27.11.11

Kohustuslikku kogumispensioni pole vaja

Fiat valuutat  kasutavatel riikidel puudub mõte raha pensionifondidesse koguda, vastupidi, see on lausa kahjulik maksumaksjale. Fiat raha on teatavasti selline raha, mis pole tagatud mingite reservidega (kuld, mets) vaid põhineb seadustel ja valitsuse ning riigi majandussüsteemi usaldusel. Tänapäeva olulised valuutad (dollar, euro) on fiat valuutad.
 Kuigi Eesti kasutab fiat raha, eurot, ei saa me päris lähtuda sellest, et meil on kasutusel fiat raha. Eestil puudub sisuline kontroll raha trüki üle ning see on antud Euroopa Keskpanga (EKP) pädevusse. Seetõttu ei saa kitsalt Eesti majandusruumis toimuvat kirjeldada fiat valuuta suhtes kehtivate reeglitega. Kuna meil jätkuvalt puudub õigus raha juurde trükkida siis oleme jätkuvalt kasutamas justkui valuutakomitee süsteemi. Ehk siis Eesti euro on üks-ühele seotud päris euroga. Tulenevalt EKP regulatsioonist on see isegi nii Saksa euroga, ka see on fikseeritult seotud päris euroga. Seega elame süsteemis, kus meil on fiat raha aga samas on puudu üks sellise rahasüsteemi komponent, valitsuse ainuõigus raha emiteerijana. See on ka üks põhjuseid miks on euroalal täna võlakriis erinevalt USA-st või ka Jaapanist, kus riigi laenukoormus on isegi üle 200% SKP-st.
Tuleks nüüd tagasi kogumispensioni juurde. Eestis kehtivaga sarnane kogumispensioni süsteem on kohane fikseeritud kursiga või kulla alusel toimiva valuutasüsteemiga riigis. Igasuguse mõtte kaotab Fiat raha kasutavas riigis. Kogumispension on vajalik seetõttu, et meie arvestuste kohaselt, pole valitsus tulevikus võimeline maksma tulevikupensionäridele väärilist pensioni, seega sunnitakse homseid pensionäre juba täna tulevikuks säästma. Fiat raha kasutamisel ju seda hirmu pole, valitsusel ei saa kunagi raha otsa ning valitsus on võimeline finantseerima tulevikupensioni seadusega kokku lepitud mahus ilma igasuguste probleemideta.
Miks on fiat raha kasutavas riigis kogumispension kahjulik maksumaksjana? Aga sellepärast, et erafondidesse vahendite kogumine on ju käsitletav täiendava maksuna pangandustööstusele. Eesti tingimustes on siis fondihaldustasud ligi 10 mln eurot aastas ning seoses fondide mahu kasvuga see summa kasvab aasta-aastalt. See summa on nii suur, et on võrdne kolmekordse raskeveokimaksuga või poole hasartmängumaksuga. Aga milleks erasektorile sellist maksu tasuda, kui see ei taga isegi pensionifondide säilimist, kasvust rääkimata. Asi tundub veelgi enam kummaline, kui fiat raha puhul ei ole valitsusel tulevikus mingit probleeme seadusega kehtestatud pensione välja maksta.
Täna peaks arutelu toimuma teemal, kuidas muuta meil kasutatav euro tõeliseks fiat valuutaks ehk EKP peab hakkama ise rahastama euroala riikide valitsusi. Selline samm lõpetaks päevapealt euroala võlakriisi, võimaldaks loobuda kohustuslikust kogumispensionisüsteemist ning hetkel sellega kaasnevast kulukast haldussüsteemist ja obrokist finantstööstusele.

26.11.11

Mina paneks oma raha valitsuse hallatavasse pensionifondi

Viimasel ajal on kuum teema valitsuse (pean silmas laiemalt avaliku sektorile kuuluvaid fonde: riigireservid, haigekassa reservid, töötuskindlustuse vahendid) hallatavate fondide teema. Oleme kuulnud peaministri kiitust selle kohta, kui hästi tuleb rahandusministeerium toime oma reservide haldamisega. Mina tahaks aga rääkida kohustusliku pensioni fondidest. Valitsus on kehtestanud seadusega kohustuse koguda raha pensionieaks ja andnud pensionifondide haldamise erafondihalduritele. Meil on valida ligi paarikümne erineva fondi vahel samas pole meil võimalik kasutada riigi teenust meie raha haldamisel. Miks see nii on? Kui töötuskindlustuse vahendeid usaldab peaminister anda valitsuse haldurite kätte, siis miks ei saa me oma pensioniraha anda valitsuse hallata?


Kohustuslike pensionifondide haldamine on haldurite jaoks väga hea ja riskivaba äri. Õhelt poolt oleme kohustatud oma pensioniraha koguma, ilma keeldumise õiguseta ja teiselt poolt pole fondihalduritel mingit kohustust meie raha kasumlikult investeerida. Sõltumata fondi tootlusest võtab fondihaldur ligi 1% fondi mahust iga aasta endale. See summa pole mitte tühine number. Riikliku kogumispensioni teise samba fondides on meie raha ligi 1, 08 miljardit eurot, sellelt tasume igal aastal fondihalduritele ca 10 miljonit eurot aastas. 
Seda oleme kohustatud tasuma isegi siis, kui fondi tootlus on negatiivne. Siinjuures minu tervitused Swedbanki pensionifondile: maksin teile viimati fondihaldustasu aastas ligi 152 eur aga samal ajal hävitasite minu pensionivara 100 eur võrra. Mille eest ma pean teile maksma?


Siit tekib mõte, et kas tõesti pole kuidagi teisiti võimalik meie pensionivara hallata? Tuleb välja, et ka teisiti on võimalik. Valitsus haldab oma reserve umbes samas mahus, üle 1 miljardi euro ja on seda viimastel aastatel teinud oluliselt edukamalt kui erasektori fondid. Kui töötukassa võitleb selle vastu, et raha anda rahandusministeeriumi hallata, siis mina palun valitsust: võtke mu raha enda hallata! Ma tahan valikuvõimalust. Valitsus peab looma oma kohustusliku pensionikindlustuse fondid ja ma olen kindel, et nende haldamiseks ei kulu valitsusel 10 mln eurot aastas. Samuti luban ma oma raha kasutada valitsuse eelarvedefitsiidi katmiseks. Määrake mõistlik intress ja minu jaoks oleks see riskivaba rahapaigutus sest ma usaldan valitsust.