21.11.10
Miks pole veel kogu riigile kuuluv vara kindlustatud?
Kuulasin täna Aktuaalses Kaameras arutelu selle üle, et võiks kindlustada kõik Eesti pühakojad ja kasutada selleks riigieelarvelisi vahendeid läbi pühakodade programmi. Mul pole midagi idee vastu kindlustada pühakodasid, pigem toetan seda.
Probleem on hoopis mujal. Küsimus on selles, kuivõrd mõtekas on osta üldse kindlustust riigi ja omavalitsuste poolt oma vara kindlustamist. Olen selle poolt, et riigi ja omavalitsuste vara peab kindlustama, kuid tegema seda seaduse alusel, mitte läbi kindlustusfirmade.
Selle probleemi piltlikustamiseks sobivad pühakojad päris hästi. Kui valitsus soovib kindlustada kõik Eesti pühakojad, siis ilmselt kõige odavam variant on kindlustada kõik hooned ühe lepinguga. Selleks, et kindlustuspreemiat välja arvutada lähtub kindlustusfirma riskidest ehk kindlustusfirma jaoks on riskiks tõenäoline kindlustusjuhtumite saabumise tõenäosus. Ehk võiks siis vaadelda, kui palju on viimaste aastate keskmisena tekkinud summaarne kahju kõigile Eesti pühakodadele. Sellele peaks lisama veel teatud erakorralise varu ning veel lisaks kindlustusfirma kulu ja kasumimarginali. Ehk 99% tõenäosusega on kogu vara kindlustuspreemia summa oluliselt suurem, kui kindlustusperioodi jooksul tekkiv hüvitamist vajav kahju. Kui kindlustusfirma teeks madalama pakkumise siis lõpetaks see firma üpris kiirelt pankrotiga. Kokkuvõttes tähendab see seda, et nii paljude hoonete kindlustaja maksab iga aasta oluliselt rohkem kindlustuspreemiat, kui tal tuleks kahjujuhtumite 100% katmisel ise kulutada. Sama põhimõte kehtib kogu riigi ja omavalitsuste vara suhtes. Selleks, et kogu vara kindlustusfirmades kindlustada on kindlustuspreemiad alati oluliselt suuremad, kui kahjujuhtumite kulu. Sellisest, kogu vara kindlustamisest võidavad ainult kindlustusfirmad ja kaotajaks jääb kindlustaja.
Mis on siis lahendus?
Tuleks lihtsalt vastu võtta seadus riigi ja omavalitsuste vara kindlustamise kohta. Selle seaduse kohaselt loetakse kogu riigile ja omavalitsustele (ja kui vaja siis ka teatud kolmandatele isikutele, näiteks kirikule) kuuluv vara kindlustatuks ning riigieelarves nähakse ette summa kahjujuhtumite puhuks. See oleks riigile oluliselt odavam ning vähendaks oluliselt igasugust paberimäärimist.
Probleem on hoopis mujal. Küsimus on selles, kuivõrd mõtekas on osta üldse kindlustust riigi ja omavalitsuste poolt oma vara kindlustamist. Olen selle poolt, et riigi ja omavalitsuste vara peab kindlustama, kuid tegema seda seaduse alusel, mitte läbi kindlustusfirmade.
