Probleem on hoopis mujal. Küsimus on selles, kuivõrd mõtekas on osta üldse kindlustust riigi ja omavalitsuste poolt oma vara kindlustamist. Olen selle poolt, et riigi ja omavalitsuste vara peab kindlustama, kuid tegema seda seaduse alusel, mitte läbi kindlustusfirmade.
Selle probleemi piltlikustamiseks sobivad pühakojad päris hästi. Kui valitsus soovib kindlustada kõik Eesti pühakojad, siis ilmselt kõige odavam variant on kindlustada kõik hooned ühe lepinguga. Selleks, et kindlustuspreemiat välja arvutada lähtub kindlustusfirma riskidest ehk kindlustusfirma jaoks on riskiks tõenäoline kindlustusjuhtumite saabumise tõenäosus. Ehk võiks siis vaadelda, kui palju on viimaste aastate keskmisena tekkinud summaarne kahju kõigile Eesti pühakodadele. Sellele peaks lisama veel teatud erakorralise varu ning veel lisaks kindlustusfirma kulu ja kasumimarginali. Ehk 99% tõenäosusega on kogu vara kindlustuspreemia summa oluliselt suurem, kui kindlustusperioodi jooksul tekkiv hüvitamist vajav kahju. Kui kindlustusfirma teeks madalama pakkumise siis lõpetaks see firma üpris kiirelt pankrotiga. Kokkuvõttes tähendab see seda, et nii paljude hoonete kindlustaja maksab iga aasta oluliselt rohkem kindlustuspreemiat, kui tal tuleks kahjujuhtumite 100% katmisel ise kulutada. Sama põhimõte kehtib kogu riigi ja omavalitsuste vara suhtes. Selleks, et kogu vara kindlustusfirmades kindlustada on kindlustuspreemiad alati oluliselt suuremad, kui kahjujuhtumite kulu. Sellisest, kogu vara kindlustamisest võidavad ainult kindlustusfirmad ja kaotajaks jääb kindlustaja.
Mis on siis lahendus?
Tuleks lihtsalt vastu võtta seadus riigi ja omavalitsuste vara kindlustamise kohta. Selle seaduse kohaselt loetakse kogu riigile ja omavalitsustele (ja kui vaja siis ka teatud kolmandatele isikutele, näiteks kirikule) kuuluv vara kindlustatuks ning riigieelarves nähakse ette summa kahjujuhtumite puhuks. See oleks riigile oluliselt odavam ning vähendaks oluliselt igasugust paberimäärimist.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar