IMF delegatsioon tegi oma viimasest visiidist alljärgnevad esialgsed järeldused.
IMF delegatsioon tõdeb, et:
1. Eesti on edukalt liitumas euroalaga. Kiita saab valitsuse pingutus ülemäärase defitsiidi ohjamisel.
2. Tõdetakse, et Eesti majanduskasvu allikaks on eksport. Samal ajal jääb sisenõudlus nõrgaks, kuna on liiga kõrge tööpuudus, mis taandub aeglaselt. Kuna tööjõu kvalifikatsioon ei vasta vajadustele ning tööjõud on väheliikuv.
3. Lähimas tulevikus on võimalikud positiivsed üllatused. Samas on Eesti majandus väga tihedalt seotud väliskeskkonna ja välispankadega ning nendes toimuda võivad negatiivsed muutused kahjustaksid ka otseselt Eesti majandust.
IMF hinnangul seisab Eesti valitsusel ees kolm väljakutset, et tagada stabiilne majanduskasv:
1. Tagada eelarve tasakaalustamine ning juurutada vastutsükliline eelarvepoliitika.
Viidatakse vajadusele, lasta automaatsetel stabilisaatoritel toimida Maastrichti kriteeriumide piires ehk siis planeeritust suurema languse puhul jätta eelarve kulud samaks ning suurema kasvu korral mitte suurendada kulutusi. Keskpika perioodi fiskaalpoliitiline eesmärk peab olema tasakaalus eelarve. Tasakaalus eelarvepoliitika on saavutatav maksutulude tõusuga ja seda just käibemaksu, keskkonnamaksude ning varamaksude tõusuga ning samal ajal hoides kontrolli all muud kulutused ning tagades kindlasti hariduse ja investeeringute finantseerimise. Eesti vajab vastutsüklilist eelarvepoliitikat ning parima praktika kohast eelarveraamistiku. Tegelikult ei tohiks see olla Eesti jaoks keerukas, kuna omatakse kõrget kärpimise võimekust.
2. Finantseerida majanduse taastumist selliselt, et oleks tagatud jätkusuutlikkus.
Põhjamaade pangad on suhteliselt hästi vastu pidanud ja leevendamas oma laenutingimusi. Liitumine euroga vähendab finantsriske. Lähiaastate finantsala õigusliku raamistiku muudatuste suhtes tuleks olla valvas, et need ei kahjustaks finantssektori toimimist. Kõrge lõimumise tase Põhjamaa pangandusega nõuab siiski edaspidist koostööd kriisireguleerimis mehhanismide edasiarendamiseks.
3. Kasutada mõistlikult kogu riigi potentsiaali ja tagada konkurentsivõime taastamine.
Eelkõike on siinjuures silmas peetud vajadust rakendada aktiivset tööturupoliitikat, hariduspoliitikat ning rahastada vajalikul määral teadus- ja arendustegevust.
Vaata täpsemalt: http://www.imf.org/external/np/ms/2010/121310.htm
9.12.10
Riigieelarve 2011: Reformierakonna juhitud valitsuse eelarvepoliitika on saamatu ja käpardlik
Reformierakonna juhitud valitsuse eelarvepoliitikat kokku võttes võime selle kokku võtta alljärgnevat: buumi ajal kütame majandusele hoogu juurde ning kriisi ajal kärbime ja pidurdame majandust.
Lugesin täna Facebookist Riigikogu rahanduskomisjoni esimehe Taavi Rõivase kriitikat sotside suunas: "2011. aasta eelarve vastu võetud. Tänase arutelu kõige suurem üllatus oli sotside tõsine sõnavõtt eelarvedefitsiidi kiireks kasvatamiseks. Kas me nii vähe siis õpimegi kogu maailmas möllavast riigivõlgade kriisist?"
Reformierakond võiks ikka ka kriisist midagi õppida. Asjadel on alati ka teine külg ja teistsugune vaade kui ainult reformierakondlik. Vastavalt riigieelarve seletuskirjale on 2011.aasta eelarve kohaselt SKP lõhe -6,3%. Mis peaks siis tähendama, et majandus ei kasva nii kiirelt, et see oleks ohtlik ülekuumenemise mõttes, tegelikult on majanduskasv oluliselt allpool oma potentsiaalset taset. Tulenevalt sellest oleks mõistlik majandust elavdada ja riik saab seda teha ainult läbi eelarvedefitsiidi, nii nagu ka tehakse. Reformierakond on planeerinud järgmise aasta defitsiidiks 1,6% SKP-st. Tehniliselt on sellisest stimuleerimisest siiski veel vähe, sest eelarvepositsioon on vastavalt riigieelarve seletuskirjale ja ka eelpool toodud numbritele vastutsükliline. Ehk, kui me oleme 2011 väikeses majanduskasvus, siis eelarvepositsioon pidurdab majanduskasvu.
Mida sotsid väidavad, on see, et reformierakonna poolt pakutud 1,6% defitsiiti ei ole piisav kiiremaks majanduskriisist väljumiseks. Tegelikult arvestades kõike eeltoodut võiks olla defitsiit vabalt 3% SKP-st. Ka sellisel juhul oleksime ühe eesrindlikuma eelarvepoliitikaga riik euroalas.
Mida tähendaks siis näiteks 2,6% defitsiidiga eelarvepositsioon. See oleks tähendanud riigieelarvesse tegelikult täiendavaid vahendeid ligi 3 miljardit krooni. Täiendava 3 miljardi krooni lisamine oleks riigile tagasi toonud maksutuludena, arvestades ka seda, et riigisektor on üldiselt aus maksumaksja, ligi 1 miljardi (kuna meie maksukoormus on 33%). Seda muidugi juhul, kui selle täiendava 3 miljardit krooni riik kulutaks kodumaisesse majandusse: infrastruktuuri, ehitusse, haridusse, toimetulekusse.
Mõelge, mida oleks tähendanud 3 miljardit lisakäivet majandusele. See oleks olnud sama, kui riik oleks loonud 3 miljardise käibega ettevõtte. See oleks toonud olulist leevendust ühele suuremale probleemile: töötusele. Lisaks sellel oleks see suurendanud kodumaist nõudlust ning võimendanud meie majanduskasvu +1,5%. See oleks olnud valitsuse poolne mõistlik vastus tänasele majandusolukorrale, inimeste toimetulekule ja töötusele.
Lugesin täna Facebookist Riigikogu rahanduskomisjoni esimehe Taavi Rõivase kriitikat sotside suunas: "2011. aasta eelarve vastu võetud. Tänase arutelu kõige suurem üllatus oli sotside tõsine sõnavõtt eelarvedefitsiidi kiireks kasvatamiseks. Kas me nii vähe siis õpimegi kogu maailmas möllavast riigivõlgade kriisist?"
Reformierakond võiks ikka ka kriisist midagi õppida. Asjadel on alati ka teine külg ja teistsugune vaade kui ainult reformierakondlik. Vastavalt riigieelarve seletuskirjale on 2011.aasta eelarve kohaselt SKP lõhe -6,3%. Mis peaks siis tähendama, et majandus ei kasva nii kiirelt, et see oleks ohtlik ülekuumenemise mõttes, tegelikult on majanduskasv oluliselt allpool oma potentsiaalset taset. Tulenevalt sellest oleks mõistlik majandust elavdada ja riik saab seda teha ainult läbi eelarvedefitsiidi, nii nagu ka tehakse. Reformierakond on planeerinud järgmise aasta defitsiidiks 1,6% SKP-st. Tehniliselt on sellisest stimuleerimisest siiski veel vähe, sest eelarvepositsioon on vastavalt riigieelarve seletuskirjale ja ka eelpool toodud numbritele vastutsükliline. Ehk, kui me oleme 2011 väikeses majanduskasvus, siis eelarvepositsioon pidurdab majanduskasvu.
Mida sotsid väidavad, on see, et reformierakonna poolt pakutud 1,6% defitsiiti ei ole piisav kiiremaks majanduskriisist väljumiseks. Tegelikult arvestades kõike eeltoodut võiks olla defitsiit vabalt 3% SKP-st. Ka sellisel juhul oleksime ühe eesrindlikuma eelarvepoliitikaga riik euroalas.
Mida tähendaks siis näiteks 2,6% defitsiidiga eelarvepositsioon. See oleks tähendanud riigieelarvesse tegelikult täiendavaid vahendeid ligi 3 miljardit krooni. Täiendava 3 miljardi krooni lisamine oleks riigile tagasi toonud maksutuludena, arvestades ka seda, et riigisektor on üldiselt aus maksumaksja, ligi 1 miljardi (kuna meie maksukoormus on 33%). Seda muidugi juhul, kui selle täiendava 3 miljardit krooni riik kulutaks kodumaisesse majandusse: infrastruktuuri, ehitusse, haridusse, toimetulekusse.
Mõelge, mida oleks tähendanud 3 miljardit lisakäivet majandusele. See oleks olnud sama, kui riik oleks loonud 3 miljardise käibega ettevõtte. See oleks toonud olulist leevendust ühele suuremale probleemile: töötusele. Lisaks sellel oleks see suurendanud kodumaist nõudlust ning võimendanud meie majanduskasvu +1,5%. See oleks olnud valitsuse poolne mõistlik vastus tänasele majandusolukorrale, inimeste toimetulekule ja töötusele.
