Süüdlaste otsimisel peaksime vaatama, kuidas toimib tänapäeva maailmamajandus. Maailmamajanduse vereringeks on raha. Rahana tegutseb meil juba poolsada aastat krediitraha, mida ei emiteerita ei kulla ega muu käegakatsutava vara alusel. Seda emiteeritakse riikide usalduse alusel ning maailmamajanduses on valuutaks nr 1 ikka veel USD ehk siis Ameerika Ühendriikide usaldusväärsusel põhinev raha.
Majanduse käekäiku ei kujunda mitte niivõrd see, kui head tooted meil on reaalmajanduses, vaid põhiline diktaator on finantsturg. Manipulatsioonid finantsturul võivad reaalmajanduse tooted (autod, pesumasinad, riided) teha ilma nende omadusi muutmata globaalsel turul konkurentsivõimeliseks või mitte konkurentsivõimeliseks. Seega dikteerivad maailmamajanduses toimuvat üldistades riikide valitsused (loomulikult selliste riikide, kellest midagi sõltub, nende hulka Eesti kindlasti otseselt ei kuulu) ja finantsinstitutsioonid: pangad, fondid.
Majandusbuumi olukorras ei tohiks inimesi rumaluses süüdistada. Kui üldse süüdlasi otsida, siis tuleb neid otsida ikkagi nende seast, kes tänapäeva inflatsioonimajanduses kontrollivad rahavoogusid ning elatuvad inflatsioonist. Nendeks on valitsused ja finantsinstitutsioonid. Tavaline kodanik, finantsteenuste tarbija pole milleski süüdi. Sellel tavalisel tarbijal on valida kahe variandi vahel:
1. On konservatiivne ja säästlik, maandada kõik oma riskid, "kindlustada tuleviku" - sellisel juhul on selline kodanik just see, kes kõige rohkem kaotab inflatsioonimajandusest ning on see, kes maksab kinni suuresti kogu majanduskasvu.
2. Püüab teha sama, mida teevad inflatsioonimajanduses riigid ja finantsinstitutsioonid - muudab oma vara kapitaliks, võtab riske, laenab odavat raha lootuses, et inflatsioon, teeb selle tagasimaksmise odavaks. Sellised inimesed, ettevõtjad põhimõtteliselt ei meeldi finantsinstitutsioonidele kuna muutuvad nende konkurentideks ja kui selliseid isikuid tuleb kriitiline kogus hakkab finantspüramiid kokku kukkuma, meil kutsutakse seda mulliks.
Kas me saame viimaseid kutsuda rumalateks? Pigem vastupidi, nende käitumine on ratsionaalne ning ainuke võimalus kuidas inflatsioonimajandusest kasu lõigata. Aga loomulikult on see ohtlik ja riskantne, sest sellel turul toimetavad oluliselt suuremad ja võimsamad jõud, kellele ei meeldi, kui liiga palju tüüpe tuleb nende marjamaale.
Kokkuvõtvalt on tänapäeva majandus inflatsioonimajandusega püramiidskeem ja kui sellel turul tuleb mängijaid liiga palju, või kui mängijad lähevad ahneks (trükivad liiga palju raha või teevad väga suure finantsvõimenduse) kukub see püramiid ajutiselt kokku.
Lõppkokkuvõttes on muidugi küsimus, kas praegusele inflatsioonimajandusele ja krediitrahale on alternatiivi. Mis saab siis, kui USA kaotab oma maailmamajanduse nr 1 positsiooni Hiinale?
2 kommentaari:
"Kokkuvõtvalt on tänapäeva majandus inflatsioonimajandusega püramiidskeem ja kui sellel turul tuleb mängijaid liiga palju, või kui mängijad lähevad ahneks (trükivad liiga palju raha või teevad väga suure finantsvõimenduse) kukub see püramiid ajutiselt kokku."
Tänapäeva inflatsioonimajanduse all mõtlete vist Eestit. Arenenud maailmas on inflatsioon kontrolli all.
Ma mõtlen ikka maailmamajandust ja selle juures ongi kõige olulisem hoida inflatsiooni kontrolli all, et skeem kokku ei kukuks. Eestiga on aga lood mõneti kummalised... ühtepidi pole justkui kontrolli, teisest küljest justkui püütakse kontrollida...
Postita kommentaar