Uued jutud ja arvamised uuel aadressil:
Mõningaid lugusid elust ja poliitikast
6.11.13
23.8.13
Omavalitsused vajavad suuremat iseseisvust mitte haldusterritoriaalset reformi
Kohalikud
omavalitsused on osa tervest valitsemise süsteemist ja just see osa,
mis on inimestele kõige lähemal ja tajutavam. Samas on selge, et
kogu ülejäänud poliitika mõjutab tänapäeva inimest oluliselt
rohkemgi ja märksa sügavamalt sest omavalitsuste roll meid
ümbritseva kujundamisel on suhteliselt piiratud. Seda just
omavalitsusele pandud ülesannete ja rahaliste ressursside osas.
Möödunud sajandi seitsmekümnendatel oma mõjuvõimu kasvatama
asunud ning Eestis taasiseseisvumise järel üle võetud
turuliberalism on põdemas oma ajaloo suurimat kriisi, kuid siiski
teostavad meil jätkuvalt võimu just selle ideoloogia kandjad.
Sellest ideoloogiast kantud võim ulatub otseselt ka
omavalitsussüsteemini. Ehkki on juba selgeks saamas, et
„kasinusmeetmed“ ja „struktuursed reformid“ pole kriisi
lahenduseks, siis püütakse ikka veel nendega jätkata ja seda ka
omavalitsuste kontekstis.
Tänapäeva
Eestis pole omavalitsused päris iseseisvad ja sõltumatud. Ühelt
poolt on omavalitsused need, kes akumuleerivad teatud inimressurssi,
kes vahetult suhtlevad inimestega, pakuvad neile mingeid teenuseid:
sotsiaalabi, haridust, teede ja tänavate korrashoidu jne. Selline
sõltuvussuhe on tee valijate häälteni ning keskvalitsuse tasandil
on see võimaluseks omama positsiooni kindlustamisel või
säilitamisel. Seetõttu on ka parteide huvi saada võimalikult palju
omavalitsusi oma mõjusfääri. Teisest küljest on omavalitsejad
hoitud väga lühikese lõa otsas ning nende edu kohaliku elu
kujundamisel on suures sõltuvuses sellest, kuidas saadakse otseselt
läbi keskvalitsusega. „Omadele omavalitsejatele“ ikka leidub
mõni ekstra raha enne riigieelarve vastu võtmist ning paljud asjad
hakkavad positiivses suunas liikuma peale „oma ministri“
külaskäiku. Usun, et selline suur sõltuvussuhe keskvalitsuse ja
omavalitsuste vahel pole siiski kõige mõistlikum. Sellega kaasneb
teatud sundparteistumine ning teatud juhtudel ka kohaliku algatuse
kõrvale tõrjumine. Sellist pragmaatilist parteistumist aitaks
kindlasti vähendada omavalitsuste märgatavalt suurem sõltumatus
keskvõimust, seda just finants- ja maaküsimustes. Omavalitsuste
sõltumatust iseloomustaks piisav tulubaas, mis võimaldab elu
korraldamist ilma projektimajanduse ning katuserahata ja piisav
omavalitsusele kuuluv maaressurs, mis võimaldab juhtida omavalitsuse
ruumilist arengut. Omavalitsuse tasandilt vaadates pole probleemiks
parteide puhastumine või ebaeetilisus, probleemiks on omavalitsuste
liigne sõltuvus keskvõimust.
Eestis puudub
väga selgelt väljatöötatud ja toimiv regionaalpoliitika.
Regionaalprogrammid regionaalpoliitika rahastamiseks on suhteliselt
tagasihoidliku mahuga ning seadused (sealhulgas maksuseadused) on
väga universaalsed ja regioonide suhtes ühetaolised. Eks põhjused
peitu siin jällegi ideoloogias, mida on Eesti valitsused oma
tegevuse aluseks seadnud ehk siis turuliberalismis. Ideoloogiline
valik pole võimaldanud ellu viia toimivat regionaalpoliitikat.
Siiski on üks esmapilgul asjaga mitte seotud erand. Selleks on meie
omavalitsuste süsteem. Väikesed omavalitsused on olnud viimaste
aastakümnete kõige tõhusam regionaalpoliitiline meede. On ju enam
kui poolte omavalitsuste suurimaks tööandjaks just
omavalitsusaparaat. Seesama väike omavalitsus konkureerib kõrvuti
suurlinnadega ka näiteks eurorahadele ning tihti on olnud selles
tegevuses edukam ühe elaniku kohta kui suurlinn. Selle tulemusel on
kerkinud võimlad, spordikompleksid, hooldekodud, koolimajad,
noortekeskused, lasteaiad ning just sellistesse kohtadesse kuhu
turuliberalism poleks neid lubanud rajada. Kuid nüüd on selle
regionaalmeetme kohal mustad pilved. Turuliberalism ei salli sellist
erandit, vaja on suuremat efektiivsust, kasinust ning struktuurseid
reforme. Omavalitsustele tähendab see täna oma tõmbekeskuste välja
arvutamist ning sellele järgnevat oodatavat valdade sund- või
poolsundliitmist. Hetkel ei ole omavalitsused Eestis kriisis ning
seetõttu puudub vajadus ka kriisireguleerimiseks. Omavalitsuste
liitmine, sellega töökohtade kaotamine ja identiteedi lõhkumine ei
peaks olema tänases olukorras aktuaalne teema.
Omavalitsused
jätkavad Eestis ilmselt ka tulevikus liitumist kui see on mõistlik
ja kui on saavutatud kogukondades ühine arusaam, et see on mõistlik
ning liitumine ei kahjusta piirkonna arengut ja identiteeti. Kogu
protsessi kiirendaks muidugi see, kui väikeste omavalitsuste asemele
rakendaks keskvalitsus mingit efektiivset alternatiivset
regionaalpoliitilist meedet. Sellisel juhul langeks ära vajadus, et
omavalitsust on vaja selleks, et säiliks elu maapiirkondades.
Omavalitsuste
liitumise puhul on alati see lihtsam ja loogilisem kui vaadata liitva
omavalitsuse poolt. Identiteedi seisukohalt on olla lihtsam otsustaja
ja elanik piirkonnas mis on liitev omavalitsus, mis säilitab oma
nime ja vallakeskuse. Kuigi ka siinjuures on erandeid. Erandiks on
linnad, kes liitumise järel muutuksid valdadeks. Mingil põhjusel
Eesti kontekstis vald ei kõla nii uhkelt kui linn ning sellest
kõlaerinevusest võib piisata, et maakonnakeskuse linn ei taha
midagi kuulda liitumisest oma rõngasvalla või teiste valdadega.
Juba otsitakse uudissõnu, et asendada senised omavalitsuste
nimetused universaalsega, mis oleks mingis mõttes neutraalne. Lisan
siis minagi omalt poolt ühe idee, mis ei nivelleeri kõiki
omavalitsusi vaid tõstab mõnda neist esile ja võiks linnarahvale
ehk sobida: kõik liituvad omavalitsused, kus on olemas ühe liituva
poolena linn saavad nimeks suurvald. Suurvalla keskuseks on linn.
Käesoleval
sügisel toimuvad kohalike volikogude valimised. Parteid on ilmselt
aktiivsemad kui kunagi varem, mitmed kodanikealgatused püüavad olla
aktiivsemad kui kunagi varem, kindlasti kerkib üles mitmeid
üksikkandidaate, kes loodavad korrata Indrek Tarandi edu Euroopa
Parlamendi valimistel. Julgen siiski ennustada, et sõltumata
valimistulemusest läheb elu Eestimaa omavalitsustes edasi ilma
suuremate muutusteta. Inimressurs kes tahab ja oskab omavalitsustes
elu edendada ja kujundada on meil piiratud ning uue partei või
valimisliidu sildi külge riputamine ei muuda neid inimesi
teistsuguseks. Valdavalt on ka valitsev õigusraamistik ning
valitsuse poliitika sama ning ka siit ei tule tõuget muutusteks. Kui
taheme põhimõtteliselt midagi muuta või uuendada, tuleb alustada
siiski seaduste ja põhimõtete muutmisest, tuleb muuta poliitikat.
Enne seda peame aga küsima endalt, milleks meile muutused ja kas
meil on neid vaja?
Regionaalpoliitika
tasandil muutuste planeerimine tähendaks eelkõike ideoloogia
muutust. Peame aru saama, et turuliberalistlik lähenemine ei olegi
ainuõige ja ainuvõimalik. Peame otsima alternatiive, peame
dogmadest lahti raputama. Vaatama ringi, mis on mujal maailmas edu
toonud ning mis on probleeme tekitanud. Kui turuliberalism on meid
viinud ühte suuremasse majanduskriisi, loonud tohutu ebavõrdsuse ja
ülisuure töötuse, siis ei saa see olla kõige õigeim tee oma asju
korraldada. Omavalitsused ei vaja struktuurseid reforme, et rohkem
kärpida ja kokku hoida. Inimesed omavalitsustes vajavad valitsuse
tuge ning rohkem õigust oma asju ise otsustada. Inimestele on vaja
töökohti ning meeldivat ja mugavat elukeskkonda ja seda ka 200 km
Tallinnast eemal.
Samal teemal: Sirp
1.8.13
Vananemine ja tootlikkus
Andres Arrak on mures Euroopa
pensionisüsteemi jätkusuutlikkuse pärast (Lastetu
ühiskond pensione ei maksa (Õhtuleht, 31.07.2013)), kuid mulle
tundub, et see koer haugub pidevalt vale puu all. Kas tõesti on
paanikaks põhjust ja kas tõesti ootab tulevasi pensionäre murelik
ja masendav vanaduspõlv? Tundub, et senise ideoloogiaga ja süsteemi
muutmata võib see tõesti nii juhtuda. Kuid kas haiguse ravi saab
teostada tuginedes valele diagnoosile? Ehk teisiti öeldes tuleks
haukuda õige puu all, mille otsas ikkagi kass on.
Püüan
sõber Andrese seisukohti ümber kummutada tema enda toodud
riikidegrupi andmetega, pretendeerimata selles kiirartikliss mingile
teaduslikkusele või eriliselt sügavale uuringule. Kusjuures kasutan
täpselt samu andmebaase ning aegridasid. Samas ei tahaks teha
selliseid meelevaldseid tõlgendusi nagu: „
Kreeklane peabki nagu tumm leilis tööd uhama...“
Üheks
oluliseks probleemiks on siis ülalpeetavate osakaal elanikkonnast,
mis kõigub 2012 aasta andmetel (Age
dependancy ratio
2012 http://data.worldbank.org/indicator/SP.POP.DPND)
56 protsendist Prantsusmaal (Rootsi 55%, Soome, Suurbritannia ja
Belgia 53%) kuni 41 protsendini Poolas (Tšehhis 44%, Ungaris ja
Luksemburgis 46%). Samas pensionisüsteemi või laiemalt sotsiaalsete
tugisüsteemide jätkusuutlikkuse seisukohalt on oluline dünaamika,
mis suunas ja kui kiiresti muutused toimuvad. Sama tabel näitab
valitud riikide lõikes, et alates aastast 2000 kuni 2012 on
ülalpeetavate osakaal kasvanud keskmiselt 1,4%, kõikudes valitud
riikide rühmas -5% kuni 6%-ni. See tähendab, et näiteks Poolas,
Rootsis, Norras on ülalpeetavbaid hoopis suhteliselt vähemaks
jäänud. Ilmselt jätkab ka tulevikus vananeva ühiskonna kontekstis
ülalpeetavate arv kasvamist, kuid seda tasakaalustab teiselt poolt
vähene laste arv, mis vähendab noorte ülalpeetavate arvu. Ehk siis
me peame arvestama, et ülalpeetavate arv kasvab, kuid kasvu tempo
jääb loodetavasti 1-2% piiresse dekaadi jooksul (need numbrid
vajaks muidugi rahvastikuekspertide heakskiitu või ümber
lükkamist).
Nüüd
on tõesti küsimus selles, mille arvelt me siis selle
ülalpidamisvajaduse katame? Andres Arrak toob välja erinevad
probleemi lahenduse variandid ning pakub välja lahendusi:
- nihutada pensioni koormus (ja laiemalt kogu sotsiaalkoormus) solidaarselt ehk avalikult süsteemilt eraalgatuslike süsteemide poole;
- suurendada tööhõive määra ehk töövõimelise elanikkonna (15-74 4luaastat) tööturul laialdasem rakendamine;
- tuua sisse migrandid;
- pikaajalise tööpuuduse kahandamine;
- tõsta pensioniiga;
- suurendada töötundide arvu ja töö tootlikkusest.
Vaatame
nüüd, kas süsteemi tõepoolest ähvardab krahh ja kas muid
lahendusi polegi? Lisaks ühiskonna ülalpeetavatele on olemas ka
ühiskonna aktiivne osa, kes tegeleb ettevõtluse ning muu tegevusega
(näiteks ka avalik sektor ja MTÜ-d). Nüüd ilmselt jõuamegi
„laiskade kreeklaste ja eestlaste“ ning „üliusinate
luksemburglasteni“. Statistikaga võib kõike tõestada aga väga
keerukas on tuua statistiliselt arvutatud tootlikkus näitama
inimeste usinust või laiskust, sest selle tootlikkuse juures on
oluliseks näitajaks hinnatase. Tootlikkus on võrreldav ainult
võrdsetel tingimustel ehk siis võrdsel hinnatasemel (nii kaupade
teenuste kui ka tööjõu hind peab olema võrdne). Seega on
suhteliselt mõttetu võrrelda sakslase, kreeklase, luksemburglase
või eestlase statistilist tootlikkust kui hinnatasemed on erinevad.
