Eesti majanduspoliitikast

Eesti senine majanduspoliitika

Eestis on suuresti valitsenud alates taasiseseisvumisest kuni 2008.aastani liberaalne majanduspoliitika. Ajaline määratlus on siiski suhteliselt subjektiivne ning poliitika muutus pole toimunud üleöö, kuid on muutunud vastaval muutunud oludele ja kindlasti on oma roll ka sotsiaaldemokraatidel, kes olid murdelisel ajal valitsuses ning hoidsid ka rahandusministri portfelli.

Aga liberaalne majanduspoliitika tähendas seda, et peamine makromajanduslik eesmärk oli kiirendada reaalset konvergentsi läbi kiire majanduskasvu. Oldi kindlad turumehhanismides, mis pidid toimima konvergentsi katalüsaatorina.

Valitsus nägi enda peamise rollina konservatiivse fiskaalpoliitika säilitamist koos selgesõnalise reegliga hoida valitsus­sektori eelarve nominaalselt tasakaalus. Eelarve nominaalse tasakaalu reeglit on Eestis kasutatud alates üleminekuaja algusest ning seda on eelistatud kompleksemale, mis oleks eelarve tasakaalustamine majandustsükli piires.

Valitsuse tahet iseloomustas soov olla rohkem efektiivne vahendaja kui proaktiivne majandus­arengu kavandaja. Majanduskasvu ja konvergentsi peamise mootorina nähti rahvus­vaheliselt konkurentsivõimelist ja dünaamilist ärisektorit. Seetõttu oli keskpika perioodi majandus- ja fiskaalpoliitika eesmärk pakkuda soodsat ettevõtluskeskkonda, mis stimuleeriks töö­hõive suurenemist ja välisinvesteeringute sissevoolu.

Alates 2005.aastast on olnud Vabariigi Valitsuse ja Eesti Panga eesmärk saada Euroopa Majandus- ja Rahaliidu (Economic and Monetary Union, EMU) täisliikmeks niipea kui võimalik, et kiirendada pikaajalist majandus­arengut ja monetaar­stabiilsust. Sellest tulenevalt liitus Eesti vahetult peale liitumist Euroopa Liiduga vahetuskursi­mehhanismiga ERM II (exchange rate mechanism).

Eesti majanduspoliitika üheks nurgakiviks kujunes Eesti valuutakomitee süsteem, mis on opereerinud koos kapitali vaba liikumisega juba alates 1994. aastast.

Valitsuse vähene sekkumine majandusse tähendas ka maksukoormuse alandamist, proportsionaalsed maksusüsteemi, kaudsete maksude osatähtsuse tõstmist ning võimalikult neutraalset maksupoliitikat. Neutraalne maksupoliitika tähendas kõikvõimalike maksuerisuste ja maksusoodustuste pidevat vähendamist. Heaks näiteks on siinjuures meie käibemaksu süsteem, kus järjekindlalt on erisusi kaotatud ja liigutud ühtse maksumäära poole.

Senise majanduspoliitika positiivsed küljed

• Saavutati suhteliselt kiire majanduskasv
• Majandusmudel on olnud suhteliselt lihtne ning majanduse juhtimine pole nõudnud valitsuselt erilist võimekust. Lihtne on olnud kinni pidada ainult teatud printsiipidest ning lasta majandusel ise reguleeruda.
• Maksude administreerimine on olnud lihtne

Senise majanduspoliitika probleemid

• Kiire ühiskonna kihistumine, mis tuleneb suuresti meie maksu- ja eelarvestamise süsteemist, kus püütakse maksusüsteem hoida neutraalsena, ehk taotletakse, et maksusüsteem ei teostaks ümberjagamist, ei piiraks kiiret rikastumist ning et eelarvekulud oleks väiksed, et ei toimuks suuremat ümberjagamist.
• Regionaalsete erinevuste kasv, tuleneb vähesest ressursi ümberjagamisest.
• Majandustsüklite võimendumine. Tasakaalus eelarvepoliitika võimendab otseselt majandustsüklit. Kui on majanduskasv siis võiks seda pidada positiivseks, sest majanduskasv kiireneb veelgi, kuid probleemiks on see, et selline võimendus kasvatab majandust üle majanduse potentsiaalse taseme, mis pole jätkusuutlik ning sellisele majanduskasvule järgneb kindlasti langemine potentsiaalilähedasele tasemele. Kui aga eelarvepoliitika jätkab majandustsüklite võimendamist, siis ka majanduslangus võimendub. Kindlasti on sellise eelarvepoliitika tulemus meie üle 14% majanduslangus. Kui võrrelda meie majanduskasvu ja majanduslangust eurotsooniga, siis näeme, et meil on majandustsüklid võimendatud ning kasvud ja langused isegi kordades suuremad.
• Madalast riigi tulubaasist tingitud hariduse ja sotsiaalteenuste kättesaadavuse vähenemine. Tänagi seisab valitsus raskete otsuste ees, kust ja kellelt kärpida. Riigieelarves on juba täna suur defitsiit, mida kaetakse välisvahendite, reservide ja laenudega. Oleme oma riigi pidamisega jõudnud väga piiri peale. Ilustamata võib välja öelda, et 32 protsendilise maksukoormusega Eesti riik enam pikalt ülal pidada ei saa. 2010 aasta riigieelarve eelnõu tuludest
• Kas Eesti maksusüsteemi muuta, kas on maailma parim? Meie maksusüsteem on lihtne, laia baasiga, madala maksumääraga, proportsionaalne (isegi kohati regresseeruv, kui vaatleme tulumaksu ja käibemaksu koosmõjus). Kuid sellise maksusüsteemi puhul:

