Liberaalid kaotavad võimu Iirimaal

Täna, 25.veebruaril toimuvad Iirimaal parlamendi valimised. Kõik eksperdid on arvamusel, et liberaalid kaotavad võimu ning konservatiivid ja sotsiaaldemokraadid on valimiste võitjad.
Milles võiks olla Iirima majandusime, ja majanduspoliitika meile eeskujuks või hoiatavaks eeskujuks? Iirimaad on juhtinud 15 aastat liberaalid ning saavutanud märkimisväärset edu riigi majanduse ülesehitamisel. Aastaid on olnud Iirima madalad maksud ja väga liberaalne majanduspoliitika meie juhtiva partei, Reformierakonna tugevaks eeskujuks.
Majanduskriisi läksime aga kahjuks nii Iirimaa kui ka Eesti ja seda oluliselt sügavamalt kui teised suuremat valitsuse sekkumist harrastavad riigid. Mõlema riigi puhul oli suuresti põhjuseks liig kiire kasv ehk kinnisvaramull ja pangandusbuum. Valitsus ei suutnud õigeaegselt reageerida ja majandusbuumi pidurdada. Tagajärjeks tohutu majanduslangus ja tööpuudus ning kriisist väljumine on väga vaevarikas. Kui võrrelda majanduskasvu muutusi 2007.aasta baasil, siis Eesti majanduslangus on olnud veel oluliselt suurem ja sügavam, kui Iirimaal.
Täna annavad iirlased hinnangu oma poliitikutele. Valitseva partei Fianna Fail (liberaalid) toetus, mis oli veel 2007. aastal 40% lähedal on valimiste päevaks langenud 15%-le, Fine Gael (konservatiivid) toetus on kasvanud 30%-lt 35%ni ning Labour (sotsiaaldemokraatide) toetus on kasvanud 10%-lt 20%-le. See on valija vastus valitsuse ebaõnnestumisele.
Kas Eesti valija leiab, et meie majanduslangusel pole midagi pistmist valitsusega? Kas valija, vaatamata reaalsele kriisile, tahab samamoodi jätkata näeme 6.märtsil.

Vastuseks kommentaarile:
Keeruline on hinnata, kas Eesti valitsus on ikka Iiri valitsusest paremini kriisiga toime tulnud, vaatame näiteks SKP muutust:

Kuidas targalt valida

Selleks, et targalt valida ja nii, et peale valimist ei peaks pettuma, selleks tuleb tunda meie valimissüsteemi. Valimissüsteem on küll juba teatud mõttes ajale jalgu jäänud aga selline ta meil paraku on ning valima minnes peaks teadma, mis juhtub sinu poolt antud häälega.
Kõigepealt peab ütlema, et meie valitsemine on üles ehitatud põhimõttel, et riiki juhitakse parteide kaudu (läbi) ja seda põhimõtet toetab ka valimissüsteem, mis annab eelise valimisnimekirjadele ja nimekirju saavad moodustada ainult parteid. Üksikkandidaadid on seega suhteliselt diskrimineeritud.
Riigikogu kohad jagatakse ära 3 erineval moel, kusjuures üksikandidaadid osalevad ainult niiöelda esimeses voorus, isikumandaatide jagamisel. Isikumandnaadi saamisel ei ole oluline partei nimekiri ega see, kas oled üksikkandidaat. Siin on kõik kandidaadid võrdsed. Mingit rolli ei mängi koht nimekirjas. Vaja on koguda lihtsalt mandaadi jagu hääli, mis on umbes 5000 häält. Viimati jagati nii 10 kohta Riigikogus.
Enamus hääli jagatakse aga ära ringkonnas. Üksikandidaatidel enam asja ei ole ringkonnamandaadi püüdmisel. Siin võistlevad nimekirjad juba meeskonnana. Valituks osutumiseks on vaja koguda nimekirjal ühe või mitme mandaadi jagu hääli ja valituks osutuvad enam hääli saanud kandidaadid, sõltumata nende asendist kandidaatide nimekirjas. Viimati jagati selliselt 65 kohta.
Kolmandana jagatakse üleriigilise nimekirja alusel Riigikokku pääsenud erakondade vahel ära kompensatsioonimandaadid. Ka sellele jagamisele pole asja üksikkandidaatidel. Kusjuures keerukas valem annab rohkem mandaate valimistel parema tulemuse teinud nimekirjadele, võimendab nende valimistulemust. Viimati jagati selliselt 26 Riigikogu kohta.
Tulenevalt valimissüsteemist ei kujuta üksikandidaadid mingit ohtu ei valimissüsteemile ega valimistel parimat tulemust näidanud erakondadele. Vastupidi, kuna üksikandidaadid vähendavad võimalust rohkem mandaate jagada ringkonnas, siis jagatakse lihtsalt rohkem mandaate kompensatsioonimandaadina millega võimendatakse üleriigiliste nimekirjade tähtsust ning tugevdatakse suurerakondade võimu.

Pangad, kes põhjustasid finantsmulli ainult võitsid kriisist

Pangad raporteerivad oma väga headest majandustulemustest: Swedbank 75 mln, SEB 50 mln ja Nordea 25 mln eurot kasumit 2010.aastal. Need tulemused ei tulnud üllatusena, kuigi tavainimese jaoks ehk natuke arusaamatud. Pole küll näinud veel pankade kasumiaruandeid, kuid ma kahtlustan, et seal on väga palju erakorralist tulu. Miks ma nii arvan, aga sellepärast, et eelnevatel aastatel deklareerisid pangad väga viletsaid tulemusi, mis oli tingitud peaasjalikult provisjonidest. Mäletatavasti deklareeris Swedbank 2009.aastal, et jäi 1,1 miljardi krooniga miinusesse. Kes viitsis toona süveneda, millest selline tulemus, siis oli Swedbanki laenukahjum 3,8 mld krooni. Laenukahjum tähendas ju seda, et viivisesse langenud laenud kanti kiiresti kahjumisse. Samas oli ilmselge, et enamus laenusid oli siiski tagatud päris kindlate tagatistega, ning pank ei kaotanud praktiliselt midagi, vaid vastupidi, pangal avanes võimalus lepinguid ümber sõlmida, võtta lepingu muutmise tasu, nõuda lisatagatisi, ning tõsta intressimäärasid. Kõik need sammud aga tõstavad ju ainult panga kasumit. Ja kui nüüd oluliselt kallima eluaseme laenu maksed taastusid, võeti 2010.aastal eelmine aasta provisjoneeritud laen tagasi kui erakorraline tulu.
Võiksime vaadata pankade kasumeid ka kaotatud ettevõtte tulumaksu valguses. Kui meil kehtiks klassikaline ettevõtte tulumaks oma 21%-lise määraga peaksid nimetatud 3 panka tasuma ettevõtte tulumaksu 31 mln eurot. Mis oleks väga märkimisväärne riigieelarve tulu ja moodustaks ligi 14% kogu 2011 ettevõtte tulumaksust.

Kas üksikandidaat on meie päästja?

Hurraa!! Meie võit, valisime üksikkandidaadi Euroopa Parlamenti! Sellisena võiks kirjeldada mõne aja tagust eufooriat. Eufooriat mis sarnanes Res Publica tubli saavutusega kunagistel Riigikogu valimistel. Täna on juba teatud aeg mööda läinud Euroopa Parlamendi valimistest ning võiks siis analüüsida, mida oleme saavutanud üksikkandidaadi poolt hääletamisega.
Tegelikult pole me saanud midagi uut, oleme saanud ühe uue nimega poliitiku, kes kuulub Euroopa Parlamendi ühte pisemasse roheliste fraktsiooni. Tegelikult oleme ka natuke petta saanud, sest tuleb välja, et üksikandidaadist poliitikul on maailmavaade, millega on ta ennast sidunud aga mida ta enne valimisi meie eest varjas.
Lisaks sellele oleme kaotanud ka Euroopa Parlamendis mõjuvõimu, sest üksikandidaadile antud mandaat on praktiliselt Eesti jaoks kaduma läinud, sest otsuseid langetavad sotsialistid ja rahvapartei.
Vaadates teatud eufooriat Riigikogu valimistel üksikandidaatide ümber, on tunne, et astume samasse ämbrisse.
Esiteks on kõik üksikkandidaadid juba automaatselt poliitikud, kui nad on asunud võitlusse võimu pärast. Seetõttu ei saa nad kuidagi olla paremad nendest poliitikutest, kes on saanud Riigikogu liikmeks erakonna nimekirjas.
Teiseks, kui juhtub ime ja pääseb mõni üksikkandidaat Riigikokku, ei sõltu temast mitte midagi enne, kui ta pole valinud poolt. Ta peab valima, kas hakkab toetama valitsust või on valitsusega opositsioonis. Kui ta ei tee valikut koalitsiooni kasuks, siis pole tal üldse võimalik neli aastat midagi oma ideedest realiseerida ja isegi valides poole, on raske ette kujutada üksikandidaati koalitsiooniläbirääkimistel otsustava jõuna.
Kolmandaks aga juhtub ilmselt see, et valija raiskab oma hääle ja tahtmatult tegelikult toetab reformi ja keski valimisvõitu, sest suure tõenäosusega ei osutu ükski üksikkandidaat valituks ja meie valimisseadus võimendab ümberjagatavad hääled valimised võitnud erakondade kontosse.

Valimispäeva suurim vastasseis: reform või sotsid

Käesolevad valimised pakuvad valijale juba selget poliitilist valikut. Minu jaoks tulevad juba viiendad Riigikogu valimised. Eelneval neljal korral püüdis minu erakond toime tulla erinevate liitumistega ning erakonna programm ja ka reaalne tegevus oli ebamäärane ehk nii nagu toonane nimigi ütles - mõõdukas. Tänaseks on olukord kardinaalselt muutunud. Mul on hea meel kandideerida sotsiaaldemokraatide ridades, sest valimisprogramm ja inimesed erakonnas kannavad selgelt sotsiaaldemokraatlikke väärtusi ning usun, et see ei jää ka valijal märkamata. See pole ka märkamata jäänud ekspertidel. «Sisulist diskussiooni on oodata eelkõige Reformierakonna ja sotsiaaldemokraatide vahel, kelle programmides erinevate lahendustega temaatiline kattumine näib kõige suurem olevat,» rääkis professor Enn Listra Postimees.ee’le. http://www.e24.ee/?id=372258
Sisulist diskussiooni ja poliitilist vastasseisu reformi ja sotside vahel olen tunnetanud ka tänaval, suheldes kampaania käigus valijatega. Rahvas on tundnud ära vastasseisu ning saab valimistel teha otsuse oma veendumuste kohaselt.
Valides reformi saab valija teatud stagnatsiooni, majandusraskuse ladumise töövõtja õlgadele ja suurema toetuse siis, kui valija on jõudnud juba eliidi sekka.
Valides sotse saab valija hoolimise töövõtjate, laste ja nõrgemate eest. Tõsi, selleks peavad maksma natuke kõrgemat hinda need, kes siiamaani on oma eluga üle keskmise paremini hakkama saanud ning ettevõtjad, kes on saavutanud majandusedu, kasutades meie maa infrastruktuuri, politsei-, kohtu- ja haridusteenust. Pole ju mingit õigustust, et juriidilised isikud Eestis ei peagi maksu maksma.

Sinu õige valik

Miks arvab meie rahvas, et valitsus on kriisiga hästi hakkama saanud?

E24 kirjutab, viidates Eurobaromeetrile, et ainult 53% inimestest arvab, et valitsus on olnud ebaefektiivne võitluses kriisiga: http://www.e24.ee/?id=373238
Seda on raske uskuda, kui Eestiga sama raskelt või isegi kergemalt kriisist pääsenud riikide inimestest 86% arvavad, et valitsus on olnud ebaefektiivne.
Statistika näitab seda, et Euroopas on kriisist väljunud kõige viletsamini Eesti, Läti, Leedu, Slovakia, Hispaania. Kõige vaesemaks on jäänud siiski ilmselt Eesti töötaja. Minu järeldus põhineb eurostati andmetel ja käsitleb neid faktoreid, mis puudutab otseselt tavainimest: töötus, elukallidus ning palgad. Pole mõtet vaadelda inimest otseselt mitte puudutavaid näitajaid nagu valitsusektori tasakaal või kaubandustasakaal. Alates 2008.aastast 2010 aasta lõpuni on ainult kolmes riigis palgad langenud: kõige rohkem Leedu, siis Eesti ja Läti. Lisaks palkade langusele on Eestis inflatsioon oluliselt kõrgem kui Lätis, mis teeb reaalpalga osas kõige suuremaks langejaks Eesti.
2009-2010 on 5 kõige suurema tööpuudusega riiki Hispaania, Läti, Leedu, Eesti ja Slovakia. Ja kui kõige selle taustal ütleb meie rahvas, et valitsus on olnud efektiivne võitluses kriisiga, siis ei jäägi mul muud üle, kui öelda, et see saab olla ainult ajupesu tulemus.

