Rääkides Ungari pensionifondide ümberkantimisest tasuks mõelda ka meie fondikeste tegevuse efektiivsusele.
Ungari puhul ei röövitud veel inimestelt midagi. Ungari erafondiomanikud võivad hetkel ehk ainult väga pahased olla. Minu teada pensionikindlustussüsteemi ei muudeta, ainult muudetakse erakindlustatud isikute pensionitagatise osakaalu seniselt 70-lt 30 le protsendile. Kuna riikliku tagatist erakindlustuse osas muudeti, siis on inimestel mõistlik oma vahendid tuua riiklikku fondi. Tänasel hetkel öelda, et erafondides oleks pensioniraha paremini hoitud on vist päris raske.
Kui tuua võrdlus Eestisse, siis tänu meie liberaalsele kogumispensioni süsteemile on asi olnud üpris ebaefektiivne. Meil on kogu kohustuslik pension erinevalt Ungarist suunatud erafondidesse. Kui meil on vist kuskil 23 (täpset numbrit ei mäleta, igatahes üle 20)pensionifondi, siis 600 000 töötaja vahendite nii mitmes fondis hoidmine on väga kulukas, Jämedalt arvutades (meenutades oma pensionifondi aastast halduskulu) kulutame oma pensioniraha haldamisele aastas 23x30 mln eek. Mis teeb kokku 690 mln krooni. See on väga suur summa ja viib fondides olevate vahendite tootluse vägagi alla ja kriisi ajal miinustesse. Tegelikult kui vahendid oleks riikilus fondis saaks hakkama paari halduriga, kelle peale aastas 20 miljonit kulutades oleks juba kõigi meie fondiomanike võit 670 miljonit krooni.
Jah, erafondidega oleme riske hajutanud aga fondid pole endale mingit vastutust võtnud :(
1.12.10
Laar usub pimesi, et Eestil on läinud väga hästi
Kuulasin huviga tänast Forumi saadet ETVs ja kuidagi stagneerunult mõjus tõepoolest valitsuserakondade esindajate jutt. Mart Laar tegi tohutu probleemi astmelisest tulumaksust ning kinnitas, et ettevõtjad ootavad valitsuselt stabiilsust ja rahvas majanduskasvu ning, et seda kõike on tänane valitsus just pakkunud. Hmm.... kus on siis see stabiilsus ning suur edu. Laari jutt on lihtsalt üks suur demagoogiline mull, mida ei kinnita faktid. Just tänu paremparteide poolt ellu viidavale majanduspoliitikale on Eesti majanduskasv olnud väga ebastabiilne ja tohutult hüplik. Majanduskasvu pole lõppkokkuvõttes praktiliselt olnud. Möödunud aasta lõpuks oli rahvuslik rikkus samal tasemel, kui 2005.aastal, kui Ansip asus valitsuse etteotsa. Kus on majanduskasv?? Riikide konkurentsivõimes oleme hoopis oluliselt kukkunud. Vaata: http://jarvelill.blogspot.com/2010/10/ansipi-juhtimisel-riigi.html
Sellises olukorras kinnitada, et oleme õigel teel ning, et kõik on hästi ja midagi muutma ei pea on väga-väga küüniline. Tegelikult on alternatiiv olemas.
Sellises olukorras kinnitada, et oleme õigel teel ning, et kõik on hästi ja midagi muutma ei pea on väga-väga küüniline. Tegelikult on alternatiiv olemas.
29.11.10
Positiivne eeskuju pangandusest
Eestis on kujunenud kummaline arusaam, et riik ei tohigi rakendada reaalseid regionaalpoliitilisi meetmeid. Reaalsete meetmete all pean silmas näiteks pangandusteenust. Just pangandussektori täielikku privatiseerimist Eestis peetakse väga heaks näiteks. Samas tekib küsimus, kelle jaoks see hea on? Kas keskvalitsuse ja äärealade elanike jaoks või ainult väliskapitali jaoks? Minu arust ainult viimase heaks.
Kui Ühendatud Kuningriigis täidab riigi keskpank - Bank of England (BE) ka riigi pangaoperatsioonide ja rahaliste vahendite hoidja rolli, siis meil millegipärast peavad riigi rahalised vahendid asuma valdavalt välismaisele erakapitalile kuuluvates pankades. Ehk siis riigikassa kontodel SEB-s, Swedbankis, Danske Bank AS Eesti filiaalis või Nordea Bank Finland PLC Eesti filiaalis. Kelle hüvanguks see on? Lisaks sellele, hoiavad avalikusektori asutused, sealhulgas kohalikud omavalitsused oma riigikassast kätte saadud vahendeid jällegi samade kommertspankade kontodel. Ning tasuvad pankade teenus- ja hooldustasusid.