Selle probleemi piltlikustamiseks sobivad pühakojad päris hästi. Kui valitsus soovib kindlustada kõik Eesti pühakojad, siis ilmselt kõige odavam variant on kindlustada kõik hooned ühe lepinguga. Selleks, et kindlustuspreemiat välja arvutada lähtub kindlustusfirma riskidest ehk kindlustusfirma jaoks on riskiks tõenäoline kindlustusjuhtumite saabumise tõenäosus. Ehk võiks siis vaadelda, kui palju on viimaste aastate keskmisena tekkinud summaarne kahju kõigile Eesti pühakodadele. Sellele peaks lisama veel teatud erakorralise varu ning veel lisaks kindlustusfirma kulu ja kasumimarginali. Ehk 99% tõenäosusega on kogu vara kindlustuspreemia summa oluliselt suurem, kui kindlustusperioodi jooksul tekkiv hüvitamist vajav kahju. Kui kindlustusfirma teeks madalama pakkumise siis lõpetaks see firma üpris kiirelt pankrotiga. Kokkuvõttes tähendab see seda, et nii paljude hoonete kindlustaja maksab iga aasta oluliselt rohkem kindlustuspreemiat, kui tal tuleks kahjujuhtumite 100% katmisel ise kulutada. Sama põhimõte kehtib kogu riigi ja omavalitsuste vara suhtes. Selleks, et kogu vara kindlustusfirmades kindlustada on kindlustuspreemiad alati oluliselt suuremad, kui kahjujuhtumite kulu. Sellisest, kogu vara kindlustamisest võidavad ainult kindlustusfirmad ja kaotajaks jääb kindlustaja.
Mis on siis lahendus?
Tuleks lihtsalt vastu võtta seadus riigi ja omavalitsuste vara kindlustamise kohta. Selle seaduse kohaselt loetakse kogu riigile ja omavalitsustele (ja kui vaja siis ka teatud kolmandatele isikutele, näiteks kirikule) kuuluv vara kindlustatuks ning riigieelarves nähakse ette summa kahjujuhtumite puhuks. See oleks riigile oluliselt odavam ning vähendaks oluliselt igasugust paberimäärimist.
19.11.10
Peaminister kahtleb sügavalt Soome Statistikaameti usaldusväärsuses
Valitsuse pressikonverents 11.november 2010:
Andrus Ansip:
"Ma lisaksin siia juurde, et mul on täpselt sama teema praegu laua peal, kuna ka mina olen lehest lugenud, et Soomes toiduainete hinnad alanesid pärast seda, kui 2009. a oktoobris otsustati Soomes alandada toiduainetele käibemaksumäära 17 protsendilt 12 protsendile. Ja kusagilt ajakirjandusest on läbi käinud ka protsent, 5,7 protsenti toiduainete hinnad alanesid. No jah, ma julgen selles protsendis sügavalt kahelda, arvestades seda, et augustis toiduainete hinnad tõusid märksa rohkem. Aga kui nüüd võrrelda toiduainete hinna indeksit Eestis praegu ja 2008. aasta alguses, siis vaatamata sellele, et ta on kõikunud vahepeal, on ta praegu täpselt samal tasemel. Kui vaadata toiduainete hinna indeksit Soomes 2008. a alguses, jätta kõrvale see, et vaatamata sellele, et vahepeal toiduainete hinnad tõusid, siis käibemaksumäära alandati, siis nad alanesid, on see hinna indeks ikka täpselt samal tasemel, kus ta oli 2008. aasta alguses. "
Tõesti ei oska öelda, mis andmed on meie peaministri laua peal, igatahes ei ole need pärit Soome statistikaametist (http://www.stat.fi ). Nimelt pakub Soome Statistikaamet toidukaupade hinnavõrdlust 2005 aasta baasil (hinnaindeks 100) ning 2009.aasta esimesel poolel oli toidukaupade hinnaindeks 114,55-118,59. Peale maksulangetust langes hinnaindeks 108,21-le. Augustis 2010 oli Soome toidukaupade hinnaindeks 108,77 ehk polnud praktiliselt tõusnud.
Kui võrrelda 2008 alguse hinnaindekseid siis jaanuaris 2008 oli see Eestis 156,19 ning käesoleva aasta oktoobriks oli tõusnud 162,7-le. 6,51 protsendipunktine toidukaupade hinnatõus selle aja jooksul pole praktiliselt sama tase.
Seevastu Soomes oli 2008 jaanuaris toidukaupade hinnaindeks109,56 ja käesoleva aasta oktoobriks tõusnud ainult 111,05-ni, mis teeb tõusuks ainult 1,49 protsendipunkti.
Nagu arvud näitavad, tõi Soome toidukaupade käibemaksu langetus kaasa samas määras
toidukaupade hinnalanguse vaatamata sellele, et meie peaminister selles sügavalt kahtleb.
Andrus Ansip:
"Ma lisaksin siia juurde, et mul on täpselt sama teema praegu laua peal, kuna ka mina olen lehest lugenud, et Soomes toiduainete hinnad alanesid pärast seda, kui 2009. a oktoobris otsustati Soomes alandada toiduainetele käibemaksumäära 17 protsendilt 12 protsendile. Ja kusagilt ajakirjandusest on läbi käinud ka protsent, 5,7 protsenti toiduainete hinnad alanesid. No jah, ma julgen selles protsendis sügavalt kahelda, arvestades seda, et augustis toiduainete hinnad tõusid märksa rohkem. Aga kui nüüd võrrelda toiduainete hinna indeksit Eestis praegu ja 2008. aasta alguses, siis vaatamata sellele, et ta on kõikunud vahepeal, on ta praegu täpselt samal tasemel. Kui vaadata toiduainete hinna indeksit Soomes 2008. a alguses, jätta kõrvale see, et vaatamata sellele, et vahepeal toiduainete hinnad tõusid, siis käibemaksumäära alandati, siis nad alanesid, on see hinna indeks ikka täpselt samal tasemel, kus ta oli 2008. aasta alguses. "
Tõesti ei oska öelda, mis andmed on meie peaministri laua peal, igatahes ei ole need pärit Soome statistikaametist (http://www.stat.fi ). Nimelt pakub Soome Statistikaamet toidukaupade hinnavõrdlust 2005 aasta baasil (hinnaindeks 100) ning 2009.aasta esimesel poolel oli toidukaupade hinnaindeks 114,55-118,59. Peale maksulangetust langes hinnaindeks 108,21-le. Augustis 2010 oli Soome toidukaupade hinnaindeks 108,77 ehk polnud praktiliselt tõusnud.
Kui võrrelda 2008 alguse hinnaindekseid siis jaanuaris 2008 oli see Eestis 156,19 ning käesoleva aasta oktoobriks oli tõusnud 162,7-le. 6,51 protsendipunktine toidukaupade hinnatõus selle aja jooksul pole praktiliselt sama tase.
Seevastu Soomes oli 2008 jaanuaris toidukaupade hinnaindeks109,56 ja käesoleva aasta oktoobriks tõusnud ainult 111,05-ni, mis teeb tõusuks ainult 1,49 protsendipunkti.
Nagu arvud näitavad, tõi Soome toidukaupade käibemaksu langetus kaasa samas määras
toidukaupade hinnalanguse vaatamata sellele, et meie peaminister selles sügavalt kahtleb.
17.11.10
Euroala tuleb ravida inflatsiooniga
Viimasel ajal on räägitud euroala kriisist. Tsiteerides Delfi vahendusel Euroopa Liidu nõukogu president Herman Van Rompuy nädala algul öeldut:
"„Me oleme ellujäämiskriisis,” ütles Van Rompuy oma kõnes Brüsselis mõni tund enne eurotsooni rahandusministrite kohtumist Iiri rahvusringhäälingu RTÉ vahendusel.„Me peame kõik koos tööd tegema, et eurotsoon ellu jääks, sest kui me ellu ei jää, ei jää ellu ka Euroopa Liit,” lisas Euroopa Liidu president. „Ma olen siiski väga kindel, et me saame sellest üle.”"
Millised on siis reaalsed võimalused kriisist väljumiseks. Ega neid väga palju polegi. Ilmselt tuleb kriisi ravida inflatsiooniga. Selleks peab Euroopa Keskpank (EKP) oma rahatrüki masinad täistuuridel tööle panema ja suurendama rahamassi ning laenates selle raha Islandile, Kreekale, Portugalile ja Hispaaniale. Teiselt poolt üles ostma nende riikide odavmüügis oleva majanduse.
Tegelikult minu arust polegi euroalal teistsugust alternatiivi, sest ka euroala on osa globaalsest majandusest, kus siiamaani domineerib ikka veel USA, kes määrab ka mängureeglid ning on viimastel aastatel suurendanud olulisel määral dollari pakkumist. Viimase seitsme aastaga on euro ehk liigagi tugevaks läinud. Kui veel 2002 maksis üks euro ligikaudu ühe dollari, siis nüüd on euro ca 30-40% kallim, sama on võrdlus Hiina jüääniga, kui 2002 aastal sai ühe euro 7 jüääniga siis täna maksab euro juba ligi 10 jüääni. Sellise tugeva valuuta tulemus on see, et euroala majandus ei ole maailmaturul konkurentsivõimeline.
Kui kõik peaks nii minema ning euroala finantssüsteemi ravitakse inflatsiooniga, siis on küsitav Eesti valitsuse pingutus ohjata eelarvedefitsiiti. Sellisel juhul ei ole meie inflatsioonimajanduse võitjate poolel, vaid need, kes läbi elukalliduse tõusu maksavad kinni euro odavnemise hinna, kuid pole kallist eurot enda huvides ära kasutanud.
"„Me oleme ellujäämiskriisis,” ütles Van Rompuy oma kõnes Brüsselis mõni tund enne eurotsooni rahandusministrite kohtumist Iiri rahvusringhäälingu RTÉ vahendusel.„Me peame kõik koos tööd tegema, et eurotsoon ellu jääks, sest kui me ellu ei jää, ei jää ellu ka Euroopa Liit,” lisas Euroopa Liidu president. „Ma olen siiski väga kindel, et me saame sellest üle.”"
Millised on siis reaalsed võimalused kriisist väljumiseks. Ega neid väga palju polegi. Ilmselt tuleb kriisi ravida inflatsiooniga. Selleks peab Euroopa Keskpank (EKP) oma rahatrüki masinad täistuuridel tööle panema ja suurendama rahamassi ning laenates selle raha Islandile, Kreekale, Portugalile ja Hispaaniale. Teiselt poolt üles ostma nende riikide odavmüügis oleva majanduse.
Tegelikult minu arust polegi euroalal teistsugust alternatiivi, sest ka euroala on osa globaalsest majandusest, kus siiamaani domineerib ikka veel USA, kes määrab ka mängureeglid ning on viimastel aastatel suurendanud olulisel määral dollari pakkumist. Viimase seitsme aastaga on euro ehk liigagi tugevaks läinud. Kui veel 2002 maksis üks euro ligikaudu ühe dollari, siis nüüd on euro ca 30-40% kallim, sama on võrdlus Hiina jüääniga, kui 2002 aastal sai ühe euro 7 jüääniga siis täna maksab euro juba ligi 10 jüääni. Sellise tugeva valuuta tulemus on see, et euroala majandus ei ole maailmaturul konkurentsivõimeline.
Kui kõik peaks nii minema ning euroala finantssüsteemi ravitakse inflatsiooniga, siis on küsitav Eesti valitsuse pingutus ohjata eelarvedefitsiiti. Sellisel juhul ei ole meie inflatsioonimajanduse võitjate poolel, vaid need, kes läbi elukalliduse tõusu maksavad kinni euro odavnemise hinna, kuid pole kallist eurot enda huvides ära kasutanud.
16.11.10
Reform ei reformi
Pole midagi kuulda olnud enam riigi raamatupidamise ja finantsarvestuse reformist, mille algatasime kui oli sotsist rahandusminister. Nimelt valitseb riigi ja riigi allasutustes finantsarvestuse paljusus ning rahandusministeeriumil puudub tegelikult online ülevaade riigi rahade kulutamisest. Asi käib tegelikult aruannete alusel, mis liiguvad ju tegelikult hilinemisega. Mis oleks veel loomulikum, kui nii väiksel ja infotehnoloogiliselt arenenud riigil oleks üks ühtne finantsarvestuse süsteem, kus kõik riigi kulud oleks jälgitavad reaalajas ehk teisisõnu toimuks riigi raamatupidamine tsentraalselt ning oleks otseselt seotud riigieelarvega. Samuti toimuks ühtne personaliarvestus, mis oleks suureks sammuks avaliku teenistuse reformimisel.
