Lehed

7.2.11

Kas üksikandidaat on meie päästja?

Hurraa!! Meie võit, valisime üksikkandidaadi Euroopa Parlamenti! Sellisena võiks kirjeldada mõne aja tagust eufooriat. Eufooriat mis sarnanes Res Publica tubli saavutusega kunagistel Riigikogu valimistel. Täna on juba teatud aeg mööda läinud Euroopa Parlamendi valimistest ning võiks siis analüüsida, mida oleme saavutanud üksikkandidaadi poolt hääletamisega.
Tegelikult pole me saanud midagi uut, oleme saanud ühe uue nimega poliitiku, kes kuulub Euroopa Parlamendi ühte pisemasse roheliste fraktsiooni. Tegelikult oleme ka natuke petta saanud, sest tuleb välja, et üksikandidaadist poliitikul on maailmavaade, millega on ta ennast sidunud aga mida ta enne valimisi meie eest varjas.
Lisaks sellele oleme kaotanud ka Euroopa Parlamendis mõjuvõimu, sest üksikandidaadile antud mandaat on praktiliselt Eesti jaoks kaduma läinud, sest otsuseid langetavad sotsialistid ja rahvapartei.
Vaadates teatud eufooriat Riigikogu valimistel üksikandidaatide ümber, on tunne, et astume samasse ämbrisse.
Esiteks on kõik üksikkandidaadid juba automaatselt poliitikud, kui nad on asunud võitlusse võimu pärast. Seetõttu ei saa nad kuidagi olla paremad nendest poliitikutest, kes on saanud Riigikogu liikmeks erakonna nimekirjas.
Teiseks, kui juhtub ime ja pääseb mõni üksikkandidaat Riigikokku, ei sõltu temast mitte midagi enne, kui ta pole valinud poolt. Ta peab valima, kas hakkab toetama valitsust või on valitsusega opositsioonis. Kui ta ei tee valikut koalitsiooni kasuks, siis pole tal üldse võimalik neli aastat midagi oma ideedest realiseerida ja isegi valides poole, on raske ette kujutada üksikandidaati koalitsiooniläbirääkimistel otsustava jõuna.
Kolmandaks aga juhtub ilmselt see, et valija raiskab oma hääle ja tahtmatult tegelikult toetab reformi ja keski valimisvõitu, sest suure tõenäosusega ei osutu ükski üksikkandidaat valituks ja meie valimisseadus võimendab ümberjagatavad hääled valimised võitnud erakondade kontosse.

Kommentaare ei ole: