Kasinusmeetmete pomm

Tundub, et euroala valitsused ei väsi veel uskumast kasinusmeetmete edukusse. Samas lähevad asjad järjest hullemaks. Saksamaa on sunnitud juba alandama oma kasvuprognoose, rääkimata eriti keerukast olukorrast Lõuna-Euroopas. Lõuna-Euroopa majandust on haaranud üldstreigid ning tööpuudus vallutab uusi kõrgusi. Lahendusi ei näi kuskilt tulevat. Kasinusmeetmed on kujunemas viitsütikuga pommiks, mis võib lõpuks plahvatada ning viia mitmedki riigid kaosesse. Töötu, perspektiivi kaotanud rahvamass võib muutuda ettearvamatuks ja destruktiivseks. On tekkimas olukord, kus sellisel rahvahulgal pole enam midagi kaotada...

Ametnikud kaovad.... kas ikka?

Uus avaliku teenistuse seadus mis valmis Justiitsministeeriumis likvideerib lõpuks vihatud ametnikkonna. Alates järgmise aasta aprillist kaob suur hulk ametnike samal ajal tekib juurde samavõrd töölepingu alusel töötavaid, rahva arusaamas „ametnike“. Uued „töötajad“ täidavad täpselt samu funktsioone mida varem täitsid ka rahva jaoks aru saadava mõistega ametnikud.

Kuulan juba teist päeva Rahandusministeeriumi koolitust uuest Avaliku teenistuse seadusest ning hakkab järjest enam tunduma, et elame mingi kummalise valitsusega riigis, kus võimuparteid püüavad oma valimislubadusi realiseerida lihtsalt paberil ning tegelik tulemus inimeste ja ametnike jaoks on lihtsalt suur kaos, arusaamatus ning tohutu bürokraatlik lisakoormus. Päris õudne, palju bürokraatiat ning mitmeti- ja valestimõistmisi toob kaasa uus Avaliku teenistuse seadus. Tulu seadusest aga ei tõuse ja puudub igasugune vajadus tegelikult sellise arusaamatu reformi teostamiseks. Ametnike hüved oleks saanud lihtsalt kaotada väikese ja lihtsa ning arusaadava seadusemuudatusega.

Selline valitsuse asendustegevus on muutumas juba riiki halvavaks. Avaliku teenistuse seadus pole ju ainuke näide:

• ·         Lubadus viia kodukulud alla pole realiseerunud ning kulutused on tõusnud.
• ·         Kodualuse maamaksu vabastusega seotud maksustamisesegadused pole veel avalikkuseni jõudnud, kuid koos maksuvabastuse jõustumisega tuleva aasta esimesel jaanuaril kindlasti ilmnevad. Maamaksuseaduse muudatus tõi kaasa hulka bürokraatiat, rikkus ära ühe väga lihtsa ja arusaadava maksuvaldkonna.
• ·         Vajaduspõhine lastetoetus süvendab vaesuslõksu, tekitab klassiviha jagades lapsed vaesteks ja rikasteks, kogu süsteemi ülalpidamine on töömahukas ja bürokraatiat kasvatav.

Tahaks näha reaalseid samme ning tegelemist probleemidega mitte näivuse ja bürokraatia kasvatamist.

Eesti inimeste heaolu kasv saab tulla ainult palkade kasvust

Valdav osa tööealistest inimestest on palgatöötajad ning saavad peamise osa oma sissetulekutest palgatööst. Valdava osa pensionäride sissetulek sõltub sellest kui kõrged on eestlaste palgad. Inimeste heaolu mõõdupuuna võiks seetõttu kasutada reaalpalkade kasvunumbrit ning seda kui kiiresti jõuame oma palganumbrites järele Euroopa keskmisele.

Selles valguses on järjekordselt valus lugeda Eesti edu valemina odavat tööjõudu. Viimases Eesti Panga tööturu ülevaates tuuakse välja ühe olulise valitsuse tegevuse eesmärgina hoida kinni palgakasv riigis. Vastava pressiteate pealkirjaks on Kestlik majanduskasv eeldab liigse palgasurve taandumist, mida võiks tõlkida ka, et Meie majandusedu aluseks on odav tööjõud. Kindlasti võiks tekkida meie palgasaajatel küsimus, et mis kasu saan ma majanduskasvust, kui minu sissetulekud ja heaolu ei kasva.

Eesti majanduse edust räägiks pigem see, kui tööjõu nappus hakkab suurendama palgasurvet ning toimima hakkab ka tööjõu turg. Tänases olukorras kui inimestel ikka veel on väga keerukas tööd leida ja seda eriti noortel, oleks tööjõu turu tekkimine igati tervitatav. Viimastel aastatel oleme välisrände tõttu kaotanud 20-34-aastaste põlvkonnast 8,5%. Neid inimesi ei saa tagasi madalate palkade ning kõrge tööpuudusega.

EKP on liikumas õiges suunas

EKP president Mario Draghi

Euroopa Keskpanga (EKP) nõukogu otsus asuda järelturult ostma riikide võlakirju oli lõpuks üks mõistlik samm võlakriisi lahenduse poole. Euroala võlakriisil saabki olla ainult üks ja kiire lahendus: Euroopa Keskpank refinantseerib hädas olevate riikide võlad ning surub alla riikide võlakirjaintressid. Selliselt on võimalik keerata ka hädas olevate riikide majandused kasvule. Lisaks riikidele laenu andmisele tuleks Euroopa Keskpangal väga tugevalt kärpida kommertspankade vabadust pakkuda igasuguseid raha taolisi vahendeid.

Kuigi EKP pakutud lahendus ei ole lõplik, on see samm õiges suunas. Mingite mõtetute ESM-ide loomine ning sellega ka Eesti rahvale otsese vastutuskoorma panemine oli oma sisult Eesti jaoks vägagi valus samm. Me oleks parem võinud ESM sissemakse kulutanud oma majanduse elavdamiseks või infrastruktuuri rajamiseks. Kui EKP asub riikide võlakirju kokku ostma puudub tegelikult igasugune vajadus ESM järele.

Mis veelgi huvitavam, tegelikult võib piisata ainult EKP valmisolekust piiramatult osta kokku riikide võlakirju, kui juba turg rahuneb ning riikide rahaprobleemid saavad lahendatud ning riikide võlakirjade intressid lähevad alla.

Samal teemal: http://jarvelill.blogspot.com/2012/01/euroopa-volakriis-on-majandushuvide.html

Reform ja maksud

Ajakirjanduses on hakatud õhutama sotsiviha. Milles see seisneb ja mis on põhjus? Põhjuseks on senise peavoolu ja reformierakonna hirm kaotada oma positsioon. Hirm on nii suur, et tihti ei suudeta enam säilitada kainet mõistust ja elementaarset viisakust. Samuti tundub, et demagoogial ja poolvaledel pole piire. Viimase aja lööklauseks on kujunenud väide, et sotside eesmärk on maksutõus ja ega rohkem muid eesmärke neil polegi. Sellist seisukohta kostub peaministri suust ning seda võimendab avalik meedia.

Reformierakond on avastanud, et neil on keerukas kuidagi sotsiaaldemokraate rünnata, neil pole jäänud enam peaaegu ühtegi maailmavaatelist eelist peale stabiilsuse millest on rahvas väsinud ning  mis on endaga kaasa toonud ühe Euroopa suurima majanduslanguse ning tööpuuduse.  Paraku on maksutõusu alane vastandumine mittesisuline ning avalikus debatis kergelt kokku varisev ja reformierakonna enda vastu pöörduv. Sotside vastaseks rünnakuks aga kõlbab ehk küll. Avalikus debatis peaks reformierakond tunnistama, et just reform on ise see erakond kes on viimastel aastatel tegelenud maksutõusuga ja selleks rahva mandaati omamata. Valimiste eel lubas reformierakond maksukoormust langetada, võimul olles aga tõstis aktsiise, käibemaksu, töötuskindlustusmakseid, riigilõive. Sellega tegelikult pettis reformierakond oma peamist valijat, seda kes valis reformi lootuses saada madalama maksukoormuse osaliseks.

Kui nüüd tulla tagasi sotsiaaldemokraatide juurde, siis tegelikult on sotside üks põhilisi põhimõtteid hoida maksukoormus võimalikult madal ning jagada seda selliselt ümber, et maksu maksaksid need kes on maksuvõimelised. Maksud on sotside jaoks ainult vahend eesmärgi saavutamiseks ning seda on raske mõista neil, kelle eesmärk on ainult maksukoormuse ja maksumäära numbrid ning fiskaalne tasakaal. Olen kindel, et inimese heaolu ei sõltu sellest milline on maksunumber või eelarvetasakaal, heaolu sõltub ikkagi sellest milline on elukeskkond ning milline on riigi majandusareng. Just elanike heaolu tõus on sotsiaaldemokraatide eesmärk ning seetõttu ei sea sotsiaaldemokraadid maksumäärade tõusu või langust oma tegevuse eesmärgiks.