Täna arutatakse Ühendatud Kuningriigis selle üle, kuidas päästa maaelu olukorras, kus rahvusliku posti teenuste kasutajaid jääb järjest vähemaks ning pangad sulgevad maapiirkondades kontoreid. Üheks tõsiseks võimaluseks peetakse Prantsusmaa, Itaalia, Saksamaa ja Uus Meremaa eeskujul luua Royal Maili baasil riigi omanduses olev Postipank. Rahva postipank täidaks siis kahte funktsiooni: osutaks posti- ja pangateenust. Kusjuures eeskujuks tuuakse just Uus Meremaa kogemust.
1990 aastal pidi Uus Meremaa postiasutus tõdema, et nende postitulud on tohutult kokku kuivanud ning sellisena kahjumlikult pole neil enam võimalik jätkata. Samal ajal oli probleemiks, et välismaiste pankade kasumiihalus oli väga kõrge, pankade teenustasud ning muud teenused olid väga kallid ning pidevalt suleti väiksemaid pangakontoreid maapiirkonnas (kas ei tule mitte tuttav etteJ ). 1999.aastal otsustas Uus Meremaa valitsus luua riikliku postipanga (Kiwipank), mille ülesandeks oli posti- ja pangateenuste osutamine. Pank ise asutati 2002 ja tänaseks on selle üle 300 harukontori üle riigi ja Kiwipank on suurima kontorite arvuga pank Uus Meremaal.
Miks me Eestis sel teemal ei aruta, kas pole julgust, tahet või on kommertspankade lobi liiga heal tasemel?
26.11.10
Ungari valitsus otsustas natsionaliseerida pensionifondide vara
Ungari uus parempoolne valitsus paremtsentristliku Fideszi partei juhtimisel on otsustanud alates uuest aastast pensionisüsteemi taasriigistada: http://blogs.wsj.com/new-europe/2010/11/24/hungary-forces-private-pension-fund-members-back-to-state-scheme/
Sellist sammu poleks ehk osanud parempoolselt valitsuselt oodata. Nimelt on Ungaris alates 1997.aastast kehtinud kohustuslik pensionisüsteem, kus inimene sai valida kas on riiklikus pensioniskeemis või erapensioniskeemis.
Kui inimene valis erapensioniskeemi, siis kanti isiku pensionikindlustusmakse osa (9,5% palgalt) erapensionifondi ning tööandja poolt makstav 24% laekus riikliku fondi edasi. Riikliku pensionikindlustuskeemi kohaselt laekusid mõlemad pensionikindlustusmaksed riigile.
Riik omalt poolt kohustus erakindlustusskeemi valinutele tulevikus maksma 70% pensionist.
Tänane parempoolne Ungari valitsus aga on otsustanud sisuliselt erapensionifondid natsionaliseerida. Kohustades inimesi, kes on liitunud kohustusliku erakindlustusega, valima kas jättkavad erakindlustusega. Juhul kui jätkavad erakindlustusega, siis valitsus kindlustab tulevikus ainult 30% pensionist.
Ei oska hetkel Ungari valitsuse sammu hinnata aga kindlasti oli see ootamatu parempoolse valitsuse poolt.
Sellist sammu poleks ehk osanud parempoolselt valitsuselt oodata. Nimelt on Ungaris alates 1997.aastast kehtinud kohustuslik pensionisüsteem, kus inimene sai valida kas on riiklikus pensioniskeemis või erapensioniskeemis.
Kui inimene valis erapensioniskeemi, siis kanti isiku pensionikindlustusmakse osa (9,5% palgalt) erapensionifondi ning tööandja poolt makstav 24% laekus riikliku fondi edasi. Riikliku pensionikindlustuskeemi kohaselt laekusid mõlemad pensionikindlustusmaksed riigile.
Riik omalt poolt kohustus erakindlustusskeemi valinutele tulevikus maksma 70% pensionist.
Tänane parempoolne Ungari valitsus aga on otsustanud sisuliselt erapensionifondid natsionaliseerida. Kohustades inimesi, kes on liitunud kohustusliku erakindlustusega, valima kas jättkavad erakindlustusega. Juhul kui jätkavad erakindlustusega, siis valitsus kindlustab tulevikus ainult 30% pensionist.
Ei oska hetkel Ungari valitsuse sammu hinnata aga kindlasti oli see ootamatu parempoolse valitsuse poolt.
Kes on süüdi?
Viimati tekkis Facebookis päris huvitav diskussioon selle üle, kes on süüdi majanduskriisis. Arvan, et see on teema, millele võib pühendada ühe blogi postituse.
Süüdlaste otsimisel peaksime vaatama, kuidas toimib tänapäeva maailmamajandus. Maailmamajanduse vereringeks on raha. Rahana tegutseb meil juba poolsada aastat krediitraha, mida ei emiteerita ei kulla ega muu käegakatsutava vara alusel. Seda emiteeritakse riikide usalduse alusel ning maailmamajanduses on valuutaks nr 1 ikka veel USD ehk siis Ameerika Ühendriikide usaldusväärsusel põhinev raha.
Majanduse käekäiku ei kujunda mitte niivõrd see, kui head tooted meil on reaalmajanduses, vaid põhiline diktaator on finantsturg. Manipulatsioonid finantsturul võivad reaalmajanduse tooted (autod, pesumasinad, riided) teha ilma nende omadusi muutmata globaalsel turul konkurentsivõimeliseks või mitte konkurentsivõimeliseks. Seega dikteerivad maailmamajanduses toimuvat üldistades riikide valitsused (loomulikult selliste riikide, kellest midagi sõltub, nende hulka Eesti kindlasti otseselt ei kuulu) ja finantsinstitutsioonid: pangad, fondid.
Majandusbuumi olukorras ei tohiks inimesi rumaluses süüdistada. Kui üldse süüdlasi otsida, siis tuleb neid otsida ikkagi nende seast, kes tänapäeva inflatsioonimajanduses kontrollivad rahavoogusid ning elatuvad inflatsioonist. Nendeks on valitsused ja finantsinstitutsioonid. Tavaline kodanik, finantsteenuste tarbija pole milleski süüdi. Sellel tavalisel tarbijal on valida kahe variandi vahel:
1. On konservatiivne ja säästlik, maandada kõik oma riskid, "kindlustada tuleviku" - sellisel juhul on selline kodanik just see, kes kõige rohkem kaotab inflatsioonimajandusest ning on see, kes maksab kinni suuresti kogu majanduskasvu.
2. Püüab teha sama, mida teevad inflatsioonimajanduses riigid ja finantsinstitutsioonid - muudab oma vara kapitaliks, võtab riske, laenab odavat raha lootuses, et inflatsioon, teeb selle tagasimaksmise odavaks. Sellised inimesed, ettevõtjad põhimõtteliselt ei meeldi finantsinstitutsioonidele kuna muutuvad nende konkurentideks ja kui selliseid isikuid tuleb kriitiline kogus hakkab finantspüramiid kokku kukkuma, meil kutsutakse seda mulliks.
Kas me saame viimaseid kutsuda rumalateks? Pigem vastupidi, nende käitumine on ratsionaalne ning ainuke võimalus kuidas inflatsioonimajandusest kasu lõigata. Aga loomulikult on see ohtlik ja riskantne, sest sellel turul toimetavad oluliselt suuremad ja võimsamad jõud, kellele ei meeldi, kui liiga palju tüüpe tuleb nende marjamaale.
Kokkuvõtvalt on tänapäeva majandus inflatsioonimajandusega püramiidskeem ja kui sellel turul tuleb mängijaid liiga palju, või kui mängijad lähevad ahneks (trükivad liiga palju raha või teevad väga suure finantsvõimenduse) kukub see püramiid ajutiselt kokku.
Lõppkokkuvõttes on muidugi küsimus, kas praegusele inflatsioonimajandusele ja krediitrahale on alternatiivi. Mis saab siis, kui USA kaotab oma maailmamajanduse nr 1 positsiooni Hiinale?
Süüdlaste otsimisel peaksime vaatama, kuidas toimib tänapäeva maailmamajandus. Maailmamajanduse vereringeks on raha. Rahana tegutseb meil juba poolsada aastat krediitraha, mida ei emiteerita ei kulla ega muu käegakatsutava vara alusel. Seda emiteeritakse riikide usalduse alusel ning maailmamajanduses on valuutaks nr 1 ikka veel USD ehk siis Ameerika Ühendriikide usaldusväärsusel põhinev raha.