• Ei toimi eriti automaatse stabilisaatorina (sellest hiljem)
• Tööjõud kõrgelt maksustatud (eriti kõrge on meil odava tööjõu maksustamine, tulenevalt proportsionaalsest tulumaksusüsteemist ja kõrgest sotsiaalmaksu määrast)
• Ei võimalda toetada (väike-) ettevõtlust ning pole võimalust majanduslangusele reageerida ettevõtlust mõjutavate maksude langetamisega, sest maksumäärad on majanduskasvu ajal alla surutud.

• Riigi koguvälisvõlg (kaasa arvatud erasektor ja pangad) kasvas 2005-2007 kohutava kiirusega: 2005 aasta alguses oli koguvälisvõlg 117 mld, siis see oli juba 2007 aasta lõpuks 271 mld ehk kolme aastaga riigi välisvõlg rohkem kui kahekordistus. Just see oli meie suure majanduskasvu mootor ning valitsus astus sel ajaperioodil väga valesid samme ning vaatas suuresti protsessi kõrvalt ning ei püüdnud kuidagi sekkuda sellise mulli tekkimisse. Valitsus oleks pidanud karmistama koheselt pankade kohustuslike reservide nõuet, oleks pidanud reageerima tulumaksu tõstmisega ning palju suurema riigieelarve ülejäägiga. Selle asemel teostati liberaalset majanduspoliitikat, asuti alandama riigi maksukoormust ning tehti lisaeelarveid ja kulutati võimalikke riigieelarve ülejääke, millega programmeeriti Eesti majandusse üle 10% majanduslangus.

Sotsiaaldemokraadist rahandusminister

Sotsiaaldemokraadist rahandusministril ei olnud tegelikult võimalik oluliselt ja järsult muuta senist majanduspoliitikat, sest kõik otsused tehti valitsuses konsensuse alusel ning alati tuli leida kompromiss. Isiklikult arvan ka, et liiga järsud muutused majanduspoliitikas pole eriti mõistlikud ja tekitavad teisest küljest ebastabiilsust ning ebakindlust.

Valitsuse reaalne tegevus algas keerukalt, pronkssõduri saaga ja aprillimäsu. See programmeeris teatud mõttes ka valitsuse edasist tegevust, kus sotsiaaldemokraatidel oli raske koorem kanda: Pihl pidi aprillis tagama korra, Padar leidma raha kahjude likvideerimiseks ja Palo võitlema tagajärgedega. Sellele järgnes finants- ja majanduskriis. Probleem süvenes läinud sügisel. Valitsusliit reageeris sellele viimase minuti kärbetega, mis tehti ära vahetult enne 2009. aasta eelarve kinnitamist.

Euro kasutusele­võtmiseks peab Eesti täitma EL Maastrichti lepinguga sätestatud konvergentsi­kriteeriumid eelarve puudujäägi (mitte rohkem kui 3% SKPst), riigivõla (mitte rohkem kui 60% SKPst), inflatsiooni ja intressimäärade kohta (lähedased EL kolme madalaima tulemusega riigi keskmisele) ning olema liitunud vahetuskursimehhanismi ERM IIga. Eurotsooniga ühinemine võiks toimuda reaalselt 2011. aastal ning see annab Eestile võimaluse riigi usaldusväärsuse tõstmiseks ning tekitab eelise majanduskriisist võimalikult kiireks väljumiseks. Tahaks loota, et Reformierakonna ja IRL valitsusel jätkub võimekust kinni pidada ülemäärase defitsiidi kriteeriumist (hetkel küll tundub, et 2009.astal seda ei suudeta ning ka Riigikogusse esitatud 2010.aasta eelarve eelnõu on ülepaisutatud).