Miks sotsid siis räägivad maksutõusust? Aga ikka sellepärast, et sotside haridusprogramm, sotsiaalprogramm, majandusprogramm jne nõuavad rahalisi vahendeid. Raha ei kasva puu otsas ning sotsiaaldemokraatidel on terviklik lahendus kuidas edu ma muutusi saavutada.  Tegelikult oli sotsidel ka viimati valitsuses olles alati mõistlikud lahendused olemas. Sotside juhtimisel saavutati liitumine euroalaga (vormistamine - tulemuse ootamine jäi ainult reformile), sotsid tahavad lõpetada laste vaesumise Eestis, sotsid tahavad maksukoormust ümber jagada vaesematelt töötajatelt suurema sissetuleku ja varaga inimestele ja ettevõtetele, sotsid tahavad anda kõigile kes on selleks võimelised hea hariduse, sotsid tahavad võidelda tööpuuduse ja regionaalse tasakaalustamatusega ning näevad ka kus kõigeks selleks on võimalik rahalisi vahendeid saada. Sotsid on ausad ja ütlevad välja, et jah, kõige selle positiivse saavutamiseks on ilmselt vaja ka maksukoormuse mõne protsendine tõus ning sotsidel on olemas ka ettepanekud kuidas seda teha, et see kõige vähem koormaks keskmist või keskmisest väiksema sissetulekuga inimest. Sotsid ei valeta rahvale nagu seda on teinud reform: lubades maksulangetust on tegelikult tõstetud makse ning juhitud Eesti majandus Euroopa suurimasse langusesse.

Valitsus toetab pigem Swedbanki omanikke kui õpetajat

Haridus- ja Teadusministeeriumi arvutuste kohaselt on õpetajate streigi põhinõudmiste täiendav maksumus tänavu vähemalt 69 miljonit eurot. Kas see on suur või väike summa? Kas valitsusel pole tõesti sellist raha olemas? Tundub siiski, et küsimus pole mitte rahas vaid poliitilise tahte puudumises. Kreeka suhtes oleme solidaarsed, õpetajatele ütleme EI.

Tänavu vastu võetud riigieelarve on puudujäägiga. Vaatamata sellele, et koalitsioonierakonnad räägivad vajadusest eelarvet tasakaalus hoida, pole nad ise seda lubadust suutnud hoida. Mis oli see argument või milline oli see hädavajalik kulutus mis viis riigieelarve defitsiiti, ei oska öelda. Kas oli selleks 340 miljonit kaitsekulusid, või mingi muu kulutus polegi ehk oluline. Lõpptulemusel jäi valitsussektori defitsiidiks igatahes 2,1% SKP-st. Igatahes oli valitsuskoalitsiooni tahe võtta vastu defitsiidiga eelarve. Aga miks ei võiks siis olla eelarve defitsiidiks 2,4 protsenti? Muidugi võiks aga selleks puudub valitsusel lihtsalt poliitiline tahe.

Kui veel korraks tagasi tulla puudu oleva 69 miljoni euro juurde, siis sisuliselt on ju tegemist poole tõega. Valitsusel pole ju nii palju raha tarvis leida. Kuna tegemist on palgamaksetega, siis ligi pool sellest on ju maksukulu, mille valitsus saab maksudena tagasi. Seega on puudu ju ainult ca 35 mln eurot. 

Kindlasti tasuks ka meenutada aasta alguse uudist, kus saime teada, et Swedbank viis Eestist välja ca 750 mln eurot omanikutulu. Ehk oleks piisanud ettevõtte tulumaksust ja riigieelarves oleks olnud kohe 150 mln eurot. Seega oleks ainuüksi ühe äriühingu tulumaksust jagunud õpetajate palgatõusuks ning kindlasti oleks raha jäänud ka naeruväärselt väikese lastetoetuse tõstmiseks.

Kohalik raha

Hulk kasutamata ressursse, ligi 50 000 töötut, see on tänane Eesti reaalsus. Need on inimesed, kellel igaühel on mingid oskused ja soov olla oma oskustega endale ja teistele kasulik. Kes oskab aedvilja kasvatada, kes oskab juukseid lõigata, kes on hea leivaküpsetaja jne. 

Täna on need inimesed riigi majanussuhetest suures osas kõrvale tõrjutud. Kas see on paratamatu? Ei tahaks uskuda. Kuidas saab nii olla, et on inimesed, oskused ja töötahe, kuid pole tööd ja teiselt poolt on hulk inimesi, kes tahaks tarbida teiste loodud teenuseid ja kaupu, aga raha pole.

Kust tekib tänapäeval raha, kust ta tuleb ja kuidas ta lõpuks jõuab panga sularahaautomaati või sinu pangakontole? Lihtsalt öeldes saab kõik alguse sellest, et kellelgi isikul X tuleb soov saada pangast laenu. Isik X lubab pangale, et suudab luua uut väärtust, rikkust, teenust, mille vastu on piisav huvi ühiskonnas ja siis pank laenabki selle raha tagatise vastu sellele isikule X. Pangal ju tavaliselt laenu andmiseks raha ei ole, vaid ta laenab selle Keskpangalt. Pank läheb Keskpanka ja palub endale laenu isikult X saadud tagatise alusel. Siis lausub Keskpank võlusõnad, laenab küsitud summa Pangale ja ongi uus raha loodud eimilestki, õigem on küll öelda, et Keskpank lõi uut raha süsteemi juurde isiku X lubaduse peale luua mingit uut väärtust.

Isik X loobki oma väärtuse - Asja ja müüb selle naabrimehele Y. Kuna isik X ei saanud raha Asja tootmiseks lihtsalt niisama oma lubaduse eest, vaid peab vahendajale ehk pangale tasuma ka intressi, näiteks 10%, siis on see asi ka naabrimehe Y jaoks 10% kallim. Ja mis veelgi olulisem, naabrimehel Y peab see raha ka olemas olema. Olukord läheb muidugi eriti hulluks, kui naabrimees Y laenab raha Asja ostmiseks pangast 20% tarbimislaenuna, sellisel juhul on panga oma juba 30% tehingu hinnast. Kui vaadata nüüd Eesti erasektori võlakoormust suhtena SKP-sse, siis on selge, et me kõik maksame oma igapäevatehingute pealt pankadele kümnist.

Pankade kümnisest on siiski võimalik pääseda, kui kasutada kohalikku raha. Selliseid kogukondi, kes arveldavad omavahel oma kohalikus valuutas on maailmas sadu. Üheks võimalikuks selliseks lokaalseks rahaks ja turuks on Seto Turg kus kehtib seto kroon. Selle turu leiab veebikeskkonnast www.ces.org.za

Sellel turul kauplemiseks ei pea olemas olema mingit raha. Seto kroon on ainult arveldusühik ja internetikeskkond on skoori pidaja. Seto turul saab isik X oma Asja otse naabrimehele Y müüa ja naabrimees Y ei pea enne Asja ostmist panka minema ja sealt krediiti võtma. Sellega seoses on kõik kaubad ja teenused vabastatud Panga kümnisest ja seetõttu odavamad. Sisuliselt tasutakse kauba eest turule antud lubadusega turuosalistele midagi pakkuda. Sellega on internetikeskkond turuosaliste majandussuhete tasakaalu arvestaja, kui turuosalise konto on plussis on see turuosaline turule rohkem andnud kui sealt saanud ja kui on konto negatiivne, siis lugu vastupidine.

Vastupidiselt riigi poolt kehtestatud raha kogumisele pole mingit mõtet seto kroone koguda. Otstarbekas on hoida oma konto 0 krooni lähedal, siis on sinu kauba ja teenuste vahetus kogukonnaga tasakaalus. Kui konto hakkab miinusesse minema, siis pole teised turuosalised enam hästi valmis sulle oma kaupa või teenust müüma, sest see näitab, et sa ei taha teistele turuosalistele midagi ise vastu pakkuda. Kui sinu konto on suures plussis ehk oled seto kroonimiljonär, siis oled kogukonnale väga palju andnud ise väga vähe vastu saades.

Nagu eeltoodust näga võiks selline rahavaba kaubandus sobida just olukorras kui on suur tööpuudus ja majandussurutis. Töötul pole kauba ostmiseks (näiteks kartul ja kanamunad) vaja reaalset raha, vaid see töötu osutab turuosalistele just seda teenust, mida ta kõige rohkem oskab, näiteks käib puid lõhkumas. Ja pisike majandusmudel toimibki ilma, et pankurid saaksid kogu tegemistelt kümnist võtta.