Majanduse käekäiku ei kujunda mitte niivõrd see, kui head tooted meil on reaalmajanduses, vaid põhiline diktaator on finantsturg. Manipulatsioonid finantsturul võivad reaalmajanduse tooted (autod, pesumasinad, riided) teha ilma nende omadusi muutmata globaalsel turul konkurentsivõimeliseks või mitte konkurentsivõimeliseks. Seega dikteerivad maailmamajanduses toimuvat üldistades riikide valitsused (loomulikult selliste riikide, kellest midagi sõltub, nende hulka Eesti kindlasti otseselt ei kuulu) ja finantsinstitutsioonid: pangad, fondid.
Majandusbuumi olukorras ei tohiks inimesi rumaluses süüdistada. Kui üldse süüdlasi otsida, siis tuleb neid otsida ikkagi nende seast, kes tänapäeva inflatsioonimajanduses kontrollivad rahavoogusid ning elatuvad inflatsioonist. Nendeks on valitsused ja finantsinstitutsioonid. Tavaline kodanik, finantsteenuste tarbija pole milleski süüdi. Sellel tavalisel tarbijal on valida kahe variandi vahel:
1. On konservatiivne ja säästlik, maandada kõik oma riskid, "kindlustada tuleviku" - sellisel juhul on selline kodanik just see, kes kõige rohkem kaotab inflatsioonimajandusest ning on see, kes maksab kinni suuresti kogu majanduskasvu.
2. Püüab teha sama, mida teevad inflatsioonimajanduses riigid ja finantsinstitutsioonid - muudab oma vara kapitaliks, võtab riske, laenab odavat raha lootuses, et inflatsioon, teeb selle tagasimaksmise odavaks. Sellised inimesed, ettevõtjad põhimõtteliselt ei meeldi finantsinstitutsioonidele kuna muutuvad nende konkurentideks ja kui selliseid isikuid tuleb kriitiline kogus hakkab finantspüramiid kokku kukkuma, meil kutsutakse seda mulliks.
Kas me saame viimaseid kutsuda rumalateks? Pigem vastupidi, nende käitumine on ratsionaalne ning ainuke võimalus kuidas inflatsioonimajandusest kasu lõigata. Aga loomulikult on see ohtlik ja riskantne, sest sellel turul toimetavad oluliselt suuremad ja võimsamad jõud, kellele ei meeldi, kui liiga palju tüüpe tuleb nende marjamaale.
Kokkuvõtvalt on tänapäeva majandus inflatsioonimajandusega püramiidskeem ja kui sellel turul tuleb mängijaid liiga palju, või kui mängijad lähevad ahneks (trükivad liiga palju raha või teevad väga suure finantsvõimenduse) kukub see püramiid ajutiselt kokku.
Lõppkokkuvõttes on muidugi küsimus, kas praegusele inflatsioonimajandusele ja krediitrahale on alternatiivi. Mis saab siis, kui USA kaotab oma maailmamajanduse nr 1 positsiooni Hiinale?
24.11.10
Meid on petetud, nähtamatu käsi tõrgub?
Täna, kui Iirimaa riigistab suurpangad, USA valitsus sekkub majandusse enneolematute stiimulpakettidega kui Euroopa riigid panevad kokku hiigelsuurt päästepaketti, viib see mõtted parempoolse majanduspoliitika jätkusuutlikkusele.
Adam Smithi õpetuse sümboliks on kujunenud "nähtamatu käsi" ehk vaba turumajandus. Kas vaba turumajandus finantssektoris on ennast õigustanud. Miks peab täna nii suuri summasid selle nähtamatu käe poolt tekitatud turumoonutuste, mullide parandamiseks? Kas neid probleeme oleks olnud suurema riigi poolse sekkumisega ära hoida?
Smith pakkus ju veel ka kõigi kodanike proportsionaalse maksustamise. Kahjuks just need riigid, kus oli proportsionaalne maksustamine (nagu Eesti, Läti) kaotasid oma rahvuslikus rikkuses kriisi tagajärjel kõige rohkem. On see juhus?
Meie parempoolsete suur lemmik Milton Friedmani poolt pakutud monetarism pole ka stabiilsust tootnud. Monetarismi järginud Suurbritannia ja Tšiili osutusid hoopis lubatud stabiilsuse asemel majanduslikult ebastabiilseks. Nii tabas Suurbritanniat 1980ndatel suur tööpuudus ja seda eriti noorte seas, ulatudes 40%-ni. Seda kõike vaatamata sellele, et monetaristid lubasid, et eramajandus on põhiliselt stabiilne ning, et hindade ja palkade paindlikkus tekitavad tugeva isekorrigeerumise. Kas Eesti suur tööpuudus ja seda eriti noorte seas on juhus või Reformierakonna ja IRL poolt realiseeritud majanduspoliitika tulemus?
Kui monetaristid kritiseerisid, et aktiivsuspoliitika teeb rohkem halba kui head ning et, parim poliitika on lihtsalt jätta majandus rahule, siis täna näeme häda sunnil valitsusi astumas just ennenägematult jõulisi samme majandusse sekkumisel. Kus on lubatud stabiilsus? Kas meid on petetud?
Täna peame tõdema, et õigus oli Keynesil: Mida raskemad on ajad, seda halvemini laissez-faire süsteem töötab.
Adam Smithi õpetuse sümboliks on kujunenud "nähtamatu käsi" ehk vaba turumajandus. Kas vaba turumajandus finantssektoris on ennast õigustanud. Miks peab täna nii suuri summasid selle nähtamatu käe poolt tekitatud turumoonutuste, mullide parandamiseks? Kas neid probleeme oleks olnud suurema riigi poolse sekkumisega ära hoida?
Smith pakkus ju veel ka kõigi kodanike proportsionaalse maksustamise. Kahjuks just need riigid, kus oli proportsionaalne maksustamine (nagu Eesti, Läti) kaotasid oma rahvuslikus rikkuses kriisi tagajärjel kõige rohkem. On see juhus?
Meie parempoolsete suur lemmik Milton Friedmani poolt pakutud monetarism pole ka stabiilsust tootnud. Monetarismi järginud Suurbritannia ja Tšiili osutusid hoopis lubatud stabiilsuse asemel majanduslikult ebastabiilseks. Nii tabas Suurbritanniat 1980ndatel suur tööpuudus ja seda eriti noorte seas, ulatudes 40%-ni. Seda kõike vaatamata sellele, et monetaristid lubasid, et eramajandus on põhiliselt stabiilne ning, et hindade ja palkade paindlikkus tekitavad tugeva isekorrigeerumise. Kas Eesti suur tööpuudus ja seda eriti noorte seas on juhus või Reformierakonna ja IRL poolt realiseeritud majanduspoliitika tulemus?
Kui monetaristid kritiseerisid, et aktiivsuspoliitika teeb rohkem halba kui head ning et, parim poliitika on lihtsalt jätta majandus rahule, siis täna näeme häda sunnil valitsusi astumas just ennenägematult jõulisi samme majandusse sekkumisel. Kus on lubatud stabiilsus? Kas meid on petetud?
Täna peame tõdema, et õigus oli Keynesil: Mida raskemad on ajad, seda halvemini laissez-faire süsteem töötab.
21.11.10
Miks pole veel kogu riigile kuuluv vara kindlustatud?
Kuulasin täna Aktuaalses Kaameras arutelu selle üle, et võiks kindlustada kõik Eesti pühakojad ja kasutada selleks riigieelarvelisi vahendeid läbi pühakodade programmi. Mul pole midagi idee vastu kindlustada pühakodasid, pigem toetan seda.
Probleem on hoopis mujal. Küsimus on selles, kuivõrd mõtekas on osta üldse kindlustust riigi ja omavalitsuste poolt oma vara kindlustamist. Olen selle poolt, et riigi ja omavalitsuste vara peab kindlustama, kuid tegema seda seaduse alusel, mitte läbi kindlustusfirmade.
Selle probleemi piltlikustamiseks sobivad pühakojad päris hästi. Kui valitsus soovib kindlustada kõik Eesti pühakojad, siis ilmselt kõige odavam variant on kindlustada kõik hooned ühe lepinguga. Selleks, et kindlustuspreemiat välja arvutada lähtub kindlustusfirma riskidest ehk kindlustusfirma jaoks on riskiks tõenäoline kindlustusjuhtumite saabumise tõenäosus. Ehk võiks siis vaadelda, kui palju on viimaste aastate keskmisena tekkinud summaarne kahju kõigile Eesti pühakodadele. Sellele peaks lisama veel teatud erakorralise varu ning veel lisaks kindlustusfirma kulu ja kasumimarginali. Ehk 99% tõenäosusega on kogu vara kindlustuspreemia summa oluliselt suurem, kui kindlustusperioodi jooksul tekkiv hüvitamist vajav kahju. Kui kindlustusfirma teeks madalama pakkumise siis lõpetaks see firma üpris kiirelt pankrotiga. Kokkuvõttes tähendab see seda, et nii paljude hoonete kindlustaja maksab iga aasta oluliselt rohkem kindlustuspreemiat, kui tal tuleks kahjujuhtumite 100% katmisel ise kulutada. Sama põhimõte kehtib kogu riigi ja omavalitsuste vara suhtes. Selleks, et kogu vara kindlustusfirmades kindlustada on kindlustuspreemiad alati oluliselt suuremad, kui kahjujuhtumite kulu. Sellisest, kogu vara kindlustamisest võidavad ainult kindlustusfirmad ja kaotajaks jääb kindlustaja.
