rühkinud, siis peaksime ilmselt tõdema, et Reformierakond on meid petnud ja nende poliitika ebaõnnestunud.
Kuna paljudele inimestele meeldib võrrelda Eesti positsiooni muutumist erinevates edetabelites, siis vaatlemegi täna Eesti positsiooni muutust Lausanne´i Juhtimise Arendamise Instituudi (IMD) 2009.a väljaande "World Compettitiveness Yearbook 2009 valguses.

Alguseks huvitab kindlasti kuhu me siis oma konkurentsivõimega oleme jõudnud 5 aastaga? Ansipi valitsus alustas maailma konkurentsivõimes 2005.aastal 26.positsioonil ning on langenud 2009.aastaks 35.positsioonile. Langemiskõvera kohta võib naljaga pooleks öelda, et meie positsioon oli suhteliselt kõrgem ainult siis kui sotsiaaldemokraadid olid Ansipi valitsuses:)

IMD aastaraamat annab riikide positsioonid erinevate faktorite ja alafaktorite lõikes, mis annab võimaluse hinnata, millistes valdkondades on Ansipi valitsus rohkem õnnestunud või ebaõnnestunud. Peafaktoriteks on Majanduse seisund, valitsuse töö tõhusus, äritegevuse efektiivsus ja infrastruktuur.

Majanduse seisundit on hinnatud 82 eri kriteeriumi kohaselt. Eesti majanduse seisund on langenud viimase viie aasta jooksul drastiliselt. Eesti on kukkunud 15.positsioonilt 48.kohale. Majanduse seisundi hindamisel oleme saanud madalama hinnangu siseriiklikule majanduse seisukorrale, kus oleme langenud 57.positsioonile ning oleme Euroopa Liidus Kreeka järel kõige nõrgema sisemajandusega riik. Samuti oleme kaotanud oluliselt välisinvesteeringuid ning oleme langenud välisinvesteeringutes 49.kohale. Järgmise aasta arvestuses mõjutab majanduse seisundit veelgi negatiivsemas suunas meie kõrge tööpuudus.

Valitsuse tõhususes seisukohalt oleme langenud 13.positsioonilt 22.kohale. Valitsus on kõige ebatõhusam sotsiaalse raamistiku haldamisel, kus oleme langenud 33.positsioonile ning maailma konkurentsis on nõrgaks hinnatud ka meie maksupoliitikat, kus oleme langenud 29.positsioonile (EL kontekstis hinnatakse siiski meie maksupoliitikat suhteliselt kõrgelt ja olema EL arvestuses 4.kohal).

Äritegevuse efektiivsuselt oleme langenud 26.positsioonilt 41.kohale. Suurima panuse tagasilööki äritegevuses on andnud Finantsturgude olukord, mis on meid viinud koguni 50.positsioonile. Probleeme valmistab meil ka tootlikkus (oleme langenud 45.positsioonile) ja juhtimise praktika (40.koht). Madal tootlikkus on tingitud eelkõike sellest, et teeme suhteliselt palju odavat allhanget ning ei tegele tootmisahela lõpus kõrge lisandväärtusega, teadusmahuka tootmisega.

Viimase viie aastaga on arenenud ainult infrastruktuur. Eesti on liikunud 33.kohalt 28.kohale ehk siis tõusnud viis kohta. Infrastruktuuri hindamisel arvestati 110 kriteeriumi. Nõrgimaks lüliks on meil teaduslik- ja tervishoiu infrastruktuur: vastavalt siis viimati 38. ja 31 positsioon. Tugevamad on haridus- ja tehnoloogiline infrastruktuur, vastavalt 22. ja 25.positsioon.

Millised üldistused ja järeldused võib teha eeltoodud numbritest? Kokkuvõtvalt võib öelda, et Ansipi valitsuse majanduspoliitika on olnud ebaõnnestunud. Kuigi me näeme, et justkui areneme kiirelt, siis kahjuks teised riigid ei maga ja liiguvad edasi veelgi kiiremini. Valitsus pole piisavalt tähelepanu pööranud sisemajandusele ning inimeste ostujõule ja tööpuudusele, millest tuleneb siseturu nõrkus. Samuti on valitsus ja ka Eesti Pank oma ebaadekvaatse raha ja finantspoliitikaga võimendanud majandustsükleid, mis on viinud meid Euroopa suurimasse majanduskriisi ning teinud olematuks kogu buumiaastate kiire majanduskasvu.

Konkurentsis püsimiseks ei ole pääsu sotsiaalsüsteemi arendamisest. Eesti peab rohkem panustama tervishoidu, haridusse ning teadusse. Mis tegelikult tähendab, et nii madala maksukoormuse ja sama maksusüsteemiga ei ole võimalik Eestil konkurentsivõimeliselt jätkata. Eesti peab loobuma odava tööjõu poliitikast.

Seega arenguruumi on. Ilmselt pole võimalik sama valitsusega stagnatsioonist välja tulla, sest valitsus on ikka oma vanade liistude juures (madalad ja ühetaolised maksud, madalad sotsiaalkulutused, madalad palgad-sellega suurem efektiivsus, tasakaalus ja konservatiivne eelarvepoliitika, madalad hariduskulud, riigi rolli minimeerimine) ning ei taha näha probleeme oma poliitikates. Tahaks loota, et valija otsustab teisiti.