 

Euroopa võlakriis on majandushuvide konflikt

Euroala riike on haaranud võlakriis. Kriis mis ähvardab kiskuda langusse kogu maailmamajanduse, sest tänapäeva globaliseerunud majanduses on euroala üks suuremaid osanikke.  Olukorra teeb keerukaks see, et tänaseni pole suudetud välja pakkuda toimivat lahendust. Suurtes võlgades euroala riikide võlakoormus ainult kasvab, tööpuudus kasvab, riikide reitingud saavutavad järjest uusi madalamaid tasemeid.  Kas kriisile polegi lahendust? Tahaks uskuda, et lahendus on siiski olemas, sest sarnast kriisi pole neis riikides kus riikide võlakoormus ja defitsiit on märgatavalt kõrgem: Jaapan, USA. Tundub, et euroala võlakriisi lahendamine peab algama õigest diagnoosist.

Kriisi anatoomia kirjeldamisel on välja käidud vägagi huvitavaid ideid, millest mitmed ei kanata eriti kriitikat sest  on kantud poliitilisest rivaliteedist või siis lihtsalt suutmatusest mõista kaasaegset rahasüsteemi toimimist.

Esimene suurem viga on see, et võlakriisi püütakse siduda ühe konkreetse ideoloogiaga. Tegelikult kui tugineda faktidele ja ka erinevate ideoloogiate sisulisele analüüsile siis sellist järeldust teha ei saa ega ka tohiks. Konservatiivid ja liberaalid ja sarnaselt mõtlevad majanduseksperdid ning kommentaatorid soovivad näha võlakriisi peasüüdlasena sotsiaaldemokraatiat. Selleks kasutatakse tihti lihtsalt valet ning püütakse teatud majandusnäitajaid ja majanduskäitumist siduma kuidagi ühe ideoloogiaga. Põhimõte ikka selles, et parasjagu negatiivset tähendust omav mõiste või käitumine seotakse näiteks sotsiaaldemokraatiaga. Laenu võtmisel pole ju tegelikult mingisugust ideoloogilist silti küles, võiks isegi öelda, et see on kapitalistliku majanduse üks kesksemaid instrumente. Ajalooliselt ja põhimõtteliselt kõige sotsiaaldemokraatlikuma majandusmudeli järgi toiminud riikides: Soome, Rootsi, Taani, on probleemid kõige väiksemad.  Samas ei saa kuidagi nimetada sotsialistlikuks või sotsiaaldemokraatlikuks 2004-2009.aastal Kreekat juhtinud liberaal-konservatiive või Itaaliat juhtinud Berlusconi valitsust. Kui üritada mingit järeldust teha, siis saab teha ju ainult hoopis vastupidise järelduse, et aastaks 2008, kui valdavas osas Euroopas olid võimule tulnud liberaalid või konsetrvatiivid, saabus Euroopasse ka võlakriis. Tegelikult võime umbes sama trendi näha ka Eestis, meie parempoolne valitsus on viimastel aastatel vastu võtnud defitsiidis eelarved ja seda vaatamata sellele, et rahvale lubati valimistel tasakaalus eelarveid ning aastaid on kinnitatud meile, et reformierakond ei võta kunagi vastu puudujäägis eelarvet.

Seega pole tegelikult Euroopa võlakriisile võimalik ideoloogilist silti külge panna ning kriis ei lahene, kui võimu säilitavad konservatiivid ja liberaalid või kui kui võimule tulevad sotsiaaldemokraadid. Pigem on võlakriisi põhjused hoopis tehnilist laadi ja tingitud suuresti mittefunktsionaalsest valuutast – eurost. Tahtmata olla põhimõtteliselt ühisraha vastane (olen euro pooldaja), on siiski selge, et eurosüsteemi puudused on löönud teravalt välja just majanduskriisi tingimustes, kui pingestub tasakaalustamatus erineva tasemega euroala riikide vahel. Tasakaalustamatus ilmneb euroala riikide kaubavahetuses. Euroalas pole võimalik olla kõigil netoeksportija, nagu on Saksamaa ning ühisraha euro ei võimalda tegelikult nõrgema majandusega riikidel läbi vahetuskursi kohanduda olukorraga. Euroala importivatel riikidel jääb üle süsteemi tasakaalustamiseks ainult vaesuda (kõrge tööpuudus, reaaltulude langus), müüa ennast maha (meelitada investeeringuid riiki), hakata eksportima või elada võlgu. Eesti näite puhul on kinni peetud reeglitest, valitsuse jaoks pole olnud oluline inimeste toimetulek ning on loodetud välisinvesteeringute ja ekspordi peale. Näiteks Kreeka puhul aga valitsus püüdis hoolida tööhõivest ja inimeste sissetulekute säilimisest ning otsustas võlakoormuse ja defitsiitse kulutamise kasuks.

Euroala võlakriisi lahendus peitubki ühisraha funktsionaalsemaks muutmises, mis seisneb sisuliselt selles, et euroala edukamad riigid peavad leppima sellega, et läbi ühisraha toetatakse vaesemaid riike. Täna välja pakutud kokkuhoiu, säästmise ja karmide reeglite tulemusel jõuame me tegelikult ainult pikaajalisse majandussurutisse ning reaaltulude langusse.  Kardan, et see tee pole jätkusuutlik ning viib euroala lagunemisele. Seega on tegemist valdavalt majandushuvide konfliktiga ning vähem ideoloogilise vaidlusega.

Viis aastat paigalseisu

Üks väike graafik selle kohta, kuidas on muutunud Eesti positsioon lähenemisel Euroopa Liidu keskmisele jõukusele. Graafikus on toodud riikide SKP elaniku kohta võrreldes EL keskmisega. Eestil on see 2009 ja 2010 püsinud 64% tasemel. Koos Ansipi valitsusega alustasime tasemelt 66% EL keskmisest koos selliste riikidega nagu Ungari, Slovakkia, Horvaatia. 2010.aastaks on meist Slovakkia pikalt mööda läinud ja samuti on meie ette jäänud Ungari. Väga tihedalt on kannule tulnud Poola. Meiega samal tasemel püsib enam vähem Horvaatia. Viie rikkama hulka jõudmisest on asi ikka väga kaugel, pigem tulevad lähimad konkurendid meile järgi ja Slovakkia näitab tagatulesid.

 Andmed: Eurostat

Ansipi valitsus teeb Kreekat

Peaministri aastalõpu intervjuust: 

"Küsimus: Ega Nestor ja Mikser ei taha ju Eestis Kreekat teha?

A. Ansip: Ei ole väga kindel, et nad seda ei taha. Kui meenutada 2009. aastat, mil sotsiaaldemokraadid valitsusest lahkusid, siis tuleb meenutada ka viimast Ivari Padari allkirja kandnud dokumenti, mis ta valitsuskabinetile esitas. See oli eelarvestrateegia järgmiseks neljaks aastaks ja selle eelarvestrateegia järgi oleks me praeguseks ajaks ikka väga-väga sügavates laenudes/võlgades olnud, aga see valik ei olnud vastuvõetav IRL-ile ja Reformierakonnale."

Millest siis peaminister räägib? Eks ta räägib Riigi eelarvestrateegiast 2010-2013 aga tundub, et selle dokumendi lugemine on piirdunud ainult üksikutest tabelitest numbrite lugemisega. Me leiame strateegiast tõepoolest ühe tabeli, kus on kirjeldatud olukorda, mis võiks juhtuda, kui realiseerub riskistsenaarium ning valitsus ei suuda adekvaatseid samme astuda aga sellel pole mitte midagi pistmist planeeritava tohutu defitsiidiga! Nimetatud dokument seab eelarvepositsiooni puhul eesmärgiks keskpikas perioodis hoopis ülejäägiga eelarve! Kes ei usu, võib seda eelarvestrateegiat lugeda rahandusministeeriumi kodulehel:  Riigi eelarvestrateegia 2010-2013´

Eelpool mainitud dokumendi kohaselt oli seatud valitsuse eesmärgiks hoida valitsussektori eelarvepositsioon 2010 aastal -2,9%SKP-st, 2011 aastal -1,5% ja 2012.aastal viia tasakaalu. Ansipi valitsus ei suutnud siiski Padari pakutust kinni pidada ja planeeris iga aastaselt suurema defitsiidi, kui Padari dokument oleks lubanud. Ehk siis Ansipi valitsus esitas Riigikogule järgneva tasakaalupositsiooniga eelarved:

2010 aastal valitsussektori tasakaaluga -2,95% SKP-st

2011 aastal valitsussektori tasakaaluga -1,6 SKP-st

2012 aastal valitsussektori tasakaaluga  -2,1% SKP-st

No mis sa oskad kosta, kui keegi teeb Kreekat, siis on see Ansipi valitsus.