See ei näita väga palju inimeste laiskuse või tubliduse kohta.
Oluline on aga ülalpeetavate kontekstis küll tootlikkuse kasv
aastate lõikes.
Kui
meil (laiemalt siis Euroopas) on liigi pool ülalpeetavad, siis
ülalpidajate tootlikuse kasv peab olema vähemalt kaks korda kiirem
kui ülalpeetavate juurdekasv. Sellisel juhul peaks järgi jäänud
ülalpidajad toime tulema ülalpeetavatega. Nagu siis viimased kümme
aastat on näidanud, on ülalpeetavaid juurde tulnud 1,4% ja samal
ajal on tootlikkus kasvanud keskmiselt 20,7%, kasvades erinevates
riikides väga erinevalt: 0,6% Itaalias ja 2,2% Luksemburgis ning
ulatudes 50,7% Poolas ja 58,6%-ni Eestis.
Nagu
näha, on tootlikkuse kasv viimase 12 aasta jooksul olnud 15 korda
kiirem kui ülalpeetavate juurdekasv, mis tähendab seda, et
ühiskonna võimekus oma ülalpeetavaid ülal pidada on kasvanud
mitte kahanenud ning tänu tehnoloogia arengule kasvab see võimekus
ilmselt lähisajandil märgatavalt kiiremini kui on ülalpeetavate
juurdekasv. Lähtudes sellest peaks olema kõige efektiivsem just
pay-as-you-go
pensionisüsteem.
Milles
aga siis probleem? Probleem on selles, et meil on kõrge tööpuudus
ehk ülalpidajaid on vaja ülal pidada ning teiseks probleemiks on
kasvava efektiivsuse tingimustes toimub kapitali akumulatsioon ehk
siis sellest jagu saamiseks on vaja vähenevate ülalpidajate
olukorras pidevalt tõsta efektiiset maksukoormust ja kasvatada
maksusüsteemi progressiivsust (mis kipub muutuma regressiivseks).
Maksukoormuse kasvatamise asemel võib muidugi kasutada ka valitsuse
defitsiitset kulutamist (mis oleks ka õiglasem), kuid see nõuab
valitsuste suveräänset rahapoliitikat, mida euroalal ei ole.
Kokkuvõtteks
siis Arraku ettepanekute krtiitika:
Nihutada
pensioni koormus (ja laiemalt kogu sotsiaalkoormus) solidaarselt ehk
avalikult süsteemilt eraalgatuslike süsteemide poole;
Sellise
ettepaneku tagajärg on ilmselge solidaarsuse vähenemine ehk siis
see põhjustab tuleviukus tohutuid pensionilõhesid. Ma ei usu, et me
sellist tulevikku tahame. Juba tänases kontekstis, kus meil on
kogumispensioni süsteem tasub meenutada rahva pahameelt
pensioniindeksi üle. Ikka ja jälle küsitakse, et miks alla
keskmise palka saav inimene poeab töötama mitu aastat ühe
pensionistaazi aasta eest. Nagu juba eelpool öeldud peaks tegelikult
tagasi minema pay-as-you-go pensionisüsteemi juurde ja
kogumispension võiks olla puhtalt eralõbu, mitte kohustuslik.
Suurendada
tööhõive määra ehk töövõimelise elanikkonna (15-74 4luaastat)
tööturul laialdasem rakendamine ja pikaajalise tööpuuduse
kahandamine;
See
ettepanek on väga õige ja kohane! Paraku on tööpuudus meil kõrge
ja keegi ei taha kuulda juttu töökohtade loomisest. Nagu eelpool
toodud on tööviljakus viimasel 12 aasta jooksul kasvanud 15 korda
kiiremini kui ülalpeetavate arv, mis tähendab, et kõigile ei saagi
tööd jätkuda kui ei toimu suuremat ümberjagamist (maksu tõusu),
tööaja lühendamist või valitsuse defitsiitset kulutamist.
Igatahes selle teemaga tasub tegelda ja siin peitub ka võti heaolu
kasvuks. Samas võimaldab tänane tööhõive määr ikkagi oma
pensionärid ülal pidada. Edusammud hõive valdkonnas aga lubaks
meil kõigil lihtsalt paremini elada.
Tuua sisse migrandid;
Pensionisüsteemi
jätkusuutlikkuse mõttes puudub selle meetme jaoks igasugune
vajadus. Olemasolev tööealine elanikkond jõuab oma pensionärid
ülal pidada ning tänu tootlikuse kasvule jääb seda võimekust
isegi pidevalt üle.
Tõsta
pensioniiga;
See
meede süvendab märgatavalt probleeme tööjõutrurul. Nagu nägime
ei ole probleemiks tööealiste võimekus pensionäre ülal pidada
vaid viimase aja probleemiks on tööpuudus! Miks peaksime seda
probleemi süvendama.
Suurendada
töötundide arvu ja töö tootlikkusest.
Töö
tootlikkuse suurendamine on positiivne eesmärk, kuid hetke olukorras
pole tarvis sellele eesmärgile oluliselt panustada. Konkurents
maailmaturul kannustab selle eesmärgi saavutamist piisavalt. Nagu
nägime on valitud riikides tootlikkus kasvanud viimase 12 aastaga
21%. See on olnud penionisüsteemi kontekstis piisav kasv, et tagada
ülalpeetavate ülalpidamine. Töötundine arvu suurendamine selles
kontekstis on ilmselgelt kohatu. Kasvava tööpuuduse tingimustes
suruda töötundide arvu kasvule süvendab ainult probleeme. Pigem
peaks käituma hoopis vastupidiselt. Tingimustes kus tootlikkuse kasv
ületab oluliselt ülalpeetavate arvu kasvu peaksime pidevalt
vähendama töötundide arvu.
Tabel: Ülalpeetavad ja tootlikkus
Riik | Vanadussõltuvuse määr 2012 | Vanadussõltuvuse määr 2000 | Vanadussõltuvuse kasv 2000-2012 | Tootlikkus h/eur 2000 | Tootlikkus h/eur 2012 | Tootlikkuse kasv % |
Holland | 51 | 47 | 4 | 41,3 | 45,6 | 10,4 |
UK | 53 | 53 | 0 | 34,5 | 39,3 | 13,9 |
Soome | 53 | 49 | 4 | 34,4 | 39,5 | 14,8 |
Taani | 54 | 50 | 4 | 45,3 | 52,7 | 16,3 |
Iirimaa | 50 | 49 | 1 | 39 | 51,3 | 31,5 |
Poola | 41 | 46 | -5 | 6,9 | 10,4 | 50,7 |
Rootsi | 55 | 56 | -1 | 37 | 45 | 21,6 |
Hispaania | 49 | 46 | 3 | 27,3 | 31,3 | 14,7 |
Portugal | 50 | 48 | 2 | 15 | 16,9 | 12,7 |
Norra | 52 | 54 | -2 | 65 | 69,7 | 7,2 |
Tshehhi | 44 | 43 | 1 | 9,3 | 13,3 | 43,0 |
Saksamaa | 52 | 47 | 5 | 37,3 | 42,4 | 13,7 |
EESTI | 50 | 50 | 0 | 7 | 11,1 | 58,6 |
Austia | 49 | 48 | 1 | 33,5 | 39,5 | 17,9 |
Itaalia | 54 | 48 | 6 | 32 | 32,2 | 0,6 |
Belgia | 53 | 53 | 0 | NA | NA | NA |
Ungari | 46 | 47 | -1 | 8,4 | 11,4 | 35,7 |
Lux | 46 | 49 | -3 | 58,7 | 60 | 2,2 |
Prantsusmaa | 56 | 54 | 2 | 40,7 | 45,4 | 11,5 |
Kreeka | 52 | 47 | 5 | 17,6 | 20,3 | 15,3 |
Kokku: | 26,0 | 392,5 | ||||
Keskmine: | 1,4 | 20,7 |
29.7.13
Kustkohast siis raha ikkagi tuleb?
Tänases Äripäeva kolumnis küsib professor Raul Eamets (http://www.ap3.ee/?PublicationId=ae2485de-80ed-4332-a76f-5dfa5bdd9f0a ) kust raha tuleb, kuid selgelt arusaadavat vastust ei andnudki.
Kuidagi jääb mõtleja lugeja jaoks segaseks, millest on siis jutt, kas rahast, rikkusest või koguni palgast. Kõik need on aga vägagi erinevad asjad. Kas tõesti on riigi roll ainult väärtuste ümberjagamine?
Prooviks siis rääkida riigi rollist ja väärtuste loomisest. Tänapäeval on kahtlematult riik üks suuremaid väärtuste loojaid. Juba ammu enam ei ole väärtusteks kott kartuleid ja paar saapaid. Väärtusteks, mida ollakse valmis teiste kaupade vastu vahetama on näiteks teatrielamus, kontserdielamus ja kui soovite siis ka hasartmängu lõbu ning graafiline disain jne. Riik on üks suuremaid hariduse andmise teenuse pakkujaid ehk siis loob haritust kui väärtust. Riik loob turvalisust ja seda nii sise- kui välisjulgeoleku mõttes. Riik loob liikumisvõimalust kui väärtust ning pakub tervishoiuteenust, rääkimata siis veel erinevatest kultuuriväärtustest. Lihtsalt rahana ümberjagatav osa jääb valdavalt kanda siis pensionisüsteemil ja sotsiaaltoetustel, mis ei moodusta siiski valdavat osa valitsuse kogukulutustest. Seega ei saa kuidagi nõus olla professori väitega, et avalik sektor on ainult valdavalt ümberjagaja.
Küsitav on ka väide, et tõelised maksumaksjad asuvad ainult erasektoris. Milleks selline liigitamine: tõelised maksumaksjad versus mittetõelised maksumaksjad. Kas selline maksumaksjate liigitamine omab üldse mingit sisu või tähendust? See tundub sama mõttetu vastandamine kui öelda, et väärtusi ei loo mitte ettevõtjad (kapital) vaid hoopis reaalsed töötajad (kellest enamuse moodustavad palgatöölised) või siis teisest küljest, et väärtusi loovad ainult ettevõtjad. Selline lahterdamine ei paku midagi muud peale vaidlemise lusti.
Nüüd aga tagasi siis põhiküsimuse juurde, et kustkohast tuleb siiski raha. Siin saab ja tohib olla ainult üks vastus- raha tuleb valitsuselt, kellel on õigus läbi oma keskpanga süsteemi emiteerida dollareid või eurosid või zlotte. Kui erasektor hakkab raha tegema on tegemist üldiselt igas riigis taunitava tegevusega ning sellised eraettevõtjad pannakse vangi.
Professor kirjeldas küll osaliselt kuidas toimub lihtsustatult raharinglus, kuid ei vastanud küsimusele kust tuleb raha. Kust tuleb raha on kohane majanduskasvu kontekstis. Nagu teada tähendab majanduskasv eelmise aastaga võrreldes suurema koguse raha eest ostetud kaupu ja teenuseid. Siinjuures tuleb silmas pidada, et isegi maailmamajandusel on võime kasvada??? Panin siia kolm küsimärki, sest Eamets soovitab majanduskasvu saavutamiseks eksportida. Kuhu aga siis maailmamajandus ekspordib, kas Kuule? Seetõttu on makropildis rahatekke uurimise juures mõistlik eksport-import kõrvale jätta ja seda eriti Eesti kontekstis kus eksport ja import ellimineerivad üksteist. Olles väliskaubandusdefitsiidi puhul isegi raha riigist välja viia.
Uurides nüüd lähemalt meie rahasüsteemi avastame, et raha ei tule mitte valitsuse käest (valitsuse tulud-kulud on ju ootuste kohaselt tasakaalus?) vaid tuleb hoopis kuskilt mujalt. Raha tuleb meie suurtööstusest, meie majanduse lipulaevast: pangandustööstusest. Tegemist siis erasektoriga. Sektoriga kus on ühed kõrgemad palgad ja suuremad kasumid kuigi see sektor ei loo küll mingeid materiaalseid väärtusi. Ainuke asi mida see sektor loob on võlg, mille najal siis toimub majanduskasv. Pangandustööstus loob kokkuvõtvalt raha eimilestki ning kogub selle eest veel kopsakat maksu intresside näol ning varjatud müügimaksu näol, mis on umbes 1% käibelt (kaardimakse tasu poodides, mida me oma kaubatshekilt ei näe).
Kokkuvõtteks tahaks öelda, et selleks, et me kõik rikkamaks saaksime, tuleks anda inimestele tööd. Panna töötud tee-ehitusele, elamuehitusele, koolimaju ehitama. Valitsus peaks aga raha tekitamise õiguse enda kätte ning majanduskasv võiks tulla vabalt valitsuse defitsiitse kulutamise arvelt võlg tuleks erasektorilt ära võtta ja majanduskasv ei peaks olema pangalaenu põhine vaid ettevõtjate teenitud tulu põhine.
Kuidagi jääb mõtleja lugeja jaoks segaseks, millest on siis jutt, kas rahast, rikkusest või koguni palgast. Kõik need on aga vägagi erinevad asjad. Kas tõesti on riigi roll ainult väärtuste ümberjagamine?
Prooviks siis rääkida riigi rollist ja väärtuste loomisest. Tänapäeval on kahtlematult riik üks suuremaid väärtuste loojaid. Juba ammu enam ei ole väärtusteks kott kartuleid ja paar saapaid. Väärtusteks, mida ollakse valmis teiste kaupade vastu vahetama on näiteks teatrielamus, kontserdielamus ja kui soovite siis ka hasartmängu lõbu ning graafiline disain jne. Riik on üks suuremaid hariduse andmise teenuse pakkujaid ehk siis loob haritust kui väärtust. Riik loob turvalisust ja seda nii sise- kui välisjulgeoleku mõttes. Riik loob liikumisvõimalust kui väärtust ning pakub tervishoiuteenust, rääkimata siis veel erinevatest kultuuriväärtustest. Lihtsalt rahana ümberjagatav osa jääb valdavalt kanda siis pensionisüsteemil ja sotsiaaltoetustel, mis ei moodusta siiski valdavat osa valitsuse kogukulutustest. Seega ei saa kuidagi nõus olla professori väitega, et avalik sektor on ainult valdavalt ümberjagaja.
Küsitav on ka väide, et tõelised maksumaksjad asuvad ainult erasektoris. Milleks selline liigitamine: tõelised maksumaksjad versus mittetõelised maksumaksjad. Kas selline maksumaksjate liigitamine omab üldse mingit sisu või tähendust? See tundub sama mõttetu vastandamine kui öelda, et väärtusi ei loo mitte ettevõtjad (kapital) vaid hoopis reaalsed töötajad (kellest enamuse moodustavad palgatöölised) või siis teisest küljest, et väärtusi loovad ainult ettevõtjad. Selline lahterdamine ei paku midagi muud peale vaidlemise lusti.
Nüüd aga tagasi siis põhiküsimuse juurde, et kustkohast tuleb siiski raha. Siin saab ja tohib olla ainult üks vastus- raha tuleb valitsuselt, kellel on õigus läbi oma keskpanga süsteemi emiteerida dollareid või eurosid või zlotte. Kui erasektor hakkab raha tegema on tegemist üldiselt igas riigis taunitava tegevusega ning sellised eraettevõtjad pannakse vangi.
Professor kirjeldas küll osaliselt kuidas toimub lihtsustatult raharinglus, kuid ei vastanud küsimusele kust tuleb raha. Kust tuleb raha on kohane majanduskasvu kontekstis. Nagu teada tähendab majanduskasv eelmise aastaga võrreldes suurema koguse raha eest ostetud kaupu ja teenuseid. Siinjuures tuleb silmas pidada, et isegi maailmamajandusel on võime kasvada??? Panin siia kolm küsimärki, sest Eamets soovitab majanduskasvu saavutamiseks eksportida. Kuhu aga siis maailmamajandus ekspordib, kas Kuule? Seetõttu on makropildis rahatekke uurimise juures mõistlik eksport-import kõrvale jätta ja seda eriti Eesti kontekstis kus eksport ja import ellimineerivad üksteist. Olles väliskaubandusdefitsiidi puhul isegi raha riigist välja viia.
Uurides nüüd lähemalt meie rahasüsteemi avastame, et raha ei tule mitte valitsuse käest (valitsuse tulud-kulud on ju ootuste kohaselt tasakaalus?) vaid tuleb hoopis kuskilt mujalt. Raha tuleb meie suurtööstusest, meie majanduse lipulaevast: pangandustööstusest. Tegemist siis erasektoriga. Sektoriga kus on ühed kõrgemad palgad ja suuremad kasumid kuigi see sektor ei loo küll mingeid materiaalseid väärtusi. Ainuke asi mida see sektor loob on võlg, mille najal siis toimub majanduskasv. Pangandustööstus loob kokkuvõtvalt raha eimilestki ning kogub selle eest veel kopsakat maksu intresside näol ning varjatud müügimaksu näol, mis on umbes 1% käibelt (kaardimakse tasu poodides, mida me oma kaubatshekilt ei näe).
Kokkuvõtteks tahaks öelda, et selleks, et me kõik rikkamaks saaksime, tuleks anda inimestele tööd. Panna töötud tee-ehitusele, elamuehitusele, koolimaju ehitama. Valitsus peaks aga raha tekitamise õiguse enda kätte ning majanduskasv võiks tulla vabalt valitsuse defitsiitse kulutamise arvelt võlg tuleks erasektorilt ära võtta ja majanduskasv ei peaks olema pangalaenu põhine vaid ettevõtjate teenitud tulu põhine.
5.6.13
Valitsuse ideoloogilised dogmad piiravad riigi arengut
Eesti on juba paar aastat olnud OECD
liige. Selles kontekstis oleme maailma arenenud riikide peres, samas
meie sotsiaalmajanduslikud näitajad on üpris kesised ning väga
üldistavalt võiksime öelda, et oleme alates aastast 2005 (Ansipi
peaministriks asumise aasta) tammunud paigal. Tõsi küll, meil on
olnud väga kiire kasvu aastad, kuid ka sama kiired languse aastad
ning nüüd oleme jälle alguspunktis tagasi. Kas meil on põhjust
selle üle uhkust tunda? Vist mitte.
Tagasi aga OECD juurde. Juba mitu
aastat on juhtinud see organisatsioon tähelepanu kitsaskohtadele,
mis takistavad meie majanduse arengut ning on pakkunud välja
lahendusi olukorra muutmiseks. Paljud nendest on tavainimese jaoks
täiesti arusaadavad ja mõistlikud samas ei leia nad mingit toetust
valitsuse poolt. Aastast aastasse on kordunud samad rõhuasetused
(nii ka käesoleva aasta mai kuus ilmunud OECD väljaandes
Majanduspoliitika reformid 2013).
Esiteks rõhutatakse vajadust reformida
tööjõuturgu. Suurendada vahendeid aktiivse tööturu meetmetesse,
elukestvasse õppesse ning alandada madalapalgaliste maksukoormust.
Kuna sellised meetmed tähendavad üldiselt suuremaid eelarvekulusid
ning väiksemaid eelarvetulusid siis OECD näitab ära ka tulude
poole katteallikad. Nendeks on keskonnatasude tõstmine,
kinnisvaramaks või ka automaks. Paraku on need olulised sammud
jäänud astumata ning valitsus on jäämas pealtvaatajaks olukorras,
kui on tegelikult vaja jõuliselt sekkuda töötuse probleemi
lahendamisse.
Teiseks tunneb OECD muret meie madala
ekspordipotentsiaali pärast. Tõsi ta on, ka meie ise räägime
sellest, et on vaja minna üle odava tööjõuga alltöövõtu
riigist kõrget lisandväärtust loovaks kõrgtehnoloogilise
tootmisega maaks. Selline arenguhüpe saab olema keerukas ning ei
tule iseenesest. Soovitus on kulutada rohkem raha
teadus-arendustegevusele, tagada kvaliteetne elukestev õpe ning anda
kvaliteetne haridus kõigile noortele, kes on selleks võimelised. Ja
jällegi ei aita siinjuures mitte kulude kärpimine ja väiksemad
kulutused vaid vastupidi, peab rohkem riigieelarvelisi kulutusi
tegema. Meil soovitatakse luua hästitoimiv õppelaenude süsteem
ning näha ette tulumaksuvabastused õppelaenude kustutamiseks.
23.5.13
Kellele esitada arve piirilepingu eest?
Valitsus kiitis tänasel istungil heaks Eesti-Vene riigipiiri lepingu eelnõu ning Narva ja Soome lahe merealade piiritlemise lepingu eelnõu, millega reguleeritakse riigipiiri puudutavaid küsimusi. Valitsuse pressiteenistuse sõnul kiitis valitsus lepingud heaks lähtudes põhiseadusest tulenevast riikliku järjepidevuse põhimõttest.
Kuigi uue piirilepingu saaga on aastakümnete pikkune, sunnib uus sõlmitav piirileping siiski sulge haarama. Hingasin kergendatult, kui Venemaa võttis tagasi oma allkirjad juba meie poolt ratifitseeritud piirilepingult. Selline samm avas Eesti jaoks võimaluse uuesti läbirääkida ühepoolse lepingu tingimuste üle. Ühepoolse seetõttu, et lepingu kohaselt saab Venemaa suure osa põhiseaduse ja Tartu rahu kohase Eestimaa maa-alade omanikuks. Eesti ei saa selle eest vastutasuks mitte midagi. Ei maad ega rahalist kompensatsiooni. Selline kokkulepe on alandav. Veelgi enam, tegemist pole inimtühja asustamata maaga. Kagu-Eestis loovutatud maad on olnud seto rahva põliseks asualaks, nende kodumaaks. Seega pole küsimus ainult riiklikust suveräänsusest või riiklike huvide mittekaitsmisest, vaid küsimus on ka tuhandete Eesti kodanike õigusest olla kaitstud oma riigi poolt. Kõik need Eesti kodanikud, kellel on mingeid sidemeid või varalisi õigusi loovutatud maade osas, tunnevad ennast valitsuse poolt reedetuna ning kaitseta jäetuna.
Tühiseks on muutunud meie põhiseaduse deklaratsioon, et Eesti riigi maa-ala, territoriaalveed ja õhuruum on lahutamatu ja jagamatu tervik. Miks pole valitsus lähtunud põhimõttest, et Eesti loodusvarad (Setomaa metsad ja maavarad) ja loodusressursid on rahvuslik rikkus, mida tuleb kasutada säästlikult. Kas ressursside tasuta loovutamine on säästlik kasutamine? Kuhu on kadunud põhiseaduslik põhimõte, et igaühe omand on puutumatu ja võrdselt kaitstud? Kuidas kaitses valitsus nende setode omandid - talumaad, linnamajad, millele rakendub juba pikemat aega Venemaa seadus ning mille omandiõiguse teostamine on märkimisväärselt piiratud?
Vastus neile küsimustele on ainult üks, valitsus pole toime tulnud oma rahva jaoks õiglase valitsemise ja riiklikke huvisid kaitsva välispoliitikaga. Jääb ainult üks küsimus, kellele tuleb esitada arve piiratud õiguste, õigustest- ja varast ilmajätmise eest?
15.4.13
Teel kuristikku
Eesti Pank on saamas uut nõukogu esimeest. Seekord siis selgelt poliitilist figuuri. Mart Laar on selgelt poliitiline, ühe ideoloogia kandja ning see ei jäta kindlasti jälge jätmata ka Eesti Panga poliitilistele valikutele. Laar on öelnud Postimehele, et ta on kuulunud vaid ühte erakonda ja sellest ta ei loobu. Samuti mäletame Laari kui kadunud Margaret Thatcheri suurepärast õpilast ja järgijat. Need märgid on üpriski hirmuäratavad ja seda just möödaniku kogemust silmas pidades.
Just selline poliitika on viinud euroala kriisi ning ka Thatcheri valitsemisaja tulemused olid üpriski õudsed. Thatcheri poliitika tulemusel kasvas UK senine 3-4%-ne tööpuudus üle 14%, kogu ühiskonna kihistumine kasvas tohutult. Veelgi karmimate tagajärgedega ähvardab ebaõnnestunud mittefunktsionaalne euroala. Juba on kasvanud veebruari seisuga euroala töötus kõigi aegade tipptasemele - 12% ning töötuse kasv jätkub. Majanduskasv on täielikult kängunud. Võlakriisi lahendus ei olnud mitte ESM vaid Euroopa Keskpanga otsus asuda kokku ostma riikide võlakirju. Just keskpanga jõuline sekkumine taastas turgude usalduse ning viis alla intressimäärad.
Euroala vajab täna Euroopa Keskpanga jõulist sekkumist, nõrgemat eurot ning valitsuste defitsiitset kulutamist, et taastada majanduskasv ja tööhõive ning inimeste toimetulek. See nõuab uusi euroala riikide kokkuleppeid ja loobumist neoliberaalsest poliitikast. Euroala võiks vähemalt õppida USA-lt, kuidas vältida fiskaalset kuristikku. Kogu maailm tundis muret aastavahetusel USA majanduse käekäigu üle, kõik kartsid, et USA hakkab tasakaalustama oma eelarvet ning tõstma maksukoormust, viies sellega oma majanduse langusse. Õnneks päris nii ei läinud ja USA valitsus jätkas kulutamist, et hoida majandust toimimas. Euroala poliitikutele aga ei lähe korda rahva ja tervete riikide sammumine kuristikku.
Kas Laari asumine Euroopa Keskpanga ühe liikmespanga nõukogu esimehe kohale annab meile lootust muutusteks? Pigem mitte, sest eeldatavalt kujuneb Eesti Panga poliitikaks: tasakaalus eelarve, senise vigase rahapoliitika kindlustamine, kommertspankade tegevusele veelgi vabamate käte andmine. Sellise poliitika tulemus on aga tööpuudus, majanduse konkurentsivõime langus, tohutu ühiskonna kihistumine ning ebastabiilsuse ja mässumeelsuse kasv ühiskonnas.
Eesti Pank vajab ilmselgelt teistsuguse maailmavaatega juhti aga kahjuks pole midagi sinna parata, koalitsioon on oma valiku teinud.
Just selline poliitika on viinud euroala kriisi ning ka Thatcheri valitsemisaja tulemused olid üpriski õudsed. Thatcheri poliitika tulemusel kasvas UK senine 3-4%-ne tööpuudus üle 14%, kogu ühiskonna kihistumine kasvas tohutult. Veelgi karmimate tagajärgedega ähvardab ebaõnnestunud mittefunktsionaalne euroala. Juba on kasvanud veebruari seisuga euroala töötus kõigi aegade tipptasemele - 12% ning töötuse kasv jätkub. Majanduskasv on täielikult kängunud. Võlakriisi lahendus ei olnud mitte ESM vaid Euroopa Keskpanga otsus asuda kokku ostma riikide võlakirju. Just keskpanga jõuline sekkumine taastas turgude usalduse ning viis alla intressimäärad.