Euro võimalikult kiire kasutuselevõtmise eesmärgist loobumine ning selle perspektiivi edasilükkumine kaugemasse tulevikku vähendab usaldust Eesti riigi vastu, mille tagajärjel halvenevad oluliselt Eesti võimalused majanduskriisist väljatulekuks.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et sotsiaaldemokraadid olles valitsuses ning hoides rahandusministri portfelli suutsid:

• tagada riigi maksevõime säilimise
• tänu rahvusvahelisele koostöö rahustada finatskriisi
• säilitada kõik eeldused Eurole üleminekuks alates 1.jaanuarist 2011: 2008 valitsussektori eelarvedefitsiit jäi alla 3% ning inflatsioon langeb nõutud tasemele.
• edukalt käivitada uue perioodi eurorahade kasutamise, mis on täna väga suureks abiks majanduslangusest väljumiseks.
• muuta eelarvepoliitilist mõtlemist, tuua välja vastutsüklilise eelarvepoliitika olulisust.
• kiirelt reageerida muutustele majanduses, viies sisse vastavad korrektuurid eelarvetesse.

Uued väljakutsed

Viimased majandusarengud

Majandusprognooside allapoole kärpimised on praeguseks hetkeks peatumas ning positiivseid märke majanduskasvu taastumisest võib näha juba mitmete riikide puhul. Näiteks Saksamaa, Kreeka, Prantsusmaa, Portugali ja Slovakkia majandused aasta teises kvartalis võrreldes esimesega isegi kasvasid.

Statistikaameti esialgsel hinnangul vähenes Eesti majandus 2009. aasta esimesel poolel 15,6%. Kaupade ja teenuste eksport vähenes II kvartalis eelmise aasta sama perioodiga võrreldes püsihindades 11,1%. Sisenõudluse jätkuva kokkutõmbumise tõttu on impordi langus II kvartalis süvenenud, ulatudes -30,9%ni.

Jooksevkonto tasakaalustus aasta alguses ning II kvartalis suurenes ülejääk 4,9%ni SKPst. Jooksevkonto ülejääki pöördumise taga on kaupade ja teenuste bilansi oluline paranemine impordimahtude kiire languse tõttu.

Möödunud aasta lõpus alguse saanud inflatsiooni kiire aeglustumine jätkus käesoleva aasta alguses ning mais pöördus negatiivseks.

Seega oleme sügavas majanduslanguses, kuid silmapiirilt hakkab pilvisus hõrenema ja esimesed päiksekiired paistma. Majanduslangusest väljatulekuks ning uue stabiilse kasvu tagamiseks vajab Eesti uut majanduspoliitikat.

Automaatsed fiskaalsed stabilisaatorid

Automaatsed fiskaalsed stabilisaatorid (AFS) on maksu- ja eelarvepoliitikasse sisse programmeeritud mehhanismid, mis käivituvad ilma valitsuse sekkumata (maksu- ja toetuspoliitikat muutmata) ning töötavad sümmeetriliselt (omavad tsüklit tasandavat mõju nii languse kui tõusu perioodidel). AFSid ei tasanda majandustsükleid täielikult, kuid reageerivad muutunud olukorrale kiiresti ning ilma valitsuse või keskpanga sekkumata. ELis on rõhk asetatud AFSide toimimisele ning reguleeriva fiskaalpoliitika meetmeid on pigem erandlik stabilisatsioonivahend. Kuna praegune globaalne majanduskriis on erandlik, siis rakendavad pea kõik riigid AFSidele lisaks ka muid nõudlust stimuleerivaid ning sedakaudu tööpuudust leevendavaid ühekordseid meetmeid. Eestil on tänu liberaalsele majanduspoliitikale AFS mõju peaaegu olematu. Selleks, et AFS hakkaks ka meil toimima, tuleb muuta maksu- ja eelarvepoliitikat.

Reguleeriv fiskaalpoliitika

Reguleeriva fiskaalpoliitika meetmed tähendavad majanduskonjunktuurist sõltuvaid muudatusi riigieelarves ja maksupoliitikas, et suunata kogunõudlust potentsiaalse kogutoodangu taseme suunas. Me peame aktiivsemalt kasutama, eriti oma eelarvepoliitikat, et tasandada majandustsükleid, samuti peame õigeaegselt „mängima“ maksudega. Mitti nii nagu siiamaani, et majanduskasvu ajal langetatakse tulumaksu ning majanduslanguse ajal tõstetakse käibemaksu! Hoopis vastupidiselt peab käituma.

Mis on ettevõtja jaoks oluline?

