Teel kuristikku

Eesti Pank on saamas uut nõukogu esimeest. Seekord siis selgelt poliitilist figuuri. Mart Laar on selgelt poliitiline, ühe ideoloogia kandja ning see ei jäta kindlasti jälge jätmata ka Eesti Panga poliitilistele valikutele. Laar on öelnud Postimehele, et ta on kuulunud vaid ühte erakonda ja sellest ta ei loobu. Samuti mäletame Laari kui kadunud Margaret Thatcheri suurepärast õpilast ja järgijat. Need märgid on üpriski hirmuäratavad ja seda just möödaniku kogemust silmas pidades.
Just selline poliitika on viinud euroala kriisi ning ka Thatcheri valitsemisaja tulemused olid üpriski õudsed. Thatcheri poliitika tulemusel kasvas UK senine 3-4%-ne tööpuudus üle 14%, kogu ühiskonna kihistumine kasvas tohutult. Veelgi karmimate tagajärgedega ähvardab ebaõnnestunud mittefunktsionaalne euroala. Juba on kasvanud veebruari seisuga euroala töötus kõigi aegade tipptasemele - 12% ning töötuse kasv jätkub. Majanduskasv on täielikult kängunud. Võlakriisi lahendus ei olnud mitte ESM vaid Euroopa Keskpanga otsus asuda kokku ostma riikide võlakirju. Just keskpanga jõuline sekkumine taastas turgude usalduse ning viis alla intressimäärad.
Euroala vajab täna Euroopa Keskpanga jõulist sekkumist, nõrgemat eurot ning valitsuste defitsiitset kulutamist, et taastada majanduskasv ja tööhõive ning inimeste toimetulek. See nõuab uusi euroala riikide kokkuleppeid ja loobumist neoliberaalsest poliitikast. Euroala võiks vähemalt õppida USA-lt, kuidas vältida fiskaalset kuristikku. Kogu maailm tundis muret aastavahetusel USA majanduse käekäigu üle, kõik kartsid, et USA hakkab tasakaalustama oma eelarvet ning tõstma maksukoormust, viies sellega oma majanduse langusse. Õnneks päris nii ei läinud ja USA valitsus jätkas kulutamist, et hoida majandust toimimas. Euroala poliitikutele aga ei lähe korda rahva ja tervete riikide sammumine kuristikku.
Kas Laari asumine Euroopa Keskpanga ühe liikmespanga nõukogu esimehe kohale annab meile lootust muutusteks? Pigem mitte, sest eeldatavalt kujuneb Eesti Panga poliitikaks: tasakaalus eelarve, senise vigase rahapoliitika kindlustamine, kommertspankade tegevusele veelgi vabamate käte andmine. Sellise poliitika tulemus on aga tööpuudus, majanduse konkurentsivõime langus, tohutu ühiskonna kihistumine ning ebastabiilsuse ja mässumeelsuse kasv ühiskonnas.
Eesti Pank vajab ilmselgelt teistsuguse maailmavaatega juhti aga kahjuks pole midagi sinna parata, koalitsioon on oma valiku teinud.

Euroopa Liit vajab suuremat eelarvet

Euroopa Liit on oma tuleva perioodi eelarve heaks kiitnud. Loetakse kokku võitjaid ja kaotajaid. Eesti oleks justkui võitjate poolel aga kas suurt pilti arvestades on ikkagi tegemist parima võimaliku eelarvega? Tundub siiski, et tegemist on stagnatsiooni eelarvega, mis ei paku olulisi lahenduse Euroopa ees seisvate probleemide lahendamiseks.

Euroopa Liidu ees seisvateks väljakutseteks on liikmesriikide väga erinev majandusareng, üldine majanduslik seisak ning väga kõrge tööpuudus, millest tuleneb majanduspotentsiaali raiskamine. Euroalal lisaprobleemideks on veel võlakriis ning euro tugevnemine, mis muudab euroala järjest vähem konkurentsivõimeliseks.

Sellises olukorras vajaks Euroopa Liit jõulisi meetmeid olukorra muutmiseks ja parandamiseks. Kurb on tõdeda, et Euroopa eelarve on langenud kasinusmeetmeid propageerivate valitsuste lõksu ning on vastu võetud ilma kasvuta ja väiksem kui eelmise perioodi eelarve. Euroopa vajab praeguses arenguetapis aga vähemat kolm korda suuremat eelarvet. Ainult nii on võimalik leida reaalseid lahendusi Euroopa ees seisvatele probleemidele.

Euroopa Liidu eelarve võiks esialgu koosneda 1/3 osas praegu vastu võetud eelarvest ning 2/3 eelarvekuludest võiks moodustada Euroopa eelarve tasandusfond, millest tehakse eraldisi liikmesriikide eelarvetele. Põhimõte võiks olla midagi sarnast Eestis kehtivale omavalitsuste rahastamise skeemile, kus konkreetse valemi alusel moodustub omavalitsusele eraldatav tasandusfondi osa suurus. Liikmesriigile eraldatava osa suurus peaks sõltuma kahest näitajast: liikmesriigi tööpuudus ning SKP ühe elaniku kohta. Tööpuuduse näitaja võimaldaks eelarvetoetusi ka jõukamatele riikidele ning SKP arvutusel põhinevat toetust saaksid ainult need riigid, kelle SKP elaniku kohta on alla Euroopa Liidu keskmise. Selline eelarvetoetuste süsteem on minimaalselt bürokraatlik, selge, läbipaistev ning arusaadav.

Euroopa Liidu eelarve tasandusfondi osa on kulupõhine ning eelarvega seatakse ette ümberjagatava raha ülempiirid. Ülempiir otsustatakse eelarve kokku panemisel ja on poliitiline otsus, mis põhineb Euroopa Liidu solidaarsuse ja ühtse majandusruumi põhimõtetel. Eelarve tasandusfondi osa tulud saadakse Euroopa Liidu ühiste võlakirjade müügist ning sellega seoses peab Euroopa Keskpangale andma õiguse osta piiramatus koguses Euroopa Liidu võlakirju. Sellega oleks tagatud kontroll võlakirja intresside üle ning Euroopa Keskpank saaks tegutseda keskpangale kohase funktsiooniga. Kui majanduslik olukord muutub ning on tekkimas Euroopa Liidu ülekuumenemise oht tuleks rahastada eelarve tasandusfondi liikmesriikide liikmemaksudest ehk siis maksutulust.

Selline Euroopa Liidu eelarve võitleks reaalselt tööpuudusega, võimaldaks vaesemate ja probleemsete riikide poliitikutel langetada riigi maksukoormust ning viiks Euroopa Liidu majanduse tegelikule kasvule. Suurendaks solidaarselt inimeste ja riikide toimetulekut ning viiks euro vahetuskursi jätkusuutlikule tasemele.

Pensionifondide kulud on ülisuured

Mõned ehk mäletavad kahe aasta tagust kriitika lainet, kui Ungari riigistas erapensionifondid. Turud reageerisid forinti langusega. Ungari pensionifondide assotsiatsioon kaebas valitsuse otsuse Euroopa inimõiguste Kohtusse. Kardeti, et selline samm viib Ungari nagu kunagi Argentiina maksejõuetuks. Tänaseks on olukord märgatavalt muutunud. Juhtunud on hoopis vastupidine. Täna räägitakse Euroopa staaridest: Ungari ja Poola rahast. Ungari forint on viimase aastaga kerkinud dollari suhtes 11%. Reitinguagentuur Fitch on korrigeerinud Ungari väljavaated negatiivselt stabiilseks. Lisaks Ungarile on ka Hispaania asunud kasutama oma pensionifondide raha riigieelarve kulutuste teostamiseks. Igal juhul on selline samm mõistlikum finantskriisis, kui minna abi paluma ESM-ist või IMF-ilt. Hispaania puhul on muidugi ohumärgiks see, et Hispaania opereerib võõra valuutaga – euroga, mis kasvatab muidugi maksevõimetuse riski tulevikus.

Eesti kohustuslike pensionifondide kogumaht on ligi 1,5 miljardit eurot ja see on paigutatud 23 eri fondi. Fondi halduskuludeks maksame aastas ligi 30 miljonit eurot ja seda sõltumata sellest kas fondidel läheb hästi või nende tootlus on negatiivne. Fondihalduse kulud summaarselt on umbes samas suurusjärgus kui riigieelarve elektriaktsiisi, hasartmängumaksu või tollimaksu tulud. Riigieelarve kulude poolega võrreldes on fondihalduse kulud märgatavalt suuremad kui kogu Riigikogu kulu või samas suurusjärgus kui riigi kulutused kiirabile ja märgatavalt väiksemad kui kõik riiklikud pensionikulud (kohtunikud, politseinikud, kaitseväelased).

Samal ajal haldab riigikassa ligi 1,6 miljardit eurot (1,3 mld kassareserv ning 0,3 mld stabiliseerimisreserv) ning halduseks kulub alla 1 miljoni euro. Erasektoris fondide haldamine on üle 30 korra kallim kui valitsuse poolt sama suure fondi haldamine. Lisaks sellele on riigikassa oma vahendite haldamisega ka palju paremini kriisi ajal toime tulnud kui erapensionifondid.

Kõik see sunnib küsima, kas meie kogumispensioni süsteem on ikka kõige mõistlikum ja jätkusuutlikum. Usun, et rahva raha oleks palju mõistlikum ja kasulikum hallata riiklikus pensionifondis. Samuti on vajadusel mõistlik, eriti kriisiaegadel, finantseerida riiklike kulutusi pensionifondi rahadega. See on üks paindliku finantspoliitika võimalusi euroala ebaõnnestunud rahasüsteemis. Finantskriisist tingitud euroala majanduskriisi lahendus peitub aga siiski kardinaalses raha- ja finantspoliitika muutmises.

Peaminister kardab?

Kui ühe vallavanema mõtted leiavad kajastamist peaministri aastalõpu kõnes on see muidugi esimese jaoks väga meelitav ning tõeline suursündmus. Võrreldes siis nende kahe inimese positsiooni ühiskonnas, võiks arvata, et vallavanem jääbki seda sündmust meenutama kui oma elu kõrghetke. Mingil põhjusel pole see aga nii. Kriipima jäi üks küsimus: kas mulle meeldib selline peaminister?

Kas  mulle meeldib peaminister kes tõstab kõiki hindu 2%, tõstes käibemaksu?

Kas mulle meeldib peaminister kes tõstab elektri hinda?

Kas mulle meeldib peaminister kes on riigi viinud ühte Euroopa suurimasse majanduslangusse?

Kas mulle meeldib peaminister kes lubas meile eelarvetasakaalu, kuid koostab riigieelarveid defitsiidiga?

Kas mulle meeldib peaminister kes lubas meid viia viie rikkama riigi sekka, kuid kelle juhtimise ajal oleme 70% Euroopa keskmisest langenud tasemele 64% Euroopa keskmisest rahvuslikust rikkusest elaniku kohta?

Kas mulle meeldib peaminister kes esitab ebaõigeid või ebatäpseid andmeid ning pole faktide valikul õiglane ja aus, püüdes moonutada selliselt tegelikkust?

Mulle ei meeldi selline peaminister ning seetõttu tuleb otsida alternatiive senisele valitsemisele. Ei ole korrektne kui peaminister maalib oma oponentidest hirmupilte püüdmata diskuteerida sisulistel teemadel. Sotsiaaldemokraatide jaoks pole maksutõus olnud mitte kunagi eesmärgiks. Maksud on ikkagi ainult vahendiks teatud poliitikate elluviimiseks ning eesmärk on olnud alati hoida maksud võimalikult madalal ning maksustada vähem endaga mitte toimetulevaid inimesi ning rohkem neid, kes on võimelised maksu maksma.

