Kingitus pankadele

Täna kirjutas e24.ee: "Swedbank Eesti maksab emapangale Rootsis 243 miljonit eurot dividende, kuna sellelt summalt on maksud juba Lätis ja Leedus tasutud, ei saa riigikassa sellelt väljamakselt tulumaksu."
See on ilmekas näide meie tulumaksusüsteemi vildakusest ning sellest, kuidas on võimalik oma makse suurfirmadel nii optimeerida, et Eesti riigile tulumaksu ei peagi maksma.
Tegelikult on Eesti kaks suuremat panka SEB ja Swedpank (Hansapank) teeninud kümne aastaga (2001-2010) ligi 17 miljardit krooni kasumit ning tasunud ainult 270 miljonit krooni tulumaksu (see toimus Hansapanga ajal aastatel 2002-2004), SEB pole selle aja jooksul maksnud riigile sentigi tulumaksu.
Samal ajal on pangad ekspluateerinud Eesti riigi poolt koolitatud töötajaid, nautinud Eesti õigussüsteemi kaitset oma ärile ning kasutanud Eesti riigi poolt rajatud taristut. Muidugi pole see 17 miljardit krooni puu otsas kasvatatud vaid ikkagi Eesti ettevõtjate ja töötajate teenitud raha.

Majanduskriisiga kaotas töötaja 17% oma heaolust

Tänaseks on piisavalt statistilisi andmeid laekunud, et teha väike tagasivaade kriisi mõjudele mitte emotsionaalselt vaid numbriliselt. Kindlasti annab see võimaluse objektiivsemalt hinnata, kuidas valitsus on toime tulnud kriisi juhtimise või mittejuhtimisega. Hinnangu andmiseks võtame ühe "keskmise inimese" ja tema toimetuleku. Ning püüame teha selle keskmise inimese materiaalse heaolu võrreldavaks aastate tagusega, korrigeerides seda töötuse määra muutuse ja elukalliduse tõusuga.
Statistikaameti andmetel oli 2007.aastal keskmise palgatöötaja aastakeskmine brutotulu kuus 704,75 eurot ning 2010.aastal vastav näitaja 766,78 eurot. Heaolu oleks justkui kasvanud ja inimeste elu paremaks läinud. Kuid kas ikka on nii?

Esmalt peaksime 2010 aasta sissetulekut vaatama tööpuuduse kontekstis. Meil on andmed keskmise töötaja brutotulu kohta kuus. Mitte kõik keskmisest inimesest ei ole töötajad vaid 2007.aastal oli 4,9% keskmisest tööealisest inimesest töötu ja 2010.aastal juba 17,6 %. Selline töötuse kasv on vähendanud keskmise inimese 766,78 eurost nominaalset keskmist brutopalka 669,39 euroseks reaalpalgaks.

See keskmise inimese reaalpalk aga jätkab vähenemist tohutu kiirusega, kui püüame kohandada teda veel ka elukalliduse muutusega ehk püüame hinnata selle palga ostujõudu ja võrrelda aastaga 2007. Vahepealsete aastate tarbijahinna muutused on olnud 10,4; -0,1; ja 3%. Seega jääb 2010.aasta 669,39 eurosest palgast järgi 582,36 eurot.

Nagu näitab selline kiire arvutus, kaotas keskmine eestlane kriisiga 17,5% oma ostujõust, heaolust. See on tegelikult meie sisemise devalveerimise hind. See on päris ränk kukkumine. Keskmise inimese jaoks pole veel kõige hullem läbi. Tahaks meenutada, et reaalpalk jätkuvalt langeb, mitte ei tõuse, mis tähendab, et ka 2011.aastal on jätkunud keskmise eestlase toimetuleku allakäik.

Põhiprobleem on tööpuudus

Meie majanduse, ühiskonna toimimise põhiprobleem on väga suure osa tööjõu väljalangemine majandusest ehk tööpuudus. Just sellele probleemile peaks keskenduma ennekõike kogu valitsuse tegevus. Kuidas panna need ligi viiendik tööealistest majanduses toimima ning viia nad ühiskonna koormast (ka neil inimestel tuleb hing sees hoida ja neile elatusvahendid leida) majandust toetavateks inimesteks.
Kuna meil oma rahapoliitikat praktiliselt pole siis peame arvestama sellega, et majanduses on suhteliselt konstantne suurus ehk piiratud ressurss raha, mis peaks olema mingis mõttes vara või rikkuse mõõdupuu ja majanduse toimimise vereringe. Turumajanduse toimimise tõrgete ajal – majanduskriiside ajal toimub valulik ressursi ümberjagamine, kus on olemas tootmisvõimalused, tooraine, tööjõud, kuid inimesed peavad kannatama, sest selle kriisi tõttu langevad nad majandusest välja ja jäävad piltlikult öeldes nälga ja paljajalu.

Turimajanduse toimimise juures on peaaegu majandusseaduseks, et 80% rikkusest koguneb 20% inimeste kätte. Piiri rikkuse kontsentreerumisele paneb rikkusest ilma jäänud 80% vastuhakk olukorrale või siis valitsuse toimimine läbi ümberjagamise. Tänapäeva ühiskondades siiski rahva spontaanse vastuhakuni ei lasta asjadel kulgeda ning läbi demokraatia on jõutud heaoluühiskonna mudeliteni, kus valitsus tagab suurema ümberjagamise, kõigi ühiskonnaliikmete kaasatuse ning heaolu. Seda saavutatakse ligi 50% SKP ümberjagamisega läbi riigieelarvete.

Väga vale on arvata, et kui koondame ametist näiteks 20% riigieelarvest palka saavatest inimestest, siis on meie probleemid kõik lahendatud. See ei ole kohe kindlasti nii. Parimal juhul võtavad need ametnikud tänastelt töötajatelt nende ametikoha või hakates ettevõtjaks, võtavad senistelt ettevõtjatelt turuosa ning mingi ettevõtja on sunnitud oma turuosast loobuma või äri kinni panema ja töötajad ametist vabastama. Halvimal juhul täiendavad ametist vabastatud ametnikud töötute ridasid. Kus on siinjuures meie võit? Võitu polegi, see on ainult nende 20% huvides, kes käsutavad 80% ressurssi. Kas tõesti arvab keegi, et kui senise 1000 pagari asemel  on meil 2000 pagarit, et siis rahvas suudab 2 korda rohkem leiba osta, et kõik pagaritöökojad suudaksid samal tasemel majandada. Tegelikult juhtub see, et töötud ametnikud ei suuda enam üldse nii palju leiba osta ning isegi 1000 pagarile ei jätku turgu (tööd). Pagarid võite asendada ükskõik millise ettevõtjaga: telefoni- või arvutitootja, reklaamiagendi või kaupmehega. Tulemus ikka sama. Sest nagu alguses sai öeldud on rahamass suhteliselt konstantne ja piiratud. Kõik ei saa hakata ettevõtjateks, sest meil on turumajandus ja turgu ei jagu kõigile. Kui tuleb uusi tublisid ettevõtjaid siis tekib terve rida seniseid tublisid ettevõtjaid, kes hävivad oma ettevõtmisega. Kui tuleb juurde tublisid töötajaid, siis keegi endistest tublidest töötajatest kaotavad oma töö sest tööhõive määr on jällegi paika pandud turu poolt.

Meie majandust ei päästa kärped ja koondamised, need süvendavad probleemi. Meie majandust ei päästa ettevõtete tulumaksust vabastamine ning lõppkokkuvõttes ei ole ka lahenduseks maksukoormuse alandamine. Kriisi ajal päästab ainult riigi suurem sekkumine majanduse toimimisse ning suurem ressursi ümberjagamine või lisaressursi manustamine. Ajal mil turg ei toimi enam, on ainukeseks institutsiooniks, kellel on võimet turutõrkeid kõrvaldada valitsus. Miks meie valitsus ei astu piisavaid ja tuntavaid samme probleemi lahendamiseks? Miks tahetakse probleeme hoopis süvendada: koondada, külmutada palgad, alandada maksukoormust ja muuta riigi tulu- ja kulusüsteeme selliselt, et rikkamad maksavad vähem ja saavad rohkem? Pean siinjuures silmas tulumaksu alandamist, käibemaksu tõstmist, majaomanike maksuvabastust ning praegust emapalga süsteemi. Eks nende küsimuste vastus on lihtne: rahvas on nii tahtnud aga miks? Sellele ei oska ma vastata.

Maamaksu seadus vajab tõepoolest muutmist

Kinnisvaramaks (Eesti puhul siis maamaks, kuigi sellel on rida puudusi võrreldes kinnisvaramaksuga) on üks õiglasemaid, paremini administreeritavaid ning regionaalset ebavõrdsust vähendav maks. Isegi kui maamaks kaotada ei saa riik loobuda maksu kogumisest, ainult siis peab riik sama raha saama mingil muul moel kas otsese või kaudse maksuna. Seega maamaksu vabastus ei vähenda inimeste maksukoormust vaid jagab seda ümber. Veidi teistsugune oleks olukord, kui koos maamaksu erisustega langeks ka üldine maksukoormus, kuid seda pole siiski tänases Eesti olukorras ette näha.
Maamaks on omandi maks, mille maksmisest on väga keerukas kõrvale hoida. Maaomandit pole võimalik peita ega ära viia ning kui maksu ei maksa, siis on kõige viimase meetmena olemas ka maksu tagatis maa enda näol.
Oma tulusid on võimalik varjata ning maksustamisest kõrvale hoida. Tihti kuuleme, et ainult lollid maksavad makse. Tihti läheb suur osa teenitud üüritulust, turukaubanduse tulust aga ka kogu mittelegaalne tulu (vargused, narkokaubandus, salasigareti müügi tulu jne) maksudeklaratsioonidest mööda ja ikka põhimõttel, et "lollid maksavad makse". Kui selline raha jõuab lõpuks kinnisvarasse, siis pole aga maksustamisest pääsu.
Maamaks on sõltuvuses piirkonna maa keskmisest maksumusest (veelgi parem oleks, kui ta on sõltuvuses konkreetse maaomandi hinnast). Kallimas piirkonnas on maks kõrgem ja odavamas piirkonnas maks väiksem. Seega muudab maamaks kallimate piirkondade maa vähem ihaldusväärseks ning langetab seetõttu nende piirkondade hinda, sest kes tahaks osta kinniusvara piirkonnas, kus peab hakkama seda läbi maksustamise "uuesti välja ostma". Teisest küljest teeb ihaldatavamaks maaomandi nendes piirkondades kus maksukoormus maale on väiksem. Selliselt tagab maamaks maa hindade ühtlustumist üle Eesti. Kui lähtuksime ainult sellest põhimõttest, siis on Tallinna ja Harjumaa maksukoormus veel liiga madal ning äärealadel veel liiga kõrge. Maksu tõstmise vastu räägib ainult emotsionaalne argument, et see on minu või minu esivanemate maja ning kuidas ma sellest saan loobuda.
Maamaks võimaldab oluliselt vähendada investeeringu riski ning aitaks kaasa lõppkokkuvõttes kogu Eesti ühtlasemale arengule. Palju on räägitud Nõmme ja Pirita elamukruntidest ja nende omanike kõrgest maksukoormusest. Kuid siia kõrvale peaks kindlasti panema äärealade elanike või sinna kodu rajada tahtvate inimeste probleemi. Kui Nõmme elanike mure on, et neil on käes suur rikkus, mis on neile koormaks ja nad ei taha sellest koormast emotsionaalsetel põhjustel vabaneda, siis ääreala inimeste jaoks on probleemiks, et neil on käes varandus, mille rajamisse on nad kulutanud väga palju, kuid millest vabaneda ilma väga suurt kahju kandmata pole võimalik. Ollakse oma kodu orjad või kantakse vastasel korral suurt materiaalset kahju. Majandusliku olukorra muutudes (töötus, palga langus) on nõmmelasel viimase võimalusena kodu müük ja selle eest õiglane tasu ning võimalus kodu müügist saadud raha eest osta endale odavam kodu ning ülejäänud raha eest elada raske aeg üle, ääreala inimesel samas olukorras kodu sundmüügi korral jäävad praktiliselt tühjad pihud ning tal pole enam võimalik kuskil odavamat elukohta muretseda.
Kinnisvara maksustamist tuleks muuta õiglasemaks, minnes üldiselt maamaksult üle individuaalsele kinnisvaramaksule (see lahendaks ka vähemjõukamate nõmmelaste probleemi), kehtestada üle Eesti sarnased maksumäärad (mitte lubada omavalitsustel maksustamise määra muuta), näiteks 1% maksustamishinnast ja maksuvabastust lubada ainult sel juhul kui maksu kogumine on tema väiksuse tõttu mõtetu, näiteks kui aastamaks on alla 10 euro.

Maksu maksku need, kes omavad vähem?

Remo Holsmer, reformierakonna fraktsiooni aseesimees:"Tänase valitsuskoalitsiooni jaoks ei ole kodude maamaksust vabastamine mitte ainult rahanduslik, vaid palju põhimõttelisem küsimus. Meie arvates tuleb omanikuks olemist, sealhulgas kodu omamist, väärtustada. Me oleme põhimõtteliselt kodude maksustamise vastu ning leiame, et koduomanike maamaks tuleb üleriigiliselt tühistada."
Mis võiks olla sellise seisukoha mõte?

Kõigepealt kodu omamisest

Arvata võib, et kõik eestimaalased omavad kodu. Olgu see siis enda omandis või siis kellegi teise omandis üürikorterina. Meie kliima on lihtsalt selline, et ilma koduta on väga raske ära elada. Tõsi, meil on ka kahjuks päris palju kodutuid, kuid tegemist on siiski kurva erandiga. Valitsusliidu eelnõu hakkab käsitlema kodu omamist maksustama erinevalt. Need, kes on pärisomanikud ja ainult ühe kodu omanikud saavad soodustust. Need kes pole suutnud erinevatel põhjustel kodu omandada: on vaesemad, on veel noored ja vajavad ajutist kodu üürikorterina või seoses töökoha otsimisega vajavad ajutist kodu teises linnas üürikorterina, on pandud raskesse olukorda. Kui keegi üürib oma korterit või maja teistele inimestele, siis võib arvata, et tal on mitu elamispinda ja uus maksuvabastus hakkab kehtima ainult ühe elamispinna suhtes. See omakorda tähendab, et välja üüritav elamispind maksustatakse maamaksuga. On ilmselge, et see maakmaksu maksumus lisatakse üürihinnale. See tähendab seda, et maksusoodustust saavad kodu pärisomanikud, kuid need kellel on kõige suuremad probleemid oma kodu leidmisega (üürnikud) saavad karistatud selle eest maamaksuga. Leian, et maksusoodustustega ei ole võimalik sundida inimesi saama omanikeks. Veelgi enam, selline maamaksusoodustus seab vaesuslõksu kodu omamisele, sest olles enne oma elamispinna omamist üürikodu omanik väheneb võimalus raha akumuleerida, et lõpuks oma isiklik elamispind osta. Seega ei ole valitsuskoalitsioon põhimõtteliselt kodude maksustamise vastu vaid on põhimõtteliselt heal järjel olevate inimeste kodude maksustamise vastu.

Omanikuks olemine

Omanikuks olemine on seda suurem, mida rohkem sul omandit on. Omand võib olla väga erinev: maa, autod, raha, laevad. lennukid. Mida rohkem sul vara, seda suurem omanik oled. Omandi kogus ja kvaliteet näitab üldiselt inimese jõukust. Kui nüüd valitsuskoalitsioon väärtustab omanikuks olemist, siis mida see tähendab maksusüsteemi kontekstis? Kas see tähendab seda, et mida rohkem sul omandit seda väiksem maksukoormus. Tundub, et ongi nii. See tegelikult paljastab kogu reformierakonna maksuideoloogia. Mida suurem omanik, seda väiksem maks. Ütleb ju reformierakond ei astmelisele tulumaksule, seisab vastu automaksu sisseviimisele, ei toeta kinnisvaramaksu rakendamist, kus maksaksid rohkem need, kellel kallim kinnisvara. Aga kui omanikud või need, kellel on rohkem omandit peaks vähem maksu maksma, kes siis peaks rohkem maksu maksma? Riik ilma maksu kogumata ju toimida ei saa. Vastuse leiab meie maksusüsteemist: maksavad need kes tahavad süüa osta (20% käibemaksu), maksad siis, kui lähed hambaarstile või visiiditasuna arsti juurde, maksad siis kõrget riigilõivu, kui pead dokumente vahetama või proovima oma õigusi kaitsta kohtus, maksad siis kui oled töötaja (kui saad juba omanikuks siis võtad dividende ja maksad vähem) ja nüüd siis hakkad maksma ka siis kui sul pole võimalust oma isiklikku kodu osta ja pead elama üürikorteris.
Huvitav, kui rängalt peab veel vaesemaid inimesi maksustama, et valija loobuks sellisele ideoloogiala oma hääle andmisest?

Ma tahan viia oma raha panga käest ära

Riikliku kogumispensioni teise samba fondides on meie raha ligi 1, 08 miljardit eurot. Riigi enda fondid (stabiliseerimisreserv ja kassareserv) on umbes samas suurusjärgus, ehk 1,07 miljardit eurot.
Teise samba fondide halduskulud on ca 1% fondide mahust ehk ca 10 miljonit eurot aastas, riigi fondide halduskulud on samal ajal 0,8 miljonit eurot aastas.
Pensionifondide tootlus oli kriisiaastatel umbes -15%, riiklike fondide tootlus oli samal ajal umbes 5%. Tõsi, buumi ajal oli kogumispensionite tootlus ca 15% samal ajal kui riiklikud fondid olid tänu oma kõrgendatud ligviidsus- ja konservatiivsusnõuetele ainult 3-4% tootlikkusega.
Need numbrid näitavad, et riik, läbi oma väikese riigikassa meeskonna on olnud väga efektiivne ja tubli fondihaldur. Minu küsimus on: miks ei saa ma oma pensioniraha usaldada riigikassa haldurite kätte? Riigikassa haldurid ei röövi iga aasta minu rahast 1% vaid saaks hakkama 0,1% halduskuludega ning fondi mahu kasvades kindlasti veel väiksema summaga.
Valitsusel tuleks kiiresti luua riiklik pensionifond(id) ning anda see riigikassa halata. Mina viiksin oma pensioniraha kindlasti sellesse fondi. Ma ei ole nõus, et pangad teenivad minu rahaga hõlptulu.

Kreekale ei sobi euro

Kreeka on riik, kus inimesed on üldiselt õnnelikud ja muretud. Tegelevad peamiselt kaubanduse ning turismiga. Kreeklased ei taha makse maksta, pole seda eriti innukalt kunagi teinud ning ootavad, et valitsus kannaks nende eest hoolt. Kui valitsus astub samme, mis nende head elu häirivad, tullakse tänavale ja ollakse valmis oma heaolu kaitsma tänavalahingutes.

Enne euroga liitumist 2002 aastal paistis Kreeka oma valuuta drahm silma väga kiire devalveerumisega. Aastane inflatsioon oli pidevalt üle 15%. Valitsussektor ei tunnistanud tasakaalus eelarvepoliitikat ning tegi kulutusi vastavalt vajadusele. Kiire hinnatõus tõi kaasa kõrgendatud nõudmised iga-aastasele sissetulekute kasvule. Riigi koguvõlg samas ei kasvanud väga drastilisel määral. Sellise rahapoliitikaga kohaneti ja harjuti. Valitsus ei koormanud oma elanike kõrge maksukoormuse ega maksude sissenõudmisega.

Samas selline süsteem töötas. Kui küsite, et kuidas on võimalik niimoodi valitsusel toimida ehk siis üle oma võimete elada? Aga väga lihtsalt. Valitsusel lihtsalt ei lõpe kunagi raha otsa. Kui raha tuleb puudu, siis trükitakse seda lihtsalt juurde. Kreekas kasvas iga-astaselt raha pakkumine ligi kolmandiku võrra. Sellisel rahamassi suurendamisel oli ka teine eelis, valitsus ei pidanud vaeva nägema maksusüsteemi ümberkorraldamise ega maksude kogumisega. Vaja minev raha lihtsalt toodeti ise juurde ehk kasutati „inflatsioonimaksu“ mida maksumaksja ei tunnetanud riikliku maksuna ning oli sunnitud lihtsalt kinni maksma läbi kõrgema kauba ja teenuse maksumuse.

Peale liitumist euroga ei olnud võimalik enam sarnast poliitikat jätkata. Valitsuselt kadus hoob eelarve täitmiseks. Kodanikkond aga ei muutunud. Ikka ootasid nad valitsuselt teenust, palgatõusu ning ei tahtnud makse maksta. Valitsussektor jätkas ikkagi defitsiidis, sest maksumaksmise tava ju riigis puudus. Nüüd tuli hakata valitsusel laenama, et vältida rahva tulekut tänavale ning selleks et säilitada tööhõive ja elatustase ning kõigele sellele lisandus veel ka üleilmne finants- ja majanduskriis. Kreeka hakkas alates 2002.aastast laenama tõusvas joones, alustades 4,5% SKP-st aastas ja lõpetades 2009.aastal 15,4% SKP-st.

Ei usu, et kreeklased on nõus loobuma oma elustandardist ei usu ka et oleks võimalik kreekas kõik maksud kokku koguda või maksukoormust tõsta. Tundub, et kreeklastele sobib palju paremini oma drahm ja oma rahapoliitika. Siis saavad nad jätkuvalt õnnelikult elada ja ei pea tänavatel võitlema oma heaolu eest.

Kas Eesti jätab OECD jõusaali raua roostetama?

Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni OECD missioon on arendada poliitikaid, mis tõstavad majanduslikku ja sotsiaalset heaolu maailmas. Eesti liitumisel OECD-ga rõhutati, et see organisatsioon koondab maailma parimaid eksperte nii majanduse kui ka riigivalitsemise alal ning Eesti jaoks on just oluline analüüs ja soovitused, mida see organisatsioon pakub erinevate valdkondade poliitikate kujundamisel. Eesti suursaadik OECD juures on kirjeldanud selle organisatsiooni olulisust Eesti jaoks alljärgnevalt: „Kui aga rääkida käegakatsutavamatest asjadest, siis, nagu eespool mainitud, kujutab OECD endast väga professionaalset analüüsikeskust. OECD peasekretär Angel Gurria on öelnud, et OECD on nagu jõusaal, kus on kõik vajalikud masinad ning igaüks valib nende seast, milliseid kasutada ja milliseid lihaseid treenida. Loodamegi edaspidi seda masinavärki meie riigi heaks maksimaalselt ära kasutada ning ka omalt poolt masinale võimsust juurde anda.“[i]

Käesoleva aasta aprillis valmis OECD-l Eesti kohta majandusülevaade[ii] kus jagatakse terve rida soovitusi poliitikate muutmiseks. Selliseid ülevaateid annab OECD loomulikult ka teistele riikide kohta, ka kõige arenenumate nagu Saksamaa või Soome ja ikka on neis kesksel kohal soovitused, kuidas poliitikaid paremaks ja efektiivsemaks muuta. Seetõttu ei saa selliseid analüüse võtta, kui teravat kriitikat meie majandus- ja sotsiaalpoliitika kohta, vaid ikka ainult kui kõrvaltvaataja heatahtlikku näpunäidet ja soovitust parema majandus- ja elukeskkonna kujundamiseks. OECD soovitused ei ole üldiselt poliitiliselt kallutatud ning selliselt, neutraalsena, avardavad meie valikuvõimalusi ja sisepoliitilist diskussiooni majanduspoliitiliste otsuste langetamisel. Eesti majanduspoliitilise diskursuse suureks puuduseks on ideede paljususe välistamine ja ühe „õige“ majanduspoliitika domineerimine, naeruvääristades ebakompetentsena teisi nägemusi.

Aprillis avaldatud majandusülevaates tunnustab OECD Eesti valitsuse pingutusi ettevõtjasõbraliku majanduskeskkonna loomisel, eelarve tasakaalustamisel kriisi ajal ning meie liitumist euroalaga. Siiski peitub dokumendi olulisem osa just soovitustes erinevate poliitikate muutmiseks või täiendamiseks. OECD soovitused võiks üldistatult koondada ühe nimetaja alla: Eesti valitsus peab olema aktiivsem - reageerima jõulisemalt probleemidele ning muutma oma lihtsat, majandusse mittesekkumise poliitikat. OECD soovitused on inimesest lähtuvad ja arusadavad kõigile neile, kes vaatavad avatud pilgul Eestis ringi ning näevad probleeme mis vajavad lahendamist. Olgu selleks siis kõrge tööpuudus ning sellega kaasnevad hädad või ravimite ja hambaravi kättesaamatus nende kalliduse tõttu, tervishoiutöötajate madalad palgad ja nende lahkumine välismaale või pikale venivad ja kulukad pankrotiprotsessid, töötukassa ja omavalitsuste võimetus pakkuda vajalikus mahus ja kvaliteedis teenuseid või vaesuse kasv.

Tööpuudus

Majandusülevaates nähakse valitsuse jaoks ühe suurema lähiaja väljakutsena tööpuudust. Selline lähenemine on igati loogiline, sest kõrge tööpuudus vähendab oluliselt riigi majanduspotentsiaali ning on tõsiseks koormaks kogu ühiskonnale. Koos kõrge tööpuudusega kaasneb ju rida muid töötusega kaasnevaid: tööealiste inimeste lahkumine riigist, perede raskendatud toimetulek ja vaesumine, laste haridusvõimaluste ahenemine, terviseprobleemid, pensionikindlustuse vahendite vähenemine ja sellega seotud pensionäride vaesumine. OECD juhib tähelepanu asjaolule, et kui töötusega aktiivselt ei tegelda on suur oht majandustsüklist tekkinud väga kõrge tööpuuduse muutumine struktuurseks ja seetõttu püsivaks tööpuuduseks. Tööpuuduse teemaga tõsiseks tegelemiseks vajab Töötukassa suuremat võimekust, mille arendamine on suuresti kinni tema piiratud rahalistes vahendites. Töötukassa eelarve vajab täiendamist nii organisatsiooni vajaduste kui ka aktiivse tööhõive meetmete osas. Kuigi Eesti tööpuudus on OECD riikide kõrgemaid, siis töötute ümberõppele ja koolitusele kulutatavad vahendid osakaaluna SKP-st on alla OECD keskmise.

Erasektori lähiaastate edukuse ja ellujäämise küsimus on efektiivsemaks muutumine, mis tähendab vähemate kuludega (vähemate töötajatega) rohkem toodangut. Seetõttu on ka ebatõenäoline, et erasektor suudaks lähiaastatel luua piisavalt uusi töökohti hõive märgatavaks suurendamiseks. OECD peab oluliseks riigipoolset tuge uute töökohtade tekitamisel. Soovitatakse rakendada tähtajalisi ja täpselt suunatud palgasubsiidiume, uute töökohtade loomiseks ning teha madalapalgaliste ja väiksema konkurentsivõimega inimeste osas maksusoodustusi sotsiaalmaksu ja töötuskindlustusmaksete osas.

Fiskaalraamistiku tugevdamine

Valitsuse senise eelarvepoliitika suhtes on OECD üpriski kriitiline. Valitsuse senist  eelarvepoliitikat „tasakaalus või ülejäägiga eelarve,“ nagu seda nimetab OECD, peetakse liiga lihtsustatuks ja mittepiisavaks ning jätkuvalt protsükliliseks. Sellise poliitika suurimaks probleemiks on see, et see ei arvesta majanduse potentsiaalse tasemega kulutuste osas ning eelarve aluseks oleva majanduskasvu üleprognoosi korral viib valitsuse väga suurde defitsiiti, mida nägime meie majanduskriisi algusaastatel. Kuna „tasakaalus või ülejäägiga eelarve“ poliitika võimendab üldjuhul majanduse tsüklilisust, siis tuleks valitsusel astuda samme neutraalse või vastutsüklilise eelarvepoliitika suunas. Seda saab teha siis, kui valitsus hakkab eelarvestamisel lähtuma majanduse potentsiaalsest tasemest, mitte ei klammerdu majandusprognoosist lähtuva eelarvetulude numbri külge. Eesti eelarvepoliitika muutmise vajadusele on juba aastaid tähelepanu juhitud ning mitte ainult OECD vaid ka IMF poolt[iii]. OECD näeb ilmselt valitsuse võimetust oma eelarvepoliitikat muuta ning on seetõttu tulnud välja ettepanekuga rakendada eelarvepoliitika teenuistusse sõltumatu finantsanalüüsi institutsioon, kes kehtestaks valitsuse eelarvepoliitika aluseks olevad kululaed ja jälgiks „valvekoerana“ eelarvepoliitika elluviimist.

Eelarvepoliitika tasakaaluküsimus on ainult üks osa fiskaalraamistiku tugevdamisest. Kindlasti on oluline riigi tulupoliitika, mis tagab riigi jaoks oluliste kulutuste tegemise ja kogu eelarvepoliitika võimalikkuse. Kulude ja tulude osas on OECD majandusülevaade väga tasakaalustatud dokument. Kui nähakse ette vajadus suurendata tervishoiu ja Töötukassa rahastamist, siis pakutakse välja ka selleks sobivaid maksupoliitilisi lahendusi. Maksupoliitilised valikud aga on suures osas väga selged poliitilised valikud. Mis võib olla parim lahendus enamusele inimestele ja Eesti majandusele ei pruugi sobituda parteide ideoloogilisse arhitektuuri. Siit ehk tuleks otsida ka põhjuseid, miks valitsus on selgelt kriitiline OECD maksuettepanekute suhtes.
OECD on lähtunud meile maksupoliitilisi ettepanekuuid tehes põhimõttest, et need ei kahjustaks Eesti majanduse konkurentsivõimet ja jätkusuutlikkust ning võimaldaks rahastada olulisi tegevusi kahjustamata eelarvetasakaalu. OECD nägemuses võiks Eesti maksukoormust tõsta:
·       käibemaksuerisuste kaotamisega;
·       kinnisvaraga seotud maksude tõstmise ja selle vara väärtusega sidumisega;
·       saastemaksude tõstmisega;
·       automaksu kehtestamisega.

Õigusruumi arendamine

Ühe olulise kitsaskoha ja riskina näeb OECD meie pankrotiõigust ning pankrotiprotsessi kulukust ja kohmakust. Kui OECD riikide paremate näitajate kohaselt kestab juriidiliste isikute keskmine pankrotimenetlus umbes aasta või vähem, siis Eestis kestab see protsess umbes kolm korda kauem. Probleeme ja riske nähakse ka eraisikute laenukoormuses. Majandusbuumi ajal kasvas väga jõudsalt eraisikute laenukoormus. Kõrge tööpuuduse tingimustes on aga tegemist väga tõsise riskiga, mis jõuab kahjuks tihti maksejõuetuseni, eraisiku pankrotini. OECD teeb ettepaneku lihtsustada täiendavalt eraisikute pankrotimenetlust ja võlgade ümberkujundamist. Juriidiliste isikute pankrotimenetluses näeb OECD probleemina nende protsesside keerukust ja rahvusvahelisust ning teeb soovituse suurendada kohtusüsteemi võimekust ja rakendada Eestis pankrotimenetluse jaoks selleks spetsialiseerunud erikohut.

Valitsuse toimimine efektiivsemaks

Valitsuse efektiivse toimimise seisukohalt uuriti ja käsitleti OECD majandusülevaates ainult tervishoiu ja omavalitsuse valdkonda. Sellest tulenevalt on valitsuse toimimise efektiivistamisega seotud ettepanekud suuresti ainult tervishoiu ja omavalitsuse tegevusalalt.

Meie tervishoiusüsteemi hinnatakse üldiselt suhteliselt heaks. Samas juhitakse tähelepanu tervishoiusüsteemi üldisele alarahastatusele, mis võib pikemas perspektiivis kaasa tuua ohu süsteemi jätkusuutlikkusele. Madalad palgad toovad kaasa spetsialistide lahkumise riigist ning arstide ja õdede defitsiidi. Liiga kõrgeks hinnatakse meie inimeste omaosalust tervishoius ja seda just ravimite ja hambaravi osas. Vähemjõukate inimeste jaoks on muutumas hambaravi ja ravimid kättesaamatuks, mistõttu mitmed haigused võivad muutuda krooniliseks ja lõpptulemusena inimeste tervislikust seisundist tulenev kahju ühiskonnale vägagi suureks. Kuna vanemaealised on üldiselt suuremat ravimite ja tervishoiuteenuse tarbijad, juhib OECD tähelepanu ka pensionäride olukorra halvenemisele ning vajadusele tõsta lähiajal pensione, et pensionärid ei vaesuks. Kogu olukorra parandamiseks tervishoius soovitab OECD jällegi suunata rohkem vahendeid süsteemi, tõsta arstide ja õdede palka ning muuta haiglavõrku ratsionaalsemaks.

Valitsuse vastus

OECD saab oma valdkonna parimate ekspertidega anda riikidele kõrvaltvaataja soovitusi erinevate poliitikate muutmiseks ja täiendamiseks, poliitikate teostamine jääb aga ikkagi riikide valitsuste poliitiliseks valikuks. Eesti valitsuse senine reaktsioon ja ka poliitikadokumendid on olnud siiamaani üsna ignorantsed OECD soovituste suhtes. Rahandusminister on kahelnud selles, kas OECD soovitused on ikka antud Eesti kohta, väljendanud arvamust, et osad OECD soovitused ei ole Eestile sobilikud.[iv] Selline arvamus põhineb usul, et on olemas üks  „õige“  majanduspoliitika ning teistsugused nägemused ei saagi olla seetõttu sobilikud. Jagan siiski seisukohta, et kõik OECD ettepanekud on Eesti jaoks sobivad, sest nad on ju esitatud lähtudes Eesti vajaduste ja poliitikate analüüsist. Pigem on küsimus selles, millised ettepanekud on meie erakondadele poliitiliselt vastuvõetavad, millised mitte.

Kõige selgemalt ja konkreetsemalt kajastub meie valitsuse vastus OECD ettepanekutele just äsja vastu võetud valitsuse tegevusprogrammist.[v] Silma torkab suhteline üksmeel majanduskeskkona arendamises ning süvenev vastuolu fiskaal- ja sotsiaalpoliitikas. Eelarvepoliitika peatükis jätkab valitsus järjekindlalt  „tasakaalus või ülejäägiga eelarve“ poliitikat, mis tähendab seda, et põhimõttelisi muutusi ei tule ning valitsus ei hakka kasutama eelarvepoliitika suunamiseks sõltumatu finantsanalüüsi institutsiooni teeneid.

OECD maksuettepanekute rakendamist me valitsuse tegevusprogrammist me ei leia, välja arvatud tööjõumaksude osa. Valitsusel on plaan alandada tulumaksu ja töötuskindlustusmakseid ning osaliselt sotsiaalmaksu. Samas käitub valitsus siiski OECD soovitustele vastupidiselt, alandades ennekõike kõrgepalgaliste maksukoormust, mitte madalama konkurentsivõimega isikute maksukoormust. Otse vastupidine suund aga on valitsusel võetud kinnisvaraga seotud maksude osas, sest tegevusprogrammis on eesmärgiks seatud maamaksu osas laiendada elamualuse maa maksuvabastust, mis viib veelgi alla maamaksu osakaalu maksulaekumistes ning nõrgendab omavalitsuste tulubaasi.

Lisaks vastuolulisele maksupoliitikale on valitsuse tegevuskavast keerukas välja lugeda ka soovi kiiresti kasvatada Töötukassa võimekust. Töötukassa võimekuse kasv on planeeritud realiserida alles 2013.aasta IV kvartalis, kuid kas siis pole juba hilja? Samas on positiivne, et töötuse ja ümberõppe teemale on ka valitsuse tegevuskavas palju tähelepanu pööratud. Kindlasti tuleb märkida positiivsena valitsuse soovi leida tervishoiule lisarahastamist ning saavutada tarbija jaoks odavamad ravimid. Samas jääb üles küsimus – kust saada lisavahendeid kõigi planeeritud tegevuste rahastamiseks. Täiendavate vahendite leidmine riigieelarvest ongi tegelikult väga keerukas, kuna väga selgeks valitsuse prioriteediks on seatud maksukoormuse alandamine koos tasakaalus või ülejäägiga eelarve saavutamisega.

Valitsuse toimimise efektiivsemaks muutmisel oli OECD üheks ettepanekuks haldusreformi läbiviimine: omavalitsuste tugevdamine ja liitmine. Samasuguse lähtekohaga asus koalitsioonikõnelustesse ka Isamaa ja Respublica Liit, viidates selgelt, et nende jaoks on üks kindel teema haldusreform[vi] kuid valitsuse tegevuskavva pole haldusreform siiski jõudnud ja jääb ilmselt ka seetõttu taaskord läbi viimata.

Valitsus on vähe arvestanud OECD ettepanekutega ja nimetanud neid osaliselt mittesobilikuks. Tõepoolest on valitsustel see vabadus olemas, kuid kas heade soovituste ignoreerimine annab Eesti masinavärgile võimsust juurde? Sellele küsimusele ei saa me lõpplikku vastust ilmselt kunagi, sest me ei saa kunagi teada, mis oleks läinud teisiti, kui oleksime rakendadud teistsugust poliitikat. Siiski tundub, et Eesti ei taha minna OECD jõusaali ning jätab vähemalt osaliselt selle jõusaali raua roostetama.

