Lehed

25.8.11

Laenukriis

Viimasel ajal on soovitatud võlakriisist väljumiseks tasapisi võlad ära maksta. Vaata näiteks: http://www.e24.ee/537224/erkki-raasuke-euroopa-majandus-vajab-uut-tasakaalupunkti/
Selle peale tahaks küsida, kuidas see peaks võimalik olema. Häda ju selles, et tegelikult pole kellelgi nii palju raha, kui on võlga. Praegune rahasüsteem ja sellega koos terve majandussüsteem saab toimida ainult nii, et kogu aeg pumbatakse lisaraha juurde. Kui lisaraha pumpamine peatada ongi käes võlakriis. Ehk süsteem lõpetab toimimise ning majandus pöördub võlakriisi või hüperinflatsiooni kui laenumarginalid tõusevad kuskil üle 5%. Ega laenumarginal ei näitagi sisuliselt muud, kui täiendava rahatrüki vajadust, et süsteem toimiks, sest võlg tuleb tagasi maksta ju intressidega.

Küsite, et kuidas nii? Aga väga lihtsalt. Meil on raha emitent keskpank. Keskpank ei lase lihtsalt niisama raha ringlusse vaid seda ikka läbi kommertspankade. Ehk siis kommertspank pöördub keskpanga poole ning palub laenu. Keskpank laenabki aga ei laena lihtsalt niisama vaid ikka intressiga. Tavaliselt kuskil 1% aastas. Kommertspank ei hoia seda raha ka lihtsalt niisama enda käes vaid laenab edasi, nii umbes 4-5%ga. Ja kui hästi läheb, siis suures koguses näiteks Kreekale aastaintressiga 17%. Teatavasti ei tohi riigid otse keskpangast laenata vaid peavad seda tegema kommertspankade vahendusel.

Kujutage nüüd ette väga lihtsat olukorda, et keskpank laenas 1 mln eurot näiteks Swedbankile ja Swedpank laenas selle edasi Kreekale (see on väga lihtne minimaalne raharing ning ei sisalda keerukaid tuletisinstrumente ja mitmekordset edasi-tagasi jne laenamisi). Sellega on raharinglusse paisatud täiendav miljon eurot. Kujutage nüüd ette olukorda, et see tuleks kohe aasta pärast tagasi maksta. Kreeka ei maksa enam tagasi 1 miljon eurot vaid juba 1 170 000 eurot. Aga vabandust, kust on võimalik saada intressimakseteks kuluv 170 000 eurot?? Seda raha lihtsalt pole, sest seda pole emiteeritudki.

Ehk siit siis ka moraal. Kui keegi püüab laenamisele piiri panna ning soovitab pisitasa kõik laenud tagasi maksta, siis seda raha lihtsalt pole olemas ning siis lõpeb asi kindlasti kaosega. Teisiti pole see lihtsalt võimalik.

Muidugi võib küsida ka nii, et kes on süüdi või kes saab sellest kõigest kasu? Vastus peitub eelpool kirjeldatud tehingus. Keskpank ei teeni selle operatsiooni pealt suurt midagi, eriti kriisi ajal, kui majanduse elavdamise huvides on baasintressid täiesti nullilähedased. Liiatigi pole sellest ju midagi kui keskpank saabki rikkamaks või õigem oleks ju öelda, et kas keskpangas on rohkem või vähem raha ei muuda midagi, sest pank võib seda ju lihtsalt juurde trükkida piiramatult.

Kommertspank, kes pole ise mitte midagi tootnud, mingit lisaväärtust loonud, on rahavahendustehinguga saanud rikkamaks 170 000 euro võrra. Ja see on juba reaalne raha mida saab erinevalt keskpangast vahetada kaupade ja teenuste ja õiguste vastu. Näiteks nõuda Kreekalt mõne saare või mõne muu kultuuriväärtuse müüki, et siis Kreeka saaks raha, millega maksta ära intressid kommertspangale.

Mõeldes sellele nüüd nendes kategooriates, mis on tegelikult näiteks Kreeka võlg ja mis ületab sisemajanduse koguprodukti, siis on selge, et kui minna edasi poliitikaga, et maksame nüüd võlad tagasi on Kreeka sunnitud oma riigi praktiliselt ära kinkima kommertspankadele. Ehk teisisõnu öeldes, on käes majanduse ümberjagamise aeg. Aeg millal suuri varandusi ostetakse võileiva hinna eest.

Kui mõelda, et kust kriis algas, siis algas see ikkagi turul, ehk ühel hetkel arvati, et mingi riigi võlakirjad pole enam turvalised. Just selle otsusega muudeti need võlakirjad ebaturvaliseks, sest selle otsusega tõusid intressimäärad ja piisavalt suures koguses raha laenanud riigil pole enam võimalik nii kõrge hinnaga laenu teenindada. Mis tõstab jällegi intresse jne ehk käivitub spiraal, mis kisub pankrotti. Selline nähtus on täiesti võrreldav pangajooksuga. Praegu rääkisime riigist, kes on sattunud laenukriisi aga mitte ükski pank ei pea samuti vastu, kui levib kuuldus, et pank pole enam turvaline ning kõik peaks oma vara päästma ja sellest pangast ära viima.

Tuleme korraks veel Kreeka näite juurde tagasi. Põhimõtteliselt on riigid need, kellel on raha emiteerimise õigus ehk siis Kreeka riik emiteerib  (tõsi küll läbi keskpanga) ise sisuliselt eurosid (trükib neid juurde) ja ise laenab 1% ga kommertspangale, et see saaks siis Kreekale laenata 17% marginaliga. Ja tagatipuks peab andma kommertspangale ka oma saared, sest tal lihtsalt pole nii palju raha, et laenu itresse tasuda. Miski on vist päris mäda, või mis?

13.8.11

ERM





Eesti Rahva Muuseumi uue hoone rajamise ajalugu algab formaalsetest otsustest 1996.aastal, mil Riigikogu otsustas alustada Eesti Rahva muuseumi uue hoone ehitamist 2002.aastal. Täna, üle kümne aasta hiljem, pole mitte midagi veel kindel. Nagu juba Eestis kombeks, on viimastel aastatel olnud selle ehitise ümber hulk ebamäärasust, vassimist, poliitilist punktikogumist, valeotsuseid ja lõpuks palju raha ja ressursi raiskamist.

Ehituse planeerimise käigus on tehtud hulk valeotsuseid ja püütud iga hinna eest kivist vett välja pigistada. Paljuski ikka selleks, et ühelt poolt hoida kinni oma poliitilistest dogmadest (tasakaalus eelarvepoliitika) ning teisest küljest olla rahva jaoks otsustav poliitik ning näida end Eesti ajaloo ja Tartu arengu suhtes hoolivana.

Kuskil 2007.aastal oli selge, et isegi majandusbuumi ajal polnud võimalik leida riigieelarvest vahendeid uue muuseumi ehitamiseks, riigieelarve oleks läinud defitsiiti ja toona oli defitsiitne eelarve mõeldamatu. Buumi ajal oli selline seisukoht muidugi ka õigustatud. Toona oleks saanud muuseumi ehitada, kui oleks jäetud alandamata tulumaks või tõstetud käibemaksu.

Seejärel hakati otsima võimalusi muuseumi ehituse kulutuste peitmiseks, nende väljaviimiseks valitsusektori tasakaaluarvestusest, selleks tuli idee, et kasutada sama rahastamise skeemi nagu oli KUMU puhul, kus ehitajaks polnud mitte valitsus vaid sihtasutus. 2008.aastaks loodigi Eesti Rahva Muuseumi Ehituse Sihtasutus. Samal aastal sai aga ka valitsuse tasandil selgeks, et selline trikitamine („Kreeka tegemine“) enam läbi ei lähe ning meie statistikaamet võtab ka moodustatud sihtasutuse investeeringud riigi tasakaaluarvestusse. Sellega oli selge, et sihtasutuse moodustamine ei anna mingit eelarvelist võitu ning teiseks puudub sihtasutusel ehitusalane kompetents. Veelgi enam, lihtsalt ühe objekti ehitamiseks sihtasutuse loomine tundus suhteliselt kahtlane olukorras, kus riik oli juba loonud riigi jaoks äriühingu Riigi Kinnisvara AS, mille ülesandeks on just tegelda riigile oluliste objektide ehitamisega, sinna oli juba koondunud ka piisav kompetents. Siiski jätkab loodud uus sihtasutus tegutsemist tänaseni ja on kulutanud nõukogu, juhatuse ja muu personali palkadeks üle 400 000 euro ja muudeks tegevuskuludeks umbes samapalju ning loomulikult jätkab sihtasutus oma tegevust ja raha kulutamist. Mõistlik oleks muidugi koheselt anda kõik uue muuseumi ehitusega seotud kohustused koheselt üle Riigi Kinnisvara AS-ile.

Kui aastatel 2007-2008 püüti leida muuseumi ehituse rahastamise skeemi, nähti ühe võimalusena kaasata euroraha. Isegi euroraha kaasamisega oli täiesti selguseta, kust saadakse ehituse omafinantseeringuks vahendid. Igatahes riigi rahaline kava- eelarvestrateegia, ei näinud toona selleks nelja aasta perspektiivis piisavaid rahalisi vahendeid. Siinjuures käituti Kultuuriministeeriumi juhtimisel põikpäiselt ja reaalsust arvestamata, lootuses, et ehk kuidagi ikka saab kui enam kuidagi ei saa. 2008.aastal oli nii rahandusministeeriumile kui ka EAS-ile väga-väga suure tõenäosusega teada, et Euroopa Liit ei rahasta muusemi ehitamist Tartusse, see informatsioon oli teada ka kultuuriministeeriumile ja laiemalt valitsusele, samuti see, et riigil puuduvad omafinantseeringu vahendid. Seda eelteadmist ignoreeriti pimesi. Lubadused olid antud, ERMi uue hoone eest võitleja imago oli loodud ning tõde ei tahetud tunnistada. Suures kärpetuhinas oli suhteliselt ilmvõimatu saada ka muuseumi eelarvelise rahastamise kokkulepet. Aga ka Riigikogu valimised olid tulemas ja enne valimisi ei tohi olla ju läbikukkuja... Ja nii jätkati vaidlusi Euroopaga ja liivale rajatud lootusega hoone ehitamise ettevalmistamist ja sisuliselt kõigi hingega asja juures olevate inimeste eksitamist. Tänavu jaanipäeva paiku tagastas taaskord Euroopa Komisjon ERM ehituse rahataotluse. Kas lõpuks eurotoetus tuleb ei ole teada, pigem on see ebatõenäoline.

Siiski pole ERM uue hoone ehitus kuidagi võimatu missioon. Selleks oleks vaja lihtsalt poliitilist tahet. Kui soovite, siis on ERM meie pärandus tulevastele põlvedele ja mis oleks loomulikum, kui see, et tulevased põlved võtavadselle ehitamise kohustuse enda kanda. Väga otstarbekas ja mõislik oleks olnud planeerida muuseumi uue hoone ehitus aastatesse 2010-2012 ja seda riigieelarvelistest vahenditest. Ehitise maksumus, ca 50 mln eurot oleks kolme aasta peale suurendanud meie eelarvedefitsiiti ainult umbes 0,15% võrra aastas. Ka sellise lisadefitsiidiga oleksme saanud kiidelda oma väga konservatiivse ja tasakaalustatud eelarvepoliitikaga. Teisest üljest oleks selline ehituse suurobjekt siiski märkimisväärselt andnud inimestele ja ehitusmaterjali tootjatele tööd ja leiba.

Kahjuks tundub iga päevaga üha enam, et ERM uue hoone ehitus hakkab meenutama järjest rohkem võidusamba ehitust Vabaduse väljakule, kus poliitpunktide kogumise tuhinas unustatakse mõistlikud ja ratsionaalsed lahendused.

8.8.11

EKP peab olema radikaalsem

No nii, Euroopa Keskpank (EKP) hakkas lõpuks ostma võlakriisis vaevlevate riikide võlakirju. See on muidugi samm õiges suunas probleemi lahendamisel, kuid minu arust veidi hiljaks jäänud ja ebapiisav. Nende riikide võlakirjad peaks turult ära tooma ning EKP peaks laenama neile otse, et välistada turumanipulatsioonid ja nende riikide raske olukorra pealt liigkasu võtmine. See oleks ka kõige kiirem viis nende riikide kriisist välja toomiseks ja normaalse majanduse taastamiseks. Peaks toimima täpselt nii nagu kriisis pankadega, et riik võtab need üle, päästes sellega majandust ja panga kliente. Euroopa Liit peab ka piltlikult öeldes need riigid üle võtma, andes ise neile otse laenu ning kehtestades ka laenu andmise tingimused.
Kui nende riikide võlakirju turult ära ei too ja "otsejuhtimisele" üle ei lähe nuumame ainult pankureid, võlakirjaspekulante ning pikendame nende riikide agooniat. Turg ei toimi enam ammu ratsionaalselt ega mõistlikult vaid tormab emotsionaalses meeltesegaduses. Kui võlakriisi sattunud riikide päästmisel pikalt venitatakse ning püütakse neid päästa ainult läbi tugiostude ja turu rahustamise on positiivne tulemus väga  visa tulema ning lõpuks ollakse ikkagi sama tulemuse ees nagu kommertspankade päästmisel, et kasumid on pankurite omad aga kahjud katavad kõik maksumaksjad. Mina ei taha kuidagi osaleda sellises päästepaketis, kus EKP trükib eimillestki raha, annab seda odavalt pankadele, kes võtavad sellelt 8-15% kümnist ja annavad siis selle edasi Kreekale või Itaaliale või Hispaaniale.