6.12.10
Eestis raske eraisikul, Lätis raske ettevõtjal
2000-2007 toimus Balti riikides laenuralli. Siiski olid need "rallirajad" natuke erinevad Eestis, Lätis ja Leedus. Kõige tublimad laenajad on olnud Eestis ning Kõige tagasihoidlikumad Leedus. Vaadates eraisikute ja ettevõtete osakaalu kogu laenuportfellis, siis näeme, et Eesti ja Leedu on selles osas samas proportsioonis. Meist oluliselt erinev on Läti, kus põhiliseks laenajaks ei olnud mitte eraisikud vaid ettevõtted. Sellest tulenevalt ka erinevad tagajärjed majandus- ja finatskriisil Balti riikidele.
Finantskriisi ületamine on ilmselt kõige vähemvalulik Leedule. Eesti ja Läti puhul on probleem suurem. Läti puhul on ilmselt tõsistes raskustes ettevõtlussektor ning kuna ettevõtlussektoris on laenud lühiaegsemad, siis majanduslangus pidi seal kaasa tooma tõsiseid probleeme ka pangandusele, kelle välja laenatud raha kadus pankrotistuvate ettevõtete pankrotipesadesse. Nagu teame, nii ka läks ning Läti valitsus pidi kulutama väga suuri summasid, et Läti pangandussektorit päästa. Paremini läheb Lätis inimestel, sest neil pole nii suurt võlakoormust ning neid ei ähvarda isiklikud pankrotid.
Eesti puhul on ettevõtlus ilmselt kõige kergemini pääsemas võlakriisist, sest ettevõtete osakaal laenuportfellis oli Balti riikidest madalaim. Eestis jäävad kõige keerulisemasse olukorda eraisikud. Neil on kõige suurem laenukoormus ning samal ajal rakendas nii eraettevõtlus kui riik majanduse tasakaalustamiseks jõulisi võtteid kärpimiste ja koondamiste teel. Töötus, langenud palgad on põhjused, mis viivad raskesse olukorda just eraisikud. Neile saab täna appi tulla ainult pankade paindlikkus ning kiire majanduskasv, koos palkade ja töökohtade kasvuga.
Vaata lisaks: http://www.imf.org/external/pubs/ft/wp/2010/wp10250.pdf
Finantskriisi ületamine on ilmselt kõige vähemvalulik Leedule. Eesti ja Läti puhul on probleem suurem. Läti puhul on ilmselt tõsistes raskustes ettevõtlussektor ning kuna ettevõtlussektoris on laenud lühiaegsemad, siis majanduslangus pidi seal kaasa tooma tõsiseid probleeme ka pangandusele, kelle välja laenatud raha kadus pankrotistuvate ettevõtete pankrotipesadesse. Nagu teame, nii ka läks ning Läti valitsus pidi kulutama väga suuri summasid, et Läti pangandussektorit päästa. Paremini läheb Lätis inimestel, sest neil pole nii suurt võlakoormust ning neid ei ähvarda isiklikud pankrotid.
Eesti puhul on ettevõtlus ilmselt kõige kergemini pääsemas võlakriisist, sest ettevõtete osakaal laenuportfellis oli Balti riikidest madalaim. Eestis jäävad kõige keerulisemasse olukorda eraisikud. Neil on kõige suurem laenukoormus ning samal ajal rakendas nii eraettevõtlus kui riik majanduse tasakaalustamiseks jõulisi võtteid kärpimiste ja koondamiste teel. Töötus, langenud palgad on põhjused, mis viivad raskesse olukorda just eraisikud. Neile saab täna appi tulla ainult pankade paindlikkus ning kiire majanduskasv, koos palkade ja töökohtade kasvuga.
Vaata lisaks: http://www.imf.org/external/pubs/ft/wp/2010/wp10250.pdf
5.12.10
Globaliseerumise mõju Euroopa Liidu inflatsioonitasemele
Viimase kahe kümnendi jooksul on Lääne-Euroopa turg üha enam lõimunud areneva majandusega riikidega. Selline konkurentsiolukord on mõjutanud inflatsioonitaset Lääne - Euroopas. Ida-Aasia odava tööjõuga riigid - eriti Hiina - on kahandanud inflatsioon Lääne-Euroopa riikides. Suurem integratsioon Türgi ja Kesk-ja Ida-Euroopa riikidega on oluliselt väiksema mõjuga Lääne-Euroopa riikide inflatsioonitasemele.
Ida-Aasia ja endise Varssavi pakti riikide tihedama integratsiooni mõju EL-i inflatsiooni keskkonnale viimasel kümnendil on uuritud mitmetes töödes, sealhulgas Glatzer (2006), Pain (2006), Borio ja Filardo (2007), Wheeler (2008) ja Bugamelli (2010).
Artikli autorid on uurinud ekspordi ja tootjahindade koosmõju riikidele, ühelt poolt Hiina, India, Malaisia, Mehhiko, Filipiinid, Poola, Rumeenia, Slovaki Vabariik, Tai ja Türgi ning teiselt poolt Saksamaa, Prantsusmaa, Itaalia, Rootsi ja Suurbritannia. Uuring kattis ajavahemikku 1995-2008 ja 110 tööstusharu. Uuring näitas, et impordi konkurents madalama palgatasemega riikidest mõjutab tugevalt hinnataset Euroopas. Euroopa tootja hinnad langevad vahel 3,2% kuni 4,8%, kui madalama palgatasemega riikide eksport kasvab 1% võrra.
Peamine empiiriline järeldus on, et kaubavahetusel kiiresti areneva majandusega riikidega oli sügav mõju Euroopa tootjahindadele, kusjuures tulemust mõjutab siiski suures osas Hiina eksport. Täpsemalt, kui Hiina eksport kasvas 1% Euroopa turul siis Euroopa tootjahinnad langesid umbes 5%. Vastupidiselt leiti, et pole erilist seost areneva Euroopa (st, Poola, Rumeenia, Slovaki Vabariik ja Türgi) ekspordi kasvul ja Lääne-Euroopa tootjahindadel, küll aga on teatud mõju Rumeenia ekspordi kasvul. Mis näitab, et tegelikult on Rumeenia ka sisuliselt "madalapalgaline". Rumeenia ekspordi kasv 1% langetas Euroopa turul tootjahindasid umbes 1%.
Käesolev lugu oli refereering Raphael Aueri ja Andreas Fischeri artiklist 5.detsembrist 2010 Globalisation’s impact on inflation in the European Union : http://www.voxeu.org/index.php?q=node/5889
2.12.10
Kas Ungaris rööviti inimesi või pensionifonde?
Rääkides Ungari pensionifondide ümberkantimisest tasuks mõelda ka meie fondikeste tegevuse efektiivsusele.
Ungari puhul ei röövitud veel inimestelt midagi. Ungari erafondiomanikud võivad hetkel ehk ainult väga pahased olla. Minu teada pensionikindlustussüsteemi ei muudeta, ainult muudetakse erakindlustatud isikute pensionitagatise osakaalu seniselt 70-lt 30 le protsendile. Kuna riikliku tagatist erakindlustuse osas muudeti, siis on inimestel mõistlik oma vahendid tuua riiklikku fondi. Tänasel hetkel öelda, et erafondides oleks pensioniraha paremini hoitud on vist päris raske.
Kui tuua võrdlus Eestisse, siis tänu meie liberaalsele kogumispensioni süsteemile on asi olnud üpris ebaefektiivne. Meil on kogu kohustuslik pension erinevalt Ungarist suunatud erafondidesse. Kui meil on vist kuskil 23 (täpset numbrit ei mäleta, igatahes üle 20)pensionifondi, siis 600 000 töötaja vahendite nii mitmes fondis hoidmine on väga kulukas, Jämedalt arvutades (meenutades oma pensionifondi aastast halduskulu) kulutame oma pensioniraha haldamisele aastas 23x30 mln eek. Mis teeb kokku 690 mln krooni. See on väga suur summa ja viib fondides olevate vahendite tootluse vägagi alla ja kriisi ajal miinustesse. Tegelikult kui vahendid oleks riikilus fondis saaks hakkama paari halduriga, kelle peale aastas 20 miljonit kulutades oleks juba kõigi meie fondiomanike võit 670 miljonit krooni.
Jah, erafondidega oleme riske hajutanud aga fondid pole endale mingit vastutust võtnud :(
Ungari puhul ei röövitud veel inimestelt midagi. Ungari erafondiomanikud võivad hetkel ehk ainult väga pahased olla. Minu teada pensionikindlustussüsteemi ei muudeta, ainult muudetakse erakindlustatud isikute pensionitagatise osakaalu seniselt 70-lt 30 le protsendile. Kuna riikliku tagatist erakindlustuse osas muudeti, siis on inimestel mõistlik oma vahendid tuua riiklikku fondi. Tänasel hetkel öelda, et erafondides oleks pensioniraha paremini hoitud on vist päris raske.
Kui tuua võrdlus Eestisse, siis tänu meie liberaalsele kogumispensioni süsteemile on asi olnud üpris ebaefektiivne. Meil on kogu kohustuslik pension erinevalt Ungarist suunatud erafondidesse. Kui meil on vist kuskil 23 (täpset numbrit ei mäleta, igatahes üle 20)pensionifondi, siis 600 000 töötaja vahendite nii mitmes fondis hoidmine on väga kulukas, Jämedalt arvutades (meenutades oma pensionifondi aastast halduskulu) kulutame oma pensioniraha haldamisele aastas 23x30 mln eek. Mis teeb kokku 690 mln krooni. See on väga suur summa ja viib fondides olevate vahendite tootluse vägagi alla ja kriisi ajal miinustesse. Tegelikult kui vahendid oleks riikilus fondis saaks hakkama paari halduriga, kelle peale aastas 20 miljonit kulutades oleks juba kõigi meie fondiomanike võit 670 miljonit krooni.
Jah, erafondidega oleme riske hajutanud aga fondid pole endale mingit vastutust võtnud :(
1.12.10
Laar usub pimesi, et Eestil on läinud väga hästi
Kuulasin huviga tänast Forumi saadet ETVs ja kuidagi stagneerunult mõjus tõepoolest valitsuserakondade esindajate jutt. Mart Laar tegi tohutu probleemi astmelisest tulumaksust ning kinnitas, et ettevõtjad ootavad valitsuselt stabiilsust ja rahvas majanduskasvu ning, et seda kõike on tänane valitsus just pakkunud. Hmm.... kus on siis see stabiilsus ning suur edu. Laari jutt on lihtsalt üks suur demagoogiline mull, mida ei kinnita faktid. Just tänu paremparteide poolt ellu viidavale majanduspoliitikale on Eesti majanduskasv olnud väga ebastabiilne ja tohutult hüplik. Majanduskasvu pole lõppkokkuvõttes praktiliselt olnud. Möödunud aasta lõpuks oli rahvuslik rikkus samal tasemel, kui 2005.aastal, kui Ansip asus valitsuse etteotsa. Kus on majanduskasv?? Riikide konkurentsivõimes oleme hoopis oluliselt kukkunud. Vaata: http://jarvelill.blogspot.com/2010/10/ansipi-juhtimisel-riigi.html
Sellises olukorras kinnitada, et oleme õigel teel ning, et kõik on hästi ja midagi muutma ei pea on väga-väga küüniline. Tegelikult on alternatiiv olemas.
Sellises olukorras kinnitada, et oleme õigel teel ning, et kõik on hästi ja midagi muutma ei pea on väga-väga küüniline. Tegelikult on alternatiiv olemas.
29.11.10
Positiivne eeskuju pangandusest
Eestis on kujunenud kummaline arusaam, et riik ei tohigi rakendada reaalseid regionaalpoliitilisi meetmeid. Reaalsete meetmete all pean silmas näiteks pangandusteenust. Just pangandussektori täielikku privatiseerimist Eestis peetakse väga heaks näiteks. Samas tekib küsimus, kelle jaoks see hea on? Kas keskvalitsuse ja äärealade elanike jaoks või ainult väliskapitali jaoks? Minu arust ainult viimase heaks.
Kui Ühendatud Kuningriigis täidab riigi keskpank - Bank of England (BE) ka riigi pangaoperatsioonide ja rahaliste vahendite hoidja rolli, siis meil millegipärast peavad riigi rahalised vahendid asuma valdavalt välismaisele erakapitalile kuuluvates pankades. Ehk siis riigikassa kontodel SEB-s, Swedbankis, Danske Bank AS Eesti filiaalis või Nordea Bank Finland PLC Eesti filiaalis. Kelle hüvanguks see on? Lisaks sellele, hoiavad avalikusektori asutused, sealhulgas kohalikud omavalitsused oma riigikassast kätte saadud vahendeid jällegi samade kommertspankade kontodel. Ning tasuvad pankade teenus- ja hooldustasusid.
Täna arutatakse Ühendatud Kuningriigis selle üle, kuidas päästa maaelu olukorras, kus rahvusliku posti teenuste kasutajaid jääb järjest vähemaks ning pangad sulgevad maapiirkondades kontoreid. Üheks tõsiseks võimaluseks peetakse Prantsusmaa, Itaalia, Saksamaa ja Uus Meremaa eeskujul luua Royal Maili baasil riigi omanduses olev Postipank. Rahva postipank täidaks siis kahte funktsiooni: osutaks posti- ja pangateenust. Kusjuures eeskujuks tuuakse just Uus Meremaa kogemust.
1990 aastal pidi Uus Meremaa postiasutus tõdema, et nende postitulud on tohutult kokku kuivanud ning sellisena kahjumlikult pole neil enam võimalik jätkata. Samal ajal oli probleemiks, et välismaiste pankade kasumiihalus oli väga kõrge, pankade teenustasud ning muud teenused olid väga kallid ning pidevalt suleti väiksemaid pangakontoreid maapiirkonnas (kas ei tule mitte tuttav etteJ ). 1999.aastal otsustas Uus Meremaa valitsus luua riikliku postipanga (Kiwipank), mille ülesandeks oli posti- ja pangateenuste osutamine. Pank ise asutati 2002 ja tänaseks on selle üle 300 harukontori üle riigi ja Kiwipank on suurima kontorite arvuga pank Uus Meremaal.
Miks me Eestis sel teemal ei aruta, kas pole julgust, tahet või on kommertspankade lobi liiga heal tasemel?
26.11.10
Ungari valitsus otsustas natsionaliseerida pensionifondide vara
Ungari uus parempoolne valitsus paremtsentristliku Fideszi partei juhtimisel on otsustanud alates uuest aastast pensionisüsteemi taasriigistada: http://blogs.wsj.com/new-europe/2010/11/24/hungary-forces-private-pension-fund-members-back-to-state-scheme/
Sellist sammu poleks ehk osanud parempoolselt valitsuselt oodata. Nimelt on Ungaris alates 1997.aastast kehtinud kohustuslik pensionisüsteem, kus inimene sai valida kas on riiklikus pensioniskeemis või erapensioniskeemis.
Kui inimene valis erapensioniskeemi, siis kanti isiku pensionikindlustusmakse osa (9,5% palgalt) erapensionifondi ning tööandja poolt makstav 24% laekus riikliku fondi edasi. Riikliku pensionikindlustuskeemi kohaselt laekusid mõlemad pensionikindlustusmaksed riigile.
Riik omalt poolt kohustus erakindlustusskeemi valinutele tulevikus maksma 70% pensionist.
Tänane parempoolne Ungari valitsus aga on otsustanud sisuliselt erapensionifondid natsionaliseerida. Kohustades inimesi, kes on liitunud kohustusliku erakindlustusega, valima kas jättkavad erakindlustusega. Juhul kui jätkavad erakindlustusega, siis valitsus kindlustab tulevikus ainult 30% pensionist.
Ei oska hetkel Ungari valitsuse sammu hinnata aga kindlasti oli see ootamatu parempoolse valitsuse poolt.
Sellist sammu poleks ehk osanud parempoolselt valitsuselt oodata. Nimelt on Ungaris alates 1997.aastast kehtinud kohustuslik pensionisüsteem, kus inimene sai valida kas on riiklikus pensioniskeemis või erapensioniskeemis.
Kui inimene valis erapensioniskeemi, siis kanti isiku pensionikindlustusmakse osa (9,5% palgalt) erapensionifondi ning tööandja poolt makstav 24% laekus riikliku fondi edasi. Riikliku pensionikindlustuskeemi kohaselt laekusid mõlemad pensionikindlustusmaksed riigile.
Riik omalt poolt kohustus erakindlustusskeemi valinutele tulevikus maksma 70% pensionist.
Tänane parempoolne Ungari valitsus aga on otsustanud sisuliselt erapensionifondid natsionaliseerida. Kohustades inimesi, kes on liitunud kohustusliku erakindlustusega, valima kas jättkavad erakindlustusega. Juhul kui jätkavad erakindlustusega, siis valitsus kindlustab tulevikus ainult 30% pensionist.
Ei oska hetkel Ungari valitsuse sammu hinnata aga kindlasti oli see ootamatu parempoolse valitsuse poolt.
Kes on süüdi?
Viimati tekkis Facebookis päris huvitav diskussioon selle üle, kes on süüdi majanduskriisis. Arvan, et see on teema, millele võib pühendada ühe blogi postituse.
Süüdlaste otsimisel peaksime vaatama, kuidas toimib tänapäeva maailmamajandus. Maailmamajanduse vereringeks on raha. Rahana tegutseb meil juba poolsada aastat krediitraha, mida ei emiteerita ei kulla ega muu käegakatsutava vara alusel. Seda emiteeritakse riikide usalduse alusel ning maailmamajanduses on valuutaks nr 1 ikka veel USD ehk siis Ameerika Ühendriikide usaldusväärsusel põhinev raha.
Majanduse käekäiku ei kujunda mitte niivõrd see, kui head tooted meil on reaalmajanduses, vaid põhiline diktaator on finantsturg. Manipulatsioonid finantsturul võivad reaalmajanduse tooted (autod, pesumasinad, riided) teha ilma nende omadusi muutmata globaalsel turul konkurentsivõimeliseks või mitte konkurentsivõimeliseks. Seega dikteerivad maailmamajanduses toimuvat üldistades riikide valitsused (loomulikult selliste riikide, kellest midagi sõltub, nende hulka Eesti kindlasti otseselt ei kuulu) ja finantsinstitutsioonid: pangad, fondid.
Majandusbuumi olukorras ei tohiks inimesi rumaluses süüdistada. Kui üldse süüdlasi otsida, siis tuleb neid otsida ikkagi nende seast, kes tänapäeva inflatsioonimajanduses kontrollivad rahavoogusid ning elatuvad inflatsioonist. Nendeks on valitsused ja finantsinstitutsioonid. Tavaline kodanik, finantsteenuste tarbija pole milleski süüdi. Sellel tavalisel tarbijal on valida kahe variandi vahel:
1. On konservatiivne ja säästlik, maandada kõik oma riskid, "kindlustada tuleviku" - sellisel juhul on selline kodanik just see, kes kõige rohkem kaotab inflatsioonimajandusest ning on see, kes maksab kinni suuresti kogu majanduskasvu.
2. Püüab teha sama, mida teevad inflatsioonimajanduses riigid ja finantsinstitutsioonid - muudab oma vara kapitaliks, võtab riske, laenab odavat raha lootuses, et inflatsioon, teeb selle tagasimaksmise odavaks. Sellised inimesed, ettevõtjad põhimõtteliselt ei meeldi finantsinstitutsioonidele kuna muutuvad nende konkurentideks ja kui selliseid isikuid tuleb kriitiline kogus hakkab finantspüramiid kokku kukkuma, meil kutsutakse seda mulliks.
Kas me saame viimaseid kutsuda rumalateks? Pigem vastupidi, nende käitumine on ratsionaalne ning ainuke võimalus kuidas inflatsioonimajandusest kasu lõigata. Aga loomulikult on see ohtlik ja riskantne, sest sellel turul toimetavad oluliselt suuremad ja võimsamad jõud, kellele ei meeldi, kui liiga palju tüüpe tuleb nende marjamaale.
Kokkuvõtvalt on tänapäeva majandus inflatsioonimajandusega püramiidskeem ja kui sellel turul tuleb mängijaid liiga palju, või kui mängijad lähevad ahneks (trükivad liiga palju raha või teevad väga suure finantsvõimenduse) kukub see püramiid ajutiselt kokku.
Lõppkokkuvõttes on muidugi küsimus, kas praegusele inflatsioonimajandusele ja krediitrahale on alternatiivi. Mis saab siis, kui USA kaotab oma maailmamajanduse nr 1 positsiooni Hiinale?
Süüdlaste otsimisel peaksime vaatama, kuidas toimib tänapäeva maailmamajandus. Maailmamajanduse vereringeks on raha. Rahana tegutseb meil juba poolsada aastat krediitraha, mida ei emiteerita ei kulla ega muu käegakatsutava vara alusel. Seda emiteeritakse riikide usalduse alusel ning maailmamajanduses on valuutaks nr 1 ikka veel USD ehk siis Ameerika Ühendriikide usaldusväärsusel põhinev raha.
Majanduse käekäiku ei kujunda mitte niivõrd see, kui head tooted meil on reaalmajanduses, vaid põhiline diktaator on finantsturg. Manipulatsioonid finantsturul võivad reaalmajanduse tooted (autod, pesumasinad, riided) teha ilma nende omadusi muutmata globaalsel turul konkurentsivõimeliseks või mitte konkurentsivõimeliseks. Seega dikteerivad maailmamajanduses toimuvat üldistades riikide valitsused (loomulikult selliste riikide, kellest midagi sõltub, nende hulka Eesti kindlasti otseselt ei kuulu) ja finantsinstitutsioonid: pangad, fondid.
Majandusbuumi olukorras ei tohiks inimesi rumaluses süüdistada. Kui üldse süüdlasi otsida, siis tuleb neid otsida ikkagi nende seast, kes tänapäeva inflatsioonimajanduses kontrollivad rahavoogusid ning elatuvad inflatsioonist. Nendeks on valitsused ja finantsinstitutsioonid. Tavaline kodanik, finantsteenuste tarbija pole milleski süüdi. Sellel tavalisel tarbijal on valida kahe variandi vahel:
1. On konservatiivne ja säästlik, maandada kõik oma riskid, "kindlustada tuleviku" - sellisel juhul on selline kodanik just see, kes kõige rohkem kaotab inflatsioonimajandusest ning on see, kes maksab kinni suuresti kogu majanduskasvu.
2. Püüab teha sama, mida teevad inflatsioonimajanduses riigid ja finantsinstitutsioonid - muudab oma vara kapitaliks, võtab riske, laenab odavat raha lootuses, et inflatsioon, teeb selle tagasimaksmise odavaks. Sellised inimesed, ettevõtjad põhimõtteliselt ei meeldi finantsinstitutsioonidele kuna muutuvad nende konkurentideks ja kui selliseid isikuid tuleb kriitiline kogus hakkab finantspüramiid kokku kukkuma, meil kutsutakse seda mulliks.
Kas me saame viimaseid kutsuda rumalateks? Pigem vastupidi, nende käitumine on ratsionaalne ning ainuke võimalus kuidas inflatsioonimajandusest kasu lõigata. Aga loomulikult on see ohtlik ja riskantne, sest sellel turul toimetavad oluliselt suuremad ja võimsamad jõud, kellele ei meeldi, kui liiga palju tüüpe tuleb nende marjamaale.
Kokkuvõtvalt on tänapäeva majandus inflatsioonimajandusega püramiidskeem ja kui sellel turul tuleb mängijaid liiga palju, või kui mängijad lähevad ahneks (trükivad liiga palju raha või teevad väga suure finantsvõimenduse) kukub see püramiid ajutiselt kokku.
Lõppkokkuvõttes on muidugi küsimus, kas praegusele inflatsioonimajandusele ja krediitrahale on alternatiivi. Mis saab siis, kui USA kaotab oma maailmamajanduse nr 1 positsiooni Hiinale?
24.11.10
Meid on petetud, nähtamatu käsi tõrgub?
Täna, kui Iirimaa riigistab suurpangad, USA valitsus sekkub majandusse enneolematute stiimulpakettidega kui Euroopa riigid panevad kokku hiigelsuurt päästepaketti, viib see mõtted parempoolse majanduspoliitika jätkusuutlikkusele.
Adam Smithi õpetuse sümboliks on kujunenud "nähtamatu käsi" ehk vaba turumajandus. Kas vaba turumajandus finantssektoris on ennast õigustanud. Miks peab täna nii suuri summasid selle nähtamatu käe poolt tekitatud turumoonutuste, mullide parandamiseks? Kas neid probleeme oleks olnud suurema riigi poolse sekkumisega ära hoida?
Smith pakkus ju veel ka kõigi kodanike proportsionaalse maksustamise. Kahjuks just need riigid, kus oli proportsionaalne maksustamine (nagu Eesti, Läti) kaotasid oma rahvuslikus rikkuses kriisi tagajärjel kõige rohkem. On see juhus?
Meie parempoolsete suur lemmik Milton Friedmani poolt pakutud monetarism pole ka stabiilsust tootnud. Monetarismi järginud Suurbritannia ja Tšiili osutusid hoopis lubatud stabiilsuse asemel majanduslikult ebastabiilseks. Nii tabas Suurbritanniat 1980ndatel suur tööpuudus ja seda eriti noorte seas, ulatudes 40%-ni. Seda kõike vaatamata sellele, et monetaristid lubasid, et eramajandus on põhiliselt stabiilne ning, et hindade ja palkade paindlikkus tekitavad tugeva isekorrigeerumise. Kas Eesti suur tööpuudus ja seda eriti noorte seas on juhus või Reformierakonna ja IRL poolt realiseeritud majanduspoliitika tulemus?
Kui monetaristid kritiseerisid, et aktiivsuspoliitika teeb rohkem halba kui head ning et, parim poliitika on lihtsalt jätta majandus rahule, siis täna näeme häda sunnil valitsusi astumas just ennenägematult jõulisi samme majandusse sekkumisel. Kus on lubatud stabiilsus? Kas meid on petetud?
Täna peame tõdema, et õigus oli Keynesil: Mida raskemad on ajad, seda halvemini laissez-faire süsteem töötab.
Adam Smithi õpetuse sümboliks on kujunenud "nähtamatu käsi" ehk vaba turumajandus. Kas vaba turumajandus finantssektoris on ennast õigustanud. Miks peab täna nii suuri summasid selle nähtamatu käe poolt tekitatud turumoonutuste, mullide parandamiseks? Kas neid probleeme oleks olnud suurema riigi poolse sekkumisega ära hoida?
Smith pakkus ju veel ka kõigi kodanike proportsionaalse maksustamise. Kahjuks just need riigid, kus oli proportsionaalne maksustamine (nagu Eesti, Läti) kaotasid oma rahvuslikus rikkuses kriisi tagajärjel kõige rohkem. On see juhus?
Meie parempoolsete suur lemmik Milton Friedmani poolt pakutud monetarism pole ka stabiilsust tootnud. Monetarismi järginud Suurbritannia ja Tšiili osutusid hoopis lubatud stabiilsuse asemel majanduslikult ebastabiilseks. Nii tabas Suurbritanniat 1980ndatel suur tööpuudus ja seda eriti noorte seas, ulatudes 40%-ni. Seda kõike vaatamata sellele, et monetaristid lubasid, et eramajandus on põhiliselt stabiilne ning, et hindade ja palkade paindlikkus tekitavad tugeva isekorrigeerumise. Kas Eesti suur tööpuudus ja seda eriti noorte seas on juhus või Reformierakonna ja IRL poolt realiseeritud majanduspoliitika tulemus?
Kui monetaristid kritiseerisid, et aktiivsuspoliitika teeb rohkem halba kui head ning et, parim poliitika on lihtsalt jätta majandus rahule, siis täna näeme häda sunnil valitsusi astumas just ennenägematult jõulisi samme majandusse sekkumisel. Kus on lubatud stabiilsus? Kas meid on petetud?
Täna peame tõdema, et õigus oli Keynesil: Mida raskemad on ajad, seda halvemini laissez-faire süsteem töötab.
Tellimine:
Postitused (Atom)