Reform ei reformi

Pole midagi kuulda olnud enam riigi raamatupidamise ja finantsarvestuse reformist, mille algatasime kui oli sotsist rahandusminister. Nimelt valitseb riigi ja riigi allasutustes finantsarvestuse paljusus ning rahandusministeeriumil puudub tegelikult online ülevaade riigi rahade kulutamisest. Asi käib tegelikult aruannete alusel, mis liiguvad ju tegelikult hilinemisega. Mis oleks veel loomulikum, kui nii väiksel ja infotehnoloogiliselt arenenud riigil oleks üks ühtne finantsarvestuse süsteem, kus kõik riigi kulud oleks jälgitavad reaalajas ehk teisisõnu toimuks riigi raamatupidamine tsentraalselt ning oleks otseselt seotud riigieelarvega. Samuti toimuks ühtne personaliarvestus, mis oleks suureks sammuks avaliku teenistuse reformimisel.
Selline ühtne finantsarvestus tähendaks ka ühtset palga- ja riigivarade arvestust. Kiiremas korras tuleks lõhkuda ministeeriumide vürstiriigid ning teha kõik tehingud läbipaistvaks, võrreldavaks ja kiirelt analüüsitavaks.
Mäletan seda tohutut inim- ja ajaressurssi mis kulutati selleks et saada ülevaadet avaliku sektori palgasaajatest ja palkadest. Kõik käis esitatud aruannete põhjal ja siis hilisema andmete võrdlemise läbi. Sellega olid hõivatud väga paljud inimesed ja protsess ise oli küllaltki aeganõudev. Ühtsest süsteemist oleks sama aruanne võimalik genereerida paari näpuvajutusega.
Teine tõsine probleem on eelarvestamisega, kus samuti eelarvet koostav rahandusministeerium tegelikult ei näe jooksvalt kõigi kulutuste tervikpilti.
Tänaseks on ehk olukord juba paranenud ja muutunud? Kuna pole sellest avalikult midagi kuulnud, siis kardan, et see reform soikus Reformierakonna juhtimisel samuti.

Mida viib ja mida toob euro?

Tänases EPL-is analüüsib Ivar Raig Eesti euroga ühinemise võitusid ja kaotusi: http://www.epl.ee/artikkel/587327 
Siiski tundub, et analüüs on natukene vildakas ning pole päriselt arvestanud juba aastaid Eestis kehtinud valuutakomitee süsteemiga. Nimelt kanduvad Eestisse kõik euroala hädad ja edusammud samamoodi kas euroalas sees olles või olles nagu täna seotud jäigalt euro külge. Seega kõik euroala hädad on meie hädad sõltumata sellest, kas Eesti kuulub euroalasse või mitte. Tõsi, olles euroala liige, siis kaob Eestil ka teoreetiline võimalus iseseisva rahapoliitika teostamiseks. Samas pole sugugi kindel, et valitsus suudaks iseseisvat rahapoliitikat edukamalt ajada, kui euroala valitsused.
Kindlasti on aga selge, mis on euroalaga liitumise plussid. Nendeks on vahetuskursi riski kadumine ning vähemalt teoreetiline osalemine hääleõigusega ühtse euroala rahapoliitika kujundamisel (muidugi juhul, kui Eesti Pangal on selleks piisavalt kompetentsi, et midagi omalt poolt euroala rahapoliitikale lisada). Lisaks sellele muutuvad meie eurolaenud ja reisiraha vahetamine odavamaks ning hinnakujundus läbipaistvamaks ja võrreldavamaks.
Kokkuvõtvalt tahan öelda, et ei tasuks rahvast hirmutada euroala ohtudega, sest kui need probleemid peaksid ilmnema, mõjutavad need Eestit ka väljaspool euroala olles ja võib oletada, et isegi hullemini.

Vaata uut ajakirja

Vaata uut ajakirja Imeline Teadus Imeline Teadus

Parempoolsed tahavad tööga teenitud laiali jagada?

