Majanduskriisiga kaotas töötaja 17% oma heaolust

Tänaseks on piisavalt statistilisi andmeid laekunud, et teha väike tagasivaade kriisi mõjudele mitte emotsionaalselt vaid numbriliselt. Kindlasti annab see võimaluse objektiivsemalt hinnata, kuidas valitsus on toime tulnud kriisi juhtimise või mittejuhtimisega. Hinnangu andmiseks võtame ühe "keskmise inimese" ja tema toimetuleku. Ning püüame teha selle keskmise inimese materiaalse heaolu võrreldavaks aastate tagusega, korrigeerides seda töötuse määra muutuse ja elukalliduse tõusuga.
Statistikaameti andmetel oli 2007.aastal keskmise palgatöötaja aastakeskmine brutotulu kuus 704,75 eurot ning 2010.aastal vastav näitaja 766,78 eurot. Heaolu oleks justkui kasvanud ja inimeste elu paremaks läinud. Kuid kas ikka on nii?

Esmalt peaksime 2010 aasta sissetulekut vaatama tööpuuduse kontekstis. Meil on andmed keskmise töötaja brutotulu kohta kuus. Mitte kõik keskmisest inimesest ei ole töötajad vaid 2007.aastal oli 4,9% keskmisest tööealisest inimesest töötu ja 2010.aastal juba 17,6 %. Selline töötuse kasv on vähendanud keskmise inimese 766,78 eurost nominaalset keskmist brutopalka 669,39 euroseks reaalpalgaks.

See keskmise inimese reaalpalk aga jätkab vähenemist tohutu kiirusega, kui püüame kohandada teda veel ka elukalliduse muutusega ehk püüame hinnata selle palga ostujõudu ja võrrelda aastaga 2007. Vahepealsete aastate tarbijahinna muutused on olnud 10,4; -0,1; ja 3%. Seega jääb 2010.aasta 669,39 eurosest palgast järgi 582,36 eurot.

Nagu näitab selline kiire arvutus, kaotas keskmine eestlane kriisiga 17,5% oma ostujõust, heaolust. See on tegelikult meie sisemise devalveerimise hind. See on päris ränk kukkumine. Keskmise inimese jaoks pole veel kõige hullem läbi. Tahaks meenutada, et reaalpalk jätkuvalt langeb, mitte ei tõuse, mis tähendab, et ka 2011.aastal on jätkunud keskmise eestlase toimetuleku allakäik.