Euroala vajab täna Euroopa Keskpanga jõulist sekkumist, nõrgemat eurot ning valitsuste defitsiitset kulutamist, et taastada majanduskasv ja tööhõive ning inimeste toimetulek. See nõuab uusi euroala riikide kokkuleppeid ja loobumist neoliberaalsest poliitikast. Euroala võiks vähemalt õppida USA-lt, kuidas vältida fiskaalset kuristikku. Kogu maailm tundis muret aastavahetusel USA majanduse käekäigu üle, kõik kartsid, et USA hakkab tasakaalustama oma eelarvet ning tõstma maksukoormust, viies sellega oma majanduse langusse. Õnneks päris nii ei läinud ja USA valitsus jätkas kulutamist, et hoida majandust toimimas. Euroala poliitikutele aga ei lähe korda rahva ja tervete riikide sammumine kuristikku.
Kas Laari asumine Euroopa Keskpanga ühe liikmespanga nõukogu esimehe kohale annab meile lootust muutusteks? Pigem mitte, sest eeldatavalt kujuneb Eesti Panga poliitikaks: tasakaalus eelarve, senise vigase rahapoliitika kindlustamine, kommertspankade tegevusele veelgi vabamate käte andmine. Sellise poliitika tulemus on aga tööpuudus, majanduse konkurentsivõime langus, tohutu ühiskonna kihistumine ning ebastabiilsuse ja mässumeelsuse kasv ühiskonnas.
Eesti Pank vajab ilmselgelt teistsuguse maailmavaatega juhti aga kahjuks pole midagi sinna parata, koalitsioon on oma valiku teinud.
11.2.13
Euroopa Liit vajab suuremat eelarvet
Euroopa Liit on oma tuleva perioodi eelarve heaks kiitnud.
Loetakse kokku võitjaid ja kaotajaid. Eesti oleks justkui võitjate poolel aga
kas suurt pilti arvestades on ikkagi tegemist parima võimaliku eelarvega?
Tundub siiski, et tegemist on stagnatsiooni eelarvega, mis ei paku olulisi
lahenduse Euroopa ees seisvate probleemide lahendamiseks.
Euroopa Liidu ees seisvateks väljakutseteks on
liikmesriikide väga erinev majandusareng, üldine majanduslik seisak ning väga
kõrge tööpuudus, millest tuleneb majanduspotentsiaali raiskamine. Euroalal
lisaprobleemideks on veel võlakriis ning euro tugevnemine, mis muudab euroala
järjest vähem konkurentsivõimeliseks.
Sellises olukorras vajaks Euroopa Liit jõulisi meetmeid
olukorra muutmiseks ja parandamiseks. Kurb on tõdeda, et Euroopa eelarve on
langenud kasinusmeetmeid propageerivate valitsuste lõksu ning on vastu võetud
ilma kasvuta ja väiksem kui eelmise perioodi eelarve. Euroopa vajab praeguses
arenguetapis aga vähemat kolm korda suuremat eelarvet. Ainult nii on võimalik leida
reaalseid lahendusi Euroopa ees seisvatele probleemidele.
Euroopa Liidu eelarve võiks esialgu koosneda 1/3 osas praegu
vastu võetud eelarvest ning 2/3 eelarvekuludest võiks moodustada Euroopa
eelarve tasandusfond, millest tehakse eraldisi liikmesriikide eelarvetele.
Põhimõte võiks olla midagi sarnast Eestis kehtivale omavalitsuste rahastamise
skeemile, kus konkreetse valemi alusel moodustub omavalitsusele eraldatav
tasandusfondi osa suurus. Liikmesriigile eraldatava osa suurus peaks sõltuma
kahest näitajast: liikmesriigi tööpuudus ning SKP ühe elaniku kohta. Tööpuuduse
näitaja võimaldaks eelarvetoetusi ka jõukamatele riikidele ning SKP arvutusel
põhinevat toetust saaksid ainult need riigid, kelle SKP elaniku kohta on alla
Euroopa Liidu keskmise. Selline eelarvetoetuste süsteem on minimaalselt
bürokraatlik, selge, läbipaistev ning arusaadav.
Euroopa Liidu eelarve tasandusfondi osa on kulupõhine ning
eelarvega seatakse ette ümberjagatava raha ülempiirid. Ülempiir otsustatakse
eelarve kokku panemisel ja on poliitiline otsus, mis põhineb Euroopa Liidu
solidaarsuse ja ühtse majandusruumi põhimõtetel. Eelarve tasandusfondi osa
tulud saadakse Euroopa Liidu ühiste võlakirjade müügist ning sellega seoses
peab Euroopa Keskpangale andma õiguse osta piiramatus koguses Euroopa Liidu
võlakirju. Sellega oleks tagatud kontroll võlakirja intresside üle ning Euroopa
Keskpank saaks tegutseda keskpangale kohase funktsiooniga. Kui majanduslik
olukord muutub ning on tekkimas Euroopa Liidu ülekuumenemise oht tuleks
rahastada eelarve tasandusfondi liikmesriikide liikmemaksudest ehk siis
maksutulust.
Selline Euroopa Liidu eelarve võitleks reaalselt
tööpuudusega, võimaldaks vaesemate ja probleemsete riikide poliitikutel
langetada riigi maksukoormust ning viiks Euroopa Liidu majanduse tegelikule
kasvule. Suurendaks solidaarselt inimeste ja riikide toimetulekut ning viiks
euro vahetuskursi jätkusuutlikule tasemele.
8.1.13
Pensionifondide kulud on ülisuured
Mõned ehk mäletavad kahe aasta tagust kriitika lainet, kui
Ungari riigistas erapensionifondid. Turud reageerisid forinti langusega. Ungari
pensionifondide assotsiatsioon kaebas valitsuse otsuse Euroopa inimõiguste
Kohtusse. Kardeti, et selline samm viib Ungari nagu kunagi Argentiina
maksejõuetuks. Tänaseks on olukord märgatavalt muutunud. Juhtunud on hoopis
vastupidine. Täna räägitakse Euroopa staaridest: Ungari ja Poola rahast. Ungari
forint on viimase aastaga kerkinud dollari suhtes 11%. Reitinguagentuur Fitch
on korrigeerinud Ungari väljavaated negatiivselt stabiilseks. Lisaks Ungarile
on ka Hispaania asunud kasutama oma pensionifondide raha riigieelarve kulutuste
teostamiseks. Igal juhul on selline samm mõistlikum finantskriisis, kui minna
abi paluma ESM-ist või IMF-ilt. Hispaania puhul on muidugi ohumärgiks see, et
Hispaania opereerib võõra valuutaga – euroga, mis kasvatab muidugi
maksevõimetuse riski tulevikus.
Eesti kohustuslike pensionifondide kogumaht on ligi 1,5
miljardit eurot ja see on paigutatud 23 eri fondi. Fondi halduskuludeks maksame
aastas ligi 30 miljonit eurot ja seda sõltumata sellest kas fondidel läheb
hästi või nende tootlus on negatiivne. Fondihalduse kulud summaarselt on umbes
samas suurusjärgus kui riigieelarve elektriaktsiisi, hasartmängumaksu või
tollimaksu tulud. Riigieelarve kulude poolega võrreldes on fondihalduse kulud
märgatavalt suuremad kui kogu Riigikogu kulu või samas suurusjärgus kui riigi
kulutused kiirabile ja märgatavalt väiksemad kui kõik riiklikud pensionikulud
(kohtunikud, politseinikud, kaitseväelased).
Samal ajal haldab riigikassa ligi 1,6 miljardit eurot (1,3
mld kassareserv ning 0,3 mld stabiliseerimisreserv) ning halduseks kulub alla 1
miljoni euro. Erasektoris fondide haldamine on üle 30 korra kallim kui
valitsuse poolt sama suure fondi haldamine. Lisaks sellele on riigikassa oma
vahendite haldamisega ka palju paremini kriisi ajal toime tulnud kui
erapensionifondid.
Kõik see sunnib küsima, kas meie kogumispensioni süsteem on
ikka kõige mõistlikum ja jätkusuutlikum. Usun, et rahva raha oleks palju
mõistlikum ja kasulikum hallata riiklikus pensionifondis. Samuti on vajadusel
mõistlik, eriti kriisiaegadel, finantseerida riiklike kulutusi pensionifondi
rahadega. See on üks paindliku finantspoliitika võimalusi euroala ebaõnnestunud
rahasüsteemis. Finantskriisist tingitud euroala majanduskriisi lahendus peitub
aga siiski kardinaalses raha- ja finantspoliitika muutmises.
29.12.12
Peaminister kardab?
Kui ühe vallavanema
mõtted leiavad kajastamist peaministri aastalõpu kõnes on see muidugi esimese
jaoks väga meelitav ning tõeline suursündmus. Võrreldes siis nende kahe inimese
positsiooni ühiskonnas, võiks arvata, et vallavanem jääbki seda sündmust meenutama
kui oma elu kõrghetke. Mingil põhjusel pole see aga nii. Kriipima jäi üks küsimus:
kas mulle meeldib selline peaminister?
Kas mulle meeldib peaminister kes tõstab kõiki
hindu 2%, tõstes käibemaksu?
Kas mulle meeldib
peaminister kes tõstab elektri hinda?
Kas mulle meeldib
peaminister kes on riigi viinud ühte Euroopa suurimasse majanduslangusse?
Kas mulle meeldib
peaminister kes lubas meile eelarvetasakaalu, kuid koostab riigieelarveid
defitsiidiga?
Kas mulle meeldib
peaminister kes lubas meid viia viie rikkama riigi sekka, kuid kelle juhtimise
ajal oleme 70% Euroopa keskmisest langenud tasemele 64% Euroopa keskmisest
rahvuslikust rikkusest elaniku kohta?
Kas mulle meeldib
peaminister kes esitab ebaõigeid või ebatäpseid andmeid ning pole faktide
valikul õiglane ja aus, püüdes moonutada selliselt tegelikkust?
Mulle ei meeldi selline
peaminister ning seetõttu tuleb otsida alternatiive senisele valitsemisele. Ei
ole korrektne kui peaminister maalib oma oponentidest hirmupilte püüdmata
diskuteerida sisulistel teemadel. Sotsiaaldemokraatide jaoks pole maksutõus olnud
mitte kunagi eesmärgiks. Maksud on ikkagi ainult vahendiks teatud poliitikate
elluviimiseks ning eesmärk on olnud alati hoida maksud võimalikult madalal ning
maksustada vähem endaga mitte toimetulevaid inimesi ning rohkem neid, kes on
võimelised maksu maksma.
Ma tahaks näha sellist
peaministrit kes tunneks muret rahva heaolu eest. Keda teeks sügavalt
murelikuks kõrge tööpuudus, inimeste reaalpalkade vähenemine, noorte ja
spetsialistide lahkumine Eestist. Tahaks näha peaministrit kes näeb ka
ettevõtete ja pankade sotsiaalset vastutust ühiskonna ees ning ootaks neilt ka
vastavat panust maksude näol. Meil ei pea nii olema, et toidukaubad ja toasoe
on maksustatud 20% käibemaksuga ning sellest rahast peetakse ülal
infrastruktuuri ja õiguskaitseorganeid, mis tagavad siis pankade ja
suurettevõtete toimimise Eestis. Tahan näha peaministrit kes hoolib lastest
ning nende igakülgsest arengust ning ei sunni lapsevanemaid mõnekümne lisaeuro
eest ette võtma alandavat täiendava vajaduspõhise lastetoetuse anumist omavalitsusest.
Tahan peaministrit, kes peab valdavalt vaesusriskis elavate laste toetamist
ilma liigse bürokraatiata ja alandamiseta loomulikuks ühiskonna kohuseks oma
järelkasvu ees. Ma tahan näha peaministrit, keda teeb murelikuks ühiskonna
kihistumine ning elu järk-järguline välja suremine maapiirkondades.
Eestimaa rahvas ei saa
söönuks riigieelarve tasakaalust või mingist sisemajanduse kogutoodangu
numbrist. Turg ilma valitsuse sekkumiseta ei saa meil lihtsalt rahuldavalt
toimida. Korporatsioonid ja suurpangad ei tohi meie elu dikteerida ja juhtida.
Meremäe vallas 700 eurot teenivate inimeste jaoks (kõrgepalgalised!) jäävad
kättesaamatuks maksuvaba investeerimine ja selliselt kapitali kogumine,
kinnisvara kokkuostmine ning iga paari aasta tagant uue ja uhke linnamaasturi
ostmine. Need inimesed, kellel on sellisteks investeeringuteks võimalus, peavad
siiski rohkem maksma ühiskonna toimimiseks ja tasakaalustatud arenguks. Sellest
lähtuvalt ka vajadus muuta maksusüsteemi selliselt, et me mitte ei kogu maksu
neilt inimestelt kes teenivad 300-700 eurot kuus, vaid suuremas osas neilt
kellel on ettevõtted, majad ja uued autod, neilt kes on ka tegelikult
võimelised maksu maksma.
Rahvas ootab valitsuselt
ja peaministrilt rohkem ausust ja hoolivust. Poliitiliste oponentidega
hirmutamine pole mõistlik valik. Üks lihtne vallakodanik ütles täna,
kommenteerides peaministri aastalõpu intervjuud, et peaminister kardab.
Võib-olla see ongi nii.
Tellimine:
Postitused (Atom)