Täna, kui Iirimaa riigistab suurpangad, USA valitsus sekkub majandusse enneolematute stiimulpakettidega kui Euroopa riigid panevad kokku hiigelsuurt päästepaketti, viib see mõtted parempoolse majanduspoliitika jätkusuutlikkusele.
Adam Smithi õpetuse sümboliks on kujunenud "nähtamatu käsi" ehk vaba turumajandus. Kas vaba turumajandus finantssektoris on ennast õigustanud. Miks peab täna nii suuri summasid selle nähtamatu käe poolt tekitatud turumoonutuste, mullide parandamiseks? Kas neid probleeme oleks olnud suurema riigi poolse sekkumisega ära hoida?
Smith pakkus ju veel ka kõigi kodanike proportsionaalse maksustamise. Kahjuks just need riigid, kus oli proportsionaalne maksustamine (nagu Eesti, Läti) kaotasid oma rahvuslikus rikkuses kriisi tagajärjel kõige rohkem. On see juhus?
Meie parempoolsete suur lemmik Milton Friedmani poolt pakutud monetarism pole ka stabiilsust tootnud. Monetarismi järginud Suurbritannia ja Tšiili osutusid hoopis lubatud stabiilsuse asemel majanduslikult ebastabiilseks. Nii tabas Suurbritanniat 1980ndatel suur tööpuudus ja seda eriti noorte seas, ulatudes 40%-ni. Seda kõike vaatamata sellele, et monetaristid lubasid, et eramajandus on põhiliselt stabiilne ning, et hindade ja palkade paindlikkus tekitavad tugeva isekorrigeerumise. Kas Eesti suur tööpuudus ja seda eriti noorte seas on juhus või Reformierakonna ja IRL poolt realiseeritud majanduspoliitika tulemus?
Kui monetaristid kritiseerisid, et aktiivsuspoliitika teeb rohkem halba kui head ning et, parim poliitika on lihtsalt jätta majandus rahule, siis täna näeme häda sunnil valitsusi astumas just ennenägematult jõulisi samme majandusse sekkumisel. Kus on lubatud stabiilsus? Kas meid on petetud?
Täna peame tõdema, et õigus oli Keynesil: Mida raskemad on ajad, seda halvemini laissez-faire süsteem töötab.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar