13.8.11

ERM





Eesti Rahva Muuseumi uue hoone rajamise ajalugu algab formaalsetest otsustest 1996.aastal, mil Riigikogu otsustas alustada Eesti Rahva muuseumi uue hoone ehitamist 2002.aastal. Täna, üle kümne aasta hiljem, pole mitte midagi veel kindel. Nagu juba Eestis kombeks, on viimastel aastatel olnud selle ehitise ümber hulk ebamäärasust, vassimist, poliitilist punktikogumist, valeotsuseid ja lõpuks palju raha ja ressursi raiskamist.

Ehituse planeerimise käigus on tehtud hulk valeotsuseid ja püütud iga hinna eest kivist vett välja pigistada. Paljuski ikka selleks, et ühelt poolt hoida kinni oma poliitilistest dogmadest (tasakaalus eelarvepoliitika) ning teisest küljest olla rahva jaoks otsustav poliitik ning näida end Eesti ajaloo ja Tartu arengu suhtes hoolivana.

Kuskil 2007.aastal oli selge, et isegi majandusbuumi ajal polnud võimalik leida riigieelarvest vahendeid uue muuseumi ehitamiseks, riigieelarve oleks läinud defitsiiti ja toona oli defitsiitne eelarve mõeldamatu. Buumi ajal oli selline seisukoht muidugi ka õigustatud. Toona oleks saanud muuseumi ehitada, kui oleks jäetud alandamata tulumaks või tõstetud käibemaksu.

Seejärel hakati otsima võimalusi muuseumi ehituse kulutuste peitmiseks, nende väljaviimiseks valitsusektori tasakaaluarvestusest, selleks tuli idee, et kasutada sama rahastamise skeemi nagu oli KUMU puhul, kus ehitajaks polnud mitte valitsus vaid sihtasutus. 2008.aastaks loodigi Eesti Rahva Muuseumi Ehituse Sihtasutus. Samal aastal sai aga ka valitsuse tasandil selgeks, et selline trikitamine („Kreeka tegemine“) enam läbi ei lähe ning meie statistikaamet võtab ka moodustatud sihtasutuse investeeringud riigi tasakaaluarvestusse. Sellega oli selge, et sihtasutuse moodustamine ei anna mingit eelarvelist võitu ning teiseks puudub sihtasutusel ehitusalane kompetents. Veelgi enam, lihtsalt ühe objekti ehitamiseks sihtasutuse loomine tundus suhteliselt kahtlane olukorras, kus riik oli juba loonud riigi jaoks äriühingu Riigi Kinnisvara AS, mille ülesandeks on just tegelda riigile oluliste objektide ehitamisega, sinna oli juba koondunud ka piisav kompetents. Siiski jätkab loodud uus sihtasutus tegutsemist tänaseni ja on kulutanud nõukogu, juhatuse ja muu personali palkadeks üle 400 000 euro ja muudeks tegevuskuludeks umbes samapalju ning loomulikult jätkab sihtasutus oma tegevust ja raha kulutamist. Mõistlik oleks muidugi koheselt anda kõik uue muuseumi ehitusega seotud kohustused koheselt üle Riigi Kinnisvara AS-ile.

Kui aastatel 2007-2008 püüti leida muuseumi ehituse rahastamise skeemi, nähti ühe võimalusena kaasata euroraha. Isegi euroraha kaasamisega oli täiesti selguseta, kust saadakse ehituse omafinantseeringuks vahendid. Igatahes riigi rahaline kava- eelarvestrateegia, ei näinud toona selleks nelja aasta perspektiivis piisavaid rahalisi vahendeid. Siinjuures käituti Kultuuriministeeriumi juhtimisel põikpäiselt ja reaalsust arvestamata, lootuses, et ehk kuidagi ikka saab kui enam kuidagi ei saa. 2008.aastal oli nii rahandusministeeriumile kui ka EAS-ile väga-väga suure tõenäosusega teada, et Euroopa Liit ei rahasta muusemi ehitamist Tartusse, see informatsioon oli teada ka kultuuriministeeriumile ja laiemalt valitsusele, samuti see, et riigil puuduvad omafinantseeringu vahendid. Seda eelteadmist ignoreeriti pimesi. Lubadused olid antud, ERMi uue hoone eest võitleja imago oli loodud ning tõde ei tahetud tunnistada. Suures kärpetuhinas oli suhteliselt ilmvõimatu saada ka muuseumi eelarvelise rahastamise kokkulepet. Aga ka Riigikogu valimised olid tulemas ja enne valimisi ei tohi olla ju läbikukkuja... Ja nii jätkati vaidlusi Euroopaga ja liivale rajatud lootusega hoone ehitamise ettevalmistamist ja sisuliselt kõigi hingega asja juures olevate inimeste eksitamist. Tänavu jaanipäeva paiku tagastas taaskord Euroopa Komisjon ERM ehituse rahataotluse. Kas lõpuks eurotoetus tuleb ei ole teada, pigem on see ebatõenäoline.

Siiski pole ERM uue hoone ehitus kuidagi võimatu missioon. Selleks oleks vaja lihtsalt poliitilist tahet. Kui soovite, siis on ERM meie pärandus tulevastele põlvedele ja mis oleks loomulikum, kui see, et tulevased põlved võtavadselle ehitamise kohustuse enda kanda. Väga otstarbekas ja mõislik oleks olnud planeerida muuseumi uue hoone ehitus aastatesse 2010-2012 ja seda riigieelarvelistest vahenditest. Ehitise maksumus, ca 50 mln eurot oleks kolme aasta peale suurendanud meie eelarvedefitsiiti ainult umbes 0,15% võrra aastas. Ka sellise lisadefitsiidiga oleksme saanud kiidelda oma väga konservatiivse ja tasakaalustatud eelarvepoliitikaga. Teisest üljest oleks selline ehituse suurobjekt siiski märkimisväärselt andnud inimestele ja ehitusmaterjali tootjatele tööd ja leiba.

Kahjuks tundub iga päevaga üha enam, et ERM uue hoone ehitus hakkab meenutama järjest rohkem võidusamba ehitust Vabaduse väljakule, kus poliitpunktide kogumise tuhinas unustatakse mõistlikud ja ratsionaalsed lahendused.
Postita kommentaar