Selline ühtne finantsarvestus tähendaks ka ühtset palga- ja riigivarade arvestust. Kiiremas korras tuleks lõhkuda ministeeriumide vürstiriigid ning teha kõik tehingud läbipaistvaks, võrreldavaks ja kiirelt analüüsitavaks.
Mäletan seda tohutut inim- ja ajaressurssi mis kulutati selleks et saada ülevaadet avaliku sektori palgasaajatest ja palkadest. Kõik käis esitatud aruannete põhjal ja siis hilisema andmete võrdlemise läbi. Sellega olid hõivatud väga paljud inimesed ja protsess ise oli küllaltki aeganõudev. Ühtsest süsteemist oleks sama aruanne võimalik genereerida paari näpuvajutusega.
Teine tõsine probleem on eelarvestamisega, kus samuti eelarvet koostav rahandusministeerium tegelikult ei näe jooksvalt kõigi kulutuste tervikpilti.
Tänaseks on ehk olukord juba paranenud ja muutunud? Kuna pole sellest avalikult midagi kuulnud, siis kardan, et see reform soikus Reformierakonna juhtimisel samuti.
Selline ühtne finantsarvestus tähendaks ka ühtset palga- ja riigivarade arvestust. Kiiremas korras tuleks lõhkuda ministeeriumide vürstiriigid ning teha kõik tehingud läbipaistvaks, võrreldavaks ja kiirelt analüüsitavaks.
Mäletan seda tohutut inim- ja ajaressurssi mis kulutati selleks et saada ülevaadet avaliku sektori palgasaajatest ja palkadest. Kõik käis esitatud aruannete põhjal ja siis hilisema andmete võrdlemise läbi. Sellega olid hõivatud väga paljud inimesed ja protsess ise oli küllaltki aeganõudev. Ühtsest süsteemist oleks sama aruanne võimalik genereerida paari näpuvajutusega.
Teine tõsine probleem on eelarvestamisega, kus samuti eelarvet koostav rahandusministeerium tegelikult ei näe jooksvalt kõigi kulutuste tervikpilti.
Tänaseks on ehk olukord juba paranenud ja muutunud? Kuna pole sellest avalikult midagi kuulnud, siis kardan, et see reform soikus Reformierakonna juhtimisel samuti.
15.11.10
Mida viib ja mida toob euro?
Tänases EPL-is analüüsib Ivar Raig Eesti euroga ühinemise võitusid ja kaotusi: http://www.epl.ee/artikkel/587327
Siiski tundub, et analüüs on natukene vildakas ning pole päriselt arvestanud juba aastaid Eestis kehtinud valuutakomitee süsteemiga. Nimelt kanduvad Eestisse kõik euroala hädad ja edusammud samamoodi kas euroalas sees olles või olles nagu täna seotud jäigalt euro külge. Seega kõik euroala hädad on meie hädad sõltumata sellest, kas Eesti kuulub euroalasse või mitte. Tõsi, olles euroala liige, siis kaob Eestil ka teoreetiline võimalus iseseisva rahapoliitika teostamiseks. Samas pole sugugi kindel, et valitsus suudaks iseseisvat rahapoliitikat edukamalt ajada, kui euroala valitsused.
Kindlasti on aga selge, mis on euroalaga liitumise plussid. Nendeks on vahetuskursi riski kadumine ning vähemalt teoreetiline osalemine hääleõigusega ühtse euroala rahapoliitika kujundamisel (muidugi juhul, kui Eesti Pangal on selleks piisavalt kompetentsi, et midagi omalt poolt euroala rahapoliitikale lisada). Lisaks sellele muutuvad meie eurolaenud ja reisiraha vahetamine odavamaks ning hinnakujundus läbipaistvamaks ja võrreldavamaks.
Kokkuvõtvalt tahan öelda, et ei tasuks rahvast hirmutada euroala ohtudega, sest kui need probleemid peaksid ilmnema, mõjutavad need Eestit ka väljaspool euroala olles ja võib oletada, et isegi hullemini.
Siiski tundub, et analüüs on natukene vildakas ning pole päriselt arvestanud juba aastaid Eestis kehtinud valuutakomitee süsteemiga. Nimelt kanduvad Eestisse kõik euroala hädad ja edusammud samamoodi kas euroalas sees olles või olles nagu täna seotud jäigalt euro külge. Seega kõik euroala hädad on meie hädad sõltumata sellest, kas Eesti kuulub euroalasse või mitte. Tõsi, olles euroala liige, siis kaob Eestil ka teoreetiline võimalus iseseisva rahapoliitika teostamiseks. Samas pole sugugi kindel, et valitsus suudaks iseseisvat rahapoliitikat edukamalt ajada, kui euroala valitsused.
Kindlasti on aga selge, mis on euroalaga liitumise plussid. Nendeks on vahetuskursi riski kadumine ning vähemalt teoreetiline osalemine hääleõigusega ühtse euroala rahapoliitika kujundamisel (muidugi juhul, kui Eesti Pangal on selleks piisavalt kompetentsi, et midagi omalt poolt euroala rahapoliitikale lisada). Lisaks sellele muutuvad meie eurolaenud ja reisiraha vahetamine odavamaks ning hinnakujundus läbipaistvamaks ja võrreldavamaks.
Kokkuvõtvalt tahan öelda, et ei tasuks rahvast hirmutada euroala ohtudega, sest kui need probleemid peaksid ilmnema, mõjutavad need Eestit ka väljaspool euroala olles ja võib oletada, et isegi hullemini.
14.11.10
Parempoolsed tahavad tööga teenitud laiali jagada?
Kohtan aeg-ajalt huvitavaid arvamused vasakpoolsusest ja selle maailmavaate toetajatest. Vasakpoolsete oponendid keskenduvad tihti mingile ühele aspektile võimendades seda teadlikult üle.Tsiteerin Olav Osolini FB-st:" Nende huvi on ikka olnud teiste inimeste tööga teenitu laialijagamine:)"
Siit aga tõstatub mitmeid küsimusi mis vajaksid vastamist. Esiteks mis on töö ja kuidas sellesse suhtuvad vasakpoolsed. Ja kas vasakpoolsete huvi on ikka tööga teenitu laialijagamine või on hoopis vasakpoolsete huvi töö eest õiglane tasu? Kas see kui ma teenin raha selliselt, et laenan ühe miljoni välja 25% aastaintressiga, kas siis on see aasta jooksul teenitud 250 tuhat rahaühikud tööga teenitud? Ja kui loovharitlane, oma loomingut loob, kas see on töö tegemine? Mulle tundub, et loovharitlane teeb tööd ja tahab selle eest tasu ning kapitalist investeerib ning tahab tööga teenitud omade keskel laiali jagada. Sellest arutelust võibki järeldada, et parempoolsed tahavad tööga saavutatud enda huvides laiali jagada, vasakpoolsed tahavad aga töö eest õiglast tasu.
5.11.10
Elu nagu ameerika mäed:)
Jälle rõõmustavad edetabelite jälgijad: Eesti tõusis neljapäeval avaldatud ÜRO inimarengu aruandes väga kõrge inimarenguga riigiks, paiknedes 169 riigi hulgas 34. kohal. Kuid kas ei oota meid jälle järjekordne edetabelites kukkumine ees. Mäletame ju kõik, kuidas peaminister alati rõõmustas, kui Eesti tõusis riikide konkurentsivõime edetabelis koha võrra. Kahjuks ei kuule me peaministri kommentaare, kui Eesti on konkurentsivõime edetabelis Ansipi juhtimise ajal kukkunud 26. kohalt 35.kohale.
Teadmata täpselt ÜRO inimarengu edetabeli koostamise metoodikat võib siiski oodata, et Eesti ei suuda järgmine aasta säilitada oma 34.positsiooni.
Põhjus on lihtne. Üheks inimarengu edetabeli koha arvutamise komponendiks on riigi koguprodukt. Kuna värskelt avaldatud edetabeli aluseks on 2008 andmed, siis järgmine aasta muutub üks number väga suurel määral negatiivseks, ehk SKP maht langeb 248 mld kroonilt 214 mld kroonile. Ja kuna Eestis oli üks suuremaid majanduslangusi, siis teiste riikide näitajad nii hullult ei kuku, mis omakorda tirib Eesti edetabelis väga kõvasti allapoole. Nii, et ei teagi kas buumimajanduse poputatud edetabelikohta saab väga tõsiselt võtta. Aga eks ta ole hea näitaja oma valijate rõõmustamiseks vahetult enne Riigikogu valimisi.
Ühte see positsiooni muutus näitab kindlasti - ei ole meie majandus stabiilne, vaid tormame kui ameerika mägedes.
Teadmata täpselt ÜRO inimarengu edetabeli koostamise metoodikat võib siiski oodata, et Eesti ei suuda järgmine aasta säilitada oma 34.positsiooni.
Põhjus on lihtne. Üheks inimarengu edetabeli koha arvutamise komponendiks on riigi koguprodukt. Kuna värskelt avaldatud edetabeli aluseks on 2008 andmed, siis järgmine aasta muutub üks number väga suurel määral negatiivseks, ehk SKP maht langeb 248 mld kroonilt 214 mld kroonile. Ja kuna Eestis oli üks suuremaid majanduslangusi, siis teiste riikide näitajad nii hullult ei kuku, mis omakorda tirib Eesti edetabelis väga kõvasti allapoole. Nii, et ei teagi kas buumimajanduse poputatud edetabelikohta saab väga tõsiselt võtta. Aga eks ta ole hea näitaja oma valijate rõõmustamiseks vahetult enne Riigikogu valimisi.
Ühte see positsiooni muutus näitab kindlasti - ei ole meie majandus stabiilne, vaid tormame kui ameerika mägedes.
1.11.10
Jaak Aab tahab 30%-le jõukamale pensinärile kõrgemat pensioni
Keskerakond ja Jaak Aab on välja tulnud rikkaid toetava ettepanekuga: tõsta rikaste inimeste pensioni. Kuidas teisiti saab käsitleda Keskerakonna ettepanekut kaotada sisuliselt pensionide indekseerimine ning säilitada see ainult 30%-l rikkamatel pensionäridel.
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/aab-uks-tooaasta-peab-vorduma-uhe-pensioniaastaga.d?id=34428515
Pensioniseaduse muudatuse ettepanek kannab muidugi teistsugust retoorikat, kuid reaalne sisu tähendab just eelpool nimetatud.
Millest on siis jutt.
Teatavasti koosneb meie pensionisüsteem kolmest sambast. Kolmas sammas on vabatahtlik ning siinjuures riik ei sekku ning kogu süsteem põhineb erakindlustusel.
Teine sammas põhineb riiklikult korraldatud kogumispensionil ning on selge, et II samba pension sõltub tulevikus sinu eelnevast panusest.
Esimene sammas on riiklik pension mis on kõigile pensionäridele ning mis makstakse välja nendest vahenditest, mis riik saab sotsiaalmaksust. Seetõttu tuleb arvestada sellega, et üldjuhul kehtib siin solidaarsuse põhimõte ning põhimõte, et esimese samba pensione ei saa lõputult suurendada vaid üldjuhul saab lihtsalt kogutud sotsiaalmaksu summa piires ümber jagada.