Trichet võitleb Hiinaga

Eelmine nädal ostis Hiina 1,1 miljardi euro eest Portugali võlakirju. Selle sammuga tugevdas Hiina eurot ning suurendas sellega oma riigi konkurentsivõimet. Samas suurendas Hiina sellega euroala rahamassi, millega paratamatult kaasneb euroala inflatsiooni kasv. Euroopa sai jälle natuke kõrgema inflatsiooni ja samas tugevama euro ja kaotas Hiina suhtes oma konkurentsivõimet.
Vastukaaluks kiirenevale inflatsioonile ähvardab Euroopa Keskpanga president Jean-Claude Trichet tõsta ametlikke laenuintresse, mis omakorda jahutaks Euroopa majandust. See sunnib mõtlema, kas poleks mitte mõistlikum lihtsalt eurot juurde trükkida ja euroala siseselt Portugalile laenu anda.
Sellisel juhul oleks saanud küll inflatsiooni, kuid selline samm oleks nõrgendanud eurot ja Euroopa majandus oleks seeläbi Hiina suhtes olnud konkurentsivõimelisem ning Hiinlastel oleks olnud 1,1 miljardi euro võrra vähem õigust Euroopa varadele.
Siit tekib küsimus, kas Trichet valitud taktika on siiski kõige õigem.

IRL hiigelbluff

Väga tore, et IRL on asunud enne valimisi mõtlema laste peale. Pean silmas emapensioni. Aga...... asi on kuidagi kummaline. Lastega pered vajavad just täna oluliselt tõhusamat toetust, eriti kui nende vanemad on töötud. Töötu abiraha on meil 64,41 eurot kuus ja lastetoetus 19,18 eurot kuus. Kui IRL arvab, et riigieelarvest võiks leida aastas 19 miljonit eurot juba ammu lapsed üles kasvatanud pensionäridele pensionilisaks siis tahaks küll küsida: miks me ei aita tegelikult neid kes on täna hädas, ehk siis töötuid ja lapsi?
Veelgi küsitavam on kogu projekti majanduslik arvutus. Kas tõesti kavatseb IRL tõsta pensione kaotades hoopis ära senised lastetoetused ja töötu abiraha. Kust mujalt selleks raha võtta? Lubab ju IRL tasakaalus eelarvet, tasuta kõrgharidust, pensionitõusu ning sealjuures mitte makse tõsta. Isegi praeguse riigieelarve strateegia kohaselt peaks seniste kulutuste juures 2012.aasta riigieelarve defitsiidis olema. Nii suurt bluffi pole vist varem valimiskampaania käigus kasutatud. Ei tea kas on ka uskujaid? Küllap on, kahjuks....
Kes ei usu, vaadaku riigi eelarvestrateegias toodud riigieelarve positsiooni numbreid 2012.aastaks: http://fin.ee/?id=100927

Kui jätkata seaduste täitmist ja mitte midagi muuta, siis on 2012.aasta riigieelarve -4,5 miljardit tasakaalust väljas. Valitsus on kirjeldanud ka oma eesmärgi jõuda riigieelarvega -3,5 miljardilisse tasakaalu. Valitsussektori vastavad numbrid on -3,4 ja eesmärk -2,4 miljardit. Ehk teisisõnu öeldes, kui IRL tahab ka tasakaalus eelarvet, siis IRL pole läbi eelarve jagada mingit lisaraha vaid on vaja teha otsuseid 3,5 miljardi krooni kärpimiseks 2012 riigieelarvest. Kirjutasin kroonides, et oleks arusaadavam, 2012 kõik summad muidugi juba ammu eurodes vastavalt kursile.

Reformi majandusprogramm ei paku lahendusi

Reformierakonna majanduspoliitika eesmärk on selline, mille võib kirjutada praktiliselt iga erakonna majanduspoliitiliseks eesmärgiks, kõik erakonnad tegutsevad ikka selle nimel, et Eesti inimeste elatustase tõuseks. Oluline on ikkagi eesmärkide kõrval teed kuidas oma visioonini jõuda. Just selles seisneb erakondade majanduspoliitika tugevus ja võimekus. Kas Reformierakonna valitud tee viib meid Põhjala tiigriks või kaotame konkurentsivõimes ja langeme Euroopa viie vaesema riigi sekka, nii nagu on meile mõjunud Reformierakonna viimaste aastate majanduspoliitilised valikud, selles on küsimus.

MAKSUNDUS

Maksunduse peamine suund on maksurahu, mis tähendab viimaste aastate maksustruktuuri säilimist ning ka kehtiva maksusüsteemi puuduste võimendumist. Mis sisuliselt tähendab ka seda, et kirjeldatakse maksude peatükis peamiselt seda, mida ei tehta. Tõsi, muudatusi nähakse tööjõumaksudes, mis seisneb peamiselt maksukoormuse alandamises: tulumaksumäära alandamine, maksuvaba tulumäära tõstmine, sotsiaalmaksu lagi, töötuskindlustusmaksete alandamine, osaline erisoodustusmaksu alandamine, metsa müügi täiendavad maksuvabastused, täiendavad maksuvabad sissemaksed 3.pensionisambasse.

TÖÖTURG

Tööturu turvalise paindlikkuse suurendamine on täpsemalt lahti kirjutamata (mis on ühemõtteliselt reguleeritud streigiõigus? Streigi keeld? ), kuid ilmselt tähendab see riigi väiksemat sekkumist töösuhetesse ja tööturgu, mis tegelikult annab eelised tööturu tugevamale poolele: ettevõtjale, tööandjale. Kuidas rakendada haridusprogrammi Põhjamaade tasemel kvaliteetse hariduse andmiseks ja atraktiivse kultuurikeskkonna loomiseks. Kust selle jaoks vahendeid leitakse on tegelikult saladus, mida valijale ei avaldata. Mõlemad valdkonnad nõuavad tegelikult täiendavaid vahendeid, mida eelarvesse maksunduse peatükk küll ei luba.

ETTEVÕTLIKKUSE EDENDAMINE

Selles valdkonnas kohtame jällegi loosunglikke lauseid, mis sobiksid kõigi erakondade programmi: kõrvaldame turutõkked, tagame ausa konkurentsi, võitleme kartellide ja monopolidega, vähendame bürokraatiat. Siiski leiame ka väga tänuväärse ettepaneku: ettevõtjate raamatupidamise võimaldamine läbi e-Maksuameti. Sellisele, sisult sotsiaaldemokraatlikule ettepanekule tahaks kahe käega alla kirjutada. Kui siia lisada veel ka riigi raamatupidamise koondamine, saaksime päris hea riigipoolse raamatupidamisarvestuse korralduse. Eelpool mainitud algatus ning terve rida uusi algatusi suurendavad sisuliselt aga riigi kulutusi (programm Hakka Ettevõtjaks, ettevõtlusõppe programmi rakendamine).

INFRASTRUKTUUR

Energeetika alal ajab Reformierakond küll valijatele puru silma, lubades tagada ettevõtetele ja tarbijatele taskukohase elektrivarustuse mitmekesistades ja hajutades tootmist (sealhulgas valmistades ette Eesti oma tuumajaama rajamist), ergutades rohkem kasutama kodumaiseid taastuvaid energiaallikaid. Samas jääb täiesti mõistmatuks, kuidas seda teha, sest oma valimisplatvormi järgnevates punktides lubab Reformierakond vähendada taastuvenergia toetusi investeerimiskeskkonda. Tegelikult toob täielikult vabanev elektriturg kaasa elektrihinna tõusu. Elektri hind ei sõltu mitte Eestis esinevate elektritootmisviiside paljususest vaid hoopis nõudlusest ja pakkumisest elektriturul. Siinjuures tegelikult Reformierakond otseselt vassib, kui lubab alternatiivenergia tootmiste laiendamisega elektri hinda alandada. Vastupidi, riik tõstab otseselt elektri hinda, kui soodustab elektri tootmise alternatiive, nagu nägime ilmekalt kui meie elektriarvetele lisandusid taastuvenergia tootmise lisatasud. Sama sisutu on lubadus võidelda hinnatõusuga vaadates läbi kriitilise pilguga Eesti Energia äriplaan. Rõhutan veelkord, elektri hind ei sõltu ka EE äriplaanist vaid ikka elektri Euroopa turu hinnast.