Ma tahaks näha sellist peaministrit kes tunneks muret rahva heaolu eest. Keda teeks sügavalt murelikuks kõrge tööpuudus, inimeste reaalpalkade vähenemine, noorte ja spetsialistide lahkumine Eestist. Tahaks näha peaministrit kes näeb ka ettevõtete ja pankade sotsiaalset vastutust ühiskonna ees ning ootaks neilt ka vastavat panust maksude näol. Meil ei pea nii olema, et toidukaubad ja toasoe on maksustatud 20% käibemaksuga ning sellest rahast peetakse ülal infrastruktuuri ja õiguskaitseorganeid, mis tagavad siis pankade ja suurettevõtete toimimise Eestis. Tahan näha peaministrit kes hoolib lastest ning nende igakülgsest arengust ning ei sunni lapsevanemaid mõnekümne lisaeuro eest ette võtma alandavat täiendava vajaduspõhise lastetoetuse anumist omavalitsusest. Tahan peaministrit, kes peab valdavalt vaesusriskis elavate laste toetamist ilma liigse bürokraatiata ja alandamiseta loomulikuks ühiskonna kohuseks oma järelkasvu ees. Ma tahan näha peaministrit, keda teeb murelikuks ühiskonna kihistumine ning elu järk-järguline välja suremine maapiirkondades.

Eestimaa rahvas ei saa söönuks riigieelarve tasakaalust või mingist sisemajanduse kogutoodangu numbrist. Turg ilma valitsuse sekkumiseta ei saa meil lihtsalt rahuldavalt toimida. Korporatsioonid ja suurpangad ei tohi meie elu dikteerida ja juhtida. Meremäe vallas 700 eurot teenivate inimeste jaoks (kõrgepalgalised!) jäävad kättesaamatuks maksuvaba investeerimine ja selliselt kapitali kogumine, kinnisvara kokkuostmine ning iga paari aasta tagant uue ja uhke linnamaasturi ostmine. Need inimesed, kellel on sellisteks investeeringuteks võimalus, peavad siiski rohkem maksma ühiskonna toimimiseks ja tasakaalustatud arenguks. Sellest lähtuvalt ka vajadus muuta maksusüsteemi selliselt, et me mitte ei kogu maksu neilt inimestelt kes teenivad 300-700 eurot kuus, vaid suuremas osas neilt kellel on ettevõtted, majad ja uued autod, neilt kes on ka tegelikult võimelised maksu maksma.

Rahvas ootab valitsuselt ja peaministrilt rohkem ausust ja hoolivust. Poliitiliste oponentidega hirmutamine pole mõistlik valik. Üks lihtne vallakodanik ütles täna, kommenteerides peaministri aastalõpu intervjuud, et peaminister kardab. Võib-olla see ongi nii.

Fiscal cliff

Meedias räägitakse järjest rohkem USA-d ilmselt peatselt tabavast fiskaalkuristikust. Aga mida tähendab siis selline paanika? Kas seda, et tegelikult ei aitagi kriisist üle saada kasinusmeetmed ja eelarve tasakaalu viimine? Kas tõesti Eesti kogemus ei maksagi midagi? Miks küll kogu maailmamajandus on mures fiskaalkuristiku pärast?
Fiskaalkuristik tähendab sisuliselt seda, et kui USA püüaks alates 1.jaanuarist 2013 teha sedasama mida meie tegime aastal 2008. Ehk siis valitsuse kulutuste kärpimine ning maksutõus eelarvetasakaalule lähenemiseks. Mitmed valitsuspoliitikud on ju seda sammu kiitnud, kui kriisist väljumise ainuvõimalikku teed.
Tundub, et siiski majanduseksperdid ja valitsused ei usu, et Eestis rakendatud sammud oleks tegelikult vastuvõetavad kriisi lahendamiseks. Selline arusaam on tõestuseks, et tegelikult ei usuta neoliberaalide pakutud lahendusteed kriisile, kui tõsiseltvõetavat lahendust, sest kardetakse ju seda, et selle tagajärjeks saab olla ainult majanduslangus, elatustaseme langus ning kõrgenenud tööpuudus.
Neoliberaalidel tegelikult polegi toimivat lahendust finantskriisile ning nende poliitika ongi tegelikult arenenud riikide majanduse kriisi viinud.

7 ettepanekut tõlgituna SDE valimisprogrammi keelde

           1.  Kahekordistame doktorandi toetuse. Tõstame lasteaiaõpetaja palga algkooliõpetaja palga tasemele. Tagame erivajadustega inimeste õppimis- ja töötamisvõimaluse rahastamise ning toetame täiend- ja ümberõpet, et soodustada puuetega inimeste tööturule naasmist. Suuname tervishoidu makstulede arvel täiendavalt 4 miljardit krooni nelja aasta jooksul, muutes selle abil perearstiteenuse kättesaadavaks kõigile inimestele ning suurendame soodusravimite kättesaadavust. Töösuhe tugineb töövõtja ja tööandja partnerlusele, võimaldades ettevõtjatel edukad olla ning töötajatel tööpanuse eest väärilist tasu saada. Seame hiljemalt 2012 aastast üleriigiliseks alampalgaks 320 eurot kuus. Kaasates ametiühingute ja tööandjate keskliidud, kehtestame 2013 aastaks kõrgharidust nõudvatel töödel üleriigiliseks alampalgaks 640 eurot kuus ning oskustööliste üleriigiliseks alampalgaks 510 eurot kuus. Toetame tööandjaid, kes võtavad tööle vähese konkurentsivõimega inimesi. Peame oluliseks riigi osalemist ettevõtluses, mis loob töökohti ning võimalusi madala või puudliku konkurentsivõimega inimestele. Suurendame vanemaealiste inimeste tööhõivet, võimaldades tööturuteenuseid saada ka vanaduspensioniikka jõudnutele. Seisame võrdse kohtlemise eest tööturul. Võrdse töö eest peab Eestimaal saama võrdset palka. Kolmekordistame lastetoetuse. Muudame vanemahüvitise õiglasemaks.

2.           Peame oluliseks avaliku ja erasektori koostööd riigivalitsemise tugifunktsioonide standardiseerimisel ja täitmisel. Kindlustame vahendid kohalike omavalitsuste haridus-, kultuuri- ja spordiinvesteeringuteks.

3.           Parandame Eesti ettevõtete ligipääsu kapitaliturgudele. Töötame koostöös ettevõtjate ja riskikapitali investoritega välja meetmed kõrge potentsiaaliga start-up ettevõtete toetamiseks ja sisenemiseks välisturgudele. Loome stardilaenu meetme kõrge arengu- ja ekspordipotentsiaaliga ettevõtete käivitamiseks. Jätkame riiklikke investeeringuid infrastruktuuri (Tallinn-Tartu-Luhamaa neljarealine maantee, Narva sild, lennuühendus oluliste finantskeskustega jt.), kasutades selleks struktuurifondide ja riigieelarve vahendeid ning lubades riigieelarve defitsiiti.

4.           Riiklik pensionifond pole osa SDE programmist

5.           Toetame progresseeruvat tulumaksu. Maksustame 1000 eurot kuus ületava tuluosa 26% tulumaksumääraga. Majanduskasvu ajal suurendab progresseeruv tulumaks üldist maksukoormust ja pidurdab majanduse ülekuumenemist, majanduslanguse ajal aga alandab üldist maksukoormust, elavdades seeläbi majandust. Kehtestame juriidiliste isikute tuludele madala määraga (10%) maksu, vabastades samas erisoodustusmaksust töötajate haridusse ja terviseedendamiseks tehtavad kulud. Kaasaegne maksusüsteem tagab kvaliteetsete avalike teenuste osutamise, võimaldab tasandada majandustsüklite mõju, toetab fokusseeritud majandus- ja regionaalarengut ning vähendab sotsiaalset kihistumist. Majandustsükleid võimendanud poliitika tagajärjed on vastuolulised: eurotsooniga liitumise taustal oleme üks suurema töötusega riike Euroopas. Kõrge tööpuudus tingib töövõimeliste inimeste lahkumise Eestist ja pärsib siseturu nõudluse kasvu.

6.            Täiendava maksutulu abil toetame regionaalset ettevõtlust, eksportivaid ettevõtteid ja tehnoloogiainvesteeringuid. Jätkame SDE algatatud riikliku programmi „ Igale lapsele lasteaiakoht“, millega suurendame riiklikke investeeringuid lasteaedadesse.

7.        Eesti osaleb proaktiivselt rahvusvahelistes ühendustes ja organisatsioonides ning meil on piisavalt informatsiooni ja väljakujunenud võimekus neis teiste riikidega võrdväärselt kaasa rääkida. Kasutamata on võimalused loome- ja teenusmajanduse edendamiseks, geograafilisest asukohast tulenev potentsiaal turismi, transiidi ja ekspordi valdkonnas ning diplomaatilised hoovad Eesti majandusarengu toetamiseks.