Kohtan aeg-ajalt huvitavaid arvamused vasakpoolsusest ja selle maailmavaate toetajatest. Vasakpoolsete oponendid keskenduvad tihti mingile ühele aspektile võimendades seda teadlikult üle.Tsiteerin Olav Osolini FB-st:" Nende huvi on ikka olnud teiste inimeste tööga teenitu laialijagamine:)" 

Siit aga tõstatub mitmeid küsimusi mis vajaksid vastamist. Esiteks mis on töö ja kuidas sellesse suhtuvad vasakpoolsed. Ja kas vasakpoolsete huvi on ikka tööga teenitu laialijagamine või on hoopis vasakpoolsete huvi töö eest õiglane tasu? Kas see kui ma teenin raha selliselt, et laenan ühe miljoni välja 25% aastaintressiga, kas siis on see aasta jooksul teenitud 250 tuhat rahaühikud tööga teenitud? Ja kui loovharitlane, oma loomingut loob, kas see on töö tegemine? Mulle tundub, et loovharitlane teeb tööd ja tahab selle eest tasu ning kapitalist investeerib ning tahab tööga teenitud omade keskel laiali jagada. Sellest arutelust võibki järeldada, et parempoolsed tahavad tööga saavutatud enda huvides laiali jagada, vasakpoolsed tahavad aga töö eest õiglast tasu.

Elu nagu ameerika mäed:)

Jälle rõõmustavad edetabelite jälgijad: Eesti tõusis neljapäeval avaldatud ÜRO inimarengu aruandes väga kõrge inimarenguga riigiks, paiknedes 169 riigi hulgas 34. kohal. Kuid kas ei oota meid jälle järjekordne edetabelites kukkumine ees. Mäletame ju kõik, kuidas peaminister alati rõõmustas, kui Eesti tõusis riikide konkurentsivõime edetabelis koha võrra. Kahjuks ei kuule me peaministri kommentaare, kui Eesti on konkurentsivõime edetabelis Ansipi juhtimise ajal kukkunud 26. kohalt 35.kohale.
Teadmata täpselt ÜRO inimarengu edetabeli koostamise metoodikat võib siiski oodata, et Eesti ei suuda järgmine aasta säilitada oma 34.positsiooni.
Põhjus on lihtne. Üheks inimarengu edetabeli koha arvutamise komponendiks on riigi koguprodukt. Kuna värskelt avaldatud edetabeli aluseks on 2008 andmed, siis järgmine aasta muutub üks number väga suurel määral negatiivseks, ehk SKP maht langeb 248 mld kroonilt 214 mld kroonile. Ja kuna Eestis oli üks suuremaid majanduslangusi, siis teiste riikide näitajad nii hullult ei kuku, mis omakorda tirib Eesti edetabelis väga kõvasti allapoole. Nii, et ei teagi kas buumimajanduse poputatud edetabelikohta saab väga tõsiselt võtta. Aga eks ta ole hea näitaja oma valijate rõõmustamiseks vahetult enne Riigikogu valimisi.
Ühte see positsiooni muutus näitab kindlasti - ei ole meie majandus stabiilne, vaid tormame kui ameerika mägedes.

Jaak Aab tahab 30%-le jõukamale pensinärile kõrgemat pensioni

Keskerakond ja Jaak Aab on välja tulnud rikkaid toetava ettepanekuga: tõsta rikaste inimeste pensioni. Kuidas teisiti saab käsitleda Keskerakonna ettepanekut kaotada sisuliselt pensionide indekseerimine ning säilitada see ainult 30%-l rikkamatel pensionäridel.
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/aab-uks-tooaasta-peab-vorduma-uhe-pensioniaastaga.d?id=34428515
Pensioniseaduse muudatuse ettepanek kannab muidugi teistsugust retoorikat, kuid reaalne sisu tähendab just eelpool nimetatud.
Millest on siis jutt.
Teatavasti koosneb meie pensionisüsteem kolmest sambast. Kolmas sammas on vabatahtlik ning siinjuures riik ei sekku ning kogu süsteem põhineb erakindlustusel.
Teine sammas põhineb riiklikult korraldatud kogumispensionil ning on selge, et II samba pension sõltub tulevikus sinu eelnevast panusest.
Esimene sammas on riiklik pension mis on kõigile pensionäridele ning mis makstakse välja nendest vahenditest, mis riik saab sotsiaalmaksust. Seetõttu tuleb arvestada sellega, et üldjuhul kehtib siin solidaarsuse põhimõte ning põhimõte, et esimese samba pensione ei saa lõputult suurendada vaid üldjuhul saab lihtsalt kogutud sotsiaalmaksu summa piires ümber jagada.
Hetkel kehtib esimeses sambas põhimõte, et 1/3 osas jagatakse vahendid kõigile baasosaks ning 2/3 ulatuses jagatakse vahendid ümber vastavalt pensionikindlustatu aastakoefitsenile ehk lihtsamalt vastavalt sellele, milline on olnud isiku töötasu. Meie tulevane pension on seotud sellega, milline on meie tänane töötasu.
Mida siis tahab teha Keskerakond. Kuna keskerakonna ettepanek puudutab sisuliselt 70% tulevasi pensionäre, siis tegemist ei ole ühele väikesele osale erandi tegemisega vaid juba üldpõhimõttega. Ja see üldpõhimõte ütleb, et üks töötatud aasta annab aastakoefitsendi 1. Ehk siis 70% inimestel ei hakka pension sõltuma sellest kui palju ta teenib vaid sellest, mitu aastat on töötanud. Ja siis jääb see väike erand ehk 30 % inimesi, kes on täna jõukamad ehk saavad üle keskmise palka. Nende osas näeb Keskerakond ette erandit üldisest skeemist. Nemad ei saa pensioni vastavalt töötatud aastatele vaid vastavalt sellele, palju nad täna teenivad. Nende pension hakkab olema kõrgem teiste pensionitest ning kasvab veelgi, kui tänased tulud on suuremad.
Seetõttu ütlen mina kindlalt EI keskerakondlikule rikkaid toetavale pensionisüsteemile!

Ansip, alanda toidukaupade hinda!

Ees seisab päris raske talv, töötus püsib väga kõrge, töötute säästud on kulutatud ja toetusrahade maksmine lõppenud. Euro ootuses kerkivad hinnad....
Valitsusel oleks viimane aeg reageerida ning alandada toidukaupade käibemaks 5% peale.
Eestlaste kulutused toidule on ca 30% kogukulutustest. Statistikaameti andmetel kulutab Eesti keskmine leibkond toidule ligi  2400 krooni kuus. Toidukaupade madalama maksumääraga jääks perele kätte kuni 360 lisakrooni, kuigi ilmselt toidukaupade hinnad ei alane täpses proportsioonis maksualandusega, tähendab maksualandus siiski olulist abi raskustes peredele. Ja mis kõige olulisem, selline maksulangetus on just kõige suuremaks abiks kõige suuremates raskustes peredele.
Kui küsite, kus selleks raha võtta, siis vastus on päris lihtne: kuni majanduskasvu taastumiseni suurendatakse riigieelarve defitsiiti (valitsus jätab tuleval eelarveaastal kasutamata ligi 3 miljardit krooni defitsiidi limiiti), hiljem tuleb tõsta suurema sissetulekuga inimeste tulumaksumäära ning taastada ettevõtete tulumaks.
Valitsus peab raskel ajal oma rahvale appi tulema ja aitama raske aja üle elada. Täna ei ole küsimus selles, kas meie lapsed hakkavad tulevikus rohkem maksma tänu laenukoormuse kasvule, täna on küsimus, kuidas tagada inimeste toimetulek ja teha nii, et tulevikus oleks üldse maksumaksjaid olemas.

Mida hullem, seda parem?

BNSi tellitud TNS Emori uuringu kohaselt kasvas eelmisel nädalavahetusel juhtkonda vahetanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna (SDE) populaarsus oktoobris kaheksalt kümne protsendini. Reformierakonda toetas oktoobris uuringu järgi 41, Keskerakonda 24 ning Isamaa ja Res Publica Liitu (IRL) 16 protsenti inimestest.


Sotside toetuse tõus on ootuspärane, kuigi selles toetuses veel ei kajastu praktiliselt Mikseri valimine sotside esimeheks. Arusaamatuks jääb Reformierakonna toetuse tõus. Kas valija ei mõtle üldse sisuliselt Ansipi valitsemise tulemuste peale? Kas valija ei mõtle sellele, kuhu oleme jõudnud reformi juhtimisel?


Kas viimaste aastate tohutule majanduslangusele oleks olnud alternatiivi? Kindlasti oleks, kui majandusbuumi poleks lastud kontrolli alt välja 2005-2007, kui Ansipi valitsus oleks piiranud tol ajal majanduse kuumenemist, poleks meie langus nii suur olnud.


Kas 100 000 töötutust oleks võinud paljudele säilitada töökohad? Kindlasti oleks kui reformi valitsus poleks lubanud nii suurt majanduslangust. Kas töötute ja töö kaotanud perede ning nende laste olukorda saaks täna leevendada? Muidugi saaks, kui teha teistsuguseid eelarvepoliitilisi valikuid: tõsta lastetoetust, suurendada töötu abiraha ning pikendada töötutoetuste maksmist.


Sotsiaalsed probleemid muutuvad eriti tõsiseks eeloleval talvel. Inimesed, kelle säästud on kulutatud ja toetusrahad lõppenud seisavad silmitsi suurte kütte- ja elektriarvetega. Korteriühistud muutuvad maksevõimetuks. Millist lahendust pakub reformierakonna valitsus, kas lihtsalt küte välja lülitada ning inimesed korterist välja tõsta?


Võiks arvata vähemalt, et meie konkurentsivõime riigil tervikuna on reformierakonna juhtimisel, kuid paraku mitte. Riigi konkurentsivõime on tohutult langenud, vaata siit.


Reformierakonna toetamiseks puudub ratsionaalne põhjendus. See saab olla ainult emotsionaalne, inimestele on loodud emotsionaalne kuvand reformierakonnast kui..... mõelge nüüd ise siia kõik jõulised, positiivsed ja targad epiteedid. Kas valijal jätkub seda usku kevadeni? Tahaks kahelda....

Kas oma nööri peab kaasa tooma?

Miks prantslased streigivad?
Miks eestlased lasevad ennast puudutavaid otsuseid, ise vaikselt ja vaguralt pealt vaadates, valitsusel  langetada?
Kas eestlased on targad ja ratsionaalsed ja prantslased hullud ja ilmaasjadest mitte aru saavad?

Mina arvan, et vastus neile küsimustele peitub kuskil mujal. Ning siinjuures ei ole mitte väike roll valitseval ideoloogial, mis on teatud ideed kuulutanud aksioomiks, mida ei peagi tõestama ja mis on aluseks kogu poliitika ülesehitamisele. Kui meie valitsus ütleb, et pensioniea tõstmisele polegi alternatiivi, siis rahvas noogutab kaasa ja ütleb: tark valitsus, tark valitsusjuht, tema juba teab. Tegelikult on poliitikas alati alternatiiv olemas, tõsi küll, me ei tea kas see on lõppkokkuvõttes parem või halvem aga alternatiiv on olemas.

Prantslased saavad aru, mida tähendab pensioniea tõstmine. Pensioniea tõstmine tähendab suures plaanis ümberjaotuse vähenemist ühiskonnas. Prantslased on oma vabariigi loonud võideldes vabaduse, võrdsuse, vendluse eest ( Liberté, Égalité. Fraternité), mis on ka täna Prantsusmaa deviis ja raiutud nende põhiseadusse. Ning kui valitsus otsustab tõsta pensioniiga, vähendab ta sellega ümberjaotust riiklikul tasandil ning süvendab ebavõrdsust ja vähendab solidaarsust sellega, siis prantslane läheb oma ideaale kaitsma.


Eestlase kohta aga kehtib võllanali:
Eestlasele teatatakse, et ta hukatakse homme keskpäeval ja küsitakse, kas küsimusi on. Ainuke asi mida eestlane selle peale vastab on: "Kas oma nööri peab kaasa tooma?"

Üks enesepettuse lugu

Targa ja mõistliku fiskaalpoliitika ajamine on üks olulisemaid riigi juhtimise instrumente. Vale ja ebakompetentse fiskaalpoliitika viljad on kibedad ja lõpuks ka majanduselu ruineerivad ning ebaefektiivsed. Igasugused trikitamised siinjuures ei tee asja paremaks vaid ikka hullemaks ja mässivad meid tohututesse probleemide puntrasse ning raiskamisse, kust välja tulla on väga raske.

Sümboolseks õppetunniks võib pida „Koolid korda!“ projekti. See on näide sellest kuidas püüe majandusseadustest mööda hiilida viib otseste kahjulike tagajärgedeni.

Peame ennast nüüd tagasi mõtlema 2004 aasta kevadesse kui Teadusministeeriumi (HTM) ja Rahandusministeeriumi (RAM) ühises töörühmas püüdsid leida lahendusi, kuidas mööda minna seni kehtinud tasakaalus eelarvepoliitikast ning teha koolide investeeringud (riigi kulutused) selliselt, et need ei kajastuks riigi kuludes ehk teostada enesepettus ning mööda hiilida enda poolt kehtestatud põhimõttest.

Tol ajal kehtis valitsuse tasandil tasakaalus eelarvepoliitika põhimõte, mis on oma olemuselt protsükliline ning võimendas majandusmulli. Kui otsustati lisaks veel 1,8 mld krooni kulutada koolide investeeringuteks, lisas see põhimõtteliselt tuld majandusbuumi katlasse. Kindlasti oli see ka üheks tilgaks inflatsioonikarikas, mis hakkas üle ajama ning me ei jõudnud euro kasutuselevõtule 2007.aastal. Kogu see Koolid korda lepingute ja tasakaalupundar tuli 2008 aastal lahti harutada, et saavutada eurovalmidus 2011.aastaks.

Lisaks riigi makronäitajate tasakaalust välja viimisele tehti ju selle projekti raames terve hulk ebaefektiivseid otsuseid. Ühed neist olid tingitud sellest, et polnud suudetud eelnevalt läbi viia haldus- ega koolireformi ja teised mis olid tingitud finantseerimisskeemi keerukusest.

Esimesel juhul....

Praeguseks ei ole riigi tasandil teada, missugused koolid ja millises mahus on elujõulised. Vastu ei ole võetud otsust, millal peaksid kõik jätkusuutlikud koolid korda saama ning kuidas on võimalik nende pidev korrashoid tagada. Kes selle eest riigi tasandil vastutab, ei ole selge. Sellistes tingimustes koolide korrastamiseks riigi raha suunamine võib osutuda ilmselgeks raiskamiseks. Projekt „Koolid korda!“ ei ole olnud samm jätkusuutliku koolivõrgu kujunemise suunas.

RKAS käsitleb kõiki koole, kuhu tehti investeering, jätkusuutlikena ning investeeringuid vajavana. Kuigi RKAS püüdis projekti algusaegadel leida partneri vähemalt igast maakonnast, oli objektide valikul kriteeriumiks siiski vaid sobiv (st eeldatavasti maksejõuline) koostööpartner, regionaalse tasakaalustatuse vmt eesmärke praktikas ei seatud. Koolivõrgu ja konkreetsete koolide jätkusuutlikkuse analüüsiks puudusid RKASis vajaliku kompetentsusega inimesed ning abi ei olnud ka RAMist ega HTMist. 

Kogu projekti vältel püsinud oht, et RKAS võib tervikliku kooliinvesteeringute programmi puudumise tõttu võtta vastu valesid investeerimisotsuseid: näiteks üle investeerides koolihoonetesse, mille koolitüüp (gümnaasiumist põhikooliks) ja pinnavajadus võib demograafiliste arengute tulemusel lähitulevikus oluliselt muutuda. Projekt ei ole arvestanud KOVide demograafilise arenguga ehk sellega, et korda tehtud koolimajja ei pruugi lapsi jaguda või läheb hoopiski koolihoone ümberkorraldamisele. Risk ei tulenenud RKASist, vaid RAMi ja HTMi tegevusetusest. 

Teisel juhul... .

Projekti käivitumine on veninud, ei ole suudetud teha kogu planeeritud mahus investeeringuid ning tehtud investeeringud puudutavad vähem kui 5% kogu koolivõrgust

600 miljoni krooni eraldamisega RKASile ehk projekti „Koolid korda!“ käivitamisega töötati välja keeruline finantsjuriidiline skeem, mille põhiliseks eesmärgiks oli varjata riigi ja ka kohaliku omavalitsuse tegelikku finantspositsiooni.

Ebaselgus projektiga kaasnevate kohustuste raamatupidamislikus kajastamises ja pidev arvestusreeglite muutmine Rahandusministeeriumi algatusel ja Raamatupidamise Toimkonna poolt halvendas tegelikult omavalitsuste finantsolukorda.

Projektis „Koolid korda!“ kasutatud kooliinvesteeringute rahastamisskeem kujunes lõppkokkuvõttes koolipidajate jaoks asjatult kalliks. Koolipidajad kohustusid maksma pika perioodi jooksul mitme teenuse eest, mida nad tegelikult ei vajanud, ja mille osutamises lepiti kokku ainuüksi seetõttu, et varjata võetud kohustuste tegelikku majanduslikku sisu.

Riigikontrolli poolt auditeeritud perioodi arvestades kujunes koolipidajate jaoks rahaliselt kõige soodsamaks tagada koolihoone korrashoid ise turult laenu võttes.

Koos projekti Koolid korda realiseerimisega vähesid omavalitsustele eraldatavad vahendid koolide investeeringuteks 0,18% SKP-st kuni 0,4%-ni SKP-st 2009.aastal. Koolid korda investeeringud ei olnud enam tagastamatu abi omavalitsustele investeeringuteks aga sisuliselt laen, mis tuleb omavalitsustel tagasi maksta.

Aasta	Riikikud haridusinvesteeringud KOV-le mln krooni	Investeering SKP-st
2002	123	0,10	2002
2003	250	0,18	2003
2004	230	0,15	2004
2005	240	0,14	2005
2006	230	0,11	2006
2007	240	0,10	2007
2008	250	0,10	2008
2009	50	0,04	2009

Käesoleva loo järeldused olen enamus võtnud Riigikontrolli auditist. Omad järeldused sellest projektist võib teha igaüks ise.