Kõige tähtsam ei ole ettevõtja jaoks maksupoliitika. Erinevad uuringud annavad hoopis umbes sellise oluliste asjade järjestuse:

• Korruptsiooni tase
• Turvalisus
• Tööjõu kvaliteet ja kvantiteet
• Asjaajamise kiirus ja lihtsus
• Infrastruktuur
• Maksuküsimused: stabiilsus, efektiivne määr

Mis tähendab, et riik peab ettevõtluse arendamiseks panustama võitlusse korruptsiooniga, tagama turvalisuse, panustama haridusse, muutma valitsemist efektiivsemaks ja oluliselt parandama infrastruktuuri. Ning on selge, et selle nimel on ettevõtjad valmis ka panustama läbi suurema maksustamise.

Kärpimine

Olen olnud ja olen ka praegu väga ettevaatlik riigieelarve kärpimiste suhtes. Tähendab ju iga 100 miljoni krooni kärpimine riigieelarvest majandusele sama, mis eraettevõtluses läheks pankrotti üks 100 miljonilise käibega ettevõte. Riigieelarvest aga olime me sunnitud kärpima miljardeid! Seega ei saa ma nõus olla nende kriitikutega, kes väitsi, et miks pole eelarvet kohe kärbitud nii palju kui vaja, miks tehti mitu lisaeelarvet. Probleem ongi just selles, et kärpida tuli nii vähe kui võimalik ja nii palju kui vajalik euro kriteeriumi saavutamiseks. Vastasel korral oleks me valitsuse poolt veelgi süvendanud majanduskriisi ja siis ehk me ei räägiks täna 14%-sest majanduslangusest aga näiteks -17%.

Uus tulubaas

Meil ei ole tulevikus valikut, tuleb riigi tulubaasi suurendada ja seda just saabuva majanduse tõusufaasis. Võimalikud valikud:

• Kinnisvaramaks
• Muu varamaks- autod
• Keskkonnatasude suurendamine, ressursimaksud, aktsiisid
• Progresseeruv tulumaks
• Pärandimaksud

Kartulid ja küttepuud

Küttepuude ja kartuliabi on just tüüpilised parempoolse sotsiaalpoliitika viljad. Ehk lahtiseletatult tähendab, see seda, et universaaltoetused kaotame ning läheme üle suunatud toetustele. Eriti usinalt on universaaltoetuste vastu võidelnud reformierakond. Kes kritiseerib igal võimalusel "lennuki pealt raha jagamist" ehk siis universaaltoetusi. Tõsi, universaaltoetustel põhinev sotsiaalpoliitika on ehk veidi kallim aga ühiskonnale mõjub ta oluliselt tervendavamalt.

Mis on siis tulemus, kui loobume universaaltoetustest? See tähendab seda, et:

• keegi peab hakkama otsustama mingi näitaja, taotluse, alusel kellele anda toetust (kott või kaks kartulit, paar halgu küttepuud). Selleks on vaja inimesi, täiendavaid ametnike. Need ametnikud hakkavad otsuseid langetama teatud mõttes subjektiivselt. Kui muud ei saa teha, siis saab ebameeldivat toetuse taotlejat (kes on valest erakonnast või muidu vale nahavärviga) kasvõi kiusata või temaga alandavalt rääkida. Aga mis muidugi toetuse jagaja jaoks oluline on, ta saab ennast tunda tähtsa ja väga suure ülemusena ning selle ametniku ülemus saab teha selle toetusega suurt tsirkust ja mängida head rahva isakest. See tuleb eriti teravalt välja valimiste eel.
• abi taotleja peab iga kord maha suruma oma inimväärikuse, inimliku uhkuse ning ilmuma suure ülemuse ette paber toetuse avaldusega näpus. See on väga ebainimlik ning inimväärikust alandav. Lisaks sellele näiteks lastetoetuste puhul on alati oht, et seda taotlejat või perekonda hakatakse kaaskodanike poolt mõnitama, halvaks, viletsaks ja saamatuks pidama.
• Abi taotlejad langevad vaesuslõksu. See tähendab seda, et neil on keerukas oma abi taotleja seisust välja tulla, sest kui nad hakkavad natuke rohkem teenima, kaotavad nad õiguse abi taotleda ning nende elatustase langeb. Näide: oletame, et on meil kehtestatud vajaduse põhine lapsetoetus, ehk toetust makstakse vanemale 600 krooni kuus, kui tema sissetulek on alla 4000 krooni kuus. Kui see lapsevanem hakkab teenima 4001 krooni kaotab ta sissetulekutes 599 krooni. Ning tal pole mingit motivatsiooni oma sissetulekuid suurendada, sest piiripeal olles tagab ainult vähemalt 15% sissetulekute kasv elatustaseme säilimise.

Olen kindlalt universaaltoetuste poolt, sest tahan vähest bürokraatiat, inimväärset ja tasakaalustatud ühiskonda.