15.1.12

Euroopa võlakriis on majandushuvide konflikt


Euroala riike on haaranud võlakriis. Kriis mis ähvardab kiskuda langusse kogu maailmamajanduse, sest tänapäeva globaliseerunud majanduses on euroala üks suuremaid osanikke.  Olukorra teeb keerukaks see, et tänaseni pole suudetud välja pakkuda toimivat lahendust. Suurtes võlgades euroala riikide võlakoormus ainult kasvab, tööpuudus kasvab, riikide reitingud saavutavad järjest uusi madalamaid tasemeid.  Kas kriisile polegi lahendust? Tahaks uskuda, et lahendus on siiski olemas, sest sarnast kriisi pole neis riikides kus riikide võlakoormus ja defitsiit on märgatavalt kõrgem: Jaapan, USA. Tundub, et euroala võlakriisi lahendamine peab algama õigest diagnoosist.
Kriisi anatoomia kirjeldamisel on välja käidud vägagi huvitavaid ideid, millest mitmed ei kanata eriti kriitikat sest  on kantud poliitilisest rivaliteedist või siis lihtsalt suutmatusest mõista kaasaegset rahasüsteemi toimimist.
Esimene suurem viga on see, et võlakriisi püütakse siduda ühe konkreetse ideoloogiaga. Tegelikult kui tugineda faktidele ja ka erinevate ideoloogiate sisulisele analüüsile siis sellist järeldust teha ei saa ega ka tohiks. Konservatiivid ja liberaalid ja sarnaselt mõtlevad majanduseksperdid ning kommentaatorid soovivad näha võlakriisi peasüüdlasena sotsiaaldemokraatiat. Selleks kasutatakse tihti lihtsalt valet ning püütakse teatud majandusnäitajaid ja majanduskäitumist siduma kuidagi ühe ideoloogiaga. Põhimõte ikka selles, et parasjagu negatiivset tähendust omav mõiste või käitumine seotakse näiteks sotsiaaldemokraatiaga. Laenu võtmisel pole ju tegelikult mingisugust ideoloogilist silti küles, võiks isegi öelda, et see on kapitalistliku majanduse üks kesksemaid instrumente. Ajalooliselt ja põhimõtteliselt kõige sotsiaaldemokraatlikuma majandusmudeli järgi toiminud riikides: Soome, Rootsi, Taani, on probleemid kõige väiksemad.  Samas ei saa kuidagi nimetada sotsialistlikuks või sotsiaaldemokraatlikuks 2004-2009.aastal Kreekat juhtinud liberaal-konservatiive või Itaaliat juhtinud Berlusconi valitsust. Kui üritada mingit järeldust teha, siis saab teha ju ainult hoopis vastupidise järelduse, et aastaks 2008, kui valdavas osas Euroopas olid võimule tulnud liberaalid või konsetrvatiivid, saabus Euroopasse ka võlakriis. Tegelikult võime umbes sama trendi näha ka Eestis, meie parempoolne valitsus on viimastel aastatel vastu võtnud defitsiidis eelarved ja seda vaatamata sellele, et rahvale lubati valimistel tasakaalus eelarveid ning aastaid on kinnitatud meile, et reformierakond ei võta kunagi vastu puudujäägis eelarvet.
Seega pole tegelikult Euroopa võlakriisile võimalik ideoloogilist silti külge panna ning kriis ei lahene, kui võimu säilitavad konservatiivid ja liberaalid või kui kui võimule tulevad sotsiaaldemokraadid. Pigem on võlakriisi põhjused hoopis tehnilist laadi ja tingitud suuresti mittefunktsionaalsest valuutast – eurost. Tahtmata olla põhimõtteliselt ühisraha vastane (olen euro pooldaja), on siiski selge, et eurosüsteemi puudused on löönud teravalt välja just majanduskriisi tingimustes, kui pingestub tasakaalustamatus erineva tasemega euroala riikide vahel. Tasakaalustamatus ilmneb euroala riikide kaubavahetuses. Euroalas pole võimalik olla kõigil netoeksportija, nagu on Saksamaa ning ühisraha euro ei võimalda tegelikult nõrgema majandusega riikidel läbi vahetuskursi kohanduda olukorraga. Euroala importivatel riikidel jääb üle süsteemi tasakaalustamiseks ainult vaesuda (kõrge tööpuudus, reaaltulude langus), müüa ennast maha (meelitada investeeringuid riiki), hakata eksportima või elada võlgu. Eesti näite puhul on kinni peetud reeglitest, valitsuse jaoks pole olnud oluline inimeste toimetulek ning on loodetud välisinvesteeringute ja ekspordi peale. Näiteks Kreeka puhul aga valitsus püüdis hoolida tööhõivest ja inimeste sissetulekute säilimisest ning otsustas võlakoormuse ja defitsiitse kulutamise kasuks.
Euroala võlakriisi lahendus peitubki ühisraha funktsionaalsemaks muutmises, mis seisneb sisuliselt selles, et euroala edukamad riigid peavad leppima sellega, et läbi ühisraha toetatakse vaesemaid riike. Täna välja pakutud kokkuhoiu, säästmise ja karmide reeglite tulemusel jõuame me tegelikult ainult pikaajalisse majandussurutisse ning reaaltulude langusse.  Kardan, et see tee pole jätkusuutlik ning viib euroala lagunemisele. Seega on tegemist valdavalt majandushuvide konfliktiga ning vähem ideoloogilise vaidlusega.
Postita kommentaar