Valitsus ei julge tõde tunnistada

2010 aasta riigieelarvega on kummalised lood. Valitsus ei julge tunnistada, et ei saanud tähtajaks, enne kohalikke valimisi, -3% defitsiidi sisse mahtuva eelarvepositsiooniga hakkama. Usun, et selline valijate petmine ei ole kõige viisakam tegevus ning kahjustab kindlasti valitsuserakondade mainet, sest rahvale meeldivad kõige vähem vassivad poliitikud. Nüüd on valitsus tulnud välja siis korrektsiooniga, eelarvepositsiooni tasakaalustamiseks tõstetakse kütuse- ja elektriaktsiisi ning loodetakse saada selliselt 400 miljonit lisakrooni.

Kahju, et valitsus ei julge ausalt asjadest rääkida. Kurb, kui lühiajalise kasu nimel müüakse osa Eesti Energiast. Ebademokraatlik on see, kui valitsus muudab riigieelarvet ilma Riigikogu aruteluta: pean silmas Jürgen Ligi kulude piiramise kava:)

EI Eesti Energia börsile viimisele!

Poole aasta pärast käivituv osaline elektri vabaturg toob praeguste hindade juures, ning 35% müügi viimisega energiabörsile Eesti Energiale (EE) lisatulu aastas ca 340 miljonit krooni. Kui kogu müük hakkab minema läbi börsi kasvab EE aastane lisatulu ca 1 miljardile kroonile. Sellise kasumi kasvu saab EE just meie kõigi taskust. Meie taskust, kellele läbi riigi täisosaluse kuulub täna EE. Need arvestused on tehtud, arvestades kodumaist elektri tarbimist. Kui EE-l õnnestub kasvatada veel ka müüki väljapoole Eestit kasvab kasum veelgi, aga see ei puuduta Eesti tarbijat.

Sellisele hüppelisele kasumi kasvule on tekkimas hulga kosilasi. Ansipi valitsust on survestatud, et valitsus viiks EE börsile, ehk sisuliselt erastaks osaliselt EE. Ütleksin, et selline samm oleks väga-väga Eesti rahva ja ettevõtjate vaenulik tegevus.

Juhul, kui sellest kasumist hakkavad osa saama uued aktsionärid, viiakse see osa kasumist minema ja meie saame ainult selles osas elektrihinna tõusu.

Juhul kui EE jääb 100% riigile, on meil kõigil võimalus oma elektrihinna tõusust tingitud kaotus tagasi saada läbi riigieelarve, läbi dividenditulu. Sellisel juhul pole see raha meie ja meie majanduse jaoks kadunud vaid tuleb läbi riigieelarve meie haridusse, infrastruktuuri jne. See raha teeb meie elu paremaks.

Eesti majanduspoliitikast

Eesti senine majanduspoliitika

Eestis on suuresti valitsenud alates taasiseseisvumisest kuni 2008.aastani liberaalne majanduspoliitika. Ajaline määratlus on siiski suhteliselt subjektiivne ning poliitika muutus pole toimunud üleöö, kuid on muutunud vastaval muutunud oludele ja kindlasti on oma roll ka sotsiaaldemokraatidel, kes olid murdelisel ajal valitsuses ning hoidsid ka rahandusministri portfelli.

Aga liberaalne majanduspoliitika tähendas seda, et peamine makromajanduslik eesmärk oli kiirendada reaalset konvergentsi läbi kiire majanduskasvu. Oldi kindlad turumehhanismides, mis pidid toimima konvergentsi katalüsaatorina.

Valitsus nägi enda peamise rollina konservatiivse fiskaalpoliitika säilitamist koos selgesõnalise reegliga hoida valitsus­sektori eelarve nominaalselt tasakaalus. Eelarve nominaalse tasakaalu reeglit on Eestis kasutatud alates üleminekuaja algusest ning seda on eelistatud kompleksemale, mis oleks eelarve tasakaalustamine majandustsükli piires.

Valitsuse tahet iseloomustas soov olla rohkem efektiivne vahendaja kui proaktiivne majandus­arengu kavandaja. Majanduskasvu ja konvergentsi peamise mootorina nähti rahvus­vaheliselt konkurentsivõimelist ja dünaamilist ärisektorit. Seetõttu oli keskpika perioodi majandus- ja fiskaalpoliitika eesmärk pakkuda soodsat ettevõtluskeskkonda, mis stimuleeriks töö­hõive suurenemist ja välisinvesteeringute sissevoolu.

Alates 2005.aastast on olnud Vabariigi Valitsuse ja Eesti Panga eesmärk saada Euroopa Majandus- ja Rahaliidu (Economic and Monetary Union, EMU) täisliikmeks niipea kui võimalik, et kiirendada pikaajalist majandus­arengut ja monetaar­stabiilsust. Sellest tulenevalt liitus Eesti vahetult peale liitumist Euroopa Liiduga vahetuskursi­mehhanismiga ERM II (exchange rate mechanism).

Eesti majanduspoliitika üheks nurgakiviks kujunes Eesti valuutakomitee süsteem, mis on opereerinud koos kapitali vaba liikumisega juba alates 1994. aastast.

Valitsuse vähene sekkumine majandusse tähendas ka maksukoormuse alandamist, proportsionaalsed maksusüsteemi, kaudsete maksude osatähtsuse tõstmist ning võimalikult neutraalset maksupoliitikat. Neutraalne maksupoliitika tähendas kõikvõimalike maksuerisuste ja maksusoodustuste pidevat vähendamist. Heaks näiteks on siinjuures meie käibemaksu süsteem, kus järjekindlalt on erisusi kaotatud ja liigutud ühtse maksumäära poole.

Senise majanduspoliitika positiivsed küljed

• Saavutati suhteliselt kiire majanduskasv
• Majandusmudel on olnud suhteliselt lihtne ning majanduse juhtimine pole nõudnud valitsuselt erilist võimekust. Lihtne on olnud kinni pidada ainult teatud printsiipidest ning lasta majandusel ise reguleeruda.
• Maksude administreerimine on olnud lihtne

Senise majanduspoliitika probleemid

• Kiire ühiskonna kihistumine, mis tuleneb suuresti meie maksu- ja eelarvestamise süsteemist, kus püütakse maksusüsteem hoida neutraalsena, ehk taotletakse, et maksusüsteem ei teostaks ümberjagamist, ei piiraks kiiret rikastumist ning et eelarvekulud oleks väiksed, et ei toimuks suuremat ümberjagamist.
• Regionaalsete erinevuste kasv, tuleneb vähesest ressursi ümberjagamisest.
• Majandustsüklite võimendumine. Tasakaalus eelarvepoliitika võimendab otseselt majandustsüklit. Kui on majanduskasv siis võiks seda pidada positiivseks, sest majanduskasv kiireneb veelgi, kuid probleemiks on see, et selline võimendus kasvatab majandust üle majanduse potentsiaalse taseme, mis pole jätkusuutlik ning sellisele majanduskasvule järgneb kindlasti langemine potentsiaalilähedasele tasemele. Kui aga eelarvepoliitika jätkab majandustsüklite võimendamist, siis ka majanduslangus võimendub. Kindlasti on sellise eelarvepoliitika tulemus meie üle 14% majanduslangus. Kui võrrelda meie majanduskasvu ja majanduslangust eurotsooniga, siis näeme, et meil on majandustsüklid võimendatud ning kasvud ja langused isegi kordades suuremad.
• Madalast riigi tulubaasist tingitud hariduse ja sotsiaalteenuste kättesaadavuse vähenemine. Tänagi seisab valitsus raskete otsuste ees, kust ja kellelt kärpida. Riigieelarves on juba täna suur defitsiit, mida kaetakse välisvahendite, reservide ja laenudega. Oleme oma riigi pidamisega jõudnud väga piiri peale. Ilustamata võib välja öelda, et 32 protsendilise maksukoormusega Eesti riik enam pikalt ülal pidada ei saa. 2010 aasta riigieelarve eelnõu tuludest
• Kas Eesti maksusüsteemi muuta, kas on maailma parim? Meie maksusüsteem on lihtne, laia baasiga, madala maksumääraga, proportsionaalne (isegi kohati regresseeruv, kui vaatleme tulumaksu ja käibemaksu koosmõjus). Kuid sellise maksusüsteemi puhul:

• Ei toimi eriti automaatse stabilisaatorina (sellest hiljem)
• Tööjõud kõrgelt maksustatud (eriti kõrge on meil odava tööjõu maksustamine, tulenevalt proportsionaalsest tulumaksusüsteemist ja kõrgest sotsiaalmaksu määrast)
• Ei võimalda toetada (väike-) ettevõtlust ning pole võimalust majanduslangusele reageerida ettevõtlust mõjutavate maksude langetamisega, sest maksumäärad on majanduskasvu ajal alla surutud.

• Riigi koguvälisvõlg (kaasa arvatud erasektor ja pangad) kasvas 2005-2007 kohutava kiirusega: 2005 aasta alguses oli koguvälisvõlg 117 mld, siis see oli juba 2007 aasta lõpuks 271 mld ehk kolme aastaga riigi välisvõlg rohkem kui kahekordistus. Just see oli meie suure majanduskasvu mootor ning valitsus astus sel ajaperioodil väga valesid samme ning vaatas suuresti protsessi kõrvalt ning ei püüdnud kuidagi sekkuda sellise mulli tekkimisse. Valitsus oleks pidanud karmistama koheselt pankade kohustuslike reservide nõuet, oleks pidanud reageerima tulumaksu tõstmisega ning palju suurema riigieelarve ülejäägiga. Selle asemel teostati liberaalset majanduspoliitikat, asuti alandama riigi maksukoormust ning tehti lisaeelarveid ja kulutati võimalikke riigieelarve ülejääke, millega programmeeriti Eesti majandusse üle 10% majanduslangus.

Sotsiaaldemokraadist rahandusminister

Sotsiaaldemokraadist rahandusministril ei olnud tegelikult võimalik oluliselt ja järsult muuta senist majanduspoliitikat, sest kõik otsused tehti valitsuses konsensuse alusel ning alati tuli leida kompromiss. Isiklikult arvan ka, et liiga järsud muutused majanduspoliitikas pole eriti mõistlikud ja tekitavad teisest küljest ebastabiilsust ning ebakindlust.

Valitsuse reaalne tegevus algas keerukalt, pronkssõduri saaga ja aprillimäsu. See programmeeris teatud mõttes ka valitsuse edasist tegevust, kus sotsiaaldemokraatidel oli raske koorem kanda: Pihl pidi aprillis tagama korra, Padar leidma raha kahjude likvideerimiseks ja Palo võitlema tagajärgedega. Sellele järgnes finants- ja majanduskriis. Probleem süvenes läinud sügisel. Valitsusliit reageeris sellele viimase minuti kärbetega, mis tehti ära vahetult enne 2009. aasta eelarve kinnitamist.

Euro kasutusele­võtmiseks peab Eesti täitma EL Maastrichti lepinguga sätestatud konvergentsi­kriteeriumid eelarve puudujäägi (mitte rohkem kui 3% SKPst), riigivõla (mitte rohkem kui 60% SKPst), inflatsiooni ja intressimäärade kohta (lähedased EL kolme madalaima tulemusega riigi keskmisele) ning olema liitunud vahetuskursimehhanismi ERM IIga. Eurotsooniga ühinemine võiks toimuda reaalselt 2011. aastal ning see annab Eestile võimaluse riigi usaldusväärsuse tõstmiseks ning tekitab eelise majanduskriisist võimalikult kiireks väljumiseks. Tahaks loota, et Reformierakonna ja IRL valitsusel jätkub võimekust kinni pidada ülemäärase defitsiidi kriteeriumist (hetkel küll tundub, et 2009.astal seda ei suudeta ning ka Riigikogusse esitatud 2010.aasta eelarve eelnõu on ülepaisutatud).

Euro võimalikult kiire kasutuselevõtmise eesmärgist loobumine ning selle perspektiivi edasilükkumine kaugemasse tulevikku vähendab usaldust Eesti riigi vastu, mille tagajärjel halvenevad oluliselt Eesti võimalused majanduskriisist väljatulekuks.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et sotsiaaldemokraadid olles valitsuses ning hoides rahandusministri portfelli suutsid:

• tagada riigi maksevõime säilimise
• tänu rahvusvahelisele koostöö rahustada finatskriisi
• säilitada kõik eeldused Eurole üleminekuks alates 1.jaanuarist 2011: 2008 valitsussektori eelarvedefitsiit jäi alla 3% ning inflatsioon langeb nõutud tasemele.
• edukalt käivitada uue perioodi eurorahade kasutamise, mis on täna väga suureks abiks majanduslangusest väljumiseks.
• muuta eelarvepoliitilist mõtlemist, tuua välja vastutsüklilise eelarvepoliitika olulisust.
• kiirelt reageerida muutustele majanduses, viies sisse vastavad korrektuurid eelarvetesse.

Uued väljakutsed

Viimased majandusarengud

Majandusprognooside allapoole kärpimised on praeguseks hetkeks peatumas ning positiivseid märke majanduskasvu taastumisest võib näha juba mitmete riikide puhul. Näiteks Saksamaa, Kreeka, Prantsusmaa, Portugali ja Slovakkia majandused aasta teises kvartalis võrreldes esimesega isegi kasvasid.

Statistikaameti esialgsel hinnangul vähenes Eesti majandus 2009. aasta esimesel poolel 15,6%. Kaupade ja teenuste eksport vähenes II kvartalis eelmise aasta sama perioodiga võrreldes püsihindades 11,1%. Sisenõudluse jätkuva kokkutõmbumise tõttu on impordi langus II kvartalis süvenenud, ulatudes -30,9%ni.

Jooksevkonto tasakaalustus aasta alguses ning II kvartalis suurenes ülejääk 4,9%ni SKPst. Jooksevkonto ülejääki pöördumise taga on kaupade ja teenuste bilansi oluline paranemine impordimahtude kiire languse tõttu.

Möödunud aasta lõpus alguse saanud inflatsiooni kiire aeglustumine jätkus käesoleva aasta alguses ning mais pöördus negatiivseks.

Seega oleme sügavas majanduslanguses, kuid silmapiirilt hakkab pilvisus hõrenema ja esimesed päiksekiired paistma. Majanduslangusest väljatulekuks ning uue stabiilse kasvu tagamiseks vajab Eesti uut majanduspoliitikat.

Automaatsed fiskaalsed stabilisaatorid

Automaatsed fiskaalsed stabilisaatorid (AFS) on maksu- ja eelarvepoliitikasse sisse programmeeritud mehhanismid, mis käivituvad ilma valitsuse sekkumata (maksu- ja toetuspoliitikat muutmata) ning töötavad sümmeetriliselt (omavad tsüklit tasandavat mõju nii languse kui tõusu perioodidel). AFSid ei tasanda majandustsükleid täielikult, kuid reageerivad muutunud olukorrale kiiresti ning ilma valitsuse või keskpanga sekkumata. ELis on rõhk asetatud AFSide toimimisele ning reguleeriva fiskaalpoliitika meetmeid on pigem erandlik stabilisatsioonivahend. Kuna praegune globaalne majanduskriis on erandlik, siis rakendavad pea kõik riigid AFSidele lisaks ka muid nõudlust stimuleerivaid ning sedakaudu tööpuudust leevendavaid ühekordseid meetmeid. Eestil on tänu liberaalsele majanduspoliitikale AFS mõju peaaegu olematu. Selleks, et AFS hakkaks ka meil toimima, tuleb muuta maksu- ja eelarvepoliitikat.

Reguleeriv fiskaalpoliitika

Reguleeriva fiskaalpoliitika meetmed tähendavad majanduskonjunktuurist sõltuvaid muudatusi riigieelarves ja maksupoliitikas, et suunata kogunõudlust potentsiaalse kogutoodangu taseme suunas. Me peame aktiivsemalt kasutama, eriti oma eelarvepoliitikat, et tasandada majandustsükleid, samuti peame õigeaegselt „mängima“ maksudega. Mitti nii nagu siiamaani, et majanduskasvu ajal langetatakse tulumaksu ning majanduslanguse ajal tõstetakse käibemaksu! Hoopis vastupidiselt peab käituma.

Mis on ettevõtja jaoks oluline?

Kõige tähtsam ei ole ettevõtja jaoks maksupoliitika. Erinevad uuringud annavad hoopis umbes sellise oluliste asjade järjestuse:

• Korruptsiooni tase
• Turvalisus
• Tööjõu kvaliteet ja kvantiteet
• Asjaajamise kiirus ja lihtsus
• Infrastruktuur
• Maksuküsimused: stabiilsus, efektiivne määr

Mis tähendab, et riik peab ettevõtluse arendamiseks panustama võitlusse korruptsiooniga, tagama turvalisuse, panustama haridusse, muutma valitsemist efektiivsemaks ja oluliselt parandama infrastruktuuri. Ning on selge, et selle nimel on ettevõtjad valmis ka panustama läbi suurema maksustamise.

Kärpimine

Olen olnud ja olen ka praegu väga ettevaatlik riigieelarve kärpimiste suhtes. Tähendab ju iga 100 miljoni krooni kärpimine riigieelarvest majandusele sama, mis eraettevõtluses läheks pankrotti üks 100 miljonilise käibega ettevõte. Riigieelarvest aga olime me sunnitud kärpima miljardeid! Seega ei saa ma nõus olla nende kriitikutega, kes väitsi, et miks pole eelarvet kohe kärbitud nii palju kui vaja, miks tehti mitu lisaeelarvet. Probleem ongi just selles, et kärpida tuli nii vähe kui võimalik ja nii palju kui vajalik euro kriteeriumi saavutamiseks. Vastasel korral oleks me valitsuse poolt veelgi süvendanud majanduskriisi ja siis ehk me ei räägiks täna 14%-sest majanduslangusest aga näiteks -17%.

Uus tulubaas

Meil ei ole tulevikus valikut, tuleb riigi tulubaasi suurendada ja seda just saabuva majanduse tõusufaasis. Võimalikud valikud:

• Kinnisvaramaks
• Muu varamaks- autod
• Keskkonnatasude suurendamine, ressursimaksud, aktsiisid
• Progresseeruv tulumaks
• Pärandimaksud

Kartulid ja küttepuud

Küttepuude ja kartuliabi on just tüüpilised parempoolse sotsiaalpoliitika viljad. Ehk lahtiseletatult tähendab, see seda, et universaaltoetused kaotame ning läheme üle suunatud toetustele. Eriti usinalt on universaaltoetuste vastu võidelnud reformierakond. Kes kritiseerib igal võimalusel "lennuki pealt raha jagamist" ehk siis universaaltoetusi. Tõsi, universaaltoetustel põhinev sotsiaalpoliitika on ehk veidi kallim aga ühiskonnale mõjub ta oluliselt tervendavamalt.

Mis on siis tulemus, kui loobume universaaltoetustest? See tähendab seda, et:

• keegi peab hakkama otsustama mingi näitaja, taotluse, alusel kellele anda toetust (kott või kaks kartulit, paar halgu küttepuud). Selleks on vaja inimesi, täiendavaid ametnike. Need ametnikud hakkavad otsuseid langetama teatud mõttes subjektiivselt. Kui muud ei saa teha, siis saab ebameeldivat toetuse taotlejat (kes on valest erakonnast või muidu vale nahavärviga) kasvõi kiusata või temaga alandavalt rääkida. Aga mis muidugi toetuse jagaja jaoks oluline on, ta saab ennast tunda tähtsa ja väga suure ülemusena ning selle ametniku ülemus saab teha selle toetusega suurt tsirkust ja mängida head rahva isakest. See tuleb eriti teravalt välja valimiste eel.
• abi taotleja peab iga kord maha suruma oma inimväärikuse, inimliku uhkuse ning ilmuma suure ülemuse ette paber toetuse avaldusega näpus. See on väga ebainimlik ning inimväärikust alandav. Lisaks sellele näiteks lastetoetuste puhul on alati oht, et seda taotlejat või perekonda hakatakse kaaskodanike poolt mõnitama, halvaks, viletsaks ja saamatuks pidama.
• Abi taotlejad langevad vaesuslõksu. See tähendab seda, et neil on keerukas oma abi taotleja seisust välja tulla, sest kui nad hakkavad natuke rohkem teenima, kaotavad nad õiguse abi taotleda ning nende elatustase langeb. Näide: oletame, et on meil kehtestatud vajaduse põhine lapsetoetus, ehk toetust makstakse vanemale 600 krooni kuus, kui tema sissetulek on alla 4000 krooni kuus. Kui see lapsevanem hakkab teenima 4001 krooni kaotab ta sissetulekutes 599 krooni. Ning tal pole mingit motivatsiooni oma sissetulekuid suurendada, sest piiripeal olles tagab ainult vähemalt 15% sissetulekute kasv elatustaseme säilimise.