Kas 10% tööpuudus on tõesti majandusele hea?

"Me tahame näha rohkem töökohti," ütles keskpanga juht Ben Bernanke pärast nõukogu koosolekut toimunud pressikonverentsil. "Me tahame madalamat tööpuudust. Me tahame näha tugevamat majandust, mis suudaks parandada tööjõuturgu jätkusuutlikult" lisas ta. Föderaalreserv kinnitab, et niikaua kui tööturu olukord ei hakka märkimisväärselt paranema, jätkatakse kinnisvaralaenude tagatisega võlakirjade ostmist ning võidakse alustada teiste väärtpaberite ostmist. Mis siis tingib USA keskpanga sellised trastilised sammud, kas tõesti tööpuudus on nii kohutavalt kõrge? Tuleb välja, et Eesti Panga arvates võiks olla tegemist juba talumatult madala tööpuudusega. Eesti praegune 10%-ne tööpuudus on panga asepresidendi Ülo Kaasiku sõnul enam-vähem hinnangulise taasakaalupunkti lähedal ja see on tase mis ei tekita palgasurvet, palgatõus halvendaks meie ettevõttete konkurentsivõimet. Olgu siis öeldud, et USA 8,1% tööpuudus oli see tase, mis sundis Föderaalreservi tegutsema ning kasutusele võtma meetmeid, mis alandaks tööpuudust. Meie keskpank aga peab mõistlikuks ja majandusele soodsaks 10%-list tööpuuduse taset.
Tahaks vist elada USA-s kus keskpank näeb tööpuuduses probleemi ning oma sammudega püüab leida lahendusi tööpuuduse vähendamiseks.

Samm üks

Kirjutasin mõni aeg tagasi seitsmest sammust Eesti elu edendamiseks ja sain vägagi suure tagasiside osaliseks. Valdavalt tekitas minu blogipostitus palju küsimusi aga peab nentima, et küsimused tekkisid just peavooluna levinud neoliberaalse maailmavaate kandjatel. Püüan anda tulevikus siis täpsemaid selgitusi või lahtikirjutusi oma ettepanekute osas. Esimeseks ettepanekuks oli: 
Lõpetata inimeste sissetulekute kasvu piiramine. Selleks peab riigi- ja kohalikust eelarvest palka saavate inimeste palkasid tõstma ca 20% aastas. Palgatõus võiks jätkuda kuni euroala keskmise palgataseme saavutamiseni. Selline palgatõus elavdaks oluliselt siseturgu ning looks õiglasema tulude jaotamise. Samuti peaks sellega kaasnema lastetoetuste märgatav tõstmine ning vanemahüvitise võrdsustamine kõigile lapsevanematele.
Selline ettepanek oli üheks võimalikuks lahenduseks alljärgnevatele probleemidele:

• Eesti tööjõu turg ei toimi, kuna tööpuudus on nii kõrge, et töövõtjate valik on ainult kas töö vastu võtta või sellest loobuda. Tööjõu hinda määrab pigem arvestus kas tasub üldse tööle minna või elatuda ellujäämist napilt tagavatest sotsiaaltoetustest. Selline turutõrge on viinud meid olukorda, kus tööandjad on asunud ründama juba sotsiaalkatisesüsteemi, et see takistab palkade edasist alandamist.
• Reaalpalgad on ligi viis viimast aastat langenud, mis on kaasa toonud suurema osa Eesti elanikkonna (ca 600 000 inimest) vaesumise. Elanikkonna vaesumisel on kogu majandusele väga negatiivsed tagajärjed. Langev reaalpalk ja kõrge tööpuudus muudavad inimesed tuleviku suhtes ebakindlaks ning siseturu nõudlus hakkab koos sellega langema ja inimeste säästud kasvama. Kasvanud säästud aga tähendavad seda, et majanduse siseturg hakkab külmuma ning suurendab veelgi ebakindlust tuleviku suhtes ning sunnib ka ettevõtjaid säästma ja töökohtasid koondama. Sisuliselt on tegemist allakäiguspiraaliga, kust väljapääsu ei tundu olevat.
• Kõrge tööpuudusega kaasnev negatiivne palgasurve kasvatab küll ettevõtja jaoks kasumlikkust ning suurendab konkurentsivõimet kuid siseturu jaoks on selline olukord väga negatiivne ning hakkab mõjuma ka siseturul tegutsevale ettevõtjale negatiivselt. Väheneb raharingluse kiirus ning siseturu ostujõud ja ostujulgus raugevad. Tulemuseks aga väiksem majanduskasv.
• Kasvab elanikkonna kihistumine. Inimestel langeb motivatsioon tööd teha, sest enda harimine ja eri tööoskuste arendamine on mõtetuks muutumas. Lihtsam on riigist lahkuda ning minna Austraaliasse tänavale flaiereid jagama, kui kõrgharidusega eksperdina Eestis tööd leida kus juhul kui õnnestub isegi tööd leida maksta kogu õppelaenu tagasimakseteks ning korteriüüriks. 