Hetkel kehtib esimeses sambas põhimõte, et 1/3 osas jagatakse vahendid kõigile baasosaks ning 2/3 ulatuses jagatakse vahendid ümber vastavalt pensionikindlustatu aastakoefitsenile ehk lihtsamalt vastavalt sellele, milline on olnud isiku töötasu. Meie tulevane pension on seotud sellega, milline on meie tänane töötasu.
Mida siis tahab teha Keskerakond. Kuna keskerakonna ettepanek puudutab sisuliselt 70% tulevasi pensionäre, siis tegemist ei ole ühele väikesele osale erandi tegemisega vaid juba üldpõhimõttega. Ja see üldpõhimõte ütleb, et üks töötatud aasta annab aastakoefitsendi 1. Ehk siis 70% inimestel ei hakka pension sõltuma sellest kui palju ta teenib vaid sellest, mitu aastat on töötanud. Ja siis jääb see väike erand ehk 30 % inimesi, kes on täna jõukamad ehk saavad üle keskmise palka. Nende osas näeb Keskerakond ette erandit üldisest skeemist. Nemad ei saa pensioni vastavalt töötatud aastatele vaid vastavalt sellele, palju nad täna teenivad. Nende pension hakkab olema kõrgem teiste pensionitest ning kasvab veelgi, kui tänased tulud on suuremad.
Seetõttu ütlen mina kindlalt EI keskerakondlikule rikkaid toetavale pensionisüsteemile!
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/aab-uks-tooaasta-peab-vorduma-uhe-pensioniaastaga.d?id=34428515
Pensioniseaduse muudatuse ettepanek kannab muidugi teistsugust retoorikat, kuid reaalne sisu tähendab just eelpool nimetatud.
Millest on siis jutt.
Teatavasti koosneb meie pensionisüsteem kolmest sambast. Kolmas sammas on vabatahtlik ning siinjuures riik ei sekku ning kogu süsteem põhineb erakindlustusel.
Teine sammas põhineb riiklikult korraldatud kogumispensionil ning on selge, et II samba pension sõltub tulevikus sinu eelnevast panusest.
Esimene sammas on riiklik pension mis on kõigile pensionäridele ning mis makstakse välja nendest vahenditest, mis riik saab sotsiaalmaksust. Seetõttu tuleb arvestada sellega, et üldjuhul kehtib siin solidaarsuse põhimõte ning põhimõte, et esimese samba pensione ei saa lõputult suurendada vaid üldjuhul saab lihtsalt kogutud sotsiaalmaksu summa piires ümber jagada.
Hetkel kehtib esimeses sambas põhimõte, et 1/3 osas jagatakse vahendid kõigile baasosaks ning 2/3 ulatuses jagatakse vahendid ümber vastavalt pensionikindlustatu aastakoefitsenile ehk lihtsamalt vastavalt sellele, milline on olnud isiku töötasu. Meie tulevane pension on seotud sellega, milline on meie tänane töötasu.
Mida siis tahab teha Keskerakond. Kuna keskerakonna ettepanek puudutab sisuliselt 70% tulevasi pensionäre, siis tegemist ei ole ühele väikesele osale erandi tegemisega vaid juba üldpõhimõttega. Ja see üldpõhimõte ütleb, et üks töötatud aasta annab aastakoefitsendi 1. Ehk siis 70% inimestel ei hakka pension sõltuma sellest kui palju ta teenib vaid sellest, mitu aastat on töötanud. Ja siis jääb see väike erand ehk 30 % inimesi, kes on täna jõukamad ehk saavad üle keskmise palka. Nende osas näeb Keskerakond ette erandit üldisest skeemist. Nemad ei saa pensioni vastavalt töötatud aastatele vaid vastavalt sellele, palju nad täna teenivad. Nende pension hakkab olema kõrgem teiste pensionitest ning kasvab veelgi, kui tänased tulud on suuremad.
Seetõttu ütlen mina kindlalt EI keskerakondlikule rikkaid toetavale pensionisüsteemile!
Tellimine:
Postitused (Atom)