---

[i] http://www.vm.ee/?q=node/10900

[ii] http://www.oecd.org/dataoecd/24/51/47476715.pdf

[iii] http://www.imf.org/external/np/ms/2010/121310.htm

[iv] http://www.e24.ee/?id=421029

[v] http://valitsus.ee/et/valitsus/tegevusprogramm

[vi] http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/mart-laar-irl-paneb-labiraakimiste-lauale-haldusreformi.d?id=41650903

Eesti kolme viletsama hulgas

Eesti majandusel pole läinud kriisiaastatel kõige paremini. Kui hästi või kui halvasti me kriisiga hakkama saime on kõige õigem otsustada rahvusliku rikkuse põhjal võrrelduna Euroopa Liidu keskmisega. Täna on Eurostati veebilehel kättesaadavad andmed kuni 2009.aastani. Võrdluse aluseks olen võtnud riikide SKP võrdluse ostujõu alusel elaniku kohta võrreldes Euroopa liidu keskmisega.
Kas eelarve on tasakaalus või mitte ja kui suur on riigi võlg on näitajad, mis omavad tähendust ilmselt pikemas perspektiivis ja pole ka ilmselt võimalik päris täpselt öelda, kas lõpptulemusena on nende mõju negatiivne või positiivne. Probleemiks võib saada lihtsalt see, et kui oleme väga vähe laenanud ning oleme hoidnud oma eelarvet iga hinnaga tasakaalus oleme langenud riikide konkurentsis liiga madalale ning teistele riikidele järgi võtmine võib lükkuda oluliselt kaugemale tulevikku. Kui teised riigid on vajalikud investeeringud näiteks teinud täna või eile, siis meie pole seda teinud ning peame tegema seda homme ja ülehomme. Aga ülehomseks on inflatsioon meie investeeringud teinud oluliselt kulukamaks.
Tegelikult on ju oluline inimeste heaolu. Selles suhtes võiks olla päris heaks näitajaks SKP elaniku kohta ostujõu alusel. Kui vaatame selles kontekstis meie riigi toimetulekut majanduskriisiga, siis oleme aastate 2007-2009 võrdluses üks kolmest kõige viletsamini toime tulnud Euroopa Liidu riigist. Meie rikkus on vähenenud võrreldes EL keskmisega 5 protsendipunkti võrra. Kolm kõige halvemini masuga toime tulnud riiki selles mõttes ongi Iirima (-20), Rootsi (-6) ja Eesti (-5). Veel kuuluvad -4 protsendipunktiga halvemini masuga hakkama saanud riikide hulka Luksemburg, Soome, Ühendkuningriigid, Leedu ja Läti.
Oma jõukust kriisi ajal on kasvatanud ja seega ka kriisiga kõige paremini toime tulnud on aga sellised riigid nagu: Poola (+7), Küpros, Malta, Slovakia (+5) ning Rumeenia ja Bulgaaria (+4).
Varsti peaks ilmuma ka 2010 aasta andmed, siis saab teha ilmselt paremad järeldused, millised riigid on kriisiga kõige paremini toime tulnud.

Allikas: http://epp.eurostat.ec.europa.eu/tgm/table.do?tab=table&init=1&language=en&pcode=tsieb010&plugin=1

Miiniväli tulevasele valitsusele

Valitsus valmistub oma koalitsioonilepingu realiseerimiseks ning valminud on Eesti 2020 tegevuskava 2011-2015 eelnõu, kus on toodud täpsemalt planeeritavad tegevused ning nende realiseerimise tähtajad. Kui enamus tegevusi on planeeritud käesoleva valitsuse tegevusperioodiks siis üks oluline maksupoliitiline muudatus on siiski planeeritud järgmisele valitsusele. Nimelt käib jutt siis tulumaksumäära alandamisest. Tulumaksumäära alandamine kavandatakse realiseerida seadusena juba 2011.aastal ja jõustada see alates 2015.aastast. Sellist valitsuse käitumist ei saa pidada päris heaks tooniks, sest langetatakse rahvale meelepärane otsus kohe alustava valitsuse esimesel tegevusaastal aga sellest seadusemuudatusest tekkivate riigieelarveprobleemide ja tasakaalustamatusega peab hakkama tegelema järgmine valitsus. Kuna maksupoliitika on üks valitsuse olulisemaid poliitikainstrumente, siis tulevaste valitsuste eest otsuste langetamist ei saa kuidagi heaks kiita. Iga maksulangetusega peaks kaasnema tegevuskava sellele järgneva eelarvetasakaalustamatuse lahendamiseks. Tänasel valitsusel pole aga mandaati alates 2015.aastast rakendatavate poliitikate teostamiseks. Lisaks kõigele puudub täna teadmine ja ka piisavalt adekvaatne prognoos mis võiks toimuma hakata meie majanduses alates 2015.aastast ning milliseid maksupoliitilisi samme tuleks tegelikult sel ajal astuda, et tagada riigi jätkusuutlik eelarvepoliitika. Selle asemel, et tulevaste valitsuste jaoks miinivälja paigaldada, võiks valitsus tegelda oma eelarvepoliitika põhimõtete muutmisega, mis arvestaks eelarvete tsüklilist mõju ning leidma võimalusi rohkem kasutada parema eelarvepoliitika realiseerimiseks automaatseid stabilisaatoreid. Vajadusele otsustavalt muuta meie eelarvepoliitikat on juhtinud tähelepanu nii OECD kui IMF oma viimastes raportites.