Mis on siis lahendus?
Tuleks lihtsalt vastu võtta seadus riigi ja omavalitsuste vara kindlustamise kohta. Selle seaduse kohaselt loetakse kogu riigile ja omavalitsustele (ja kui vaja siis ka teatud kolmandatele isikutele, näiteks kirikule) kuuluv vara kindlustatuks ning riigieelarves nähakse ette summa kahjujuhtumite puhuks. See oleks riigile oluliselt odavam ning vähendaks oluliselt igasugust paberimäärimist.
Probleem on hoopis mujal. Küsimus on selles, kuivõrd mõtekas on osta üldse kindlustust riigi ja omavalitsuste poolt oma vara kindlustamist. Olen selle poolt, et riigi ja omavalitsuste vara peab kindlustama, kuid tegema seda seaduse alusel, mitte läbi kindlustusfirmade.
Selle probleemi piltlikustamiseks sobivad pühakojad päris hästi. Kui valitsus soovib kindlustada kõik Eesti pühakojad, siis ilmselt kõige odavam variant on kindlustada kõik hooned ühe lepinguga. Selleks, et kindlustuspreemiat välja arvutada lähtub kindlustusfirma riskidest ehk kindlustusfirma jaoks on riskiks tõenäoline kindlustusjuhtumite saabumise tõenäosus. Ehk võiks siis vaadelda, kui palju on viimaste aastate keskmisena tekkinud summaarne kahju kõigile Eesti pühakodadele. Sellele peaks lisama veel teatud erakorralise varu ning veel lisaks kindlustusfirma kulu ja kasumimarginali. Ehk 99% tõenäosusega on kogu vara kindlustuspreemia summa oluliselt suurem, kui kindlustusperioodi jooksul tekkiv hüvitamist vajav kahju. Kui kindlustusfirma teeks madalama pakkumise siis lõpetaks see firma üpris kiirelt pankrotiga. Kokkuvõttes tähendab see seda, et nii paljude hoonete kindlustaja maksab iga aasta oluliselt rohkem kindlustuspreemiat, kui tal tuleks kahjujuhtumite 100% katmisel ise kulutada. Sama põhimõte kehtib kogu riigi ja omavalitsuste vara suhtes. Selleks, et kogu vara kindlustusfirmades kindlustada on kindlustuspreemiad alati oluliselt suuremad, kui kahjujuhtumite kulu. Sellisest, kogu vara kindlustamisest võidavad ainult kindlustusfirmad ja kaotajaks jääb kindlustaja.
Mis on siis lahendus?
Tuleks lihtsalt vastu võtta seadus riigi ja omavalitsuste vara kindlustamise kohta. Selle seaduse kohaselt loetakse kogu riigile ja omavalitsustele (ja kui vaja siis ka teatud kolmandatele isikutele, näiteks kirikule) kuuluv vara kindlustatuks ning riigieelarves nähakse ette summa kahjujuhtumite puhuks. See oleks riigile oluliselt odavam ning vähendaks oluliselt igasugust paberimäärimist.