Veel lubab Reformierakond arendada lennuühendust (tähendab täiendavaid investeeringuid), ülikiiret internetti ja IKT infrastruktuuri väljaarendamist (nõuab investeeringuid), loomemajanduse infrastruktuuri (nõuab investeeringuid),

RIIGIMAJANDUS
Reformierakond lubab viia riigieelarve aastaks 2013 struktuursesse ülejääki ning hoida seda ülejääki kõigil kasvuaastatel. Mille arvelt seda on võimalik teha?

Välistoetused: Tänaseks on raha eraldused otsustatud 72% kogu perioodi vahendite osas, arvestades käesoleva aasta eelarves sisalduvat välisvahendite mahtu on selge, et käesoleva aasta lõpuks on arvatavalt ära jagatud 90% kogu perioodi välistoetustest, mis toob endaga kaasa tegelikult paari aastase augu välisvahendite kasutamises umbes 2013-2014 aastatel, kuni avanevad uue perioodi välisvahendid. Koos välisvahendite äralangemise, maksukoormuse vähendamise ning eelarveülejäägi planeerimisega peab see tähendamine selleks perioodiks vähemalt 20% eelarvekulude kärbet. Mida planeeritakse kärpida 20%, sellele Reformierakonna valimisprogramm vastust ei anna. Ühe aastaga 20% riigieelarvet kärpida annab ca 5-7% SKP vähenemist. Selleks, et neil aastatel majanduskasv jätkuks, peab kogu erasektor tootma vähemalt samas mahus lisaväärtust.

Kuid kui lugeda kogu Reformierakonna valimisprogrammi, siis sellises mahus riigi kulutuste kärpimist ei loe kuskilt välja, pigem on igal pool ikkagi täiendavaid kulusid planeeritud nagu majanduse peatükiski.
ÕIGUSKAITSE

osas on ettepanekud vägagi üldsõnalised ning ilmselt keerukad täita aga sihi seadmised on positiivsed ja kindlasti toetavad siinjuures Reformierakonda kõik teised erakonnad. Samas saabki neid lubadusi rohkem vaadelda kui eesmärki aga kuidas eesmärgini jõuda jääb natuke saladuseks. Programm lubab parandada, kaasata, arendada, täiustada, lihtsustada, kriitilise pilguga üle vaadata ning lõpetuseks kasutada kõiki sotsiaalseid, õiguslikke ja poliitilisi abinõusid. Mulle tundub, et sellest jääb väheks kirjeldamaks teed eesmärgi saavutamiseks.

EKSPORDI ERGUTAMINE

Kõik ambitsioonikad eesmärgid ekspordi ergutamise vallas ( Eesti rahvusvaheliste äride peakorter, koorilaulupealinn, meditsiini-, küberkaitse- ja messikeskus, tunnustatud loomemajanduse ja disainimaa) on sisuliselt väga kulukad, samuti on kulukas lubatud välisesinduste võrgu laiendamine, programm Aasia kapitali ja turistide meelitamiseks Eestisse. Samas tõdetakse, et riigieelarvelised vahendid on piiratud. See tähendab, et EAS-ist hakkavad suures osas kaduma ettevõtluse tagastamatud toetused ning need asendatakse laenu- ja garantiivahenditega.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et Reformierakonna majandusprogramm annab palju lubadusi, kuid milliste vahenditega lubadusi täita ei ole öeldud. Kahjuks on disproportsioon majandusprogrammis ja kogu ülejäänud programmis liiga suur. Seda vastuolu pole võimalik lahendada ilma tasuta hariduse, ravikindlustuse-, sotsiaal- ja pensionikindlustuse vahendite vähendamiseta.