Viis aastat paigalseisu

Üks väike graafik selle kohta, kuidas on muutunud Eesti positsioon lähenemisel Euroopa Liidu keskmisele jõukusele. Graafikus on toodud riikide SKP elaniku kohta võrreldes EL keskmisega. Eestil on see 2009 ja 2010 püsinud 64% tasemel. Koos Ansipi valitsusega alustasime tasemelt 66% EL keskmisest koos selliste riikidega nagu Ungari, Slovakkia, Horvaatia. 2010.aastaks on meist Slovakkia pikalt mööda läinud ja samuti on meie ette jäänud Ungari. Väga tihedalt on kannule tulnud Poola. Meiega samal tasemel püsib enam vähem Horvaatia. Viie rikkama hulka jõudmisest on asi ikka väga kaugel, pigem tulevad lähimad konkurendid meile järgi ja Slovakkia näitab tagatulesid.

 Andmed: Eurostat

Ansipi valitsus teeb Kreekat

Peaministri aastalõpu intervjuust: 

"Küsimus: Ega Nestor ja Mikser ei taha ju Eestis Kreekat teha?

A. Ansip: Ei ole väga kindel, et nad seda ei taha. Kui meenutada 2009. aastat, mil sotsiaaldemokraadid valitsusest lahkusid, siis tuleb meenutada ka viimast Ivari Padari allkirja kandnud dokumenti, mis ta valitsuskabinetile esitas. See oli eelarvestrateegia järgmiseks neljaks aastaks ja selle eelarvestrateegia järgi oleks me praeguseks ajaks ikka väga-väga sügavates laenudes/võlgades olnud, aga see valik ei olnud vastuvõetav IRL-ile ja Reformierakonnale."

Millest siis peaminister räägib? Eks ta räägib Riigi eelarvestrateegiast 2010-2013 aga tundub, et selle dokumendi lugemine on piirdunud ainult üksikutest tabelitest numbrite lugemisega. Me leiame strateegiast tõepoolest ühe tabeli, kus on kirjeldatud olukorda, mis võiks juhtuda, kui realiseerub riskistsenaarium ning valitsus ei suuda adekvaatseid samme astuda aga sellel pole mitte midagi pistmist planeeritava tohutu defitsiidiga! Nimetatud dokument seab eelarvepositsiooni puhul eesmärgiks keskpikas perioodis hoopis ülejäägiga eelarve! Kes ei usu, võib seda eelarvestrateegiat lugeda rahandusministeeriumi kodulehel:  Riigi eelarvestrateegia 2010-2013´

Eelpool mainitud dokumendi kohaselt oli seatud valitsuse eesmärgiks hoida valitsussektori eelarvepositsioon 2010 aastal -2,9%SKP-st, 2011 aastal -1,5% ja 2012.aastal viia tasakaalu. Ansipi valitsus ei suutnud siiski Padari pakutust kinni pidada ja planeeris iga aastaselt suurema defitsiidi, kui Padari dokument oleks lubanud. Ehk siis Ansipi valitsus esitas Riigikogule järgneva tasakaalupositsiooniga eelarved:

2010 aastal valitsussektori tasakaaluga -2,95% SKP-st

2011 aastal valitsussektori tasakaaluga -1,6 SKP-st

2012 aastal valitsussektori tasakaaluga  -2,1% SKP-st

No mis sa oskad kosta, kui keegi teeb Kreekat, siis on see Ansipi valitsus.

Vaeguste ravi ja õige diagnoos

Arto Aas kirjutas oma blogis Euroopa vaeguste ravist: http://www.artoaas.ee/euroopa-vaeguste-ravi-algab-oigest-diagnoosist/ Samas tahaks Artolt küsida, et ka oled kindel, et oled õige diagnoosi pannud? Põhimõtteliselt on õige lähenemine: enne kui ravima hakata tuleb panna õige diagnoos. Paraku eurokriisi puhul on suuresti ravi ebaedukus tingitud valest diagnoosist. Siiski võib väga lihtsalt juhtuda, et ka eelpool mainitud postitus sisaldab vale diagnoosi ning seetõttu ka pakutav ravi võib olla mitteadekvaatne.

Arto Aasa diagnoos: "Just Lõuna-Euroopa näitel on ilmne, et majandussurutises pole süüdi mitte vaba turg, vaid vastutustundetu eelarvepoliitika, jäik tööturg, liigne riiklik sekkumine ja ülereguleerimine."

1. Võlakriis sai alguse turult. Kuna euroala riigid on oma kulutuste täiendaval finantseerimisel sunnitud pöörduma turu poole, siis turg teatas ühel päeval, et ei usalda enam teatud riikide võlakirju ehk nende riikide võimekust laenu tagasi maksta. Sellega oligi võlakriis käivitatud. Kas saab siin süüdlast just nimetada aga on kindel, et kriisi käivitas turu hinnang ning kriis poleks käivitunud, kui euro süsteem oleks teistsugune ning euroala riikidel oleks olnud teistsugune defitsiidi rahastamise mehhanism (nagu näiteks USA, UK, Jaapan, Rootsi jne.)
2. Ma saan aru Arto loogikast, et turg andis lihtsalt signaali aga põhjus oli konkreetse riigi fiskaalpoliitiline käitumine. Ehk siis tagasi tulles eelmise punkti juurde, et võlakriis käivitus, kui turg ei uskunud enam riigi võimekust oma laene teenindada. Laenu teenindamise võimetus tuleneb aga otseselt euro toimimise mehhanismist. Probleemiks see, et riigid ei oma kontrolli enda poolt emiteeritud valuuta osas ning satuvad seetõttu probleemidesse. Kui euroala riikidel oleks võimalus saada alati abi viimaselt laenajalt - oma keskpangalt, siis sellist hirmu turul ei tekiks ega saakski tekkida ja võlakriisi polekski olemas.

Seega, võlakriisis on süüdi tegelikult jäik ja erinevate majandustega riikidele sobimatu valuutasüsteem. Raviks tuleb parandada seda süsteemi.

Edasi majandussurutise juurde. Peaks ehk alustama definitsioonist, mis on majandussurutis. Ilmselt peetakse silmas seda, et majanduskasv on oluliselt pidurdunud või siis langemas. Ehk siis võrreldes eelneva perioodiga müüakse vähem kaupu ja teenuseid. Mis takistab siis suuremat kaupade ostu ja müüki? Artikli kohaselt on selleks: vastutustundetu eelarvepoliitika, jäik tööturg, liigne riiklik sekkumine ja ülereguleerimine.

1. Vastutustundetu eelarvepoliitika. Ilmselt on siinjuures peetud silmas valitsuste defitsiitset kulutamist. Vastutustundlik eelarvepoliitika peaks siis tähendama protsüklilist eelarvepoliitikat ehk oludes, kui väliskeskkond muutub ja majandusaktiivsus väheneb peaks ka valitsus oma kulutusi koomale tõmbama ning kulutusi kärpima. See aga suurendab majandussurutist!

2. Jäik tööturg. See on suhteliselt erinevalt tõlgendatav, kuid ilmselt peetud silmas seda, et ettevõtjal on võimalikult lihtne vabaneda üleliigsest tööjõust ning muuta vastavalt oludele tööjõu hinda. Siinjuures on väga paindliku tööjõu mõju jällegi protsükliline ehk kui väliskeskkond hakkab halvenema, tõmmatakse ka tööjõu osas kokku: väheneb palk, kasvab tööpuudus ehk need on asjaolud, mis võimendavad majanduslangust.

3. Liigne riiklik sekkumine ja ülereguleerimine. Mida see küll peaks tähendama? Liigne riiklik sekkumine kaupade ja teenuste turule saab olla pärssiv siis, kui regulatsioon vähendab turu mahtu. Valdavalt on siiski riiklik sekkumine mõeldud selleks, et vähendada turutõrkeid ning tagada õiglast konkurentsi. Isegi kui nõustuda sellega, et kriisi ajal ettevõtluse toetamine on pikas perspektiivis ettevõtlusele kahjulik, siis lühiajaliselt ei ole see küll majandussurutise põhjus vaid leevendab hoopis majandussurutise tagajärgi.

Kokkuvõttes pole olukord küll nii lihtne, et leiame süüdlasena üles sotsialismi ja arvame, et sellega, kui vaenlane on leitud on majandussurutisest ka jagu saadud. Kardan, et kriisist välja tulekuks saavad olema kohased paljud nendest meetmetest mida mõni peab kriisi põhjuseks.

Kohustuslikku kogumispensioni pole vaja

Fiat valuutat  kasutavatel riikidel puudub mõte raha pensionifondidesse koguda, vastupidi, see on lausa kahjulik maksumaksjale. Fiat raha on teatavasti selline raha, mis pole tagatud mingite reservidega (kuld, mets) vaid põhineb seadustel ja valitsuse ning riigi majandussüsteemi usaldusel. Tänapäeva olulised valuutad (dollar, euro) on fiat valuutad.
 Kuigi Eesti kasutab fiat raha, eurot, ei saa me päris lähtuda sellest, et meil on kasutusel fiat raha. Eestil puudub sisuline kontroll raha trüki üle ning see on antud Euroopa Keskpanga (EKP) pädevusse. Seetõttu ei saa kitsalt Eesti majandusruumis toimuvat kirjeldada fiat valuuta suhtes kehtivate reeglitega. Kuna meil jätkuvalt puudub õigus raha juurde trükkida siis oleme jätkuvalt kasutamas justkui valuutakomitee süsteemi. Ehk siis Eesti euro on üks-ühele seotud päris euroga. Tulenevalt EKP regulatsioonist on see isegi nii Saksa euroga, ka see on fikseeritult seotud päris euroga. Seega elame süsteemis, kus meil on fiat raha aga samas on puudu üks sellise rahasüsteemi komponent, valitsuse ainuõigus raha emiteerijana. See on ka üks põhjuseid miks on euroalal täna võlakriis erinevalt USA-st või ka Jaapanist, kus riigi laenukoormus on isegi üle 200% SKP-st.
Tuleks nüüd tagasi kogumispensioni juurde. Eestis kehtivaga sarnane kogumispensioni süsteem on kohane fikseeritud kursiga või kulla alusel toimiva valuutasüsteemiga riigis. Igasuguse mõtte kaotab Fiat raha kasutavas riigis. Kogumispension on vajalik seetõttu, et meie arvestuste kohaselt, pole valitsus tulevikus võimeline maksma tulevikupensionäridele väärilist pensioni, seega sunnitakse homseid pensionäre juba täna tulevikuks säästma. Fiat raha kasutamisel ju seda hirmu pole, valitsusel ei saa kunagi raha otsa ning valitsus on võimeline finantseerima tulevikupensioni seadusega kokku lepitud mahus ilma igasuguste probleemideta.
Miks on fiat raha kasutavas riigis kogumispension kahjulik maksumaksjana? Aga sellepärast, et erafondidesse vahendite kogumine on ju käsitletav täiendava maksuna pangandustööstusele. Eesti tingimustes on siis fondihaldustasud ligi 10 mln eurot aastas ning seoses fondide mahu kasvuga see summa kasvab aasta-aastalt. See summa on nii suur, et on võrdne kolmekordse raskeveokimaksuga või poole hasartmängumaksuga. Aga milleks erasektorile sellist maksu tasuda, kui see ei taga isegi pensionifondide säilimist, kasvust rääkimata. Asi tundub veelgi enam kummaline, kui fiat raha puhul ei ole valitsusel tulevikus mingit probleeme seadusega kehtestatud pensione välja maksta.
Täna peaks arutelu toimuma teemal, kuidas muuta meil kasutatav euro tõeliseks fiat valuutaks ehk EKP peab hakkama ise rahastama euroala riikide valitsusi. Selline samm lõpetaks päevapealt euroala võlakriisi, võimaldaks loobuda kohustuslikust kogumispensionisüsteemist ning hetkel sellega kaasnevast kulukast haldussüsteemist ja obrokist finantstööstusele.

Mina paneks oma raha valitsuse hallatavasse pensionifondi

Viimasel ajal on kuum teema valitsuse (pean silmas laiemalt avaliku sektorile kuuluvaid fonde: riigireservid, haigekassa reservid, töötuskindlustuse vahendid) hallatavate fondide teema. Oleme kuulnud peaministri kiitust selle kohta, kui hästi tuleb rahandusministeerium toime oma reservide haldamisega. Mina tahaks aga rääkida kohustusliku pensioni fondidest. Valitsus on kehtestanud seadusega kohustuse koguda raha pensionieaks ja andnud pensionifondide haldamise erafondihalduritele. Meil on valida ligi paarikümne erineva fondi vahel samas pole meil võimalik kasutada riigi teenust meie raha haldamisel. Miks see nii on? Kui töötuskindlustuse vahendeid usaldab peaminister anda valitsuse haldurite kätte, siis miks ei saa me oma pensioniraha anda valitsuse hallata?


Kohustuslike pensionifondide haldamine on haldurite jaoks väga hea ja riskivaba äri. Õhelt poolt oleme kohustatud oma pensioniraha koguma, ilma keeldumise õiguseta ja teiselt poolt pole fondihalduritel mingit kohustust meie raha kasumlikult investeerida. Sõltumata fondi tootlusest võtab fondihaldur ligi 1% fondi mahust iga aasta endale. See summa pole mitte tühine number. Riikliku kogumispensioni teise samba fondides on meie raha ligi 1, 08 miljardit eurot, sellelt tasume igal aastal fondihalduritele ca 10 miljonit eurot aastas. 
Seda oleme kohustatud tasuma isegi siis, kui fondi tootlus on negatiivne. Siinjuures minu tervitused Swedbanki pensionifondile: maksin teile viimati fondihaldustasu aastas ligi 152 eur aga samal ajal hävitasite minu pensionivara 100 eur võrra. Mille eest ma pean teile maksma?


Siit tekib mõte, et kas tõesti pole kuidagi teisiti võimalik meie pensionivara hallata? Tuleb välja, et ka teisiti on võimalik. Valitsus haldab oma reserve umbes samas mahus, üle 1 miljardi euro ja on seda viimastel aastatel teinud oluliselt edukamalt kui erasektori fondid. Kui töötukassa võitleb selle vastu, et raha anda rahandusministeeriumi hallata, siis mina palun valitsust: võtke mu raha enda hallata! Ma tahan valikuvõimalust. Valitsus peab looma oma kohustusliku pensionikindlustuse fondid ja ma olen kindel, et nende haldamiseks ei kulu valitsusel 10 mln eurot aastas. Samuti luban ma oma raha kasutada valitsuse eelarvedefitsiidi katmiseks. Määrake mõistlik intress ja minu jaoks oleks see riskivaba rahapaigutus sest ma usaldan valitsust.

Kas parem Eesti on võimalik?

Tänane Eesti ei ole kindlasti kõige parem paik elamiseks. Seda näitavad mitmed indikaatorid: ligi 50 000 registreeritud  töötut, mitu korda rohkem tööealisi, kes on Eestist lahkunud, suhtelises vaesuses elab üle 200 000 eestimaalase ja isegi 7% nendest inimestest, kellel on töökoht liigitub vaeste hulka. Sellised näitajad ei ole uhkustamiseks, need numbrid on väljakutseks valitsusele ja nendega peab tegelema kohe! Lubamatu on poliitika, et küll aeg paneb kõik paika ja küll turg reguleerib.

Kui ütlete, et me pole nii rikkad, et probleeme lahendada, siis ei saa seda kuidagi uskuda. Tahaks asja natuke piltlikustada.Mäletame, kuidas valitsus kiitis heaks 2 miljardi eurose garantii EFSF-ile. See on väga suur raha, ning näitab meie ühiskonna valmisolekut panustada vajadusel nii suur summa teiste riikide inimeste heaolu päästmiseks. Kui panustada see summa meie oma inimeste heaolu tõstmiseks, siis saaks kõik meie suhtelises vaesuses olevad inimesed tuua vaesusest välja kolmeks aastaks ja seda isegi eeldusel, kui nende vaesuses elavate inimeste sissetulek oleks 0 eurot kuus. Tegelikult see nii pole ja see 2 miljardit eurot on nii suur summa, et riik suudaks isegi otsetoetustega lahendada vaesuse probleemi Eestis 10-15.aastaks.
Tegelikkuses pole aga see lahendus, et me maksame kinni riigieelarvest kõigi inimeste heaolu. Valitsuse esmaseks ülesandeks peab olema võitlus tööpuudusega ning võitlus kõrgete palkade eest! Nii tõuseb riigi ja rahva jõukus ja heaolu. Inimestele tuleb töö anda.

Ma ei hakka täna rääkima haridusest, teadus- ja arendustegevusest, ekspordivõimekusest jne. Need on kõik valdkonnad, kus on olemas üldiselt ka poliitilise eliidi üksmeel, sõltumata nende erakondlikust kuuluvusest.
Räägin tööhõive ja kõrge palga programmist ning vahenditest, millega programme ellu viia.
Tööhõiveprogrammil on sisuliselt kaks meedet.
Esiteks, kõrge tööpuuduse tingimustes peab valitsus suurendama riiklikku tellimust ja just valdkondades, mis suurendavad tuleviku heaolu. Valdkondadeks võiks olla taristu, haridus, teadus ja tervishoid ning energiatõhusus. Valitsus peaks:

• rakendama riikliku eluasemeprogrammi. Valitsuse poolt ehitatakse energiasäästlikke eluasemeid. Tööd saab ehitussektor ja kohalik ehitusmaterjalitööstus. Kasvab inimeste mobiilsus ning inimesed ei pea enam kinni olema oma kinnisvaras vaid võivad elada ka üürieluasemel. Surutakse alla ka üüri ja eluaseme hindu. 
• Kulutused haridusse ja sellega kaasnev on investeering tulevikku. Kreeka ostab oma õpilastele tahvelarvuteid, ei tea miks? Meie õpetajad protestivad Toompeal. Õpetajate palk tuleb tõsta ja riikliku koolitustellimust tuleb tõsta ning anda tõeliselt tasuta haridust. See loob eelduse, et õpetajad annavad veel mitmetele inimestele tööd: käivad juuksuris, ostavad riideid ja vahest isegi söövad väljas.
• Valitsus peab ostma rohkem ravi- ja ennetusteenust. Ravikindlustuse alla tuleb tuua elementaarne hambaravi ning igasugune ennetustöö, uuringud ja vaktsineerimine. Kasvatada tervishoius töötavate inimeste sissetulekuid. Õed ja arstid ei peaks Eestist põgenema.

Teiseks peab valitsus toetama sissetulekute kasvu ehk toetama kõrgeid palkasid. Nii kõrge tööpuudusega tööjõuturg ei toimi ja siinjuures peab riik sekkuma. Mitte kärpima ja alla suruma palgataset, vaid olema palgatõusu eestvedaja ning tagama oluliselt kõrgemal tasemel töötutoetuse.

Kust saada selleks raha?

Esmane lahenduse võti peitub maksusüsteemis. Tuleb muuta ebaõiglast maksusüsteemi ning maksustada oluliselt kõrgemalt valdkonnad, mis seotud majandusrendiga ehk siis valdkonnad, kus rikastutakse ressursse panustamata ja riske võtmata. Vajalikud muudatused maksusüsteemis:

• Ettevõtte kasumimaksu sisseviimine, finantssektori ohjamine ja maksustamine
• Progresseeruva tulumaksu sisseviimine
• Kinnisvara- ja automaksu sisseviimine

Valitsus võiks veelgi ohjata finantssektorit ning vähendama selle valdkonna kulutusi. Teostades riigi rahaliste vahendite haldamise läbi riigile kuuluva panga, kas läbi Eesti Panga või selleks eraldi loodud riikliku panga. Samuti peab valitsussektor lõpetama oma vara kindlustamise ning tagama avaliku sektori vara kindlustamise läbi ühisvastutuse süsteemi tagades kahjude hüvitamise läbi riikliku kindlustuse fondi.

Meil on vaja solidaarsemat ja jõukamat ühiskonda ja valitsus ei saa seda lihtsalt oodata, see tuleb luua.Valitsuse sekkumatuse poliitika viib ühiskonna kihistumise ja kriisideni, seda peaks vältima.

 

Mis on Eesti valik?

Kuidagi vaikne on... Saksamaa ja Prantsusmaa langetavad rahapoliitilisi otsuseid Brüsselis, aga meie seisukohtadest pole midagi kuulda. Kas euro ja euroala riikide majandus ongi ainult Sarkozy ja Merkeli otsustada?

Arvan, et see ei tohiks nii olla ja tegelikult polegi. Täna on valida, kas toetada Saksamaa positsiooni või toetada Prantsusmaa seisukohta. Tegemist on väga sisulise vaidlusega, mis määrab euroala tuleviku ja selle, kas euroala väljub kriisist või mitte.

Sakslaste jäigalt senisest rahasüsteemist kinni hoidev positsioon on tegelikult võlakriisi süvendav positsioon. Sama poliitika jätkamine ei võimalda kriisist väljuda, vaid lükkab selle lahendust ainult edasi. Kui jätkata Merkeli pakutud valikuga, läheb see Eesti maksumaksjale lõpuks kalliks maksma ja ei saa teisiti peale krahhi lõppeda, kui esialgu Kreeka lahkumisega eurotsoonist. Hiljem ehk veel mõni riik.

Saksa tee valikuga otsustatakse jätkata senise neoliberaalse rahapoliitikaga, mis on viinud maailmamajanduse kriisi ning kutsunud esile 99% ilmajäetute liikumise "Okupeerige Wall Street". Ehk teisisõnu on andnud selline rahapoliitika Euroopas võimu valitsustelt pankadele ning pannud riikide kodanikud süsteemi vigu kinni maksma. Pankadele kasum, rahvale kahjumi katmine.

Prantslased on olnud võimelised avaramalt mõtlema ja on pakkunud lahenduse, mis võib aidata võlakriisist üle saada. Sarkozy pakutu on samm õiges suunas. Euroala valitsused peavad rahatrüki oma kontrolli alla tagasi võtma, kui esialgu kõike ei saa siis vähemalt osaliselt. Prantslaste plaanil on jumet. Sellest võib isegi midagi välja tulla, vähemalt on eeldusi probleemi lahendamiseks. Loomulikult võib iga plaani detailide ja piirangutega tuksi keerata.