19.11.10
Peaminister kahtleb sügavalt Soome Statistikaameti usaldusväärsuses
Valitsuse pressikonverents 11.november 2010:
Andrus Ansip:
"Ma lisaksin siia juurde, et mul on täpselt sama teema praegu laua peal, kuna ka mina olen lehest lugenud, et Soomes toiduainete hinnad alanesid pärast seda, kui 2009. a oktoobris otsustati Soomes alandada toiduainetele käibemaksumäära 17 protsendilt 12 protsendile. Ja kusagilt ajakirjandusest on läbi käinud ka protsent, 5,7 protsenti toiduainete hinnad alanesid. No jah, ma julgen selles protsendis sügavalt kahelda, arvestades seda, et augustis toiduainete hinnad tõusid märksa rohkem. Aga kui nüüd võrrelda toiduainete hinna indeksit Eestis praegu ja 2008. aasta alguses, siis vaatamata sellele, et ta on kõikunud vahepeal, on ta praegu täpselt samal tasemel. Kui vaadata toiduainete hinna indeksit Soomes 2008. a alguses, jätta kõrvale see, et vaatamata sellele, et vahepeal toiduainete hinnad tõusid, siis käibemaksumäära alandati, siis nad alanesid, on see hinna indeks ikka täpselt samal tasemel, kus ta oli 2008. aasta alguses. "
Tõesti ei oska öelda, mis andmed on meie peaministri laua peal, igatahes ei ole need pärit Soome statistikaametist (http://www.stat.fi ). Nimelt pakub Soome Statistikaamet toidukaupade hinnavõrdlust 2005 aasta baasil (hinnaindeks 100) ning 2009.aasta esimesel poolel oli toidukaupade hinnaindeks 114,55-118,59. Peale maksulangetust langes hinnaindeks 108,21-le. Augustis 2010 oli Soome toidukaupade hinnaindeks 108,77 ehk polnud praktiliselt tõusnud.
Kui võrrelda 2008 alguse hinnaindekseid siis jaanuaris 2008 oli see Eestis 156,19 ning käesoleva aasta oktoobriks oli tõusnud 162,7-le. 6,51 protsendipunktine toidukaupade hinnatõus selle aja jooksul pole praktiliselt sama tase.
Seevastu Soomes oli 2008 jaanuaris toidukaupade hinnaindeks109,56 ja käesoleva aasta oktoobriks tõusnud ainult 111,05-ni, mis teeb tõusuks ainult 1,49 protsendipunkti.
Nagu arvud näitavad, tõi Soome toidukaupade käibemaksu langetus kaasa samas määras
toidukaupade hinnalanguse vaatamata sellele, et meie peaminister selles sügavalt kahtleb.
Andrus Ansip:
"Ma lisaksin siia juurde, et mul on täpselt sama teema praegu laua peal, kuna ka mina olen lehest lugenud, et Soomes toiduainete hinnad alanesid pärast seda, kui 2009. a oktoobris otsustati Soomes alandada toiduainetele käibemaksumäära 17 protsendilt 12 protsendile. Ja kusagilt ajakirjandusest on läbi käinud ka protsent, 5,7 protsenti toiduainete hinnad alanesid. No jah, ma julgen selles protsendis sügavalt kahelda, arvestades seda, et augustis toiduainete hinnad tõusid märksa rohkem. Aga kui nüüd võrrelda toiduainete hinna indeksit Eestis praegu ja 2008. aasta alguses, siis vaatamata sellele, et ta on kõikunud vahepeal, on ta praegu täpselt samal tasemel. Kui vaadata toiduainete hinna indeksit Soomes 2008. a alguses, jätta kõrvale see, et vaatamata sellele, et vahepeal toiduainete hinnad tõusid, siis käibemaksumäära alandati, siis nad alanesid, on see hinna indeks ikka täpselt samal tasemel, kus ta oli 2008. aasta alguses. "
Tõesti ei oska öelda, mis andmed on meie peaministri laua peal, igatahes ei ole need pärit Soome statistikaametist (http://www.stat.fi ). Nimelt pakub Soome Statistikaamet toidukaupade hinnavõrdlust 2005 aasta baasil (hinnaindeks 100) ning 2009.aasta esimesel poolel oli toidukaupade hinnaindeks 114,55-118,59. Peale maksulangetust langes hinnaindeks 108,21-le. Augustis 2010 oli Soome toidukaupade hinnaindeks 108,77 ehk polnud praktiliselt tõusnud.
Kui võrrelda 2008 alguse hinnaindekseid siis jaanuaris 2008 oli see Eestis 156,19 ning käesoleva aasta oktoobriks oli tõusnud 162,7-le. 6,51 protsendipunktine toidukaupade hinnatõus selle aja jooksul pole praktiliselt sama tase.
Seevastu Soomes oli 2008 jaanuaris toidukaupade hinnaindeks109,56 ja käesoleva aasta oktoobriks tõusnud ainult 111,05-ni, mis teeb tõusuks ainult 1,49 protsendipunkti.
Nagu arvud näitavad, tõi Soome toidukaupade käibemaksu langetus kaasa samas määras
toidukaupade hinnalanguse vaatamata sellele, et meie peaminister selles sügavalt kahtleb.
17.11.10
Euroala tuleb ravida inflatsiooniga
Viimasel ajal on räägitud euroala kriisist. Tsiteerides Delfi vahendusel Euroopa Liidu nõukogu president Herman Van Rompuy nädala algul öeldut:
"„Me oleme ellujäämiskriisis,” ütles Van Rompuy oma kõnes Brüsselis mõni tund enne eurotsooni rahandusministrite kohtumist Iiri rahvusringhäälingu RTÉ vahendusel.„Me peame kõik koos tööd tegema, et eurotsoon ellu jääks, sest kui me ellu ei jää, ei jää ellu ka Euroopa Liit,” lisas Euroopa Liidu president. „Ma olen siiski väga kindel, et me saame sellest üle.”"
Millised on siis reaalsed võimalused kriisist väljumiseks. Ega neid väga palju polegi. Ilmselt tuleb kriisi ravida inflatsiooniga. Selleks peab Euroopa Keskpank (EKP) oma rahatrüki masinad täistuuridel tööle panema ja suurendama rahamassi ning laenates selle raha Islandile, Kreekale, Portugalile ja Hispaaniale. Teiselt poolt üles ostma nende riikide odavmüügis oleva majanduse.
Tegelikult minu arust polegi euroalal teistsugust alternatiivi, sest ka euroala on osa globaalsest majandusest, kus siiamaani domineerib ikka veel USA, kes määrab ka mängureeglid ning on viimastel aastatel suurendanud olulisel määral dollari pakkumist. Viimase seitsme aastaga on euro ehk liigagi tugevaks läinud. Kui veel 2002 maksis üks euro ligikaudu ühe dollari, siis nüüd on euro ca 30-40% kallim, sama on võrdlus Hiina jüääniga, kui 2002 aastal sai ühe euro 7 jüääniga siis täna maksab euro juba ligi 10 jüääni. Sellise tugeva valuuta tulemus on see, et euroala majandus ei ole maailmaturul konkurentsivõimeline.
Kui kõik peaks nii minema ning euroala finantssüsteemi ravitakse inflatsiooniga, siis on küsitav Eesti valitsuse pingutus ohjata eelarvedefitsiiti. Sellisel juhul ei ole meie inflatsioonimajanduse võitjate poolel, vaid need, kes läbi elukalliduse tõusu maksavad kinni euro odavnemise hinna, kuid pole kallist eurot enda huvides ära kasutanud.
"„Me oleme ellujäämiskriisis,” ütles Van Rompuy oma kõnes Brüsselis mõni tund enne eurotsooni rahandusministrite kohtumist Iiri rahvusringhäälingu RTÉ vahendusel.„Me peame kõik koos tööd tegema, et eurotsoon ellu jääks, sest kui me ellu ei jää, ei jää ellu ka Euroopa Liit,” lisas Euroopa Liidu president. „Ma olen siiski väga kindel, et me saame sellest üle.”"
Millised on siis reaalsed võimalused kriisist väljumiseks. Ega neid väga palju polegi. Ilmselt tuleb kriisi ravida inflatsiooniga. Selleks peab Euroopa Keskpank (EKP) oma rahatrüki masinad täistuuridel tööle panema ja suurendama rahamassi ning laenates selle raha Islandile, Kreekale, Portugalile ja Hispaaniale. Teiselt poolt üles ostma nende riikide odavmüügis oleva majanduse.
Tegelikult minu arust polegi euroalal teistsugust alternatiivi, sest ka euroala on osa globaalsest majandusest, kus siiamaani domineerib ikka veel USA, kes määrab ka mängureeglid ning on viimastel aastatel suurendanud olulisel määral dollari pakkumist. Viimase seitsme aastaga on euro ehk liigagi tugevaks läinud. Kui veel 2002 maksis üks euro ligikaudu ühe dollari, siis nüüd on euro ca 30-40% kallim, sama on võrdlus Hiina jüääniga, kui 2002 aastal sai ühe euro 7 jüääniga siis täna maksab euro juba ligi 10 jüääni. Sellise tugeva valuuta tulemus on see, et euroala majandus ei ole maailmaturul konkurentsivõimeline.
Kui kõik peaks nii minema ning euroala finantssüsteemi ravitakse inflatsiooniga, siis on küsitav Eesti valitsuse pingutus ohjata eelarvedefitsiiti. Sellisel juhul ei ole meie inflatsioonimajanduse võitjate poolel, vaid need, kes läbi elukalliduse tõusu maksavad kinni euro odavnemise hinna, kuid pole kallist eurot enda huvides ära kasutanud.
Tellimine:
Postitused (Atom)