Lehed

15.11.12

Heaolust või majanduskasvust

On tekkinud põnev kirjavahetus minu blogi ja Eesti Panga analüütikute vahel. Kui Eesti pank rõhutab, et liiga kiire palgakasv võib kujuneda ohuks majandusele, siis mina püüan väita, et majanduskasvu võtmetegur pole mitte palgakulude all hoidmine, vaid palgatase võiks olla hoopis heaolu mõõdikuks ning mida kõrgem palgatase, seda parema tulemuse oleme oma majanduskasvust saavutanud. Ehk siis, mis on meil eesmärgiks, kas heaolu ja palkade kasv või makromajanduse näitajaks olev majanduskasv.
Olen Eesti Panga analüüsiga nõus, et mida madalamal suudame töötajate palgataseme hoida, seda suuremat lisandväärtust suudab ettevõtja pakkuda ning seda suurem on ettevõtja tootlikkus. Polegi seda kunagi vaidlustanud. Vastuvõetamatu tundub lihtsalt tootlikkuse kasvu peamise allikana tööjõu hinna nägemist.
Kindlasti on veel ka oluline teema veelgi kestva majanduskriisi õppetunni küsimus. Õppetunni või kogemuse saamise seisukohalt on oluline teha õigeid järeldusi kriisist ning kriisi põhjustest. Euroopat ja eriti Eestit tabanud kriisi põhjuseks ei olnud eestlaste kiire palgakasv. Sellise kriisi põhjuse põhistamine viib paraku valede lahendusteni. Põgusalt olen võlakriisi põhjuste teemal ka varem kirjutanud kuid peamiseks põhjuseks oli siiski finantssüsteemi, pangandussektori osaline kokkukukkumine, mis tõi kaasa endaga tarbijate ebakindluse kasvu ning finantsturgudel äri teinutele (sealhulgas ka pensionifondid) suuri kahjumeid. Tarbijad ja ettevõtjad muutusid tuleviku suhtes ebakindlaks ning hakkasid mõtlema säästmisele, üldine nõudlus turul langes. See omakorda tõi kaasa äriplaanide hävimise ning tootmismahtude kokkutõmbamise. Koos nõudluse langusega tekkis tööpuudus. Hirm tuleviku ees sundis inimesi säästma, mis omakorda jahutas majandust. Eesti residentide hoiused on kasvanud kriisiaja 8 miljardilt eurolt 12 miljardi euroni.
Inflatsioonist tondi maalimine pole kindlasti kohane. Tänapäeva majandussüsteem püsib kasvus ja toimib normaalselt ainult inflatsioonilises olukorras. Vasasel juhul lakkaks senine süsteem lihtsalt toimimast. Normaalseks ja soovitavaks võiks lugeda 1-2% inflatsiooni. Eesti puhul on paraku olukord teine, ning inflatsioon näitab siin ka meie hinnakonvergentsi liitumise järel ühtse majandusruumiga, Euroopa Liiduga ning euroalaga. Kui kaupade hinnad on juba kohati saavutanud kõrgema taseme kui  euroalal keskmiselt siis tööjõu hind on veel ligi 4 korda madalam kui Saksamaal näiteks. Selline Eesti tööjõu ekspluateerimine pole kohane ühtsele majandusruumile ning seetõttu peaks olema valitsuse ja ka Eesti Panga üheks eesmärgiks võimalikult kiirelt saavutada ka tööjõuhindade ühtlustumine euroalaga.
Kõrgemad palgad aktiveerivad siseturgu ning loovad eeldused majanduskasvuks. Tõsi tööjõu hinna konvergentsi teel on ka ohtusid ja riskikohtasid. Nimelt võib probleemiks kujuneda meie ettevõtete tootmisstruktuur ning tehnoloogiline areng. Kui kõrgemad palgad võimaldavad kaasata kõrgema kvalifikatsiooniga töötajaid ning tõsta seeläbi tootmise efektiivsust siis ettevõtjate ja ka riigi ülesanne peaks olema leida Eesti tööstusele kõrgema lisandväärtusega kaupadele ja teenustele turgu ning arendada innovatsiooni- ja teadusmahukat ning loomingulist majandust.

Samal teemal kirjutas Äripäev:

Kriisi õppetunnid kipuvad liigkiiresti ununema

15.11.2012
Rasmus KattaiEesti Panga majanduspoliitika allosakonna juhataja
Eesti Pank järeldas oma viimases tööturu ülevaates, et liiga kiire palgakasv võib ohustada kestlikku majanduskasvu. Rein Järvelill tõlgendas oma blogipostituses seda järeldust, justkui oleks odav tööjõud jätkuvalt Eesti majanduse edukuse võti (ÄP 12.11.2012).
Eestis õppetunnid. Kiirema palgakasvuga  saavutatav palgataseme tõus kõlab kena väljavaatena, kuid paraku valitseb palga- ning majanduskasvu vahel kindel seaduspära, mille kohaselt ei saa palgakasv pikemaajaliselt ületada palgasaajate tootlikkuse kasvu.
Piltlikult öeldes sõltub töötaja palk tema töö viljakusest ning palgakasvu allikaks saab olla üksnes töötaja loodava li-
sandväärtuse suurenemine. Sellest seaduspärast kõrvalekaldumise kogemus on Eestil olemas viimasest buumist ja sellele järgnenud kriisist.
Tööjõu vähesus ja ettevõtete konkureerimine töötajate pärast võivad palgakasvu survestada ning sellega palgakasvu lühiajaliselt kiirendada.
Kui seda ei toeta tootlikkuse kasv, siis on tulemuseks üksnes kiirenenud inflatsioon, mis võib palga reaalkasvule hoopis negatiivselt mõjuda ning ohustada edaspidist majanduse väljavaadet.
Eestis kasvasid buumi ajal palgad tootlikkusest kiiremini ning kriisi kestel toimus palkades tugev korrektsioon allapoole, et vähendada varasemalt tekkinud ebakõla. See aga omakorda võimendas kriisi mõjusid.
Euroopale järele. Eesti tootmisstruktuur ning -tehnoloogia võimaldasid mullu ühes kuus luua lisandväärtust keskmiselt 2256 eurot töötaja kohta ning palkadeks maksti sellest umbes 1025 eurot ehk 45%. Selline palgakulude osakaal
lisandväärtuses oli lähedal ELi keskmisele, mis on 46%.
Samas jääb lisandväärtus ehk SKP töötaja kohta maha vanade ja arenenumate Euroopa riikide näitajatest. Vahe vähendamine eeldab mitut olulist arengut, nende hulgas muutust majanduse struktuuris, majanduse tehnoloogiamahukamaks muutumist, arengut tööjõu kvalifikatsioonis ning selle rakendamist kõrgema lisandväärtusega tegevusaladel.
Kindlasti ei taga elatustaseme ja heaolu tõusu ajutine, majanduse fundamentaalnäitajatest lahknev palgakasvu kiirenemine.

Kommentaare ei ole: