Seitsme sammu kaitseks ehk Rothschildi õpilane

Mayer Amschel Rothschild

Üks hilisõhtune ajugümnastika: seitse sammu, tõi kaasa pisikese tormi veeklaasis. Üle 2000 postituse lugeja ning hulgaliselt kommentaare fb-s. Paraku on minuni jõudnud tagasiside üsnagi ühepoolne ning või kokku võtta neoliberaalia all vaevleva eestlase tüüpilise argumendiga: loll oled.
Kuigi minu postitus oli ainult minu isiklik arvamus ning ei ähvarda seetõttu ühtegi "austerlast" isiklikult veel lähiaastatel, tahaks siiski neoliberaalidelt küsida, mis on teie lahendus ilmselgele majanduse tupikteele Euroopas.
Kaks aastat tagasi rääkisin euroala võlakriisi (ainu)võimalikust lahendusteest läbi Euroopa Keskpanga "rahatrüki". Kulutati hulk rahandus- ja peaministrite töötunde, moodustati igasuguseid fonde (ESM), koguti riikidelt, ka Eestilt hulk eurosid kokku, lõpptulemusena rahustas turge ainult Euroopa Keskpanga otsus osta kokku järelturult piiramatus koguses riikide võlakirju. Paraku pole kriis kaugeltki lahenenud. Võlakriisi lahendused, mis on suunatud kärpimisele, on viinud mitmed euroala riigi rahvad üpris meeleheitliku tööpuuduseni. Riikide majandused on languses ja seda pole võimalik pidurdada tasakaalus riigieelarvega. Usun, et euroala jõuab lõpplahenduses selleni, et Keskpangal lubatakse rahastada otse riigieelarveid ning piiratakse lõpuks kommertspankade vabadust luua raha, mis euroala kontekstis on isegi nende monopoolne õigus. Kui sellele mõelda, siis tundub olukord olevat tõsiselt õudne ning riikide valitsused tõsiselt pangandustööstuse kanna all. Kui keegi tahab sellel teemal edasi argumenteerida, siis peab vastama enne ühele lihtsale küsimusele, et kust tuleb juurde uusi eurosid, kuidas raha kogus kasvab ning kelle otsuse alusel raha tekib.
Rahval on tekkinud või tegelikult tekitatud meeletu vastuseis valitsussektorist palka saavate inimeste suhtes ning nende palgatõusu suhtes. Samas on valdav enamus selle valdkonna inimesed need kes loovad tegelikku väärtust: annavad meie lastele ja mitte enam nii lastele haridust, hoolitsevad meie tervise ja turvalisuse eest. Mida annavad aga meie majandusele, laiemalt ühiskonnale finantssektori töötajad. Valdavalt mitte midagi: müüvad õhku, optsioone, futuure ja kasvatavad suurt mulli ning inflatsiooni, mingit reaalselt heaolu loovat toodet või teenust sellest sektorist ei tule. Raharinglust saaks korraldada ka ilma selleta, et maksta finantssektorile teistega võrreldes märgatavalt kõrgemat palka ning finantssektoris ei peaks töötama nii palju inimesi, enamik neist võiks minna "tootvale tööle", meil on ju hulgaliselt puudus 300-400 eurot kuus palka saavaid töötajaid. Ettevõtjad otsivad neid tikutulega taga ja vaatamata meie kõrgele tööpuudusele ei leia ikka endale sobivaid töötajaid. Tegin nüüd natuke pangandussektorile liiga aga tahaks natuke üle võlli keerata, kui hakatakse lahmima ilma igasuguse põhjenduseta, et meie ühiskonna jaoks olulistele inimestele tuleks ka normaalset palka maksta.
Eestis kipume me unustama, et me pole enam ammu üks pisike riigike kinnise turu ja oma valuutaga. Õigemini oma valuutaga, mis nagu tegelikult polegi oma valuuta vaid teise riigi raha, kohandatud nimega kroon. Sellest ajast on justkui aksioomina pähe raiutud, et majanduskasv tuleneb ainult ekspordist. STOPP... kui see on nii ka suuremate koosluste puhul, siis on küsimus selles kuidas saab maailmamajandus tervikuna kasvada?? Ometigi ta kasvab. Kasvab märgatavalt ja suhteliselt kiiresti. Huvitav kuhu see maailmamajandus siis ekspordib, et ta kasvab? Kas kuule? Vastus peitub ikkagi selles, et majanduskasv tuleb ikkagi nõudluse kasvust, sealhulgas olulisel määral just sisemajanduse arvelt. Meie süsteemi juures on kasvu aluseks ettevõtjate ja tarbijate usk tulevikku, millele järgneb siis pankade poolne usu rahastamine ehk majandus kasvab siis võla arvelt, mis loob tegelikult majandusse raha juurde. Seega on majanduskasvuks hea, kui suudame panna inimesi uskuma tulevikku ning kasvatama nõudlust ka läbi suuremate palkade. Siis külmub lahti ka meie oma koduturg, milleks on teatud mõttes ikkagi kogu Euroopa Liit.
Lõpetuseks: "Give me control of a nation's money and I care not who makes the laws." Mayer Amschel Rothschild. Peame võtma raha üle kontrolli tagasi valitsusele. Me ei võta seda pangandustööstuselt läbi riigistamise aga me loome sinna kõrvale valitsuse oma panga, sest Rothschildi panka peab valitsus päästma minema nagunii, kui pangandussektor on mulli piisavalt suureks puhunud ja see lõhkeb. Hispaania just on küsimas raha oma riigi pankade päästmiseks.