Olen kindlalt universaaltoetuste poolt, sest tahan vähest bürokraatiat, inimväärset ja tasakaalustatud ühiskonda.

Külmutaja

"See tähendas eelarvedefitsiidi suhtes väga suurt ehmatust. Valitsuses vaadati ka tagantjärele numbritele otsa, mis oli toimunud detsembris, mis oli toimunud kolmandas kvartalis, see oli ootamatu. Me arvame, et 2008 mahub kolme protsendi sisse. Mitte küll uhkelt, nagu varem arvasime, aga mahub," rääkis Ligi. Samuti oli praegune rahandusminister kriitiline selles osas, et hakati rääkima lisaeelarvest ja mitte lihtsalt ei külmutatud kulutusi. "Lisaeelarve tähendas seda, et me kaotasime tempos kolm kuud ja aprillis viskas tegevuskulud lakke," nentis Ligi. (DELFI)

Kumaline arusaam meie rahandusministril demokraatliku ühiskonna toimimisest. Kui Riigikogu on vastu võtnud riigieelarve ja kui valitsus ning valitsusasutused suudavad seda täita, siis on kõik kontrolli all. Seega eelarve kulude täitmine on üsna loomulik protsess. Ligi soovitud külmutamised aga ebademokraatlikud ja ka tegelikult ilma seadusliku aluseta tegevused. Seega kutsub Ligi üles autoritaarsele, ebademokraatlikule rahandusministri ainuvõimule. Ligi sooviks, et rahandusminister saaks oma suva järgi otsustada kes tohib eelarves ette nähtud kulutusi teha ja kes mitte, ilma selleks Riigikogu õnnistust saamata. See ongi "külmutamise" tegelik sisu.

Seadus rahandusministrile aga sellist volitust ei anna ega saagi anda. Kui rahandusministril tuleb tuju mingi riigiasutuse kulutusi piirata, siis peab ta välja tulema vastava lisaeelarve eelnõuga, ning viima selle läbi valitsuse parlamenti.

Kahju, et Ligi kritiseerib eelmist rahandusministrit seetõttu, et too oli demokraatlikult mõtlev minister, mitte diktaatorlikke õigusi taotlev "Külmutaja".

Eesti Energia

Meenutagem raudtee müüki, tallinna vee müüki. Tulemuseks on kõrge hind tarbijale või firma riigile tagasi ostmine.

Minu arust ei tohiks me lubada Eesti Energia erastamist (börsile viimine). Mõne aasta pärast ostame siis jälle kaks korda kallimalt tagasi või maksame oluliselt kõrgemat elektri hinda tulevikus, ning teenitud kasum viiakse näiteks suures osas välja Eesti riigist Leedu tuumajaama ehituseks.

Kui EE on börsiettevõte, siis saab elektri hinnale piirid panna ainult konkurents, kuna aga konkurentsi hetkel eriti pole ning meie hinnad on naabritest madalamad, siis omanike nõue on kasvatada ettevõtte kasumid maksimaalseks ja teha sellest börsi musternäidis. Aktsia, mille hind muutkui kasvab ning aktsia, millega on hea teenida, sest makstakse häid dividende. Selle maksame aga kinni kõik meie tarbijad.

Kui täna käsitleme Eesti Energiast dividendide võtmist, kui riigi poolset energia tarbimise maksustamist, siis võime sellega teatud tingimustel leppida. See raha tuleb läbi riigieelarve meile tagasi, toimub teatav ümberjaotus ja maksumaksja ei kaota sellest. Kui EE on börsiettevõte, siis suur osa kasumist viiakse aga elektri tarbijate käest uutele aktsionäridele.

Ligi ei tohi liiga teha

"Administreerimiskulude, tegevuskulude kokkuhoid – seda on seaduse järgi lubatud teha haldusala piires ja nagunii on iga aasta jäänud raha kasutamata. Ka sel aastal suudame me teatud summa lihtsalt jätta kasutamata ja kokku hoida," ütles Ligi, kui selgitas, kuidas pole vajalik Riigikogu ette tulla käesoleval aastal kolmanda eelarvega. Kardan, et selline kokkuhoid ilma valitsuse poolse surveta pole võimalik. Õigemini pole võimalik märkimisväärne kokkuhoid. Ametlikku korraldust kokkuhoiuks aga valitsus oma allasutustele anda ei tohi, see oleks riigieelarve seaduse vastane ja ka põhiseaduse vastane. Kogu valitsussektor peaks siis administreerimiskulude ja tegevuskulude osas üles näitama lihtsalt head tahet.

Kas on võimalik Justiitsministril öelda prokuratuurile, et nuud te enam ei saa nii palju raha kulutada, kui Riigikogu teile andis? Või Parts ütleb Maanteeametile, et ärge nüüd enam nii palju kulutage, kui palju Riigikogu teile andis. Mina arvan, et see pole võimalik.

Kas palgad kõrged või hoopis kasumid kõrged

Täna toimuval konverentsil «Palga päev» ütles SEB makroanalüütik Ruta Arumäe, et Eestis on praegu liiga kõrged palgad.

Täpselt sellise järelduse võib teha. Teha võib aga ka palju teisi järeldusi:

• Teiste tootmissisendite hinnad on liiga kõrged- nafta hind, elektri hind, juhtimiskulud on liiga suured, rendihinnad on liiga kõrged, kinnisvara hinnad on liiga kõrged
• Kasumimarginalid on liiga kõrged
• Tootmine on ümber profileerimata ning toodetakse liiga väikese lisandväärtusega kaupa
• Toodetakse lihtsalt ebavajalikku, konkurentsivõimetut kaupa, teenust (meenub viimatine autoteenenduse lugu, kus teeninduse tase ja kultuur oli alla igasugust arvestust)
• Aga kindlasti tuleks välja tuua ka ülemääraseid finantskulusid (SEB makroanalüütik võiks hinnata ka seda, kas pole mitte Eestis tegutsevate pankade kasumid olnud viimastel aastatel pöörased, kas pole mitte Eestis tegutsevate pankade tehingu tasud üle mõistuse, kas pole mitte pankade poolt pakutav raha hind liiga kõrge, mis välistab normaalse palga maksmise ja ettevõttel kasumi teenimise)

Ei ole õige survestada töötajat, et tema peab majanduslanguse kinni maksma. Töötaja oli kõige vähem süüdi majandusbuumis. Selle majanduslanguse peavad kinni maksma ikkagi need, kes selle buumi tekitasid ning kes sellest kõige rohkem teenisid. Ehk siis eelkõige pangad peavad natuke kahjumiga töötama, kinnisvara ettevõtjad peavad kahjumit kandma jne.

Nii raske on oma viga tunnistada ja mitte ainult raske, vaid arusaadavatõl põhjustel tuleb pankadel leida süüdlane, kes nende valearvestuse kinni maksaks, ehk siis tööline.

Hakka ministriks

Jälgisin huviga, kuidas rahvas Delfi soovitusel asus riigieelarvet koostama: http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/article.php?id=25554313

Lugedes kommentaare saab teha järelduse, et need inimesed, kes püüdsid ratsionaalselt ja mõistusega ülesandele lähenesid jõudsid järeldusele, et riigieelarvet saab tasakaalustada kas maksukoormust oluliselt tõstes või siis vähendades pensione, õpetajate, politseinike päästjate ja teiste riigipalgaliste palka 20-40%. Selline järeldus on tegelikult väga adekvaatne ja valitsusel ongi just sellised valikud, olukorras, kui tahetakse eelarvet tasakaalu saada.

Valitsusel on muidugi valikuid rohkem, eelarve võib ju jääda ka märgatavasse defitsiiti, nagu ka käesoleva aasta riigieelarve ning kogu valitsusektor. Peaminister aga praegu vaikib. Mis on Eesti riigi plaan käesolevaks ja järgmisteks aastateks? Kas tõstame maksu, vähendame pensione ja palka või läheme eelarvega suurde defitsiiti?

Vanad blogid aga nii aktuaalsed

Võtsin kätte ja vaatasin oma blogi raamatut, lugesin neid kirju mis kirjutasin paar aastat tagasi ja pean tunnistama, et paljugi on sellest tänaseks realiseerunud. Ja seda kahjuks. Olen võtnud sõna majanduspoliitilistel teemadel ja esile toonud mõningaid riskikohtasid. Nendest aga natuke hiljem. Täna tahan aga kõigepealt välja öelda ühe seisukoha, millele annab vastuse jällegi aeg.

Vaadates tänase Reformierakonna valitsuse tegemisi on tunne, et need inimesed ei suuda leppida oma kaotusega ja tulla kahe jalaga maa peale. Kaotus on nimelt see, et nende promotud ideoloogial on mõrud viljad. Ootan huviga seda valitsuspoliitikut, kes täna julgeks tunnistada, et me ei suuda täita eelarvekriteeriumit ning kindlasti ei lähe me 2011.aastast üle eurole. Kes vähegi teab Eesti majandusnäitajaid ning valitsusektori tasakaalunumbreid, sellel on see selge, et käesoleva aasta valitsusektori eelarvedefitsiit kujuneb ca 4% suuruseks ja sellega pälvib Eesti riik ülemäärase eelarvedefitsiidi menetsuse ning euroalaga liitumine pole võimalik. Valitsusel puudub aga julgus ja aeg seda probleemi lahendada. Võimujanu on seatud esiplaanile ning Eesti majandus toodud selle ohvriks.

Aga nüüd tagasi minu eelnevate kirjade juurde. Täna on väga huvitav lugeda:

Kõigepealt käes jällegi valimiste aeg ja kohane oleks 30.01.07 kirjutatu:

"Valijate ootusi kajastava valimistulemuse saaksime, kui muudaksime valimissüsteemi ja d´Hondi meetodi asemel võtaksime kasutusele rahavõimu vähendava rahakoefitsendi! Kui erakonna valimiskampaania kulud olid võrreldes teiste erakondadega keskmisel tasemel korrutatakse hääletustulemus läbi koefitsendiga 1,0, kui valimiskulutused olid keskmisest kaks korda väiksemad, korrutatakse hääletustulemus läbi koefitsendiga 1,5 ning kui valimiskulutused olid kaks korda suuremad keskmisest, korrutatakse hääletustulemus läbi koefitsendiga 0,5 jne."

Reformierakonna lubadustest ja nende lubatud poliitika võimalikes tagajärgedest ning ilmselgest valijate petmisest 31.01.07 :

"Eestis on väga jämedalt võttes ühe pensionäri kohta poolteist töölkäivat inimest. Selleks, et nelja aasta pärast oleks keskmine pension üle 8000 krooni, peaks keskmine töötaja teenima üle 26 000 krooni kuus ehk iga aastane palgatõus kõigile töötajatele, mitte ainult lubatud avaliku teenistuse ametnikele, üle 20%. Kas te usute, et see on kuidagi võimalik? Mina ei usu, et on võimalik sundida kõiki tööandjaid tõstma igal aastal palka üle 20%. Selliseid numbreid on võimalik saavutada ainult rahareformiga aga kas me oleme siis õnnelikud? Seega on tegelikut tegemist teadliku valijate petmisega.

Kuidas jõutakse 15 aastaga Euroopa jõukaimate hulka? Tänane majanduskasv on peamiselt tingitud tohutust laenuraha ja euroraha sissevoolust Eestisse. Varsti kuulub kogu Eesti riigi kinnisvarasektor Rootsi pankadele. Kui oleme oma riigi selliselt maha müünud, saadud raha maha prassinud, tuleb üks hommik räige pohmell, kus me avastame, et ei suuda oma riiki tagasi osta. Majanduses tähendab, see lihtsalt seda, et meil saavad ühel hetkel tagatised otsa ja me ei suuda enam riiki raha juurde laenata ning tarbimine hakkab väga kiiresti kokku kuivama ja koos tarbimisega hakkab väga kiirelt kokku kuivama ka majanduskasv mis võib muutuda majanduslanguseks. Tahan öelda lihtsalt seda, et tänane kiire majanduskasv on ajutine ning valitsuse poolt kontrollialt välja lastud elukalliduse kasv on need ratsud, millega Euroopa 5 rikkama riigi hulka pole kuidagi võimalik ratsutada."

Nüüd olemegi olukorras, kus 8000 kroonine pension on väga kaugel ning oleme suures majanduslanguses. Aga lugege ise, mida ma arvasin toona majanduspoliitikast:)