Erasektori palgataset pole poliitiliselt eriti võimalik mõjutada ja seda isegi olukorras, kus on tegemist turutõrkega ja turg ei toimi ning on tegemist tööandjate monopoliga. Eks monopolide vastases võitluses on üheks instrumendiks riiklik hinnakontrolli kehtestamine. Olles üheks osaks Euroopa majandusruumist, kus toimub kaupade, tööjõu ja teenuste vaba liikumine on meie tööjõu esialgseks hinnasihiks euroala keskmine palgatase. Tööjõu osas tegeliku konkurentsiolukorra tekitamiseks ongi üheks võimaluseks siis avaliku sektori palkade tõstmine. Kõrgem palgatase elavdab majandust, motiveerib ennast koolitama tubliks töötajaks, hoiab tööjõudu kodumaal ning teeb meid kõiki rikkamaks.

Edu ERM-i uuele juhile!

Kirjutasin üle aasta tagasi Eesti Rahva Muuseumi uue hoone rajamise valudest ja valeotsustest oma blogis. Toona sai soovitatud kogu senine skeemitamise jant lõpetada ning vastu võtta poliitiline otsus, et ERM uus hoone tuleb ehitada ning anda hoone ehitamine Riigi Kinnisvara AS-ile. Õnneks on aasta jooksul suudetud soovitustele vastavad otsused ka vastu võtta. Lahtiseks on jäänud ainult poliitilise vastutuse küsimus: kes vastutab sellise jama eest mis on toimunud ERM uue hoone ehitamise ümber. Tundub, et kui on suured ka kulukad objektid, siis enam keegi ebaõnnestumise eest ei vastutagi. Lihtne on öelda, et ega minister pole süüdi, süüdi on keegi kuskil kaugel, näiteks Euroopa Komisjon. Paraku pole Euroopa Komisjon sundinud meie otsustajaid rumalaid samme tegema, ikka meie ise oleme need otsused teinud. Ilmselt likvideeritakse ka ERM Ehituse Sihtasutus ilma suurema kärata ja kõik on selle paha unenäo unustanud.
Loodame, et edaspidi läheb uue maja ehituse hangetega kõik mõistlikult ning hoone ehituseks ei luua jälle mingit ülemäära kulukat skeemi. Igatahes soovin edu ning tarku otsuseid uuele vanale ERM direktorile Tõnis Lukasele!

Võlakriisi ravi

Ainult Euroopa Keskpank saabki ravida euroala võlakriisi: Võlakirjaprogramm kannab vilja
Siiski oleks võlakirjaprogrammi käivitama oluliselt varem. Meil oleks puudunud igasugune vajadus ESM-ide järele. Veelgi enam, euroala riigid oleks pidanud muutma regulatsiooni ning lubama keskpangal ka otse osta riikide võlakirju. Ilmselt oleks siis loogiline olnud, et võlakirja ost oleks sellisel juhul kokku lepitud liikmesriikide poolt nii, nagu täna kokku lepitakse abipakette. Siis oleks võinud näha isegi ehk euroala kasvule pöördumist.