Arto Aasa diagnoos: "Just Lõuna-Euroopa näitel on ilmne, et majandussurutises pole süüdi mitte vaba turg, vaid vastutustundetu eelarvepoliitika, jäik tööturg, liigne riiklik sekkumine ja ülereguleerimine."
1. Võlakriis sai alguse turult. Kuna euroala riigid on oma kulutuste täiendaval finantseerimisel sunnitud pöörduma turu poole, siis turg teatas ühel päeval, et ei usalda enam teatud riikide võlakirju ehk nende riikide võimekust laenu tagasi maksta. Sellega oligi võlakriis käivitatud. Kas saab siin süüdlast just nimetada aga on kindel, et kriisi käivitas turu hinnang ning kriis poleks käivitunud, kui euro süsteem oleks teistsugune ning euroala riikidel oleks olnud teistsugune defitsiidi rahastamise mehhanism (nagu näiteks USA, UK, Jaapan, Rootsi jne.)
2. Ma saan aru Arto loogikast, et turg andis lihtsalt signaali aga põhjus oli konkreetse riigi fiskaalpoliitiline käitumine. Ehk siis tagasi tulles eelmise punkti juurde, et võlakriis käivitus, kui turg ei uskunud enam riigi võimekust oma laene teenindada. Laenu teenindamise võimetus tuleneb aga otseselt euro toimimise mehhanismist. Probleemiks see, et riigid ei oma kontrolli enda poolt emiteeritud valuuta osas ning satuvad seetõttu probleemidesse. Kui euroala riikidel oleks võimalus saada alati abi viimaselt laenajalt - oma keskpangalt, siis sellist hirmu turul ei tekiks ega saakski tekkida ja võlakriisi polekski olemas.
Seega, võlakriisis on süüdi tegelikult jäik ja erinevate majandustega riikidele sobimatu valuutasüsteem. Raviks tuleb parandada seda süsteemi.
Edasi majandussurutise juurde. Peaks ehk alustama definitsioonist, mis on majandussurutis. Ilmselt peetakse silmas seda, et majanduskasv on oluliselt pidurdunud või siis langemas. Ehk siis võrreldes eelneva perioodiga müüakse vähem kaupu ja teenuseid. Mis takistab siis suuremat kaupade ostu ja müüki? Artikli kohaselt on selleks: vastutustundetu eelarvepoliitika, jäik tööturg, liigne riiklik sekkumine ja ülereguleerimine.
1. Vastutustundetu eelarvepoliitika. Ilmselt on siinjuures peetud silmas valitsuste defitsiitset kulutamist. Vastutustundlik eelarvepoliitika peaks siis tähendama protsüklilist eelarvepoliitikat ehk oludes, kui väliskeskkond muutub ja majandusaktiivsus väheneb peaks ka valitsus oma kulutusi koomale tõmbama ning kulutusi kärpima. See aga suurendab majandussurutist!
2. Jäik tööturg. See on suhteliselt erinevalt tõlgendatav, kuid ilmselt peetud silmas seda, et ettevõtjal on võimalikult lihtne vabaneda üleliigsest tööjõust ning muuta vastavalt oludele tööjõu hinda. Siinjuures on väga paindliku tööjõu mõju jällegi protsükliline ehk kui väliskeskkond hakkab halvenema, tõmmatakse ka tööjõu osas kokku: väheneb palk, kasvab tööpuudus ehk need on asjaolud, mis võimendavad majanduslangust.
3. Liigne riiklik sekkumine ja ülereguleerimine. Mida see küll peaks tähendama? Liigne riiklik sekkumine kaupade ja teenuste turule saab olla pärssiv siis, kui regulatsioon vähendab turu mahtu. Valdavalt on siiski riiklik sekkumine mõeldud selleks, et vähendada turutõrkeid ning tagada õiglast konkurentsi. Isegi kui nõustuda sellega, et kriisi ajal ettevõtluse toetamine on pikas perspektiivis ettevõtlusele kahjulik, siis lühiajaliselt ei ole see küll majandussurutise põhjus vaid leevendab hoopis majandussurutise tagajärgi.
Kokkuvõttes pole olukord küll nii lihtne, et leiame süüdlasena üles sotsialismi ja arvame, et sellega, kui vaenlane on leitud on majandussurutisest ka jagu saadud. Kardan, et kriisist välja tulekuks saavad olema kohased paljud nendest meetmetest mida mõni peab kriisi põhjuseks.
1 kommentaar:
Respekt Rein. Süüdi pole sotsialism ega kapitalism per se, sest need on lihtsalt ühiskondlikud valikud piruka jagamisest. Isegi kommunismis eksisteeris monetaarsüsteem ja mingeid võlakriise polnud. Jama tekkis siis, kui enam reaalseid kaupu ja teenuseid saadaval polnud, mis pole ju praegune probleem.
Postita kommentaar