Milles peitub siis Prantsuse plaani võlu. Tundub, et prantslaste plaan lähtub natuke modernsest monetaarteooriast. Nimelt võtab nende plaani kohaselt valitsus endale tagasi raha emissiooni õiguse, mis tähendab, et valitsustel ei saa enam raha otsa  ja sellega on võlakriis päevapealt likvideeritud. Sellisel moel on tegutsenud näiteks Jaapan ja USA. Eesti jaoks tähendab see seda, et meie antud garantii ei realiseeru kunagi, sest EFSF muutub pangaks ning saab Euroopa keskpangast laenu sama mõistlikel tingimustel kui teised kommertspangad ning saab seda raha edasi laenata vajalike kokkulepete alusel hätta sattunud riikidele.

Prantsuse välja pakutud tee on küll väga keeruline ja pikk tee lihtsa lahenduseni, kuid parem siis juba nii keerukalt, kui et jätkata saksa mudeliga, mis viib euroala majanduse stagnatsiooni ning inimesed töötuks ja tänavale protestima. Lihtne lahendus on muidugi muuta Euroopa Keskpanga regulatsioone ning tuua riikide valitsused rahaturult ära. Euroopa Keskpangal peab olema õigus laenata otse euroala valitsustele. Loomulikult peab selleks karmid reeglid kehtestama, kuid see on ainuvõimalik tee euroala võlakriisist jagu saamiseks ilma, et riikide majandusi ei viidaks langusse või stagnatsiooni.

Millise poole valib meie peminister ja valitsus? Arvatavasti minnakse Saksamaa selja taha. See aga tähendab lahenduse edasilükkamist ja läheks ilmselt Eesti maksumaksjale kalliks maksma, nii umbes 2 miljardit eurot. Tegelikult tahaks nii olulises küsimuses märgatavalt suuremat debatti näha. Lähipäevadel otsustatakse Brüsselis meie tulevikku rohkem, kui euroalaga liitumisel. Kui euroalaga liitumisel vahetasime lihtsalt oma jäigalt fikseeritud krooni (sisuliselt ju euro) päriseuro vastu siis päevade küsimus on see, kas jätkame senise rahapoliitikaga või muutub see oluliselt. Mõlemal juhul on oodata olulisi muudatusi euroala majandus- ja sotsiaalelus.

Mis on välismaiste pankade panus Eesti majandusse?

Mulle meeldivad suured numbrid. Äsja arutas Riigikogu EFSF laenude tagamist. Meie parlament otsustas tagada hätta satunud riikidele antavaid laene üle 2 miljardi euro ulatuses. See on üüratu ja juba peaaegu adumatu summa, üks pikk rida numbreid. Siiski on rahvas aru saanud, et tegemist on väga suure summaga, kuna meie SKP jõuab loodetavalt tuleval aastal 17 miljardi euroni. Selliste suurte numbrite taustal tahaks küsida, milline on olnud Eestis tegutsevate pankade panus meie majandusse?

Vastuse sellele küsimusele leiame Eesti Panga kodulehelt, kust selgub, et Eestis tegutsevad pangad on viimase 11 aasta jooksul teeninud kasumit 11,1 miljardit eurot. Veel leiame samast, et tänaseks on Eesti rahvas ja ettevõtjad laenanud pankadelt 14,1 miljardit eurot. Laenud on valdavas osas tagatud meile kuuluva varaga (kinnisvaraga). Laenude tagatisvara ületab tavaliselt laenusummat ehk kuskil 1,5 korda. Seega on panditud vara väärtus päris hirmuäratav 21,1 miljardit eurot.

Mida me selle teadmisega peaksime peale hakkama?
Pankade teenitud kasumiga on asi enam vähem selge. Sellelt pole maksu makstud ning kasum on juba riigist välja viidud või välja viimisel. Seega on meie majandusele kadunud kümne aastaga pankade kasumina 11,1 miljardit eurot.

Kole lugu on ka meie 21,1 miljardi väärtuses kinnisvaraga. Sisuliselt on see pankade oma ning meie peame seda aastakümneid oma tööga teenitud eurode eest välja ostma kas siis otseses mõttes või laenu võtnud ettevõtete heaks töötades. Ehk teisiti öeldes, on see pankade tulevikukasumina ka juba sisuliselt meie majandusruumist lahkunud. Kogukaotus seega 32,2 miljardit eurot, mis teeb majanduse jaoks kaotuseks iga aasta 2,9 miljardit eurot.

Aga mida on siis pangad meie majanduse jaoks head teinud? Vastatakse, et meie majandus on kapitali näljas ning pangad on finantseerinud meie majandust ja majanduskasvu. See on formaalselt õige aga sisuliselt? Kust saavad pangad raha? Teenivad, omavad lihtsalt panga keldris? Sisuliselt, tulenevalt Euroopas kehtivast süsteemist, lähevad pangad meie poolt neile panditud varaga Euroopa Keskpanka ning võtavad selle tagatisel sealt laenu ning laenavad selle raha korraliku lisaintressiga edasi. Sealt see raha tulebki. Kui küsida, et kust keskpank raha saab, siis vastus on, et ta ei saagi seda kuskiltki, ta lihtsalt "trükib" seda juurde.

Keskpank on aga osa valitsusest laiemas mõistes, demokraatlikus ühiskonnas on aga rahvas kõrgema võimu kandja ja valitsus on meie oma. Ja kui nüüd püüame seda skeemi veelgi lihtsamalt kirjeldada siis anname meie raha pankuritele ja nemad võtavad meilt meie kodu pandiks ning annavad meilt võetud raha meile tagasi. Oot...aga miks me nii teeme? Kas keegi saab aru? Aga sellepärast teemegi, et me ei tunneta valitsust enda omana ja ei tunnista, et ainuke institutsioon kes saab raha emiteerida on valitsus ja lõpuks me ei saa aru, et see raha mida on meil vaja majanduse elavdamiseks on meil tegelikult endal olemas ja selleks ei ole vaja vahele asetada liigkasu võtjat.

Kogu süsteemi muutmine ei ole muidugi lihtne ja on seotud suurte riskidega kuid midagi on ka selle süsteemi raames isegi võimalik muuta. Isegi ettevõtte tulumaks tooks juba midagi meie majandusest välja voolavatest kümnetest miljarditest midagi rahvale tagasi. Abiks oleks kindlasti ka riigile kuuluv kommertspank. Kui oletada, et kogu viimase kümne aasta pangandustegevus oleks käinud läbi riikliku kommertspanga ja muud tingimused oleks olnud kõik samad oleks meie majanduse bilanss palju ilusam. Panga kasum 11,1 miljardit oleks iga aastaselt omanikutuluna toitnud riigieelarvet üle ühe miljardi krooni. See on selline suurusjärk, mis oleks võimaldanud alandada kogu maksukoormust veerandi võrra!

Sellised mõttemängud siis suurte numbritega.

Euroala võlakriisi lahendus

Tundub, et tänaseks välja pakutud euroala võlakriisi lahendusvariandid on ennast ammendunud. Lahendust aga ei paista kuskilt, ainult hirm ja paanika ning kasvavad võlad. Lahendust ei saagi tulla, sest intressid on nii kõrgeks kasvanud, et sellist raha, mida tagasi maksta pole olemas ega saagi olla.
Säästmine, kärpimine, kokku hoidmine ei aita ega saagi enam seda haigust kuidagi ravida. Kõik sellised sammud ainult süvendavad kriisi. Kreeka tööpuudus kasvab meeletu kiirusega aga kui inimesed ei tööta, siis pole võimalik, et majandus kasvab. Rikkust luuakse ju tööga, mite börsil raha keerutades. Mida rohkem tõmbub majandus kokku, seda suuremaks kasvab juba suhteline võla- ja intressikoorem ja mitte ainult suhteline vaid ka reaalne koorem.
Kreeka (ja ka teised hätta sattunud riigid) tulevad finantsturult ära tuua. Sellises kriisiolukorras ei saa lasta turgudel riikide ja rahvaste tuleviku korraldada, ei tohi lasta pankadel rahvaid paljaks röövida ja orjastada. See on ülimalt ohtlik ja lõpeb ainult ühega - füüsilise vastupanuga sellele süsteemile.
Mida siis teha?
Lahendus on tegelikult lihtne. Euroopa Keskpank (EKP) peab Kreekale andma pikaajalist laenu väga madala intressiga täpselt nii palju, kui vaja on ja ilma Kreeka valitsust sundimata ülemäärasele kärpimisele. Kreeka peab taastama saadud vahenditega tööhõive ning inimesed tänavatelt tööle saama.
Selline lahendus on minu arust praktiliselt ainuvõimalik ning muu euroala jaoks kõige valutum.

Riigieelarve valel teel

Järgmise aasta riigieelarve on taaskord koostatud põhimõttel, mis ei hooli inimesest ning ei edenda meie majanduse kasvu ja konkurentsivõimet. Põhjuseks ilmselt ideoloogiline pimedus ja võimetus avaramalt mõelda.
Riigieelarve ei ole pelgalt vahend meie vähese maksuraha ümberjagamiseks. Eelarve omab palju olulisemat tähendust ning võimet majanduselu kujundada. Eelarve koostamise aluseks peaks olema tööhõive näitajad ning eelarve võime majandust stabiliseerida ning turutõrkeid kõrvaldada ja seda eriti kriitilistel aegadel. Seega peaks tänasel hetkel olema riigieelarve üheks oluliseks eesmärgiks täistööhõive tagamine ning seda saab teha ainult selliselt, et tõstetakse eelarvekulutuste mahtu. Eelarvetasakaal ei tohiks olla eelarvepoliitika alustala vaid üks näitaja mida on oluline jälgida, et tagada eelarvepoliitika jätkusuutlikus.
Eelarve koostamisel tuleks esmalt vaadata meie hõivet, kuna meie tööpuudus püsib lähiaastatel üle 10% siis see on valitsuse jaoks, kes hoolib inimesest, lubamatult kõrge tase. See näitab ka seda, et meie majandus ei kasva potentsiaalse taseme kohaselt vaid oluliselt alla selle. Ning pole õige väide, et valitsus ei saa siinjuures midagi teha. Saab küll ja on lausa kohustatud reageerima. Kõige efektiivsem on tõsta riigieelarve kulutusi mis lähevad sisemajanduse toetamiseks kas läbi teenuste ostmise või otseste toetuste kehvemas seisus inimestele. Seda ikka selleks, et parandada inimeste elujärge ning läbi siseturu elavdamise edendada majanduskasvu.
Esimese sammuna, tuleb kasutada ära võimalus, suurendada eelarve kulutusi selliselt, et meie avaliku sektori defitsiit on kuni 3%SKP-st. See annab eelarvekuludeks ligi 140 mln eurot lisaraha. Teise sammuna tuleb rakendada meetmeid eelarvetasakaalu saavutamiseks ning selleks annab eelduse meie majanduskasv mis püsib 4% lähedal. Ehk teisisõnu tuleks koguda eelarvedefitsiidi vähendamiseks lisamaksu ning just sealt, kus see alandab kõige vähem majanduskasvu ning tasakaalustab lõhet ühiskonnas. Siinjuures on võimalusi vägagi palju: astmeline tulumaks, ettevõtte tulumaks, kinnisvaramaks ning autode registreerimismaks. Kuna majandus on kasvufaasis, siis see annab võimaluse ning õigustuse teatud valdkondades maksukoormust tõsta.
Kindlasti kerkib küsimus, kuhu raha kulutada. Raha peaks kulutama valdkondadesse, mis suurendavad meie majanduspotentsiaali ning on tulevikku suunatud. Ehk kõik kulutused, mis on seotud laste toimetuleku ning haridusega (19 eurone kehtiv lastetoetus on juba muutunud valitsuse häbimärgiks), tuleb tagada sisejulgeoleku toimimine ja päästevõimekus (mis on vähemalt sama oluline kui kaitsekulutuste kasvatamine, mis on valitsuse hetke prioriteediks) ning arendada järjekindlalt meie infrastruktuuri ning teadus- ja arendustegevust.
Kindlasti tähendab eelpool toodud valdkondade suurem toetamine ka palgatõuse nendes valdkondades. Jutt, sellest et meie inimesed on madala tootlikkusega ei päde. Kuidas muidu saavad meie töötud minna välismaale palju kõrgema palga eest tööle. Reaalpalkade langus tuleb koheselt peatada ja keerata tõusule. Seda saab alustada riigieelarvest palka saavate inimeste palgataseme tõstmisest.
Valitsus on tänaseks näidanud, et juttu raha puudusest ei saa enam tõsiselt võtta. Tänaste Eesti ees seisvate probleemide lahendamisel ei ole puudus rahast vaid on puudus tahtmisest ja mõistmisest. Täiesti ebausutav on valitsuse väide, et rahapuudusel peame sulgema päästekomandosid, et raha puudusel ei saa tõsta lastetoetust ega õpetajate palka, pakkuda lastele koolis tasuta lõunat või rakendada kõrgkoolides õppetoetuste süsteemi. Me oleme näidanud, et meil on raha ja me suudame garanteerida teiste riikide heaolu mitme miljardi euro ulatuses. Kas meie oma inimesed ei ole kõike seda väärt, mida me teistele garanteerime?